Rikas, ent nõrk Venemaa

Venemaa on rikkuselt teine, aga nõrkuselt 65. riik maailmas. Mõlemad väited on piisavalt veidrad, et asja lähemalt uurida, kas pole?

Tunnistan kohe üles, et eks ma pisut mängin arvudega, seda vähemalt rikkuse osas. Ega keegi vist kahtle, et Venemaal oleks potentsiaali olla tõepoolest rikas riik. Kui võtta arvesse tooraineressursse või isegi valuutareservi, siis on tegu tõepoolest maailma esiriikide hulka kuuluva riigiga.

Kuid miks ma väidan, et tegu on justnimelt teisel kohal oleva riigiga? Aga seetõttu, et miljardäride arvult jääb Venemaa Föderatsioon maha ainult USA’st, minnes ette nt Saksamaast. Nii saab vähemalt välja lugeda ajakirja Forbes koostatud maailma rikkaimate inimeste edetabelist.

Kuigi Venemaa president Putin kuulutas välja omamoodi sõja oligarhidele, on tegelikult ülirikaste inimeste arv tema ajal ohjeldamatult kasvanud.

Ülirikaste arv kasvab
Raadiojaama Eho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktovi arvutuste kohaselt näeb pilt välja järgmisel. Putini võimustumise ajal 2000.a. oli Forbes nimekirjas oli 8 venemaalast, üldvarandusega 11 miljardit USD. Nüüd, kui ta lahkub, aastal 2008, on vastavad arvud 53 ja 283. muljetavaldav, kas pole?

Kas rikkad inimesed alati ka rikast riiki tähendavad, on muidugi omaette küsimus, seda enam et Venemaal üritatakse vältida sellesse nimekirja sattumist – liigne tähelepanu oma „liigsele“ rahale polevat kuigi tervislik.

Ja üleüldse ei armastata Venemaal kuigivõrd neid Lääne mõõdupuid – kõikvõimalikke pingeridasid, edetabeleid ja indekseid. Ilmselt seetõttu, et enamasti kipub Venemaa neid üsna kehvadele kohtadele sattuma.

Nii on lugu ka ühe teise indeksiga, mille pealkiri kõlab „Riigi nõrkuse indeks arenevas maailmas“. Siin paikneb Venemaa 65.kohal 141’st, kusjuures 1.koht on kõige hullem – ehk siis tähistab kõige nõrgemat riiki.

Seda pingerida koostab USA Brookingsi Instituut ning nende arvates võib nõrk olla sama ohtlik kui tugev, vähemalt kui jutt käib riikidest. Nõrk riik ei kontrolli oma territooriumit ning seda võivad ära kasutada kõikvõimalikud kurjamid – kasvõi nt terroristide väljaõppelaagri rajamiseks. Või siis võivad keskvõimu nõrkuse tõttu puhkeda regionaalsed konfliktid, mis ohustavad naabreid.

Riiklik nõrkus
Nii mõõdavadki nad riikide stabiilsust või jätkusuutlikkust, kuidas iganes seda nimetada. Vaatluse all on terve pilv erinevaid näitajaid, jaotatuna nelja üldrühma – majandus, poliitika, julgeolek ja heaolu.

Kõige nõrgema riigi kurjakuulutav aujärg kuulub ses nimekirjas Somaaliale – tegu on tõesti läbikukkunud või mitteoimiva riigiga. Parim koht kuulub Slovakkiale, ülejäänud jäävad siis nende vahele.

Venemaa 65. koht on seega tubli keskmine. Võrdluseks – tiba halvemini läheb Boliivial ja Gabonil, pisut paremini Iraanil ja Indial. SRÜ riikidest on Venemaast hullemal kohal vaid Turkmeenia, Uzbekistan ja Tadzhikistan (35, 36 ja 42.koht), parimail Ukraina (107.).

Läti ja Leedu jäävad nimekirja päris lõppu – aga tuletan meelde, et see on antud juhul parem kui olla esimene. Nimelt kuulub lõunanaabreile 135. ja 138. koht 141-st.

Kuhu aga jääb Eesti? Eestit selles nimekirjas polegi. Soovitan uuesti meelde tuletada indeksi pealkirja. Areneva maailma riikide nõrkus. Vastavalt sellele loogikale jääb Eesti juba järgmisse gruppi. Ehk siis arenenud maailma hulka.

Millest on kahju – vähemalt minu jaoks. Oleksin soovinud võrrelda Eestit nt Sloveeniaga, aga pole midagi teha. Samas pole meid ka teises nimekirjas. Ehk siis selles va miljardäride omas. Kah kahju.

Karmo Tüür
11.03.2008