Tehniliselt võttes õnn

Hiina kommunist ja Eesti spordisõltlane kipuvad veidral kombel sarnast juttu ajama. Kõikeõigustav pragmatism on asendamas kunagisi aateid ning seda mitte ainult Pekingi olümpiamängudega seoses.

Pekingi olümpiamängudele mineva tule süütamise tseremooniat Kreekas varjutas seik, milletaoliseid saab lähenevate mängude käigus olema ilmselt üha rohkem ja rohkem. Kolm meest tungisid läbi turvameetmete tiheda võrgu ja ühel neil õnnestus tungida pidukõnet ütleva hiinlase selja taha. Enne ärarebimist jõudis ta lehvitada loosungit ja hüüda mõned laused Hiina inimõiguste olukorra teemal.

Selle pisiprotesti ja lõputute teiste ning suuremate meeleavalduste sõnum on väga lihtne. Riigil, kes ei austa inimõigusi, ei peaks olema õigust korraldada olümpiamänge. Mänge, mille algne sümboolne sõnum on imelihtne – sport on rahu. Ülekreekaliste mängude ajaks katkestati omavahelised sõjad ja needsamad mehed, kes eelmisel päeval mõõku täristasid, naasesid staadionile, et omavahel rahumeelselt mõõtu võtta. Inimväärikuse ja vaba vaimu tähtpäev – mis on sellel pistmist riigiga, mis ei austa ühte ega teist?

Hiina probleemide loetelu on pikk ja vaevaline, nagu igal teisel suurriigil, alates territoriaalsetest ja lõpetades ökoloogilistega. Mis muudab Hiina eripäraseks, on nende probleemide lahendamise meetod. Meetod, mis ei pea inimese õigusi ega isegi elu millekski.

Maailma heitliku tähelepanu enim pälvinud Tiibeti probleem on vaid üks paljudest. Hiina Rahvavabariigi eneseõigustus selle vaba maa ja rahva allasurumiseks kõlab küüniliselt. Esiteks on tegu lahutamatu osaga Hiinast ning teiseks tõid nad õnne tiibetlaste õuele. Enne kommunistliku paradiisiga liitumist oli ju Tiibetis pime keskaeg, nüüd aga on lõpetatud teokraatlik-feodaalne klikivalitsus ning kohale jõudnud tehniline progress.

Tehniliselt võttes on Pekingi kommunistidel isegi õigus. Tiibeti valitsusvorm oli kõike muud kui lääne mudeliga sobituv ning majandus sisuliselt olematu. Hiinlaste rajatud raudtee loob eelduse piirkonna kiiremale arengule ning ehk ka rahva elujärje paranemisele. See, et ühtlasi tuuakse kiirkorras kohale miljoneid võõraid ning hävitatakse traditsiooniline elulaad, näib selle kõrval justkui vähem pahe.

Miks ma seda kiirküpsetatud õnne aga õigeks ei pea? Toon oma mõtte seletuseks näite, mis võib tõsimeelseid häirida, kuid see-eest jõuab ehk kõigile kohale. Võtame mingi vaba, ent vaese džunglihõimu, kisume maha nende pühakojad, muudame võimatuks esivanemate tavade jätkamise ja toome neile kaasaegse maailma koju kätte. Seejärel asume ülejäänud maailmale kurtma, millised tänamatud reeturid noo põliselanikud on, et ei oska kõike tehtut hinnata.

Need, kes tiibetlaste mässu võrdlevad meie aastataguste aprillirahutustega, langevad pimeda lihtsustamise enesepettu. Poodide rüüstamine on tõesti näiliselt sarnane. Väliselt on muidugi sarnased ka olukorrad, kus kurjategija lööb ohvrit või ohver lööb kurjategijat vastu. Vahe ongi aga põhjuse-tagajärje seoses. Meeleheitel tiibetlased purustasid sissetungijate sümbol-punkte ehk kauplusi. Mitte ei oska arvata, et Tallinna aprillirüüstajad samadest ajenditest lähtunud oleks.

Mis aga puutuvad siia meie spordisõltlased? Need, kes räägivad, et olümpiamängudele mitteminek nulliks ära sportlaste ja sponsorite investeeringud ning lootused-ootused. Toon taas ehmatava-võitu näite kõrvalvallast. Kui ärimees investeerib kuhugi arengumaa tehasesse ja siis selgub, et kohapeal kasutatakse lapstööjõudu või orje – kas ka siis õigustavad investeeringud kõike?

Küüniline pragmatism on ühtemoodi külm ja lõikav. Ehk mäletatakse veel siiski neid solvumishetki, kui Eesti vabaduspüüete aegu mõni näiliselt edumeelne välismaalane teatas, et pole siiski vaja NLiitu lõhkuda? Et saage seal Eestis kuidagi hakkama, pole teil ju häda niiväga midagi – meil on aga ärihuvid eelkõige?

Hiinatki huvitavad Tiibetis täiesti materiaalsed asjad. Nothing personal, just business.

Karmo Tüür
25.03.2008

Karabahhia konflikt

Armeenia ja Aserbaidžaani vahelises konflikti asjus võeti vastu otsus. Ja seda kõige kõrgemal tasemel – ÜRO peaassamblees. Kas sellest aga ka midagi muutub?

Naabrite-vahelised suhted kipuvad tihti keerulised olema. Nii inimeste kui riikide üks ürgsemaid konflikte on tavapärane – territoorium. Et mis kuulub kellele ja kes mille eest vastutab.

Oleks olnud veider, kui NLiidu lagunemise järel poleks taolisi probleeme tekkinud. Tavaliselt räägitakse hullematest neist kui SRÜ külmutatud konfliktidest, pidades selle all silma Transdniestriat, Abhaasiat, Lõuna-Osseetiat ja Mägi-Karabahhi. Kui esimesest kolmest kõneldakse suhteliselt tihti ja teatud optimismiga, siis Karabahhia jäetakse enamasti vaikse lootusetusega kõrvale.

Põimunud riigid
Ja tõepoolest – siin on lood sedavõrd segased, et kõrvalseisja jaoks näib pea võimatu olevat selgust saada, rääkimata lahenduse pakkumisest. Kahe naaberrahva elud ja saatused on omavahel niivõrd põimunud, et isegi nende riigid paiknevad tükiti teineteise sees ja taga.

Killuke Aserbaidžaani – Nahhitševan – jääb teispoole Armeeniat, Iraani ja Türgi piiri äärde. Tükike Armeeniat – Mägi-Karabahhia – aga suisa Aserbaidžaani sisse. Ainult et kui Nahhitševaniga näikse asjad enam-vähem selged olevat, siis Karabahhiat pole ametlikult nagu olemaski.

Ametlikult on tegu Aserbaidžaani piirkonnaga, milles elavad põhiliselt armeenlased. Tegelikult on tegu Armeenia vägede poolt kontrolli alla võtud territooriumiga – nende sõnul armeenlaste kaitseks aserite vägivalla eest. Aserid aga räägivad armeenlaste vägivallast aserite kallal. Nendele juttudele annab tuge asjaolu, et armeenlased raiusid Karabahhia parema kontrolli nimel läbi Aserbaidžaani laia „koridori“, mida hoiavad siiani enda käes.

Vinduv konflikt
Mõlemal poolel on oma sõnade katteks ja tegude õigustuseks rääkida hulk lugusid, üks jubedam kui teine. Kel vähegi huvi, siis võrgus on mõlema poole seisukohtade selgitamiseks vastavaid saite küllaga, piisab, kui toksida otsingusse „Karabakh“. Muuseas, enamik saite on kas osaliselt või ka täielikult venekeelsed.

Venemaa roll selles tülis näib küll esmapilgul vähemtähtsam kui ülejäänud kolmes nn külmutatud konfliktis. Karabahhia ei piirne ju Venemaaga ja ei ole ka üle külvatud Venemaa Föderatsiooni passidega. Kuid siiski on Moskva kohalolek enam kui tajutav. Armeenias lausa füüsiliselt – siin paikneb Venemaa sõjaväebaas – ja üleüldse nähakse Armeeniat Venemaa loomuliku liitlasena. Kui sama loomulikult ei unusta Moskva naftarikast ja USA huvisfääri sikutatavat Aserbaidžaani.

Ehkki suuremad sõjad Karabahhia ümber on jäänud aastate taha, puhkeb tulevahetusi ikka uuesti ja uuesti. Piiriäärsed alad on võõrastele suletud ning omadki ei kipu sinna väga minema. Iga liikuv objekt võib lihtlabaselt kuuli saada ning seda kilomeetrite kauguselgi piirist – see on see tänapäeva tehnika. Kunagised õitsvad piirkonnad seisavad võigaste varemetena.

ÜRO otsus
Aga jah, see ÜRO otsus, millest sai räägitud. Mis sellega siis on? 14.märtsil võeti ÜRO peaassamblee poolt vastu deklaratsioon, millega kohustati Armeeniat oma vägesid välja tõmbama. Muude punktide hulgas oli palju üldsõnalisi nagu jutt territoriaalsest terviklikkusest ja suveräänsusest aga ka üleskutse jätkata rahvusvahelise läbirääkijate töörühma, nn Minski grupi, tööd.

Kas see midagi muudab? Kahtlen sügavalt. Küll aga on huvitav vaadata, kuidas läks hääletamine.

Deklaratsiooni vastu oli 7 riiki. Loomulikult Armeenia. No ja Angola, India ning Vanuatu. Aga ka Prantsusmaa, USA ja Venemaa, kusjuures viimased kolm on OSCE mütsi all tegutseva Minski grupi kaas-eesistujamaad.

Poolt olid 39 riiki, alates Aserbaidžaanist ja tema naabritest Gruusiast, Ukrainast ja Moldovast, lõpetades suure osa moslemi-maadega.

Kuidas otsustas Eesti? Aga ei kuidagi. Nagu ka enamik EL riike (v.a. Prantsusmaa), jättis ta lihtsalt otsustamata. Samamoodi hääletamisest hoidunuid sai kokku 100. Mis vist suurt ei erine nende riikide seisukohast, kes lihtsalt puudusid hääletamiselt, nagu nt Valgevene.

Kas siis midagi muutus? Midagi ikka. No näiteks ähvardas nädalake peale resolutsiooni vastuvõtmist Armeenia president Robert Kocharjan, et tunnustab esimesena Mägi-Karabahhiat iseseisva riigina.

Karmo Tüür
23.03.2008

NATO ületab piire

Mõni aasta tagasi hõiskas enamik eestlasi rõõmust, kuuldes kinnitust Eesti saamisest NATO liikmeks. Peagi on põhjust rõõmustamiseks mitmel Lõuna-Euroopa riigil. Ning kui eestlaste puhul võib rõõmuhõiset pigem kunstiliseks liialduseks pidada, siis nood lõunamaalased oskavad seda hingest ja südamest teha.

Napilt kahe nädala pärast, 2.-4. aprill toimub Rumeenia pealinnas Bukarestis NATO tippkohtumine, milles eeldatavasti saab kutse kolm riiki ja MAP ehk tegevuskava liitumiseks veel kaks (MAP – Membership Action Plan).

Liitujatena nähakse Albaaniat, Horvaatiat ja Makedooniat ning teises nimekirjas Ukrainat ja Gruusiat. Kuid kõik pole kaugeltki nii lihtne, nagu võib esmapilgul paista. Tõepoolest – kui uued riigid soovivad liituda ja organisatsioonil endal selle vastu midagi pole, siis milles küsimus?

Paraku peavad omavahel kokku sobima väga paljud asjaolud, alates kandidaatide sisulisest valmisolekust kuni kõigi seniste liikmete nõusolekuni. Ning – oh üllatust – ka muu maailma reaktsioon läheb arvesse. Või siis õigemini NATO liikmete arusaam sellest reaktsioonist.

Üks veidramaid takistusi, mis võib saatuslikuks saada Makedoonia NATOstumisele, on riigi nimi. Kreeka jonnib ennastunustava visadusega vastu Makedoonia õigusele end Makedooniaks nimetada. Nimelt võimaldavat selline nimi endisel Jugoslaavia osal, nüüd iseseisval riigil, pretendeerida Kreeka samanimelisele provintsile. Vast aga siiski see kemplus laheneb kuidagi.

Gruusia ja Ukraina
Meie mätta otsast vaadatuna on aga sootuks põnevam Gruusia ja Ukraina käekäik. Esimene on ju meie välispoliitika prioriteet-riik ning ka teise käekäik on meie jaoks äärmiselt oluline. Miks? Aga selle lihtsa arusaama tõttu, et Ukraina on Venemaa välispoliitika võtmeriik.

Venemaa taastugevnemises ei ole ju iseenesest midagi halba. Tugev riik on stabiilne riik ja stabiilsus on ju hea – või nii vähemalt ütleb tavaloogika. Parakuku on küsimus selles, milleks oma taasleitud enesekindlust kasutatakse. Kas omaenese probleemidega tegelemiseks – ning paraku jagub neid probleeme Venemaal süle ja seljaga – või naabrite ahistamiseks.

Venemaa uus ja sõjakas saadik NATOga juures on Gruusiat ja Ukrainat ähvardanud liitumise korral riikide lagunemisega. Gruusiast pidavat koheselt irduma Moskva poolt toetatud separatistlikud piirkonnad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ning Ukraina lihtsalt pooleks minema ida- ja lääneosadeks. Putin pidas vajalikuks aga koguni mainida, et sel juhul peab Venemaa oma raketid ümber suunama.

Venemaa surve
Et Bukarestis tehtav otsus Venemaale korda läheb, seda näitab kasvõi asjaolu, et kohale otsustas sõita sel ajal veel presidendiametit pidav Vladimir Putin. Kas ta loodab oma kohalolekuga NATO otsust mõjutada või mitte, sellele küsimusele oskaks ta ainult ise vastata. Et aga seda mõjutamist osatakse karta ka NATO peamises riigis – Ameerika Ühendriikides, sellele viitab kasvõi USA riigisekretäri Condoleezza Rice kinnitus, et kolmandatel riikidel pole NATO laienemise osas otsustusõigust.

Palju olulisemana kõlavad hoopis Saksamaa kantsler Angela Merkeli sõnad, et liituma peaks ainult need riigid, mille rahvas seda tõepoolest soovib. Gruusiaga on ses mõttes kõik korras. Võimsa reklaamikampaania toel saavutati viimaste valimistega üheaegsel referendumil 70%grusiinide toetus NATOle.

Kiievi võimud on alles viimasel ajal hakanud rääkima vajadusest korraldada elanikkonna hulgas vastavat selgitustööd. Kas see pole aga hiljaks jäänud? NATO vastu ollakse eelkõige venekeelsetes piirkondades. Näitena tasub meelde tuletada kasvõi Krimmi koduperenaiste pottide-pannidega relvastatud meeleavaldust NATO vägede maabumise vastu ühisõppuse käigus ülemöödunud aastal.

Eesti kui NATO liige peab aga kahtlemata toetama uusi riike nende püüdlustes. Spetsialistide hinnangul on MAP suurepärane julgeoleku-alaste tegevuste planeerimise tööriist. Selle kava andmine ei ole mitte poliitilise maitsega kingitus valitsevale režiimile, vaid võimalus parimal moel juhendada ja kontrollida tulevase liitlase arengut.

Peamine on aga see, et kui Kiiev või Tbilisi isegi seekord kõrvale jäetakse, siis ei jääks kellelegi väärat arusaama, nagu juhtuks see Moskva mõjul. Seda ei saa NATO endale lihtsalt lubada.

Karmo Tüür
16.03.2008

Разбор полётов: Hiinast seoses olümpiaga

Katse haarata kogu Hiina temaatikat ühe raadisaatega oleks ju naeruväärne, kuid see polnudki meie eesmärk. Eeskätt proovisime rääkida olmpiamänguga seonduvast.

Kas Eesti peaks osalema mängudel, see küsimus on ilmselt juba päevakorrast maas. Miks aga on vale õigustada sportlaste minekut vajadusega tasa osta nendepoolset "investeeringut" ettevalmistusse? Kas poliitikud või muu publikum peaks osalema Hiina propaganda-ürituses ehk selles poliitilises eneseõigustuses, mis mängude ümber üles klopitakse?

Teisest küljest - kas boikott ei jäta kõikvõimalikke Hiina Rahvavabariigi rezhiimiga rahuolematuid ilma võimalusest protestida ja püüda harukordset tähelepanu maailma üdsuse poolt?

Sest olgu Pekingi rezhiim milline tahes, läheb ka talle korda tema arvamus sellest, mis temast arvatakse mujal. Kõigest sellest ja muustki, mis hetkel meelde ei tulnud, kuulete esialgu siit, hiljem siit.

No ja stuudios nagu ikka KT ja HT, JG'st rääkimata :)

Rikas, ent nõrk Venemaa

Venemaa on rikkuselt teine, aga nõrkuselt 65. riik maailmas. Mõlemad väited on piisavalt veidrad, et asja lähemalt uurida, kas pole?

Tunnistan kohe üles, et eks ma pisut mängin arvudega, seda vähemalt rikkuse osas. Ega keegi vist kahtle, et Venemaal oleks potentsiaali olla tõepoolest rikas riik. Kui võtta arvesse tooraineressursse või isegi valuutareservi, siis on tegu tõepoolest maailma esiriikide hulka kuuluva riigiga.

Kuid miks ma väidan, et tegu on justnimelt teisel kohal oleva riigiga? Aga seetõttu, et miljardäride arvult jääb Venemaa Föderatsioon maha ainult USA’st, minnes ette nt Saksamaast. Nii saab vähemalt välja lugeda ajakirja Forbes koostatud maailma rikkaimate inimeste edetabelist.

Kuigi Venemaa president Putin kuulutas välja omamoodi sõja oligarhidele, on tegelikult ülirikaste inimeste arv tema ajal ohjeldamatult kasvanud.

Ülirikaste arv kasvab
Raadiojaama Eho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktovi arvutuste kohaselt näeb pilt välja järgmisel. Putini võimustumise ajal 2000.a. oli Forbes nimekirjas oli 8 venemaalast, üldvarandusega 11 miljardit USD. Nüüd, kui ta lahkub, aastal 2008, on vastavad arvud 53 ja 283. muljetavaldav, kas pole?

Kas rikkad inimesed alati ka rikast riiki tähendavad, on muidugi omaette küsimus, seda enam et Venemaal üritatakse vältida sellesse nimekirja sattumist – liigne tähelepanu oma „liigsele“ rahale polevat kuigi tervislik.

Ja üleüldse ei armastata Venemaal kuigivõrd neid Lääne mõõdupuid – kõikvõimalikke pingeridasid, edetabeleid ja indekseid. Ilmselt seetõttu, et enamasti kipub Venemaa neid üsna kehvadele kohtadele sattuma.

Nii on lugu ka ühe teise indeksiga, mille pealkiri kõlab „Riigi nõrkuse indeks arenevas maailmas“. Siin paikneb Venemaa 65.kohal 141’st, kusjuures 1.koht on kõige hullem – ehk siis tähistab kõige nõrgemat riiki.

Seda pingerida koostab USA Brookingsi Instituut ning nende arvates võib nõrk olla sama ohtlik kui tugev, vähemalt kui jutt käib riikidest. Nõrk riik ei kontrolli oma territooriumit ning seda võivad ära kasutada kõikvõimalikud kurjamid – kasvõi nt terroristide väljaõppelaagri rajamiseks. Või siis võivad keskvõimu nõrkuse tõttu puhkeda regionaalsed konfliktid, mis ohustavad naabreid.

Riiklik nõrkus
Nii mõõdavadki nad riikide stabiilsust või jätkusuutlikkust, kuidas iganes seda nimetada. Vaatluse all on terve pilv erinevaid näitajaid, jaotatuna nelja üldrühma – majandus, poliitika, julgeolek ja heaolu.

Kõige nõrgema riigi kurjakuulutav aujärg kuulub ses nimekirjas Somaaliale – tegu on tõesti läbikukkunud või mitteoimiva riigiga. Parim koht kuulub Slovakkiale, ülejäänud jäävad siis nende vahele.

Venemaa 65. koht on seega tubli keskmine. Võrdluseks – tiba halvemini läheb Boliivial ja Gabonil, pisut paremini Iraanil ja Indial. SRÜ riikidest on Venemaast hullemal kohal vaid Turkmeenia, Uzbekistan ja Tadzhikistan (35, 36 ja 42.koht), parimail Ukraina (107.).

Läti ja Leedu jäävad nimekirja päris lõppu – aga tuletan meelde, et see on antud juhul parem kui olla esimene. Nimelt kuulub lõunanaabreile 135. ja 138. koht 141-st.

Kuhu aga jääb Eesti? Eestit selles nimekirjas polegi. Soovitan uuesti meelde tuletada indeksi pealkirja. Areneva maailma riikide nõrkus. Vastavalt sellele loogikale jääb Eesti juba järgmisse gruppi. Ehk siis arenenud maailma hulka.

Millest on kahju – vähemalt minu jaoks. Oleksin soovinud võrrelda Eestit nt Sloveeniaga, aga pole midagi teha. Samas pole meid ka teises nimekirjas. Ehk siis selles va miljardäride omas. Kah kahju.

Karmo Tüür
11.03.2008

Разбор полётов: presidendivalimised Venemaa Föderatsioonis

9.märtsi R4 eetris taas tandem Tiido-Tüür, kõne all presidendivalimised Venemaa Föderatsioonis. Saatejuht Jevgenia Garanzha soovis kutsuda stuudiosse ka kedagi VF saatkonnast. Otsustas tulla suursaadik ise - seega saatekülaliseks Nikolai Uspenski (pildil).

Kas valimised avasid mingi "võimaluste akna" või tuleks rääkida ainult pisukesest õhuaknakesest ... kuskohast suurt midagi ei paista. Kas nn Venemaa poolt kaasmaalasteks nimetatud eestimaalased mõjutavad kuidagi asjade käiku? Kas Venemaa olemust määrab kuidagi nn tooraine needus?

Kõike seda saab kuulda esialgu siit (alates u. 4. minutist), hiljem juba arhiivist.

Lõpetuseks aga lisan mõtte, mille torkasin ka saate lõppu. Ehkki suhtun kriitiliselt kõnealustesse valimistesse, leian ka põhjust optimismiks. Ülipopulaarse saate KVN viimases voorus julgesid need suurepärased tudengid naerda nii nende valimiste kui uue presidendi Dmitri Medvedevi üle - samal ajal kui Medvedev ise istus saalis.

Impeeriumi hukk. Bütsantsi õppetund

Lääs hukutas Bütsantsi ja on valmis sama tegema ka Venemaaga. Päästa võib vaid sisemise mugavuse ületamine, libekeelsete läänlaste tõrjumine kodumaiste meepottide juurest, tugev võimuvertikaal ja võimu kestvus.

Jaanuari lõpupäevil vilksatas Venemaa ühe peamise telekanali – Rossia – ekraanil üks film. Pealkiri „Impeeriumi hukk. Bütsantsi õppetund“ ja teadmine, et filmi autoriks on Vene õigeusu kiriku vaimulik, ei lubanud midagi erilist. Populaarteaduslikke ajaloolisi filme toodetakse ja näidatakse vene kanalitel küllaga.

Ma ei oska öelda, kui palju juhtus filmi nägema telekas, kuid juba järgmisel päeval paigutati film võrku ja hetkel on seda vaadatud ligi 85 tuhat korda. Kõik need, keda mina tean, niutsuvad vaimustusest. Tegemist on super-näitega ideoloogilisest ajupesust.

Hõredavõitu täihabemega keskealine vene papp räägib Bütsansti ajaloost, selle hiilgusest ja langusest. Tundub igav? Kui teil on silme ees „kõnelev pea“ mõnest kristlikust telesaatest, siis unustage see. Üliprofessionaalselt ja haaravalt teostatud film kubiseb efektsetest arvutianimatsioonidest, uhketest lavastuslikest ajaloostseenidest, hoogsalt vahetuvatest kaadritest. Rahulikult ja sisendusjõuliselt kõnelev vaimulik pajatab oma lugu kord Veneetsia kanalitel gondlis istudes, kord nüüdses Türgis endise impeeriumi varemeil kõndides, kord Vene kloostrihoovil jalutades.

Impeeriumi ideoloogia
Kõik see ei lase kahelda – filmi taga on professionaalne meeskond ja suured rahad. Kuigi Vene õigeusu kirik ei ole vaene organisatsioon, ei ootaks midagi sellist. Loosse toob selgust asjaolu, et autor pole lihtsalt vaimulik, vaid isa Tihhon. Mees, keda (õigusega) peetakse Venemaa president Vladimir Putini vaimseks isaks.

Isa Tihhoni (kodanikunimega Georgi Ševkunov, s.1958) poolt juhitud Sreteni klooster toimib Venemaa õigeusukiriku omamoodi ideoloogilise keskusena ning absoluutse liidrina vastava kirjanduse turul. Kuidas seda ideoloogiat nimetada? Vene keeles kõlab see derzhavnost’. Väga ligikaudu siis suurriiklus.

Kuid tagasi filmi enda juurde. 70 minutit puhast naudingut, kui teile meeldib propaganda. Või siis pisut vähemat naudingut, kui armastate ajaloo populariseerimist. Kuid hingepiina tõsimeelsele ajaloolasele. Ei, ega isa Tihhon ei valeta. Ta opereerib vabalt ajaloolise materjaliga, pajatades Bütsantsi impeeriumi mitmekülgsest, kirjust ja vähetuntud ajaloost.

Kuid asi ongi selles, et ta käib materjaliga pisut liiga vabalt ümber. Hoolimatu, kuid oma järjekindluses võluva mugavusega „tõlgib“ ta ajaloolised faktid tänapäeva Venemaa poliitiliste olude keelde. Mängu tulevad oligarhid, võimuvertikaali ülesehitamine, separatistlikud kubernerid ja lääne salasepitsused. Muidugi mõista saavad oma väikese, ent mõjusa torke ka juudid, kes kogu asja pealt põhilise kasu lõiganud.

Eks pedagoogikas ole selline võte ammuteada ja omamoodi möödapääsmatugi – tutvustada tundmatut läbi tuntu. Ainult et isa Tihhon ei püüa pajatada möödaniku lugu. Tema sõnum on hoiatav – näete, mis tehti tuhande-aastase impeeriumiga. Sama võib oodata meid (so Venemaad), kui me koheselt õppust ei võta. Milles peitub peamine õppetund? Aga selles, et Lääs (mida iganes see ka siis ei tähendaks) on valmis külmalt ja kõhklemata hukutama oma naabreid, kui sellest vaid kasu saab.

Omamoodi meeldiv on taolise sünge näpuganäitamise juures siiski see, et ehkki Tihhon peab põhisüüdlaseks nn Läänt, osutab ta teise näpuga venemaalaste endi peale. Et kui väljas leidub alati pimeduse ja kurjuse jõude, tuleb sisemiselt end kokku võtta. Üheks suurimaks ohuks peab ta natsionalismi.

Mis võiks päästa Venemaa?
Bütsants oli tõeline rahvaste paabel, mille keisridki esindasid kõikvõimalikke rahvuseid (ligi pooled nt armeenlased). Sellest hetkest, kui hakati aga tähtsaks pidama kuuluvust nö „õigesse“ rahvusesse, polnud impeeriumi lagunemisest enam pääsu. Mõtlemapanev paralleel tänapäevase Venemaaga, kas pole? Taolisi paralleele ei pea filmist mitte otsima, vaid autor osundab nendele pidevalt, vahetevahel lausa naeruväärselt pealetikkuvaltki.

Manitsevaid õpetussõnu jagab isa Tihhon Bütsantsi näitel veel süle ja seljaga. Keskus peab äärealadele saatma „oma inimesi“, et niimoodi segada rahvaid, suurendada nende elujõudu ja vähendada eraldumissoove. Võim peab kindlakäeliselt minema ühelt tsaarilt teisele, ei tohi lubada mingeid poliitilisi tõmblusi. Ja need on vaid mõned näited.

Omamoodi põneva täiendusena soovitan huvilistel kindlasti vaadata ka samuti võrgus saada olevat vestlussaadet Nacional’nõi Interes (TVC) samal teemal. Kel juurdepääs võrgule puudub, sellele räägin kahe lausega ümber. Kirelise vaidluse käigus püstitati stuudios küsimus – mis siis on see jõud, mis peaks taolist impeeriumi (nüüd siis juba Venemaad) koos hoidma? Rahvus ilmselt ei sobi – kui kuulutada Venemaa Föderatsioon venelaste riigiks, siis mis peaksid peale hakkama teised? Õigeusk? Aga mida käsite peale hakata üha kasvava islami kogukonnaga, rääkimata muudest usuvooludest ja voolukestest?

Mitmest suust kõlas riiki koos hoidva pääsetrõngana mõiste „imperskost’“. Taaskord väga kehvalt tõlgitav mõiste. Suurriiklus? Impeerlus?? Impeerialikkus??? Lahtiseletatult ehk midagi sellist – kõigi kodanike teadvustatud arusaam sellest, et nad elavad impeeriumis ja uhkustunne selle üle? Kuidas see aga nö „päris elus“ peaks välja nägema?

Igatahes oli omamoodi õpetlik taaskord kuulda sõnumit kolmandast Roomast (teine oli siis Bütsants, kolmas Venemaa). Kaks eelmist on kadunud, langenud barbarite ohvriks. Kolmas püsib. Veel. Kas isa Tihhoni filmist saab õppetund, mis päästab kolmanda Rooma? Kahtlen.

Karmo Tüür
20.02.2008

Who is mr. Medvedev?

Who is mr. Putin? Kes on härra Putin? See küsimus ilmus 8 aastat tagasi maailma ajakirjandusse ja erialastesse aruteludesse. Kui uskuda otsingumootorit Yahoo, on seda küsimust esitatud vähemalt 40 tuhat korda.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem, hakkab rekordeid püstitama päring – kes on härra Medvedev? Sellesama Yahoo järgi on uut küsimust juba esitatud 23 tuhat korda. Ja seda veel enne, kui Dmitri Medvedev oma uude ametisse astudagi jõudis.

Et uueks presidendiks saab just Dmitri Anatolevitš Medvedev, ei kahelnud viimastel kuudel enam keegi – täpsemalt alates 2007.a. detsembrist, mil praegune president Vladimir Putin kuulutas välja oma järeltulija. Tõsi küll, tehniliselt võttes nõustus ta nelja erakonna pakkumisega, kes Medvedevi kandidatuuri välja pakkusid.

Ajaloolised võrdlused
Dmitri Medvedevi määramine presidendiks toob paratamatult meelde mitmesuguseid võrdlusi. Hoiatan kohe ette – igasugune võrdlus on paratamatult vildak, kuid annab mingigi pidepunkti.

Kui venelased ise naeravad, et Putin oleks võinud oma järeltulijaks määrata oma koera – labrador Konni – ja see valik oleks ka läbi läinud, siis selles polekski midagi erakordset. Muistse Rooma keiser Caligula nimelt olla lasknud senaatoriks kinnitada oma armastatud hobuse ja ei maailm ei kukkunudki kokku.

Kui see hobuse-lugu võib kuuluda ka ajalooliste müütide valdkonda, siis eksisteerib ka sootuks kindlamaid ja lähemaid võrdlusi. Ei ole midagi uut siin päikese all, ka selles, et tegev president määrab endale järeltulija. Taolisi näiteid tasub eelkõige otsida Ladina-Ameerika poliitilisest süsteemist.

Mehhiko president Elias Calles valitses Mehhikot presidendina aastail 1924-1928 presidendina. Tema ajal asutatud Institutsionaalne partei muutus valitsevaks ja jäi võimule u. 70 aastaks. Ametist taandunud Calles laskis end nimetada Jefe Maximo ehk ülemjuhataja ning tõstis presidendiks endale kuulekaid mehi, olles ise tagasihoidlikul sõjaministri kohal. Süsteem toimis selle hetkeni, kuni järjekordne nuku-president, Lazaro Cardenas, otsustas ise võimu nautima hakata. Paljud süsteemi kõrgemaid mehi arreteeriti, endine võimukehastus Calles saadeti maalt välja.

Võimu üleandmine
XXI sajandi Venemaa Föderatsioonis toimuvad valimised, nagu toimusid XX sajandi Mehhikoski. Ei ühel ega teisel juhul ei toimu aga võimu üleandmist. Vaatamata ikooni ehk riigi esinäo vahetumisele ei muutu võimu allikas. Kuid siin ka sarnasus lõpeb. Praegusel Venemaal ei ole võimu kandjaks ja vahetajaks sõjavägi, vaid ärihuvidega rikastatud julgeolekusüsteem.

Segastel perestroika ja ähmastel Jeltsini aegadel polnud see võimukese nii selge, kuid Vladimir Putini võimustumise järel taastasid kolmetähelised organid oma rolli. Loomulikult pole need struktuurid ühtsed. Erinevad grupeeringud kontrollivad erinevaid majandus-üksuseid ning järgivad paratamatult erinevaid huvisid.

Seetõttu võib Dmitri Medvedevi ametissetõstmist vaadelda omamoodi kompromissina. Erinevalt teistest kandidaatidest ei osata Medvedevit siiani pidada iseseisvaks mänguriks ega ka mingi huvigrupi esindajaks.

Ühe seletuskäigu kohaselt soovis Putin tõepoolest mängust taanduda ja nautida varast pensionipõlve või siis hoopis mõne riikliku tipp-korporatsiooni juhiametit. Kas selle puhkuse tagatiseks oleks olnud väidetavalt kokkukorjatud hiigelvarandus, ei oska kinnitada, aga ei saa ka välistada.

Putini jäämine võimule äärmiselt lähedale, koos võimalusega esimesel vajadusel tagasi tulla, olevatki selle seletuskäigu kohaselt kogu süsteemi garantii. Erinevad grupeeringud olla jõudnud kokkuleppele, et süsteemi lõhkumine on kulukam kui vana säilitamine.

Kes ta siiski on?
Tulema aga tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kes ta siiski on – äsja valimistel üle 70%% kogunud Dmitri Medevedev?

Sündinud 1965. 14.septembril, hariduselt jurist. Peale ülikooli lõppu töötas samas, Peterburi riiklikus ülikoolis õppejõuna, metsandusfirmas osanikuna, Peterburi linnavalitsuses juristkonsultandina, Gazpromi nõukogu juhina ja Kremli erinevatel kõrgetel ametikohtadel. Abielus, 12.aastase poja isa. Ausalt öeldes on kõik tema eluloolised andmed suhteliselt igavad, nö korraliku inimese omad. Isegi väidetav seotus julgeoleku-organitega tudengiaastatel ei suuda tema professori-poja imagot rikkuda.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on Medvedevi kõikvõimalikud ametikoha muutused toimunud ühes rütmis koos Vladimir Putini liikumistega. Üheskoos satuti Peterburi linnavalitsusse, samaaegselt Putiniga jõudis ta Kremlisse. Medvedevit lähemalt tundvad inimesed räägivad temast kui äärmiselt püüdlikust, märkusi südamesse võtvast ja korraldusi põhjalikult täitvast ametnikust.

Kuna mingeid iseloomulikke jooni peale korralikkuse on Medvedevi puhul väga raske välja tuua, siis kiputaksegi temast rääkima kui Putini kloonist. Tõepoolest, raske on mitte märgata tema isegi väliseid sarnastumiskatseid senise presidendiga. Täpselt samamoodi, nagu noor Medvedev olla kooliõpetaja märkust „Ole püüdlikum“ kopeerinud terve vihikutäie jagu, kuni tema käekiri muutus sarnaseks õpetaja omaga.

Mis võib tulla?
Samas ei suuda mina uskuda, et ükski inimene saab olla teise täielik koopia. Kui Medvedev isegi osutub kuulekaks nukuks, keda juhib Vladimir Putin või mingi müstiline tagatuba, toob uus mees kindlasti endaga mingeid uusi tuuli, kasvõi pisiasjades.

Üks Venemaa omanäolisemaid kommentaatoreid Sergei Dorenko ennustas omamoodi paradoksaalset arengut – et Medevedevi ajal saab olema tõeline seaduse diktatuur ... rõhuga viimasel sõnal.

Dorenko võrdlus oli kirjanduslikult värvikas ja seda kohalejõudvam. Kui komsorgiks määrata jõuline bujään, siis teda eriti ei huvita, mis ja kuidas tehtud saab, peaasi, et kõik toimiks. Kui aga selliseks võimutäitjaks satub nn prillidega klaverimängijast nohik, siis see tõmbab kõik liistule. Mitte niivõrd isegi komplekseerivas-kompenseerivas mõttes, kuivõrd just reeglite täitmise osas.

Teine võrdlus, mis sama mõtet edasi seletas, on hästi mõistetav sõjaväes käinutele, kuid ehk hoomatav ka ülejäänutele. Et kui "vanake" annab lihtsalt vastu vahtimist, siis on see küll ebameeldiv, aga selle vastu saab võidelda. Kuid kui hakatakse mõnitama nö ustaavi kohaselt, kõikvõimalikes seadustes ja reeglites näpuga järge vedades, siis on asi täiesti väljakannatamatu.

Milline roll saab Medvedevil tegelikult olema, seda on tõepoolest keeruline öelda. Kindlasti on tema esmane roll olla Putini garant, nagu Putin oli Jeltsini garant. Kuna Venemaa võimusüsteem teab seni ainult kahte võimult lahkumise võtet – hauda või seina äärde (Gorbatshov kui erand ainult kinnitab reeglit) – siis peab järeltulija garanteerima eelkäia julgeolekut ja privileege.

Kõige lihtsam ja seega kõige loogilisem on eeldada järgmist. Juhul kui Medvedevile ei hakka võim niipalju maitsema, et ta korraldab nö paleepöörde, siis jääb ta lihtsalt kohta täitma. Nagu vahakuju Peterburi muuseumis, mis muuseas telliti juba aastake enne valimistulemuste teadasaamist.

Karmo Tüür
2.03.2008

TV3 erisaade: Kuidas saada Venemaa presidendiks?

2.märtsil oli TV3 eetris lühike erisaade Kuidas saada Venemaa presidendiks? Ausalt öeldes ei teagi, kas sedasinased asjad kunagi kusagile ka veebilehel ilmuvad?

Nii ehk teisiti, Eesti-poolsete kommentaatoritena olid mängus KT ja hea kolleeg Raivo Vare (pildil). Minu meelest kukkus asi saate tegijal Tarmo Maiberg vääääägagi hästi välja:)