Who is mr. Putin? Kes on härra Putin? See küsimus ilmus 8 aastat tagasi maailma ajakirjandusse ja erialastesse aruteludesse. Kui uskuda otsingumootorit Yahoo, on seda küsimust esitatud vähemalt 40 tuhat korda.
Nüüd, kaheksa aastat hiljem, hakkab rekordeid püstitama päring – kes on härra Medvedev? Sellesama Yahoo järgi on uut küsimust juba esitatud 23 tuhat korda. Ja seda veel enne, kui Dmitri Medvedev oma uude ametisse astudagi jõudis.
Et uueks presidendiks saab just Dmitri Anatolevitš Medvedev, ei kahelnud viimastel kuudel enam keegi – täpsemalt alates 2007.a. detsembrist, mil praegune president Vladimir Putin kuulutas välja oma järeltulija. Tõsi küll, tehniliselt võttes nõustus ta nelja erakonna pakkumisega, kes Medvedevi kandidatuuri välja pakkusid.
Ajaloolised võrdlused
Dmitri Medvedevi määramine presidendiks toob paratamatult meelde mitmesuguseid võrdlusi. Hoiatan kohe ette – igasugune võrdlus on paratamatult vildak, kuid annab mingigi pidepunkti.
Kui venelased ise naeravad, et Putin oleks võinud oma järeltulijaks määrata oma koera – labrador Konni – ja see valik oleks ka läbi läinud, siis selles polekski midagi erakordset. Muistse Rooma keiser Caligula nimelt olla lasknud senaatoriks kinnitada oma armastatud hobuse ja ei maailm ei kukkunudki kokku.
Kui see hobuse-lugu võib kuuluda ka ajalooliste müütide valdkonda, siis eksisteerib ka sootuks kindlamaid ja lähemaid võrdlusi. Ei ole midagi uut siin päikese all, ka selles, et tegev president määrab endale järeltulija. Taolisi näiteid tasub eelkõige otsida Ladina-Ameerika poliitilisest süsteemist.
Mehhiko president Elias Calles valitses Mehhikot presidendina aastail 1924-1928 presidendina. Tema ajal asutatud Institutsionaalne partei muutus valitsevaks ja jäi võimule u. 70 aastaks. Ametist taandunud Calles laskis end nimetada Jefe Maximo ehk ülemjuhataja ning tõstis presidendiks endale kuulekaid mehi, olles ise tagasihoidlikul sõjaministri kohal. Süsteem toimis selle hetkeni, kuni järjekordne nuku-president, Lazaro Cardenas, otsustas ise võimu nautima hakata. Paljud süsteemi kõrgemaid mehi arreteeriti, endine võimukehastus Calles saadeti maalt välja.
Võimu üleandmine
XXI sajandi Venemaa Föderatsioonis toimuvad valimised, nagu toimusid XX sajandi Mehhikoski. Ei ühel ega teisel juhul ei toimu aga võimu üleandmist. Vaatamata ikooni ehk riigi esinäo vahetumisele ei muutu võimu allikas. Kuid siin ka sarnasus lõpeb. Praegusel Venemaal ei ole võimu kandjaks ja vahetajaks sõjavägi, vaid ärihuvidega rikastatud julgeolekusüsteem.
Segastel perestroika ja ähmastel Jeltsini aegadel polnud see võimukese nii selge, kuid Vladimir Putini võimustumise järel taastasid kolmetähelised organid oma rolli. Loomulikult pole need struktuurid ühtsed. Erinevad grupeeringud kontrollivad erinevaid majandus-üksuseid ning järgivad paratamatult erinevaid huvisid.
Seetõttu võib Dmitri Medvedevi ametissetõstmist vaadelda omamoodi kompromissina. Erinevalt teistest kandidaatidest ei osata Medvedevit siiani pidada iseseisvaks mänguriks ega ka mingi huvigrupi esindajaks.
Ühe seletuskäigu kohaselt soovis Putin tõepoolest mängust taanduda ja nautida varast pensionipõlve või siis hoopis mõne riikliku tipp-korporatsiooni juhiametit. Kas selle puhkuse tagatiseks oleks olnud väidetavalt kokkukorjatud hiigelvarandus, ei oska kinnitada, aga ei saa ka välistada.
Putini jäämine võimule äärmiselt lähedale, koos võimalusega esimesel vajadusel tagasi tulla, olevatki selle seletuskäigu kohaselt kogu süsteemi garantii. Erinevad grupeeringud olla jõudnud kokkuleppele, et süsteemi lõhkumine on kulukam kui vana säilitamine.
Kes ta siiski on?
Tulema aga tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kes ta siiski on – äsja valimistel üle 70%% kogunud Dmitri Medevedev?
Sündinud 1965. 14.septembril, hariduselt jurist. Peale ülikooli lõppu töötas samas, Peterburi riiklikus ülikoolis õppejõuna, metsandusfirmas osanikuna, Peterburi linnavalitsuses juristkonsultandina, Gazpromi nõukogu juhina ja Kremli erinevatel kõrgetel ametikohtadel. Abielus, 12.aastase poja isa. Ausalt öeldes on kõik tema eluloolised andmed suhteliselt igavad, nö korraliku inimese omad. Isegi väidetav seotus julgeoleku-organitega tudengiaastatel ei suuda tema professori-poja imagot rikkuda.
Viimase kümnekonna aasta jooksul on Medvedevi kõikvõimalikud ametikoha muutused toimunud ühes rütmis koos Vladimir Putini liikumistega. Üheskoos satuti Peterburi linnavalitsusse, samaaegselt Putiniga jõudis ta Kremlisse. Medvedevit lähemalt tundvad inimesed räägivad temast kui äärmiselt püüdlikust, märkusi südamesse võtvast ja korraldusi põhjalikult täitvast ametnikust.
Kuna mingeid iseloomulikke jooni peale korralikkuse on Medvedevi puhul väga raske välja tuua, siis kiputaksegi temast rääkima kui Putini kloonist. Tõepoolest, raske on mitte märgata tema isegi väliseid sarnastumiskatseid senise presidendiga. Täpselt samamoodi, nagu noor Medvedev olla kooliõpetaja märkust „Ole püüdlikum“ kopeerinud terve vihikutäie jagu, kuni tema käekiri muutus sarnaseks õpetaja omaga.
Mis võib tulla?
Samas ei suuda mina uskuda, et ükski inimene saab olla teise täielik koopia. Kui Medvedev isegi osutub kuulekaks nukuks, keda juhib Vladimir Putin või mingi müstiline tagatuba, toob uus mees kindlasti endaga mingeid uusi tuuli, kasvõi pisiasjades.
Üks Venemaa omanäolisemaid kommentaatoreid Sergei Dorenko ennustas omamoodi paradoksaalset arengut – et Medevedevi ajal saab olema tõeline seaduse diktatuur ... rõhuga viimasel sõnal.
Dorenko võrdlus oli kirjanduslikult värvikas ja seda kohalejõudvam. Kui komsorgiks määrata jõuline bujään, siis teda eriti ei huvita, mis ja kuidas tehtud saab, peaasi, et kõik toimiks. Kui aga selliseks võimutäitjaks satub nn prillidega klaverimängijast nohik, siis see tõmbab kõik liistule. Mitte niivõrd isegi komplekseerivas-kompenseerivas mõttes, kuivõrd just reeglite täitmise osas.
Teine võrdlus, mis sama mõtet edasi seletas, on hästi mõistetav sõjaväes käinutele, kuid ehk hoomatav ka ülejäänutele. Et kui "vanake" annab lihtsalt vastu vahtimist, siis on see küll ebameeldiv, aga selle vastu saab võidelda. Kuid kui hakatakse mõnitama nö ustaavi kohaselt, kõikvõimalikes seadustes ja reeglites näpuga järge vedades, siis on asi täiesti väljakannatamatu.
Milline roll saab Medvedevil tegelikult olema, seda on tõepoolest keeruline öelda. Kindlasti on tema esmane roll olla Putini garant, nagu Putin oli Jeltsini garant. Kuna Venemaa võimusüsteem teab seni ainult kahte võimult lahkumise võtet – hauda või seina äärde (Gorbatshov kui erand ainult kinnitab reeglit) – siis peab järeltulija garanteerima eelkäia julgeolekut ja privileege.
Kõige lihtsam ja seega kõige loogilisem on eeldada järgmist. Juhul kui Medvedevile ei hakka võim niipalju maitsema, et ta korraldab nö paleepöörde, siis jääb ta lihtsalt kohta täitma. Nagu vahakuju Peterburi muuseumis, mis muuseas telliti juba aastake enne valimistulemuste teadasaamist.
Karmo Tüür
2.03.2008
Nüüd, kaheksa aastat hiljem, hakkab rekordeid püstitama päring – kes on härra Medvedev? Sellesama Yahoo järgi on uut küsimust juba esitatud 23 tuhat korda. Ja seda veel enne, kui Dmitri Medvedev oma uude ametisse astudagi jõudis.
Et uueks presidendiks saab just Dmitri Anatolevitš Medvedev, ei kahelnud viimastel kuudel enam keegi – täpsemalt alates 2007.a. detsembrist, mil praegune president Vladimir Putin kuulutas välja oma järeltulija. Tõsi küll, tehniliselt võttes nõustus ta nelja erakonna pakkumisega, kes Medvedevi kandidatuuri välja pakkusid.
Ajaloolised võrdlused
Dmitri Medvedevi määramine presidendiks toob paratamatult meelde mitmesuguseid võrdlusi. Hoiatan kohe ette – igasugune võrdlus on paratamatult vildak, kuid annab mingigi pidepunkti.
Kui venelased ise naeravad, et Putin oleks võinud oma järeltulijaks määrata oma koera – labrador Konni – ja see valik oleks ka läbi läinud, siis selles polekski midagi erakordset. Muistse Rooma keiser Caligula nimelt olla lasknud senaatoriks kinnitada oma armastatud hobuse ja ei maailm ei kukkunudki kokku.
Kui see hobuse-lugu võib kuuluda ka ajalooliste müütide valdkonda, siis eksisteerib ka sootuks kindlamaid ja lähemaid võrdlusi. Ei ole midagi uut siin päikese all, ka selles, et tegev president määrab endale järeltulija. Taolisi näiteid tasub eelkõige otsida Ladina-Ameerika poliitilisest süsteemist.
Mehhiko president Elias Calles valitses Mehhikot presidendina aastail 1924-1928 presidendina. Tema ajal asutatud Institutsionaalne partei muutus valitsevaks ja jäi võimule u. 70 aastaks. Ametist taandunud Calles laskis end nimetada Jefe Maximo ehk ülemjuhataja ning tõstis presidendiks endale kuulekaid mehi, olles ise tagasihoidlikul sõjaministri kohal. Süsteem toimis selle hetkeni, kuni järjekordne nuku-president, Lazaro Cardenas, otsustas ise võimu nautima hakata. Paljud süsteemi kõrgemaid mehi arreteeriti, endine võimukehastus Calles saadeti maalt välja.
Võimu üleandmine
XXI sajandi Venemaa Föderatsioonis toimuvad valimised, nagu toimusid XX sajandi Mehhikoski. Ei ühel ega teisel juhul ei toimu aga võimu üleandmist. Vaatamata ikooni ehk riigi esinäo vahetumisele ei muutu võimu allikas. Kuid siin ka sarnasus lõpeb. Praegusel Venemaal ei ole võimu kandjaks ja vahetajaks sõjavägi, vaid ärihuvidega rikastatud julgeolekusüsteem.
Segastel perestroika ja ähmastel Jeltsini aegadel polnud see võimukese nii selge, kuid Vladimir Putini võimustumise järel taastasid kolmetähelised organid oma rolli. Loomulikult pole need struktuurid ühtsed. Erinevad grupeeringud kontrollivad erinevaid majandus-üksuseid ning järgivad paratamatult erinevaid huvisid.
Seetõttu võib Dmitri Medvedevi ametissetõstmist vaadelda omamoodi kompromissina. Erinevalt teistest kandidaatidest ei osata Medvedevit siiani pidada iseseisvaks mänguriks ega ka mingi huvigrupi esindajaks.
Ühe seletuskäigu kohaselt soovis Putin tõepoolest mängust taanduda ja nautida varast pensionipõlve või siis hoopis mõne riikliku tipp-korporatsiooni juhiametit. Kas selle puhkuse tagatiseks oleks olnud väidetavalt kokkukorjatud hiigelvarandus, ei oska kinnitada, aga ei saa ka välistada.
Putini jäämine võimule äärmiselt lähedale, koos võimalusega esimesel vajadusel tagasi tulla, olevatki selle seletuskäigu kohaselt kogu süsteemi garantii. Erinevad grupeeringud olla jõudnud kokkuleppele, et süsteemi lõhkumine on kulukam kui vana säilitamine.
Kes ta siiski on?
Tulema aga tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kes ta siiski on – äsja valimistel üle 70%% kogunud Dmitri Medevedev?
Sündinud 1965. 14.septembril, hariduselt jurist. Peale ülikooli lõppu töötas samas, Peterburi riiklikus ülikoolis õppejõuna, metsandusfirmas osanikuna, Peterburi linnavalitsuses juristkonsultandina, Gazpromi nõukogu juhina ja Kremli erinevatel kõrgetel ametikohtadel. Abielus, 12.aastase poja isa. Ausalt öeldes on kõik tema eluloolised andmed suhteliselt igavad, nö korraliku inimese omad. Isegi väidetav seotus julgeoleku-organitega tudengiaastatel ei suuda tema professori-poja imagot rikkuda.
Viimase kümnekonna aasta jooksul on Medvedevi kõikvõimalikud ametikoha muutused toimunud ühes rütmis koos Vladimir Putini liikumistega. Üheskoos satuti Peterburi linnavalitsusse, samaaegselt Putiniga jõudis ta Kremlisse. Medvedevit lähemalt tundvad inimesed räägivad temast kui äärmiselt püüdlikust, märkusi südamesse võtvast ja korraldusi põhjalikult täitvast ametnikust.
Kuna mingeid iseloomulikke jooni peale korralikkuse on Medvedevi puhul väga raske välja tuua, siis kiputaksegi temast rääkima kui Putini kloonist. Tõepoolest, raske on mitte märgata tema isegi väliseid sarnastumiskatseid senise presidendiga. Täpselt samamoodi, nagu noor Medvedev olla kooliõpetaja märkust „Ole püüdlikum“ kopeerinud terve vihikutäie jagu, kuni tema käekiri muutus sarnaseks õpetaja omaga.
Mis võib tulla?
Samas ei suuda mina uskuda, et ükski inimene saab olla teise täielik koopia. Kui Medvedev isegi osutub kuulekaks nukuks, keda juhib Vladimir Putin või mingi müstiline tagatuba, toob uus mees kindlasti endaga mingeid uusi tuuli, kasvõi pisiasjades.
Üks Venemaa omanäolisemaid kommentaatoreid Sergei Dorenko ennustas omamoodi paradoksaalset arengut – et Medevedevi ajal saab olema tõeline seaduse diktatuur ... rõhuga viimasel sõnal.
Dorenko võrdlus oli kirjanduslikult värvikas ja seda kohalejõudvam. Kui komsorgiks määrata jõuline bujään, siis teda eriti ei huvita, mis ja kuidas tehtud saab, peaasi, et kõik toimiks. Kui aga selliseks võimutäitjaks satub nn prillidega klaverimängijast nohik, siis see tõmbab kõik liistule. Mitte niivõrd isegi komplekseerivas-kompenseerivas mõttes, kuivõrd just reeglite täitmise osas.
Teine võrdlus, mis sama mõtet edasi seletas, on hästi mõistetav sõjaväes käinutele, kuid ehk hoomatav ka ülejäänutele. Et kui "vanake" annab lihtsalt vastu vahtimist, siis on see küll ebameeldiv, aga selle vastu saab võidelda. Kuid kui hakatakse mõnitama nö ustaavi kohaselt, kõikvõimalikes seadustes ja reeglites näpuga järge vedades, siis on asi täiesti väljakannatamatu.
Milline roll saab Medvedevil tegelikult olema, seda on tõepoolest keeruline öelda. Kindlasti on tema esmane roll olla Putini garant, nagu Putin oli Jeltsini garant. Kuna Venemaa võimusüsteem teab seni ainult kahte võimult lahkumise võtet – hauda või seina äärde (Gorbatshov kui erand ainult kinnitab reeglit) – siis peab järeltulija garanteerima eelkäia julgeolekut ja privileege.
Kõige lihtsam ja seega kõige loogilisem on eeldada järgmist. Juhul kui Medvedevile ei hakka võim niipalju maitsema, et ta korraldab nö paleepöörde, siis jääb ta lihtsalt kohta täitma. Nagu vahakuju Peterburi muuseumis, mis muuseas telliti juba aastake enne valimistulemuste teadasaamist.
Karmo Tüür
2.03.2008
3 comments:
Mehhiko-võrdlus tuli tuttav ette:
http://www.realclearpolitics.com/articles/2007/07/two_troublesome_powers.html
susi söögu seda kommentaari-vormi, mis linke ei näita ja pool reast ära sööb ... kas saad kuidagi teisiti panna viite?
proovime...
two troublesome powers
Post a Comment