Moldova: kas kivide revolutsioon?

Kõigepealt pealkirjast. Vaadeldes Moldaavias toimuvat, kipuvad võrdlused Ukraina ja Gruusia nn värviliste revolutsioonidega paratamatult paberile. Ainult et Moldaavias ei lehvitatud oranzhe salle ega punaseid roose, vaid lennutati halle kive. Väga palju kive.

Miks aga panin pealkirja lõppu küsimärgi? Sest ma pole kindel, kas asi ikka on revolutsiooni nime väärt.

Ühest küljest on revolutsiooni nime pruukimine vägagi kohane, kui võrrelda Moldaavia sündmusi mujal toimunuga. Täpselt samuti tuli valimistulemustega rahulolematu rahvas tänavale, soovides välja vahetada stagneerunud võimu. See, et taolise mäsuga kaasneb ka mõttetut vägivalda, kuulub pahatihti asja juurde.

Teisest küljest aga ei saa iga kiviloopimist veel revolutsiooniks nimetada. Näiteks globaliseerumis-vastased külvavad samuti kivirahet ja purustusi enda ümber iga suurema tippkohtumise ajal, kuid neid ei õilistata veel revolutsionääride kõlava nimega. Üllasteks revolutsionäärideks ei peeta ka meie pronksikargajaid.

Moldaavias toimunud rahutusi iseloomustab kaks märksõna: noorus ja spontaansus.

Vanaviisi vindumine
Moldaavia vanem elanikkond on enam-vähem leppinud toimuvaga. Kommunistide vinduv võim on jätnu küll riigi vaesusesse, kuid samas on asi suhteliselt stabiilne (sarnaselt Valgevenega). See, et kommunistid saavad Moldaavias valimistest valimistesse praktiliselt pool häältest, räägib sellest üsna selgelt.

Muuseas, olen üsna kindel, et laias laastus vastavad seekordsed hääletustulemused – 49,95% - ka tegelikkusele. Valimissedelite ülelugemine võib välja tuua ehk ainult suhteliselt väikesi erinevusi. Opositsionääride andmete kohaselt peaks kommunistidel olema „ainult“ 44,7%. Kuid see mõneprotsendiline erinevus on ülimalt oluline.

Kui kommunistid kaotavad häälte ülelugemistel pisutki hääli, ei pruugi nad saada täis vajalikku kohtade arvu parlamendis. Moldaavia põhiseaduse järgi peab uus parlament valima uue presidendi. Selleks on vaja kokku saada kolm viiendikku ehk 61 mandaati 101-kohalisest parlamendist. Juhul kui parlament ei suuda presidenti valida, peab vana president parlamendi laiali saatma ja välja kuulutama uued valimised.

Praegune ametlik hääletustulemus annab kommunistidele ülinapilt need hädavajalikud 61 kohta. Opositsionääride poolt väidetud tulemus aga vaid 55 kohta.

Noorte vastuhakk
Moldaavia noorem ja aktiivsem seltskond on ammu ihalenud muudatusi. Kõikumine kahe suuna – venemeelse ja euroopaliku – vahel on viinud suure osa neist meeleheitele. Väga paljud on lahendust otsinud maalt lahkumisest. Väidetavalt on kuni 600 tuhat inimest ehk 15% riigi elanikkonnast mujal Euroopa tööl.

See, et 5.aprilli parlamendivalimised ähvardasid jätta Moldaavia täpselt sinna, kus ta on, viskas ilmselt noortel lihtsalt üle. Toimuv ei jäta kuigivõrd organiseerunud meeleavalduste muljet, ehkki nt venekeelsed infokanalid kipuvad jällegi rääkima nn Lääne eriteenistuste karvasest käest.

Paraku ei saa Moldaavia rahutustest rääkimisel üle ega ümber Venemaa mõjust. Kasutades ära venekeelse ja vene armee poolt turvatud Transdniestria separatistide mõju, üritas Moskva Moldaaviat ohjeldada. Ligi paarikümne protsendini küündiv venekeelne valijaskond Moldaavias moodustas kommunistide märkimisväärse toetusbaasi. Muuseas, viimaseid mõjutati valimiste eel ka venekeelsete teleklippidega, kus liberaalseid kandidaate halvustas populaarne vene koomik Gennadi Hazanov.

Kui Ukraina kõrval hakkaks ka Moldaavia senisest enam kalduma lääne poole, muutuks venekeelse ja –meelse Transdniestria siilukese ülalpidamine nende kahe riigi vahel Moskvale veelgi kulukamaks ja keerulisemaks.

Nii et kokkuvõttes – Moldaavia on tõepoolest peaaegu et revolutsioonilise valiku ees. Kas jääda vinduvaks riigiks SRÜ rüpes või raputada end sellest vabaks. Muuseas – ühtlasi võib see aga tähendada hoopis sammukest lähemale Moldaavia ühinemisele Rumeeniaga. Kuid ka see valik peab jääma moldaavlaste enda teha.

Kas see kõik on aga ikkagi revolutsioon? Kui õnnestub vana võim ümber pöörata, siis on. Kui ei õnnestu, siis ei ole mitte.

Karmo Tüür
8.04.2009