Impeeriumi hukk. Bütsantsi õppetund

Lääs hukutas Bütsantsi ja on valmis sama tegema ka Venemaaga. Päästa võib vaid sisemise mugavuse ületamine, libekeelsete läänlaste tõrjumine kodumaiste meepottide juurest, tugev võimuvertikaal ja võimu kestvus.

Jaanuari lõpupäevil vilksatas Venemaa ühe peamise telekanali – Rossia – ekraanil üks film. Pealkiri „Impeeriumi hukk. Bütsantsi õppetund“ ja teadmine, et filmi autoriks on Vene õigeusu kiriku vaimulik, ei lubanud midagi erilist. Populaarteaduslikke ajaloolisi filme toodetakse ja näidatakse vene kanalitel küllaga.

Ma ei oska öelda, kui palju juhtus filmi nägema telekas, kuid juba järgmisel päeval paigutati film võrku ja hetkel on seda vaadatud ligi 85 tuhat korda. Kõik need, keda mina tean, niutsuvad vaimustusest. Tegemist on super-näitega ideoloogilisest ajupesust.

Hõredavõitu täihabemega keskealine vene papp räägib Bütsansti ajaloost, selle hiilgusest ja langusest. Tundub igav? Kui teil on silme ees „kõnelev pea“ mõnest kristlikust telesaatest, siis unustage see. Üliprofessionaalselt ja haaravalt teostatud film kubiseb efektsetest arvutianimatsioonidest, uhketest lavastuslikest ajaloostseenidest, hoogsalt vahetuvatest kaadritest. Rahulikult ja sisendusjõuliselt kõnelev vaimulik pajatab oma lugu kord Veneetsia kanalitel gondlis istudes, kord nüüdses Türgis endise impeeriumi varemeil kõndides, kord Vene kloostrihoovil jalutades.

Impeeriumi ideoloogia
Kõik see ei lase kahelda – filmi taga on professionaalne meeskond ja suured rahad. Kuigi Vene õigeusu kirik ei ole vaene organisatsioon, ei ootaks midagi sellist. Loosse toob selgust asjaolu, et autor pole lihtsalt vaimulik, vaid isa Tihhon. Mees, keda (õigusega) peetakse Venemaa president Vladimir Putini vaimseks isaks.

Isa Tihhoni (kodanikunimega Georgi Ševkunov, s.1958) poolt juhitud Sreteni klooster toimib Venemaa õigeusukiriku omamoodi ideoloogilise keskusena ning absoluutse liidrina vastava kirjanduse turul. Kuidas seda ideoloogiat nimetada? Vene keeles kõlab see derzhavnost’. Väga ligikaudu siis suurriiklus.

Kuid tagasi filmi enda juurde. 70 minutit puhast naudingut, kui teile meeldib propaganda. Või siis pisut vähemat naudingut, kui armastate ajaloo populariseerimist. Kuid hingepiina tõsimeelsele ajaloolasele. Ei, ega isa Tihhon ei valeta. Ta opereerib vabalt ajaloolise materjaliga, pajatades Bütsantsi impeeriumi mitmekülgsest, kirjust ja vähetuntud ajaloost.

Kuid asi ongi selles, et ta käib materjaliga pisut liiga vabalt ümber. Hoolimatu, kuid oma järjekindluses võluva mugavusega „tõlgib“ ta ajaloolised faktid tänapäeva Venemaa poliitiliste olude keelde. Mängu tulevad oligarhid, võimuvertikaali ülesehitamine, separatistlikud kubernerid ja lääne salasepitsused. Muidugi mõista saavad oma väikese, ent mõjusa torke ka juudid, kes kogu asja pealt põhilise kasu lõiganud.

Eks pedagoogikas ole selline võte ammuteada ja omamoodi möödapääsmatugi – tutvustada tundmatut läbi tuntu. Ainult et isa Tihhon ei püüa pajatada möödaniku lugu. Tema sõnum on hoiatav – näete, mis tehti tuhande-aastase impeeriumiga. Sama võib oodata meid (so Venemaad), kui me koheselt õppust ei võta. Milles peitub peamine õppetund? Aga selles, et Lääs (mida iganes see ka siis ei tähendaks) on valmis külmalt ja kõhklemata hukutama oma naabreid, kui sellest vaid kasu saab.

Omamoodi meeldiv on taolise sünge näpuganäitamise juures siiski see, et ehkki Tihhon peab põhisüüdlaseks nn Läänt, osutab ta teise näpuga venemaalaste endi peale. Et kui väljas leidub alati pimeduse ja kurjuse jõude, tuleb sisemiselt end kokku võtta. Üheks suurimaks ohuks peab ta natsionalismi.

Mis võiks päästa Venemaa?
Bütsants oli tõeline rahvaste paabel, mille keisridki esindasid kõikvõimalikke rahvuseid (ligi pooled nt armeenlased). Sellest hetkest, kui hakati aga tähtsaks pidama kuuluvust nö „õigesse“ rahvusesse, polnud impeeriumi lagunemisest enam pääsu. Mõtlemapanev paralleel tänapäevase Venemaaga, kas pole? Taolisi paralleele ei pea filmist mitte otsima, vaid autor osundab nendele pidevalt, vahetevahel lausa naeruväärselt pealetikkuvaltki.

Manitsevaid õpetussõnu jagab isa Tihhon Bütsantsi näitel veel süle ja seljaga. Keskus peab äärealadele saatma „oma inimesi“, et niimoodi segada rahvaid, suurendada nende elujõudu ja vähendada eraldumissoove. Võim peab kindlakäeliselt minema ühelt tsaarilt teisele, ei tohi lubada mingeid poliitilisi tõmblusi. Ja need on vaid mõned näited.

Omamoodi põneva täiendusena soovitan huvilistel kindlasti vaadata ka samuti võrgus saada olevat vestlussaadet Nacional’nõi Interes (TVC) samal teemal. Kel juurdepääs võrgule puudub, sellele räägin kahe lausega ümber. Kirelise vaidluse käigus püstitati stuudios küsimus – mis siis on see jõud, mis peaks taolist impeeriumi (nüüd siis juba Venemaad) koos hoidma? Rahvus ilmselt ei sobi – kui kuulutada Venemaa Föderatsioon venelaste riigiks, siis mis peaksid peale hakkama teised? Õigeusk? Aga mida käsite peale hakata üha kasvava islami kogukonnaga, rääkimata muudest usuvooludest ja voolukestest?

Mitmest suust kõlas riiki koos hoidva pääsetrõngana mõiste „imperskost’“. Taaskord väga kehvalt tõlgitav mõiste. Suurriiklus? Impeerlus?? Impeerialikkus??? Lahtiseletatult ehk midagi sellist – kõigi kodanike teadvustatud arusaam sellest, et nad elavad impeeriumis ja uhkustunne selle üle? Kuidas see aga nö „päris elus“ peaks välja nägema?

Igatahes oli omamoodi õpetlik taaskord kuulda sõnumit kolmandast Roomast (teine oli siis Bütsants, kolmas Venemaa). Kaks eelmist on kadunud, langenud barbarite ohvriks. Kolmas püsib. Veel. Kas isa Tihhoni filmist saab õppetund, mis päästab kolmanda Rooma? Kahtlen.

Karmo Tüür
20.02.2008