Venemaa protest Euroopa Nõukogus

Venemaa teatab, et ta ei ole rahul Euroopas toimuvaga. Selline uudis poleks nagu eriti üllatav, kuid tekitab küsimuse, et mis sõnaõigus on Venemaa Föderatsioonil üldse Euroopa asjades? Aga on ikka küll.

Andestagu tõsimeelsem lehelugeja see kerglane sissejuhatus, kuid nii on ehk pisutki lootust, et teksti edasi loetakse. Sest vastasel korral ajaks sellised sõnad nagu „Euroopa Nõukogu“ ja „Parlamentaarne Assamblee“ ilmselt enamuse haigutama ja paneks silmadega otsima järgmist lugu. Kuid just sellest ühendusest tuleb meil juttu.

Tegu on ühe suurema ja väärikama organisatsiooniga üldse Euroopas. Hiljuti oma 60.aastapäeva tähistanud Euroopa Nõukogu loodi 1949.a.. Algselt 10 riigi poolt asutatud ühendusse kuulub nüüd 47 riiki ning ta ühendab seega enam kui 800 miljonit inimest. Venemaa sai selle ühenduse liikmeks 1996.a. (Eesti nt 1993.a.).

Venemaa vasturääkiv roll
Venemaa rolli ühenduses näitab kasvõi asjaolu, et nii EN ministrite nõukogus kui Parlamentaarses assamblees on üheks töökeeleks ka vene keel (võrdväärselt inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeltega).

Vaatamata oma üsna kesksele rollile pole Venemaa aga tihtipeale Euroopa Nõukoguga ühel meelel. Veelgi enam – ta pole isegi liitunud mitmete lepetega, nagu nt surmanuhtluse keelustamise protokoll.

Ka EN ise pole rahul kõigega, mis Venemaal ja tema ümber toimub. Venemaa on üks riikidest, kelle olukorda jälgitakse ja selle suhtes vastavaid raporteid koostatakse. Muret on tuntud nii inimõiguste, valimiste jm Venemaa demokraatia eripärade üle.

Viimatised mured on aga seotud loomulikult möödunud augustis toimunud Vene-Gruusia sõjaga. Eks see ole ka enam kui mõistetav – omavahel läksid sõtta kaks Euroopa Nõukogu liiget.

Gruusia sõja mõjud
EN Venemaa ja Gruusia raportöörid panid kokku ülevaate, mis oli üsna tasakaalukas. Ühelt poolt küll mõisteti hukka separatistlike piirkondade riigistamist, kuid teisalt kritiseeriti siiski mõlema pool käitumist.

Toonase üldise protesti taustal paistis raport aga Venemaa jaoks küllaltki pehme. ENPA raportööri Venemaa teemal Luc van den Brande’t nimetab Moskva sellest peale kõige „kokkuleppelisemaks“. Ilmselt mängis olulisimat rolli Brande vastuseis üleskutsetele peatada Venemaa ENPA-volitused.

Nüüd aga jõuamegi otsaga tänasesse päeva ja selle artikli algpõhjuse juurde. Nimelt on lähenemas Euroopa Nõukogu uue peasekretäri valimised. Luc van den Brande oli üks neljast kandidaadist, keda vähemalt Venemaa nägi ilmse favoriidina. Peale kõige muu on ju van den Brande taga ka ENPA suurim fraktsioon (Euroopa Rahvapartei).

Nüüd aga selgus, et Luc van den Brande võib võistlusest üldse välja kukkuda. Teated väljajäämise põhjuste kohta on vastukäivad. Ühed ütlevad, et selle taga on lihtsalt EN Ministrite Nõukogu soovimatus näha sellel kohal ENPA tuntuid liikmeid. Teiste järgi toimus sisehääletus ja Luc van den Brande sai nelja kandidaadi hulgas kolmanda tulemuse ning edasi pääsesid ainult kaks esimest. Kolmanda allika kohaselt aga saavat nüüd peasekretäri kohale kandideerida ainult endised riigipead, ent Brande oli „kõigest“ Belgia ühe liidumaa Flandria peaminister.

Venemaa protesti põhjused
Nii ehk teisiti, Venemaa on avaldanud valjuhäälset protesti. Vene delgatsiooni juht Konstantin Kossatšov on koguni teatanud, et asjade sellise käigu puhul võib hääletamine üldse ära jääda.

Aga võib-olla pole asi selles, et Luc van der Brande oli Venemaa silmis kuidagi eriti hea, vaid hoopis et ta oli nö kõige vähem halb?

Allesjäänud kaks kandidaati – endine Norra peaminister Thorbjörn Jagland ja Poola eks-peaminister Wlodzimierz Cimoszewicz on Venemaa silmis mõlemad mitte kuigi mugavad. Poolakas Cimoszewicz oli üks aktiivseid eurooplasi Ukraina nn oranži revolutsiooni päevil, norrakas Jagland on üsna teravaid sõnu loopinud Vene-Gruusia sõja teemal.

Nüüd aga tuleb mängu tuua hoopis Inimõiguste kohus. Venemaa probleemid selle Euroopa Nõukogu ilmselt tuntuima organi ümber võivad saada siin vaat et kõige olulisemaks.

Kas oma kandidaat või mängust välja?
Venemaa pole ainsa EN liikmena siiani allkirjastanud ühte dokumenti (protokoll nr.14), mis on oluline kohtu töö optimeerimiseks. Pealegi on Moskval süstemaatilisi raskusi Strasbourgi kohtu otsuste täitmistega. Selle vastuseisu tõttu on õhus idee Venemaa Euroopa Nõukogust kas välja visata või siis vähemalt tema mandaat külmutada. Senine EN peasekretär oli järjekindlalt taoliste sanktsioonide vastu. Küsimus on, kas seda liini jätkab ka uus peasekretär?

Piltlikult öeldes on Venemaa ees dilemma – ta kas suudab läbi suruda EN peasekretäriks endale sobiva kandidaadi või lendab mängust üldse välja. Olles sisuliselt kaotanud võimaluse panustada oma senisele favoriidile, võib Moskva viia oma toetuse üle norrakale Thorbjörn Jagland.

See aga muudabki kogu mängu põnevaks ja jälgimisväärseks. Kas ja kuivõrd õnnestub ühel liikmel – olgugi et suurel ja mõjukal – kallutada Euroopa suurima organisatsiooni otsuseid.

Karmo Tüür
27.04.2009