Venemaa valib Ukrainale presidenti

Kui uskuda hiljuti ilmunud küsitluse tulemusi, siis pääseksid Ukraina presidendivalimiste teise vooru kaks kandidaati: Janukovitš ja Timošenko.

Meedias vene- ja pisut lihtsameelsena eksponeeritud Viktor Janukovitš on veidi populaarsem, kuid kavala ja Venemaaga diile tegevana näidatud Julia Timošenkot tajutakse tugevama kandidaadina.

Uuringu tulmustel koguks Janukovitš esimeses voorus 25% ja Timošenko 20,5% häältest. Teises voorus saaks Janukovitš 26,1 ja Timošenko 24,4%. Lisaks on mõlemal ühesuurune reserv (11,9%), kes pole veel otsustanud, kuid võiks vastava kandidaadi poolt hääletada.

Samas aga soovib enamik (54%) küsitletuist, et uus president vastaks määratusele "tugev ja kogenud juht". Vastates küsimusele, kumba siis neist kahest taoline määratlus pigem iseloomustaks, siis hinnati Timošenkot kõrgemalt - teda hindas tugevaks 41,6%, Janukovitšit aga vaid 24,7%.

Kõik ülejäänud kandidaadid, sh praegune president Viktor Juštšenko saaks niipalju vähem hääli, et neil poleks enam teise vooru asja. Juštšenko poolt oleks valimistel, kui need toimuksid nüüd ja kohe, vaid 2,8%.

Ja siinkohal tulebki mängu Venemaa Föderatsioon, kes - oh üllatust - üritab ka siinkohal selgeks teha, keda mitte mingil juhul valima ei peaks. Nimelt olla kõigis hädades süüdi Juštšenko. Kõige selgemalt ja kõlavamalt ütles seda välja oma videoblogis Venemaa presidenditoolil istuv Dmitri Medvedev.

Väga palju kõminat ja kommentaare tekitanud pöördumise mõte oli selge ja lihtne. Venemaa ja Ukriana on määratud olema sõbrad ja liitlased. Nende riikide ja rahvaste vahel ei saa olla midagi muud peale ajutiste arusaamatuste. Ning taoliseks arusaamatuseks tuleb pidada praegust Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot. Väga must-valge sõnum oli ka lavastatud must-valgelt, et mitte öelda dramaatiliselt. Mustas ülikonnas Medvedev esitas oma teksti mustaks tõmbuva (Musta?) mere taustal. Kahinaid tekitasid isegi tausta-elemendid, kes nägi merel sõjalaevade siluette, kes rahutuvisid. Mõjuv šõu nii ehk teisiti.

Mis siis on Venemaa ja Ukraina vahel? Loetelu probleemidest on nii pikk, et see laul ei saakski ota. Piiriprobleemid. GUAM. Vene keele staatuse küsimus. Musta mere laevastik. Gaasitüli. Ukraina poolevalik Gruusia konfliktis. "Tuksi keeratud" eelmised presidendivalimised ja allumine nakkavale nn värviliste revolutsioonide lainele. See on ainult põgus nimekiri. Viimasena ehk võib siia lisada taas-võimendunud kahina Ukraina võimaliku lahkumise kohta SRÜ'st.

Tegelikult on põhjused aga lihtsamad ja samas sügavamad. Lihtne ja paljukorratud väide - ilma Ukrainata pole Venemaa enam impeerium. Pisut pragmaatilisem ja arusaadavam on ehk geostrateegiline soov kontrollida Ukraina territooriumile jäävaid strateegilisi infrastruktuure, alates gaasitorudest ja -hoidlatest kuni sadamate ja tehasteni välja.

Presidendi isik on selles mängu ainult üks, ehkki märgiliselt oluline osa. Kreml ei soovi uuesti osutuda lolliks, nagu eelmine kord, kui ta juba õnnitles presidendivalimiste järel Viktor Janukovitšit. Ning pidi seejärel nägema, kuidas rahvas tõstis hoopis Viktor Juštšenko troonile. Seekord on olukord pisut teine. Ukraina rahvas on poliitikast üsna võõrutatud. Juštšenkost ollakse tüdinud. Niiditõmbajad pingutavad rohkem ja ehk peenemaltki.

Lõpetuseks aga tasub korraks tagasi tulla alguses toodud uudise juurde. Väidetavalt olla küsitluse tellinud "AKPD Message and Media" - USA poliitilise nõustamisega tegelev firma, kes olnud Barack Obama võimustumise juures keskne tegija. Tõsi küll, ei selle kompanii ega uuringute väidetavalt teostanud Ukraina uuringufirma SOCIS kodulehed seda infot veel ei kinnita.

Aga eks Ukraina presidendivalimisteni ole veel ka aega. Need peaks toimuma jaanuaris 2010.a.

Eesti Kaitseuuringute Keskuse blogis kasutas Merle Maigre kõige selle iseloomustamiseks kenasti Ellen Niidu luuletust "Suur maalritöö". Kõigepealt nõudis rahvas värvi. Siis tüdis. Ning nõudis seejärel sama innukalt lärmates puhkust värvidest. Ning nii sündiski.

Keda aga valiks sina? Anna oma mõtteline hääl blogi paremal üleval nurgas.