Piiramisrõngas Venemaa

Naabrid ihkavad endale tükikesi Venemaast, too aga valmistub rünnakut tõrjuma. Venemaa Föderatsiooni parlamendis oli mõni päev tagasi arutlusel just taolise sisuga paber, mille valmistasid ette Föderaalne migratsiooniteenistus koos Regionaalarengu ministeeriumiga.

Milles siis asi, kus ja kes on need kurjad naabrid, kes kavatsevad reeturlikult Venemaale kallale tungida? Nojah, sõjalisest kallaletungist hetkel jutt ei käi, pigem hiilivast kultuurilisest, majanduslikust ja poliitilisest laienemisest Venemaa territooriumile. Kuid vahet pole, vaenlast on vaja tõrjuda.

Loomulikult on siinkohal jutuks võõrrahvaste sisseränne. Omamoodi vahva on lugeda, kuidas head venemaalased arutlevad selle üle, et kui ühiskonnas saab olema üle 10% sisserännanuid, siis ei ole võimalik probleeme vältida – nii põhiseaduslik kord kui muidu julgeolek sattuvat tõsisesse ohtu. Eriti veel, kui migrandid omaette kogunevad, moodustades kompaktseid mitte-põlisrahva asualasid.

Eriti kole muidugi, kui nood sisserändajad kavatsevad veel ka võõrriikide kodakondsust ja passe omada. Ainuüksi Pihkva oblasti Petseri rajoonis olla selliseid kurikaelu avastatud ligi 4 tuhat – et siis ikka neid Eesti Vabariigi passi omanikke. Ja Lätiga piirnevas Põtalovo rajoonis polla olud paremad, kah muupassilisi palju siginenud.

Veider, et murelikud Venemaa ametnikud ei pea samasuguseks paheks ning julgeolekuohuks Venemaa kodakondsuse levitamist naaberriikides, vene sisserändajate tihedaid asumeid teispool piiri jne. Aga no miks nad peaksidki, neil ju oma riik hoida.

Teemat kommenteerivad ka Venemaa eksperdid. Vastavasisulises artiklis Nezavissimaja Gazetas saab sõna näiteks Venemaa Teaduste Akadeemia antropoloogia instituudi direktor Valeri Tiškov. Üllatus küll, aga Tiškov ei räägi Eesti ja Läti ohust, vaid hoopis Hiinast. Ta tõdeb, et isegi kui Venemaa paiskaks kogu oma elanikkonna Hiina piirile, ei suudaks nad sealt lähtuvat migratsioonisurvet tasakaalustada. Ning et riiklik terviklikkus saab tagatud mitte arvudega, vaid piirialade elanike lojaalsusega.

Seoses sellega tuleb kohe meelde, et loo alguses mainitud ametlikus paberis kõneldi riigi pool ette valmistatavatest sammudest, seismaks vastu välisohule. Mida seal kõrgetes ja kaugetes Moskva koridorides silmas peetakse, seda ei oska ma kohe öeldagi. Küll aga panin tähele, missuguse toreda algatusega tulid hiljuti välja meie piiritagused. Ehk siis Pihkva oblasti seadusandjad. Ärgu hea lugeja üllatugu, tõepoolest sellised on olemas ning kohalikud seadusedki ilmuvad.

Pihkva oblasti seadus riigipiirist on küll alles valmimisel, kuid selle põhipunktid jooksid sealsest uudistest juba läbi. Riigipiiri kaitseks kavatsetakse kaasata kohalikke elanikke. Vaevalt et nüüd kohalikud seadusesilmad lubavad kohalikel poisikestel ja vanakestel ilmasõja-aegseid püsse välja kaevama hakata, kuid lubadus kaasata vabatahtlikke nii piirivalvesse kui kurikaelte vastu suunatud jälitustegevusse on antud.

Piiriäärsete elanike lojaalsuse tõstmine on kahtlemata riiklikult oluline ülesanne. Üks võtteid selle lojaalsuse tõstmiseks on pidev välisohu rõhutamine. Et kui hetkekski silm looja lasta, siis tungib vainlane üle riigipiiri ja kodumaa satub hädaohtu. Psühholoogid nimetavad sellist pidevat takka-piitsutamist mobiliseerimiseks. Efekt on umbes sama nagu narkootikumide süstimisel – organismis luuaks pidev erutuse ja ärevuse seisund.

Omaette küsimus, et kaua üks organism jaksab püsti püsida, kui teda lakkamatult piitsutatakse? Vaenlane on väravas ja isamaa hädaohus ... seda küll, aga pidev võitlus kujuteldava vaenlasega väsitab ära.

Karmo Tüür
3.06.2009
(pildiks tualett VF piirialadelt, kus tõepoolest toimuvat rahvastiku segunemist näitab kasvõi see pisike majake)