Kinovõitlused Venemaal

Kinofilmil on ikka kole vägi küll. Enamikku meid ümbritsevast maailmast me tajume ju kaude. Pole me ise igal pool käinud ega alati kohal olnud, aga midagi arvame ikka – ning enamasti paneme oma pilti kokku teise pildi abil. Selle va tele- või kinofilmi abil.

Õiguse eest olla selle pildi kokkupanija võivad puhkeda ägedad võitlused. Venemaal tegutseva filmimeeste liidu juhtimise ümber käib selline triangel, et jääb mulje, nagu oleks tegemist mitte loomeliidu, vaid suure ettevõtte jagamisega.

Ega see võrdlus polegi väga mööda – olla taolise ühenduse eesotsas tähendab lähedust võimule ning rahajagamisele. Kehvadel aegadel tähendab see aga paljugi.

Mihhalkovi kannatused
Nikita Mihhalkov, vaieldamatult maailmanimega vene filminäitleja ja –režissöör, on praegu selle võitluse keskmes. Oma äärmise ja rõhutatud võimutruuduse ning üleoleva käitumisega teiste suhtes on kunagi ülipopulaare mees aga muutunud paljude silmis vastuvõetamatuks.

Eelmise aasta lõpus puhkes avalik tüli Mihhalkovi ja filmitegijate liidu vahel. Liit ei soovinud valida Mihhalkovi enda etteotsa, millele järgnes pikk ja inetu arveteklaarimine, sh kohtu abil. Mõni päev tagasi toimus kinemotografistide erakorraline istung, kus Mihhalkov saavutas oma – ta kinnitati vene filmiliidu juhiks.

Filmikunst on ju midagi enamat kui lihtsalt kunst – see räägib meile lugu, mis ajapikku muutub meie maailmapildi aluseks. Vähesed julgevad hiljem kahelda neile filmide kaudu lapsepõlves räägitud lugudes. Või õigemini – see kahtlemine ei tule enam pähegi, kuna kui miski on telekas, siis see on ju tõde.

Olimpius inferno
Vene riiklikus teles jooksis märtsi lõpus üks filmike. Olimpius Inferno. Sellenimelist liblikat Gruusia mägedes jahtiv noor teadlane satub kogemata filmima, kuidas grusiinid alustasid tegelikult sõda Lõuna-Osseetias. Selle tõendi kättesaamise ja päästmise ümber puhkeb tõeline action.

Argpükslikud ameeriklased, alatud grusiinid ja heatahtlikud ning kangelaslikud venelased. Reeturlik kallaletung rahumeelsetele elanikele. Lihtsa vene tüdruku ennastsalgav kangelaslikkus. Armastus, mis võidab ameerikaliku silmakirjalikkuse. Plahvatused, veri, tulistamine, tagaajamine ning suured tunded. Kõik, mis vaja korraliku filmi jaoks.

Augustisõjast sai mööda napilt pool aastat ja juba on valmis film. Seda näidatakse peamisel telekanalil parimal ajal. Ning oh üllatust, vaid päev hiljem juhtusin lugema vene kommentaariumist sõnumit, kus keegi noor mees teatab raevukalt: vaatasin filmi gruusia sõjast – need värdjad ... jne.

Mäng mõjutab ka meid
Ega kõiges selles pole midagi uut. Kino-propagandat on tehtud varem ja tehakse hiljemgi. Teeme meiegi, nii palju kui suudame ja oskame.

Miks kogu see kinolugu peaks meile korda minema? Aga lihtsalt sellepärast, et lähenemas on aasta 2010. Ettevalmistused Suure võidu tähistamiseks juba käivad. Oluline osa selles on kinokunstil ning oma roll ka artikli alul mainitud Nikita Mihhalkovil.

Jutt käib nn Suure isamaasõja lõpu 65.aastapäevast. Sellest, kui kangelaslik vene rahvas saavutas võidu fašistlike röövvallutajate üle. Tuletan meelde, et selle loo tänapäevases tõlgenduses on Eestil kanda negatiivse kangelase roll.

Karmo Tüür
2.04.2009