Käimas on viiendad presidendivalimised Ukrainas. Vaatamata sellele, et paljud kippusid juba ette kõike toimuvat nimetama tsirkuseks ja farsiks, pole need valimised seda mitte. Farsiks võiks valimisi nimetada juhul, kui tulemus oleks ette teada ning kodanikke aetakse urnide juurde ainult demokraatia imiteerimiseks.
Esimene valimiste tuur on möödas ning tõeliselt tuline heitlus läheb lahti alles nüüd. Selles pole midagi erakorralist, senistest viiest korrast on vaid ühel juhul president saanud valituks esimeses voorus.
Ekskurss ajalukku
Ehk on siinkohal paras teha väike ekskurss minevikku ja vaadata mis on varasematel valimistel juhtunud. Nagu öeldud, tegu on juba viiendate presidendivalimistega, ning sellise materjali pealt saab juba teha mõningaid üldistusi.
Niisiis, ühevoorulised presidendivalimised on seni toimunud vaid üks kord (Kravtšuk 1991). Valimisaktiivsus on alati olnud kõrge (67-80%) – ja mis peamine – teises voorus kuni 5% kõrgem kui esimeses.
Esimese vooru parimad tulemused on alati jäänud 30 ja 40% vahele ning teises voorus need on iga kord paranenud 10-20% . Ühel korral on juhtunud ka seda, et esimeses voorus teiseks jäänud kandidaat tõusis esimeseks (Kutšma 1994).
Kurikuulus kandidaat „kõigi vastu“ pole kunagi erilist rolli mänginud, ehkki sellenimelise kolliga on alati hirmutatud. Ainult 2-4% kodanikest on südametäiega öelnud, et ei soovi ühtegi kandidaatidest oma presidendina näha. Seejuures küsitluste järgi peaks selliseid protestijaid olema alati kõvasti rohkem (kuni 10%), kuid võib eeldada, et valimispäeval jätavad nood lihtsalt urni juurde tulemata.
Kõik võib ka otsast alata
Jah, loomulikult võib kõiki taolisi arve kahtluse alla panna. Need on võetud Ukraina keskvalimiskomisjonist ning seda organit on alati kahtlustatud kõigis surmapattudes. Ka see, et valimiste järel puhkevad vaidlused, loobitakse süüdistusi ja otsitakse vandenõusid – ka see on täiesti tavaline ning ilmselgelt ei möödu seegi kord teisiti.
Ukraina valmisseadustik pole just kõige lihtsam lugemismaterjal. Ent andmaks sisulist kommentaari, tuleks ka sellega tutvuda. Praegusel hetkel tasub eriti põhjalikult uurida kordusvalimiste korraldamisega seonduvat (par. 84 ja 85).
Selle kohaselt juhul, kui kandidaate on teises voorus üks (nt teine võtab oma kandidatuuri maha), peab see saama üle poolte valimaskäinute häältest. Kui aga kandidaate on kaks, siis võidab see, kes saab lihtsalt rohkem hääli kui teine. Eriti vahva sõnastusega on sätestatud võimalus, kui kas too üksikkandidaat ei saa üle poolte häältest või mõlemad saavad täpselt võrdselt, siis juhtub see, et valimisi poleks nagu toimunudki. Ehk siis kõik algab nullist peale uuesti.
Teise vooru algus
Tõenäoliselt niimoodi siiski ei juhtu, et kõike tuleks otsast alata. Ning loodetavasti ei ole vajadust ka erakorralise kolmanda tuuri järele.
Praeguseks on selged need kaks nime, kes teises voorus võistlevad – endine peaminister Viktor Janukovitš ja praegune Julia Tõmošenko. Vaevalt et kumbki neist oma kandidatuuri maha võtab.
Viktor Janukovitš alustas neid valimisi umbes samalt kohalt mis eelmisi. Kui 2004.a. sai ta esimeses voorus 39,9%, siis nüüd 35,3%. Nii et vaatamata tublisti paranenud esinemisoskusele ja seltskondlikule kuvandile isegi pisut madalamalt. Samas pole seekord tema taga näha olnud laustoetust Venemaa poolt.
Julia Tõmošenko ei kandideerinud otseselt eelmisel korral, seega pole meil võimalik toetusarve võrrelda. Kuid selge on see, et eelmisel korral tulenes märkimisväärne osa toetusest oranžile blokile just leegitseva revolutsionääri imagoga, talutüdrukuliku patsiga daami veetlusest. Kuid ka teda ei toeta otsesõnu ükski välisjõud.
Võimalikud tulemused
Suurim erinevus kahe kandidaadi vahel näib olevat retooriline suhestumine nö Läänega. Kui Janukovitš on selgesõnaliselt öelnud, et plaanib hoida Ukrainat NATO'st eemal, siis Tõmošenko räägib Ukrainast kui lahutamatust Euroopa osast. Tegelikkuses aga arendas Janukovitš oma peaministriks olemise ajal ilma suurema kärata, kuid edukalt suhteid Läänega ning Tõmošenko mehkeldas samas ametis olles Moskvaga.
Üheks võimalikuks mudeliks edasise ennustamisel on nö äraspidine matemaatika. Ehk siis tõdemus, et mitte Janukovitši poolt oli 35 ja Tõmošenko poolt 25%, vaid esimese poolt ei olnud 65 ja teise poolt 75%. Ning seejärel tuleb hakata mõtlema, kui suur on ühe ja teise võime noid mitte-toetajaid enda poole kallutada? Et Janukovitš oma tulemust kümnekonna protsendi võtta suurendab, pole ilmselt kahtlust. Kuid Tõmošenko võime viimasel hetkel valijaskonda aktiveerida on seni olnud suurem, nii et ta võib vabalt selle vahe tagasi teha või koguni enda kasuks pöörata.
Üks, mida võib öelda üsna suure tõenäosusega – valmisaktiivsus saab olema suurem kui esimeses voorus ehk tõenäoliselt kuhugi 70% kanti. Teine, mille peale võib lausa mürki võtta – peale valimistulemuste teatavakssaamist hakatakse kaotaja poolt jorisema.
Kuid kõigele vaatamata tuleb öelda, et farss ei ole need valimised mingil juhul. Stabiilsuse ja korra ihalus on küll inimlikult mõistetav, kuid poliitilises kultuuris pole ette teada valimistulemused kuigi hea näitaja. Ukraina puhul pole tulemus ette teada. Ning see on hea.
Karmo Tüür
20.01.2009
------
artikkel ilmus venekeelsena 22.01.2010 nädalalehes Den za Dnjom
No comments:
Post a Comment