Tehniliselt võttes õnn

Hiina kommunist ja Eesti spordisõltlane kipuvad veidral kombel sarnast juttu ajama. Kõikeõigustav pragmatism on asendamas kunagisi aateid ning seda mitte ainult Pekingi olümpiamängudega seoses.

Pekingi olümpiamängudele mineva tule süütamise tseremooniat Kreekas varjutas seik, milletaoliseid saab lähenevate mängude käigus olema ilmselt üha rohkem ja rohkem. Kolm meest tungisid läbi turvameetmete tiheda võrgu ja ühel neil õnnestus tungida pidukõnet ütleva hiinlase selja taha. Enne ärarebimist jõudis ta lehvitada loosungit ja hüüda mõned laused Hiina inimõiguste olukorra teemal.

Selle pisiprotesti ja lõputute teiste ning suuremate meeleavalduste sõnum on väga lihtne. Riigil, kes ei austa inimõigusi, ei peaks olema õigust korraldada olümpiamänge. Mänge, mille algne sümboolne sõnum on imelihtne – sport on rahu. Ülekreekaliste mängude ajaks katkestati omavahelised sõjad ja needsamad mehed, kes eelmisel päeval mõõku täristasid, naasesid staadionile, et omavahel rahumeelselt mõõtu võtta. Inimväärikuse ja vaba vaimu tähtpäev – mis on sellel pistmist riigiga, mis ei austa ühte ega teist?

Hiina probleemide loetelu on pikk ja vaevaline, nagu igal teisel suurriigil, alates territoriaalsetest ja lõpetades ökoloogilistega. Mis muudab Hiina eripäraseks, on nende probleemide lahendamise meetod. Meetod, mis ei pea inimese õigusi ega isegi elu millekski.

Maailma heitliku tähelepanu enim pälvinud Tiibeti probleem on vaid üks paljudest. Hiina Rahvavabariigi eneseõigustus selle vaba maa ja rahva allasurumiseks kõlab küüniliselt. Esiteks on tegu lahutamatu osaga Hiinast ning teiseks tõid nad õnne tiibetlaste õuele. Enne kommunistliku paradiisiga liitumist oli ju Tiibetis pime keskaeg, nüüd aga on lõpetatud teokraatlik-feodaalne klikivalitsus ning kohale jõudnud tehniline progress.

Tehniliselt võttes on Pekingi kommunistidel isegi õigus. Tiibeti valitsusvorm oli kõike muud kui lääne mudeliga sobituv ning majandus sisuliselt olematu. Hiinlaste rajatud raudtee loob eelduse piirkonna kiiremale arengule ning ehk ka rahva elujärje paranemisele. See, et ühtlasi tuuakse kiirkorras kohale miljoneid võõraid ning hävitatakse traditsiooniline elulaad, näib selle kõrval justkui vähem pahe.

Miks ma seda kiirküpsetatud õnne aga õigeks ei pea? Toon oma mõtte seletuseks näite, mis võib tõsimeelseid häirida, kuid see-eest jõuab ehk kõigile kohale. Võtame mingi vaba, ent vaese džunglihõimu, kisume maha nende pühakojad, muudame võimatuks esivanemate tavade jätkamise ja toome neile kaasaegse maailma koju kätte. Seejärel asume ülejäänud maailmale kurtma, millised tänamatud reeturid noo põliselanikud on, et ei oska kõike tehtut hinnata.

Need, kes tiibetlaste mässu võrdlevad meie aastataguste aprillirahutustega, langevad pimeda lihtsustamise enesepettu. Poodide rüüstamine on tõesti näiliselt sarnane. Väliselt on muidugi sarnased ka olukorrad, kus kurjategija lööb ohvrit või ohver lööb kurjategijat vastu. Vahe ongi aga põhjuse-tagajärje seoses. Meeleheitel tiibetlased purustasid sissetungijate sümbol-punkte ehk kauplusi. Mitte ei oska arvata, et Tallinna aprillirüüstajad samadest ajenditest lähtunud oleks.

Mis aga puutuvad siia meie spordisõltlased? Need, kes räägivad, et olümpiamängudele mitteminek nulliks ära sportlaste ja sponsorite investeeringud ning lootused-ootused. Toon taas ehmatava-võitu näite kõrvalvallast. Kui ärimees investeerib kuhugi arengumaa tehasesse ja siis selgub, et kohapeal kasutatakse lapstööjõudu või orje – kas ka siis õigustavad investeeringud kõike?

Küüniline pragmatism on ühtemoodi külm ja lõikav. Ehk mäletatakse veel siiski neid solvumishetki, kui Eesti vabaduspüüete aegu mõni näiliselt edumeelne välismaalane teatas, et pole siiski vaja NLiitu lõhkuda? Et saage seal Eestis kuidagi hakkama, pole teil ju häda niiväga midagi – meil on aga ärihuvid eelkõige?

Hiinatki huvitavad Tiibetis täiesti materiaalsed asjad. Nothing personal, just business.

Karmo Tüür
25.03.2008