Sõjategevuse kandmine vaenlase territooriumile

Ukrainal on õigus kanda sõjategevus teda rünnanud Venemaa territooriumile. Aga Euroopal?

Võrdlus on üks hea tööriist, alati veidi ekslik, alati kergelt kunstlik, aga siiski valgustav. Kasvõi selles mõttes, kui võrdlus näitab erinevust, mitte sarnasust. Ka see on tulemus.

Ukraina on Venemaa rünnaku all. Kineetilise, informatsioonilise, psühholoogilise, majandusliku, diplomaatilise ja misiganes veel rünnete all. Nendes rünnakutes varisevad majad, hukkuvad inimesed, purunevad elutähtsa infra elemendid alates elektrijaamadest kuni sildade, tammide ja kõige muu ettekujutatavani.

Peame ise-enesest mõistetavaks, et Ukrainal on õigus vastata. Tungida Venemaale, purustada vene infrat, korraldada sabotaaže ja diversioone vene tagalas. Otse enda või toetajate kätega, rakettide või droonidega. Vastata nö hammas hamba vastu formaadis. Sest et sõda. Sest et Venemaa alustas. Arusaadav.

Ka Euroopa on sõjas

Aga ka Euroopa on rünnaku all. Meid rünnatakse põgenikega, droonidega, sabotaaži ja diversiooni-aktidega, psühhloogilisest, informatsioonilisest jms ründest rääkimata.

Venemaa kallab meile tööstuslikus koguses kraesse mõtteid, mida me oleme valmis vastu võtma ja naabritele-sugulastele edasi jagama. Hirmu, segadust ja ebakindlust. Usaldamatust üksteise, oma riigi ja iseenda tuleviku suhtes. Jaburaid vandenõuteooriaid võiks ka siia punti liita, aga neid mõtlevad kohalikud entusiastid välja vast mõnikord ka iseseisvalt, ilma vene importkaupa kasutamata.

Me oleme väljakuulutamata sõja tingimustes, nii nagu muuseas ka Ukraina. See, et meie vastu peetakse sõda teiste vahenditega, ei muuda eriti asja olemust.

Nüüd on küsimus – kui me Ukraina puhul peame vastamist loomuõiguslikuks tegevuseks, siis mis meie puhul on erinev? Kui ühel juhul räägime, et Ukraina käsi ei tohi siduda vastutegevuse korraldamisel, siis kas me samal ajal mitte ei seo iseenda käsi? Juttudega „eskaleerimise vältimise vajalikkusest“?

Vene lennukid Eesti õhuruumis, droonid Saksamaal, õhupallid Leedus, diversiooni(katse)d Poolas, Türgi laeva ründamine moel, mis paned Rumeenia oma elanikke evakueerima. Ei ole rünnakud? Ankrulohistamistest jms kraamist rääkimata.

Pöörata teine põsk?

Jah mõistagi me ei saa vastata kõigele samamoodi. Noh näiteks me ei saa korraldada põgenikevoogu Venemaa ja Valgevene territooriumile. No lihtsalt pole kuskilt võtta sihukeseid inimmasse, kes ihaleks sinna minna. Ma ei tea küll miks, aga ei ole.

Samamoodi olek keeruline korraldada Eesti sõjalennukite tungimist vene õhuruumi. Õhuruum on olemas, aga tungimisvahenditega on kitsas käes. Ajutiselt, eks ole.

Aga jättes naljad kõrvale – mis on see sõltumatu muutuja, mille tõttu meie vastus vene agressioonile peaks olema teistsugune? Kui me piltlikult öeldes õpetame Ukrainat – vastast tuleb lüüa tema pesas, siis kas me õpime omaenda sõnadest?

Ja palun, ärge hakake rääkima midagi vajadusest „mitte eskaleerida olukorda“. Sest vastasel juhul on kogu jutt heidutamisest hall häma ja õhuvõngutamine. Me kas lööme vastu või laseme ennast peksta. Tunnistada, et me oleme juba sõjas, on väga vastik, sest see sunnib tegutsema. Aga ei tahaks ju, kas pole nii?

---

lugu ilmus siin

Ukraina korruptsiooniskandaali kasutegur

Igas halvas asjas on ka midagi head. Ukrainas lahvatanud kõrgetasemeline korruptsiooniskandaal pole selles mõttes erand. See näitab meile – ja eelkõige ukrainlastele endile – et nende riik pole isegi vaatamata sõjale libisemas diktatuuri poole. Ja kui oluline on seda suundumust vältida.

Sõda on äärmuslikeim olukordadest, mis mõjutab nii riiki kui ühiskonda. Mõlemat koos ja eraldi.

Riigi kui võimuaparaadi seisukohalt on loomulik, et selles olukorras soovitakse võimu konsolideerida. Koondada ühtse käsuliini alla, selleks et toimida efektiivselt ja koordineeritult, käsutada ressursse nii efektiivselt kui saab, jäämaks püsima.

Loomupärane soov koondada võimu

Kui sellele loomulikule soovile ei leidu vastukaalu, võib ükskõik millisest riigist väga kiirelt saada autokraatia või isegi diktatuur. Riik, milles kogu otsusejõud on koondunud ühe mehe kätte, kes ei allu ühelegi poliitilise tagasiside ja/või tasakaalu mehhanismile.

Ühiskonna poolt vaadatuna võib selline võimu koondumine tunduda samuti loomulik, sest noh et keegi peab ju korra majja lööma. Sõda kui korralagedus on vaja ju ometigi lõpetada, soovitavalt võiduga, aga eelkõige lõpetada.

See soov on näib seda loomulikum, et nö kõva käega valitsemismudeli ihalejaid on alati ja kõikjal, ka kõige vabamates ühiskondades. Sõja ajal on neil vaid lihtsam oma soovi välja öelda. Vastuvaidlejaid on vähem, sest et hirm halvab.

Hädavajadus sellele vastu seista

Aga see on meeletult ohtlikult libe teekond, sest sellele kõvakäelisele soovile alludes lastakse ketist vabaks monstrum, mida hiljem koopasse tagasi suruda on kohutavalt keeruline.

Õnneks on riike ja rahvaid, kus ka kõige koledamal ajal hakkab tööle tagasiside mehhanism.

Parimal juhul on selleks institutsionaalsed mehhanismid, nt päriselt poliitilise esindatuse pinnal tegutsevad parlamendid. Nendes parlamentides on esindatud päriselt erimeelsed jõud, kellel on õigus ja võimalus, antud juhul ka kohustus hakata vastu.

Halvemal juhul on parlamendid vaid kummitemplid, milles osalevad statistidena inimesed, kelle sõnadel pole mingit mõju võimu otsustele. Sel juhul on ventiiliks ja võimaluseks tänav, millele kogunenud inimesed saavad esitada oma nõudmised (olgu nad nii erimeelsed või manipuleeritud kui tahes, see pole hetkel oluline).

Ukraina kui olemuslikult vaba riik

Ukrainas on õnneks mõlemad olemas ja aktiivselt toimimas. Parlament, kus käib päriselt poliitiline debatt ja kus on võimalus esitada nõudmisi kasvõi valitsuse ja riigipea tagasiastumiseks. Ning on tänav, millel oma võimu tajuv rahvas saab oma sõna kaasa öelda.

Ja Ukrainas peab võim ka reageerima. Ukraina on pool-presidentaalne riik ning antud hetkel ongi kõige olulisem riigipea reaktsioon. Kuna korruptsioon on puudutanud tema otsest lähikonda, siis on ta väga vastikute, kuid vajalike valikute ees. Kas vahetada välja suur osa oma meeskonnast ja/või valitsusest, viia nad vähemalt uurimise ajaks kõrvale (mis on halb variant, kuna halvab tükiks ajaks toimimise, sest uued inimesed peavad hakkama asju üle võtma). Või astuma ise tagasi, loovutades põhiseaduse järgi koha – kuniks valimised võimalikuks muutuvad – parlamendi esimehele (see on veel halvem variant, kuna presidendi roll on olla praegu rahvusvahelise toetuse koguja).

Ukraina riigi ja ühiskonna ees ei ole häid valikuid. Kuid on väga kindel lootus säilitada olukord, kus keegi ei saa kehtestada autokraatiat või – veelgi hullem – diktatuuri.

---  

PS – ma ei nimetanud siin loos teadlikult mitte ühte nime, sest need pole olulised. Olulised on poliitilised protsessid ja nende toimemehhanismid.

---

lugu ilmus siin

Putini ultimaatum, mitte Trumpi rahuplaan

Ehkki Kanal2 pealkirjastas selle Trumpi rahuplaanina, on sisuliselt tegu Putini ultimaatumite ümbersõnastatud esitamisega. Sisuliselt sama nõudis Kreml enne sõja algust, nõuab ka nüüd - de-Ukrainiseerumist. De-suveräniseerumist, sisuliselt otsustusõigusest loobumist.

Ehkki selles uues, läbi Valge Maja kanalite filtreeritud versioonis ei kõla sõnad "denatsifitseerimine", "demilitariseerimine" jne, on paljud jutupunktid sisuliselt samad.

Sai sellest mõni sõna öeldud Reporterile, saatelõik järelvaadatav siit

Разбор полётов: Ukraina, USA, Saksamaa, Prantsusmaa

- Ukraina korruptsiooniskandaal ei jäta riigi juhtkonnale palju valikuid, kuid võimaldab näidata, et probleemiga tegeletakse ning et võitlus jätkub

- USA ja VF jätkavad vastastikku üksteise kompamist, lootes saavutada oma eesmärke, ainult et need on vastasmärgilised, üks soovib sõja lõppu, tein jätkamist

- Saksamaa kaitseministri tõdemus, et sõda Venemaaga on üha lähemal, on ainult osaliselt tõene. See sõda juba käib, ainult et seni veel teistes domeenides, alates infosõjast kuni diversioonideni, põgenikest kuni droonideni

- Prantsusmaa jätkab ühest küljest amoraalset ja radioaktiivset äri Venemaaga, teisalt aga toetab Ukrainat

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Süüria, Belgia, Ungari, kliima

- Süüria nimel käib praegu hirmus kangutamine, eesmärgiks oma huvide kehtestamine ja konkurentide tõrjumine. Kehtestajateks-konkurentidekson nii USA kui Venemaa, Iisrael kui Türgi, muudest rääkimata. Selle nimel ollakse valmis eilset terroristi tunnistama läbirääkimispartneriks, või siis rääkima eile avasüli vastuvõetud põgenike deporteerimisest

- Belgia soovib riskide hajutamist ja ühisvastutust, võtmaks kasutusele Ukrainale reparatsioonide maksmiseks Venemaa külmutatud varasid. Muuhulgas näitab Belgia näpuga ka teistele riikidele, kus on samamoodi hoiul vene varasid

- Ungarile antud erandid vene energiakandjate kasutamise osas tekitavad küsimusi, samal ajal kui Orban kasutab neid avalikult mõnuledes ära

- kliimamuutuste teemaline konverents räägib ebamõistlikult valjult vajadusest kontrollida kliimat ja poole häälega mõistlikust eesmärgist - kohaneda muudatuste tagajärgedega

Saatejuht Andrei Titov, saatekülalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

Armeenia unistus

Juhul kui Armeenia praegusel peaminsitril Nikol Pašinjanil õnnestub ületada vastasseis Türgiga, on ta ilmselt avastanud poliitilise surematuse saladuse. Kuulikindluse. Uppumatuse. Kõigesuutlikkuse. Misiganes on selle oskuse nimi, igatahes on see hämmastav.

Tunnistan, et loo pealkiri on täielik väljamõeldis ja hoopiski Gruusiast tõukuv. Aga loo sisu on vägagi päriseluline ja vastandmärgiline Gruusias toimuvale.

„Gruusia Unistuse“ nimeline ja päriselt eksisteeriv poliitiline jõud on suutnud senise uhke vabadusehõngulise riigi suunata Moskva-Pekingi kiiluvette. Armeenias ei eksisteeri „Armeenia Unistuse“ nimelist jõudu, kuid see tuleks välja mõelda.

Pašinjani kübaratrikk

Õigemini see tuleks lihtsalt ära vormistada, sest selle taga on üks säravalt eriline mees, riigi praegune peaminister Nikol Pašinjan. Juba tema võimuletulek oli ilmvõimatuse piiril balansseeriv poliitiline trikk.

Pašinjani poliitiline karjäär on olnud kõike muud kui lihtne, oma vaadete ja tegevuste eest on ta ka vanglas istunud. Küsimus pole lihtsalt isikutevahelistes konfliktides – kuuma mägirahva hulgas on see pigem reegel kui erand.

Pašinjan on algusest peale olnud Venemaaga tihedate sidemete suhtes kriitiline ja rääkinud vajadusest leida mõistlik ühistee riiki/rahvast ümbritseva türgi/turgi maailmaga. Nüüd on ta sellele eesmärgile lähemal kui iial varem.

Vene-sõltuvusest vabanemine

Kui seni näis, et Armeenia on nagu üks väike kahuritornike, mis on lootusetult kinnitatud Russkii Mir nimelise tanki külge, siis nüüd on riik omandamas omariikluse taastumise tunnuseid. Tõsi küll, ränkade kaotuste hinnaga, aga see ongi antud loo kontekstis see kõige hämmastavam.

Armeenia hiljutist enesenägemust näis raudpolt-kindlalt defineerivat peatelg – vastuseis Türgiga. Noh teate küll, genotsiid ja puha. Selle laienduseks ja loomulikuks jätkuks oli konflikt Türgi liitlase Aserbaidžaaniga ning sellest punguv sõda Mägi-Karabahhia/Artsahhi ümber.

Oleks olnud enam kui loomulik eeldada, et peale selle sõja kaotamist oleks pidanud Pašinjan kaotama võimu, kui mitte enamat. Tema populaarsus langeski 11% peale, kuid siiski suudab ta seni oma ametis jätkata. Ning seletada, et Armeenia ei vaja Venemaa „kaitset“ vaenuliku türgi naabruse eest.

KGB-vandenõu

Nüüd on aga levimas Pašinjani sõnum sellest, et kogu Armeenia-Türgi/Aseri vastasseis on KGB agentide poolt juurutatud mõttemudel, järgides vana „jaga-ja-valitse“ põhimõtet. See on raevu ajanud mh ka Venemaa välisministeeriumi kõneisiku Maria Zaharova, kes teatas, et KGB asutati väga kaua peale armeenlaste genotsiidi Türgis (mis on tehniliselt võttes tõsi, ainult et NSVL jätkas selles mõttes impeeriumi kooshoidmise tööd). Ja teisi mõjuisikuid, kes on hakanud taas rääkima et Pašinjan on tegelikult Türgi agent (mis on kaheldav).

Igatahes on lugu kahest universaalsest elemendist – Suurest Tragöödiast ja Kuldsest Ajast – Armeenia eneseteadvuses ülimalt juurdunud. Kohalikus versioonis siis Türgi riigi poolt korraldatud genotsiid armeenia rahva vastu ja teisalt meenutus Suur-Armeeniast, kui armeenia hõimud valitsesid suurt osa tänasest Türgist.

Kui Pašinjan suudab need kaks – kordan et vägagi universaalset – elementi riiklusest, riigi omamüüdist, maha manitseda, siis on see imetegu. Rääkida peale pikka, põlvkondade ülest vaenu vajadusest leppida on ülim julgustükk. Haakida ennast lahti lootusetuna näivast kuuluvusest vene mõjusfääri ning asendada see vajadusega kuuluda Euroopasse, see on julge unistus. Armeenia unistus.

---

lugu ilmus siin

Gruusia libiseb itta

Gruusia on hea näide halvas mõttes sellest, kuidas ühel mehel võib olla liiga suur mõju ajaloole.

See on üks lõputu filosoofiline vaidlus, et kas ja kui suur roll on isikul ajaloo kujundamisel. Et kas inimene suunab ajaloo käiku või kannab ajaloo hoovus mingitel hetkedel nähtavale inimese, kellel veel eile poleks olnud mingit lootust asju muuta.

Gruusias on selleks meheks üks oligarh (Bidzina Ivanishvili, kuigi nimi pole fenomeni kui sellise kirjeldamisel oluline), kellel on suhteliselt vaese ühiskonna tingimustes kasutada sisuliselt lõppematu ressurss. Selle ressursi abil on ta pikalt ja süsteemselt suutnud osta endale toetust ja lõpuks ka murdnud üle põlve põhiseaduse.

Põhiseaduse murdmisi on olnud suisa mitu. Üks on viimatiste valimiste järel parlamendi kaaperdamine, selle läbi eba-legitiimse protseduuriga presidendi määramine. Teine on paragrahv 78, mis määrab poliitiliseks riigi eesmärgiks eurointegratsiooni. See protsess on nüüd pehmelt öeldes pausi peale, et mitte öelda vastassuunas liikuma pandud.

Euroopa reaktsioon

Euroopa liit on antud hetkel huvitavas olukorras, et kuidas ja missuguste meetmetega reageerida. Ühest küljest poleks see ju väliste jõudude asi, missuguse kursi valib mingi riik, kui see oleks ühemõtteline ja laia toetuspinnaga otsus riigi sees.

Teisest küljest pole aga mingist ühemõttelisusest juttugi, võimukaaperdamise vastu protesteerib Gruusia rahvas, meeleavaldused jätkuvad vaatamata riigi jõuaparaadi vägivallale.

Nii tegigi Euroopa Liit mitmes mõttes vastuolulise sammu, omistades 2023.a Euroopast eemalduvale Gruusiale kandidaat-riigi staatuse. Sellega sooviti toetada mitte võimukaaperdajaid, vaid protesteeriva rahva pürgimusi ja valmisolekut võidelda lääne-orientatsiooni eest ja ittalibisemise vastu.

Nüüd on aga kaalumisel ja osaliselt ka teostamisel järgmine meede – viisavabaduse kärpimine või suisa keelamine. Soovides näidata võimuväänajatele, et nende teod ja vägivald oma rahva kallal pole vastuvõetav, piiratakse viisavaba juurdepääsu otsusetegijatele. Kuid nt diplomaatilise passi omanikele Euroopasse tõkestamine jätab nendelesamadele inimestele võimaluse siseneda oma isiklike dokumentide alusel. Kõigile Gruusia kodanikele viisavabaduse tühistamine karistaks aga ju ka neidsamu läänemeelseid ja EL sümblitega ehitud protestijaid, kes mõnikord peavad riigist pagema politseivägivalla eest.

Võrdlus Venemaaga

Siinkohal ujub pinnale kentsakas paralleel Venemaaga. Kui nii Gruusia kui Venemaal käituvad võimud taunimisväärselt, siis miks mitte rakendada ühtemoodi meetmeid? Aga erinevus ongi selles, et gruusia rahvas jätkab avalikku võitlust, protesteerib ja nõuab oma õigusi, samas kui vene rahvas seda ei tee.

Kui juba Venemaa jutuks tuli ja lugu algas ka Ivanishvili mainimisest – kes teadupärast oma algse varanduse klopsis kokku justnimelt Venemaal – siis tasub ka sellega jätkata.

Miks sai loo pealkirjaks „Gruusia libiseb itta“, kui Venemaa paikneb Gruusiast vaadatuna ju selgelt ja ühemõtteliselt põhjakaares? See sai tehtud mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et uue kahepooluselisuse mõttes on pooluseks Hiina ning Venemaa vaid osa sellest süsteemist.

Hiina alternatiiv

Hiina mittevabaduse kombitsad pole mitte ainult mõtteline kujund, vaid väga paljuski ka täiesti materiaalne, väljendudes rahas ja rajatistes. Just neil päevil, kui seda lugu kirjutan, toimub Tbilisis Uue Siiditee Foorum. See Hiina-keskne ämblikuvõrk laieneb riikidesse, kus ollaks valmis kohanema mittevabadusega.

Paraku leidub selle mõttemalli pooldajaid igas ühiskonnas. Kui mitte just otseseid eestvedajaid, siis vähemalt vaikimisi leppijaid. Paraku pole ka siinsete ridade autor sellest patust vaba – elasin ma ju oma elu esimesed paarkümmend aastat vagura leppijana NSVL mürgistes oludes ning pidasin seda normaalsuseks.

Hiina mittevabaduse poolus oskab oma võrgustikku punuda aeglaselt, kasutades pigem raha kui relvade jõudu ning muutuda ligitõmbavaks paljudele. Mitte ainult Kaukaasias, vaid ka Lõuna-Euroopa riikide hulgas on piisavalt neid, kes on valmis pöörama selja varasematele, väärtuspõhistele valikutele ja libisema mugavalt nende ette laotatud siiditee nimelisele mittevabaduse võrgule.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-Venetsueela, -Nigeeria, NY, Hiina

- USA surve Venetsueelale on kaheldava sisuga, kuid selge eesmärgiga sundida võimust loobuma senist, küsitava legitiimsusega presidenti Maduro

- Nigeeria kui kahe teraga ususõjaline mõõk - USA's kodus peaks see suurendama Trumpi toetust, mujal maailmas paneb aga rohkem omavahel liituma erinevaid vastaseid

- USA kohalikel valimistel võidavad Trumpi vastased tegelased, enim on jutuks New Yorki linnapea. Politoloogiliselt on asi ilus (vaba rahvas valis seda keda tahtis), sisuliselt aga veider või lausa kole

- USA ja Hiina liidrite kohtumine pani pausile kah riigi vahelise majandussõja

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA sanktsioonid, Burevestnik, India, Ungari

- Trumpi reaktsioon Venemaa soovimatusele lõpetada sõda tõi endaga sanktsioonid LukOil ja TransNeft vastu

- Venemaa omalt poolt pani lauale ainsa argumendi, mida ta kasutab hirmu müümiseks, see tähendab tuumarelva. Seekord Burevestniku nimelise muinasjutu raames

- Ei, uued sanktsioonid ei jõua Putinini, kuid jah, need jõuavad eliitideni, kes peavad toime tulema järjest väheneva tulubaasiga.

- lugu sellest, et India nüüd lõpetab vene nafta ostmise, ei vasta kindlasti tõele, küll aga ostumahud langevad ja seoses sellega ka sisseostuhinnad.

- Ungari üritab korraga meeldida nii kodupublikule, Putinile kui ka Trumpile

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Olukorrast Mordoris Sihikus

- Uuest imrelvast "burevestnik" ehk muinasjutt Suurest Lendavast Torust

- Turumajandus riiklikult reguleeritud hindadega

- Kas võiks oodata protestimeeleolude kasvu?

- Vana eliidi ahistamine, selleks et tuua turule uus ja usta eliidi-põlvkond

- Donald Trumpi "hõlvamise" operatsioon

Kõigest sellest sai räägitud Kuku sihikus, küsijateks Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Uuele eliidile tee puhastamine Venemaal?

Sel aastal – mis pole ju veel lõppenud – on Venemaal arreteeritud 155 tippametnikku. See on süvenev trend, mis alates sõja algusest saadik lööb järjest uusi rekordeid. Eelmisel aastal oli arreteerimisi kokku u 120, ülemöödunud 75, veel aasta varem 30.

Kusjuures mäletate, selle aasta juulikuus laskis ennast Moskvas maha üks minister. Esma- ja erakordne lugu, kuid mis kadus umbes nagu vette kukkunud kivi poolt tekitatud pinnavirvendus ülejäänud lainete sekka.

Nüüd tundub, et see kõlas omamoodi stardipauguna. Peale seda, alates augustist said arreteerimised uue hoo, lisandus 50 uut nime. Kusjuures eriti murtakse „omade“, st jõuvaldkonna esindajate hulgas (neid on üldarvust 32%, järgmine ehk ehitussektor ehitus- ja kommunaalsektor 21%, transport 14% jne)

See on liiga silmatorkav protsess, et asjast mööda vaadata. Ning liiga selget tendentsi moodustav, et mitte mõelda põhjuste üle.

Jõuorganite enesetõestamine

Üks võimalik seletus on see, et lihtsalt organid teevad seda, mida nad on disainitud tegema, rapivad oma söödabaasi, tõestades sel moel oma kasulikkust ja innukust. Lihtsalt muutunud on see, et puuduvad nö pidurid. Et vanad „katused“, mis oleks süüdlaseid kaitsnud – ja uskuge, süüdi on selles süsteemis igaüks – need vanad katused enam ei toimi.

Kasvavatel tuuridel repressioonimasin lihtsalt ei saa omaenda loogika kohaselt ennast ise peatada. Ta lihtsalt peab hakkama sööma ka omasid. Sest et mingid tülid ja hõõrdumised on õhus alati, eriti kahaneva ressursibaasi korral. Imelihtne on sel juhul võtta välja kaust ja/või lasta käiku vanad head võtted pealekaebamise mõttes. Muuseas, ka see „vana kunst“ on teinud taastuleku peale sõja algust, meenutades juba Stalini aegu. Aga see teema viiks meid praegu kaugemale põhiloost.

Teine võimalik seletus on siiski suunatud, aga mitte sõnastatud juhtnööri järgimine. Kuna riigiaparaadis on viimasel ajal katkenud see vähenegi tagasisidestamine, siis palju toimib nö aimamisi. Alluvad püüavad huupi ära arvata, mida ülemused soovivad.

Tegelikult muidugi on see ülemus üks tükk, kelle sõnu ja žeste üritatakse enda jaoks tõlkida ja siis ettevaatliku innukusega ellu viia. Liigne innukus on oht omakorda süüaluseks sattuda, nii nagu praegu on paljud Z-bloggerid ja muud turbopatrioodid seda üllatusega avastanud.

Vastupanu mahasurumine

Ja see sõnastamata noogutus võib olla nn „uue eliidi“ lavaletulemisega seoses. Vana eliidi ilma sõnadeta ja põhjenduseta kaitsetuks muutmine peab sel juhul tekitama õhustiku, mis peaks vähendama vastuseisu uute nägude ja nimede, nö võõraste mängurikkujate tulekule.

On siililegi selge, et kiirelt kärbuva tulubaasi tingimuses üritavad vanad kalad säilitada oma juurdepääsu peamisele sissetulekute allikale. Selleks peamiseks allikaks pole ammu enam gaas ja nafta, vaid juurdepääs eelarvele.

Nii et üha hoogustuvat repressioonilainet vana eliidi vastu võid tõlgendada kui ettevalmistavat tulelööki nn kolmanda kaardiväe tulemisele. Sellele uuele jõule, mis on kõige eest ja värskelt tänu võlgu Puutinile ja peaks seeläbi olema ustav.

Ainult et ajalugu õpetab, et enamasti tulevad tsaaritapjad / mängumuutjad justnimelt kaardiväe ehk eliidi hulgast, olgu see uus või vana.

---

lugu ilmus siin  

Puutin kui Suur kustutaja, lõpetaja ja tasalülitaja.

Muu hulgas on ta nüüd lõplikult suutnud tasalülitada ka Riigiduuma, selle parlamenditaolise moodustise, mille legitiimsus ja mõttekus on üleüldse olnud küsitava väärtusega, aga nüüd see ümmardus Suureks Nulliks. Miinusmärgiga nulliks, kui see oleks võimalik

Iga, absoluutselt iga parlamendi peamine funktsioon, olemasolu põhjendus ja õigustus on järgmise aasta eelarve arutelu. Parlament kui nähtus tekkiski selleks, et vaielda vastu kuningale teemal, et kuskohast võtta raha ja kuhu seda kulutada.

Kõik muu on sinna juurde kah kuuluv, igatsugu seadusloome (ehkki parlamendid reeglina ei loo, vaid pelgalt arutavad/parandavad jne mujal loodud seaduseelnõusid) on siiski sekundaarne.

Peamine võimalus igal eraldivõetud parlamendiliikmel, poliitilisest jõust rääkimata on enda tõestamine valijate silmis. "Meie kaitseme teie huvisid!" - tuleb tuttav ette?

Parlamendi roll

Milles see kaitse väljendub? Maksude määramises ja kogutud rahade ümberjagamises. See on ka kõik. Parlament ei loo raha. Ta jagab ümber. Tõestades, et "see teema on tähtsam, anname siia rohkem" või "see teema on jura, sinna pole raha vaja"

See on sisuliselt ainuke hetk, millest keskmine valija / partei sponsor saab aru et "jaaaaa, tõepoolest need tegelased teevad midagi kasulikku / kahjulikku" (sobiv alla joonida). Kaitsevad koolimaja katust, kohalikku põllumajandust, kultuuri või tankitööstust, vahet pole.

Nüüd aga juhtus vene parlamentaarses ajaloos midagi ajaloolist. Mitte küll parlamentaarset, see tähendab arutelulist. Aga ajaloolist. Sest et ei arutatud. Mitte midagi. Üleüldse.

Null ettepanekut

Vene eelarvepoliitika peamine instrument ehk siis järgmise üheaastase ja perspektiivse kolmeaastase kava kinnitamine läbis seekord parlamantaarsed kuulamised ilma ühegi parandus-ettpanekuta. Null ettepanekut. Mitte ühtegi.

Kusjuures see muudatus on seda hämmastavam, et seda ei saa kirjutada Suure Mängumuutja ehk sõja arvele. Sõda on peetud Venemaal enam-vähem kogu aeg, kuid isegi Ukraina vastu suunatud täiemahulise sõja ajal, viimaste aastate jooksul on eelarve arutelu käigus tehtud sadu, mõnikord isegi neljakohalises mahus muudatus-ettepanekuid.

Vene politoloog Jekaterina Šulman tõi hiljutises interjvuus välja, et 2024.a eelarve kohta tehti u 900, 2025.a osas isegi ligi 1100 ettepanekut. Nüüd on aga saabunud mingi letargia, ettepanekuid lihtsalt ei tehtud. Ka varasemad oli ette kooskõlastatud ja mitte „vastuvaidlevad“, vaid dekoratiivsed, kuid ikkagi nad vähemalt olid.

Hirm kui halvaja

Mis on siis muutunud, miks enam isegi ei vaevuta mängima parlamentarismi põhimänge? Võibolla on asi selles, et on aru saadud mõlema mängu illusoorsusest? Nii parlamentaarsuse kui eelarve ettemääratuse osas? Kurjade keelte väitel oli varem ilma katteta iga kolmas eelarveline rubla, nüüd juba iga teine.

Pigem arvan, et see on seotud hirmuga. Venemaa repressiiv-mehhanisme on praegu võrreldud traktoriga, millel puudub nii pidur kui tagasi-käik. Igaüks, alates tänavamuusikust kuni A-klassi riigiametnikuni on praegu arreteeritav, süüdistatav kui kinnimõistetav. Ei möödu nädalatki, kui ei panda kinnimajja mõnda asekuberneri või ministri asetäitjat. Hirmuäratav Moolok sööb kõiki.

Üks teine Venemaa enda ekspert, sealses majanduses igat korrust tajuv Dmitri Potapenko on öelnud, et praegune Venemaa poolt peetav sõda on täiesti anti-imperiaalne projekt. Sest et see muudab impeeriumit järjest vaesemaks. Vaeseid impeeriumeid pole aga olemas.

Seega Putin kustutab mitte ainult vene parlamentarismi, vaid ka Impeerumit kui sellist. Palju edu talle selles!

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Trump, Jaapan, Gruusia

- Donald Trump jätab ära või vähemalt lükkab edasi kohtumise Putiniga. Erinevalt Alaskal toimunud eksprompt-kohtumisest (mis osutus sisutühjaks) üritati nüüdset ette valmistada, selle käigus aga selgus, et vene pool plaanib uut tühikohtumist.

Trump siirdub selle asemel Aasia-turneele. Viimase kohta on küll vähe eelinfot, kuid kavades on kirjas nii kohtumine Xi'ga, visiit Jaapanisse kui ka Malaisiasse ja Lõuna-Koreasse

- Jaapan saab esimest korda oma ajaloos nais-peaministri. Tavaliselt jätan ma selle soolise aspekti tähelepanuta, kuid Jaapani puhul on see tõesti oluline nihe, sest poliitika on selles riigis meeste pärusmaa (nt parlamendis on ainult 10% naisi, samas kui G7 riikides on see näitaja u 30%). Olulisem on aga see, et Jaapan nihkub eemale II MS pärandist, st ainult enesekaitsele pühendumisest ning valmistub üha enam projetseerima oma jõudu ka väljapoole (vastukaaluks Hiinale)

- Gruusia omakorda nihkub üha kaugemale Läänest ning lähemale Hiina poolt juhitud mitte-vabale maailmale

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Autoritaarsusest Venemaal ja Eestis

„A mis meil teistmoodi on kui Venemaal? Meil on ju kõik samamoodi!“ Arvan, et olete kõik neid väiteid kuulnud inimeste poolt, kes kas otse või varjatult üritavad Venemaad valgeks rääkida

Jäi silma Stephen Kotkin (kõrgelt tunnustatud ajaloolane, üks tuntumaid autoritaarsete režiimide uurijaid, eelkõige oma Stalini käsitluste poolest) loeng, milles ta toob välja kuus tööriista, mida peab kasutama autoritaarne režiim, kui tahab olla edukas ja püsiv. See ei tähenda seda, et autoritaase režiimi tunnuseid ja/või tööriistu ei võiks olla rohkem, kuid võtkem aluseks need kuus

1- Usaldusväärne instrumentaarium repressioonideks ja vägivalla rakendamiseks võimu eesmärkide toetuseks. Selline jõud, mis on valmis kohe, nüüd ja praegu väljuma kasarmutest ning ainuüksi mille mainimine paneb võimalikud vastalised hirmunult tagasi tõmbuma, kartes tänaval läbiuhmerdamist, muust ja hullemast rääkimata

2- Pidev ja mahukas raha sissevool, olgu siis maavarade müügist, välisabist või nt salakaubandusest, mida saab suhteliselt kontrollivabalt/läbipaistmatult kulutada lojaalsuse ostmiseks ja repressioonide kinnimaksmiseks

3- Võimekus tuua kiirelt tänavatele piisav hulk režiimi toetajaid, kes võivad meediapildis üles kaaluda võimalikud vastalised meeleavaldused

4- Võimekus piirata või suunata inimeste eluteede valikuid, jättes neid nt ilma võimalusest astuda kõrgkooli või riigiteenistusse vms „elitaarsele“ väljundialale

5- Kontroll peamiste meediakanalite üle ja/või interneti üle, tsensuuri võimekus

6- Võimas narratiiviloome, võimekus kontrollida lugu sellest kes oleme „meie“ ja kes on „nemad“ ehk vaenlased, miks meil on õigus siin valitseda

Mida rohkem „tehtud“ linnukesi on täidetud selles tabelis, seda rohkem on põhjust rääkida autoritaarsusest. Võtame need siis punkthaaval ette.

1- Venemaal on neid jõuinstrumente rohkem kui me nendest isegi teame, alates politseist kuni eriteenistusteni ja trollivabrikuteni. Tavakodanik läheb Venemaal politseid nähes igaks juhuks teisele poole teed. Eestis on olnud ainult üks juhtum, kui kasutati mahukat ja nähtavat politseivägivalda meeleavalduse vastu, see oli nn Pronksiöö paiku ja ka isegi selle käigus kinnipeetutest mõisteti osa hiljem õigeks

2- Raha sissevooluga on Venemaal viimasel ajal raskusi (muuseas raha sissevoolu läbilõikamine oligi peamine jõuõlg, mida soovitas kasutada Stephen Kotkin), kuid vaatamata sellele on riigi kontrolli all kraami riigist välja müük ja/või variskeemide kaudu sisseostmine vähekontrollitava rahavoolu allikas. Eestil seda lihtsalt pole, vähene eurorahastus on nii põhjaliku kontrolli all mis vähegi võimalik. Läbipaistmatus rahakasutamises alates riigieelarve „suletud ridadest“ kuni korruptiivsete sularahavoogudeni – eri kategooriates on see VF’is 30-50%, Eestis vast maksimum kümnendik sellest tasemest.

3- Riigitruude ühenduste, eriti noorte keskkonnas, on Venemaa üsnagi nähtavalt aktiivne, ehkki mitte tõhus. Vaatamata sellele on ohtralt olnud nt Kremli korraldatud „spontaanseid“ miitinguid võimude toetuseks, mida siinkandis on raske isegi ette kujutada

4- Telefonikõne „sealt kus vaja“, rääkimata lihtsast lülitamisest „terroristide ja muude pahalaste“ registrisse on VF argipäev, mis keelab tegevuse nt hariduses või ajaakirjanduses. Eestis sellist kombestikku ja instrumentaariumi minuteada lihtsalt pole

5- Meediakontrolli mõttes – jah ERR võib olla vaadatavuse tipus, kuid selle sisu pole ligilähedaseltki „vihatihe“. Katseid veebis riiklikku kontrolli kehtestada Eestis sisuliselt lihtsalt pole, riiklike sõnumirakenduste pealesurumisest rääkimata. Eestis on valitsuse, presidendi ja riigi sõimamine sisuliselt karistamatu igapäevane tegevus, Venemaal karmilt karistatav

6- Narratiiviloome mõttes võib väga tinglikult Eestit ja Venemaa Föderatsiooni ehk isegi pidada võrdväärseks idee, mitte teostuse mõttes. Eestis pole midagi ligilähedastki sealsele Võiduhullusele (победобесие) ja muule sõjakale kuripatriotismile

Seega – võrdlev tabel, hinnang skaalal 0 (ei ole) kuni 1 (on)



Kokkuvõte – Venemaal on autoritaarsuse instrumentaariumist kasutusel kuus kuuest, Eestis korjab ehk heal juhul kokku pudemete kaupaühe punkti. Seega, kuidas jääb väitega, et „Eestis on ju kõik samamoodi?“
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Gaza, Ukraina, Putin, ENPA, Nobeli preemia

- "Trumpi rahuplaan" Gaza sektori jaoks on piisavalt ebamäärane, et olla mööndustega vastuvõetav, kuid samavõrra ka mittetäidetav mõlema osapoole jaoks

- Juhul kui Ukrainale antakse üle Tomahawk raketid, siis see tähendab et Putini-poolse Trumpi-hanitamise aeg on läbi

- Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juurde sõjavastaste venemaalaste platvormi loomise mõte on selge ja lihtne, kuid teostus ja legitiimsus äärmiselt kaheldavad

- Nobeli rahupreemia andmise juures on sel korral veelgi olulisem selle mitte-andmine

- vene reservistide "erikogunemiste" loomise algatus peab looma illusiooni mingitest müstilistest reservidest, mille abil peaks Moskva justkui saama sõjapidamist jätkata ja laiendada, kuid reaalsuses sellest inimjõudu juurde ei tule

Saatejuht seekord Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Gaza, Tšehhi, Prantsusmaa, Süüria

- Iisrael ja Hamas üritavad vahendajate kaudu jõuda mingisuguselegi kokkuleppele. Nö tehnilistes detailides - sõjategevuse pausi peale panemine, pantvangide vabastamine ja Iisraeli vägede väljaviimine Gaza terriooriumilt võidakse teoreertiliselt isegi mingile kokkuleppele jõuda. Samas pikemas perspektiivis ei tundu mingi rahvusvahelise haldus-administratsiooni kokkupanemine Tony Blair juhtimisel kuigi toimiv, teda nähakse lihtsalt USA käepikendusena. Neutraalsem ja seega vastuvõetavam oleks mingi araabiamaade koalitsioon ja/või sealne esindusisik, mis suudaks kohalikele veenvam tunduda

- Tšehhi on juba mõnda aega olnud vene eriteennistuste jaoks pinnuks silmas, nüüd lisaks kõigele muule ka nende algatusega pidurdada vene diplomaatide/luurajate/mõjuagentide liikumist Euroopas.

- Tšehhi valimised on läbi (tehnilises mõttes väga korrektselt), kuid selgus pole veel saabunud ei uue valitsuse ega võimalike muudatuste osas poliitikates

- Prantsusmaa jäi taas ilma peaministrist, seekord rekor-lühikese ajaga (27 päeva, tavaliselt püsivad sealsed peaministrid ametis keskmiselt 2 aastat)

- Süüria "valimised" on nii uskumatu käkerdis, et sellest on politoloogilises mõttes väga keeruline rääkida. Tegemist on kummalise eelprotseduuriga, mille järel teoreetiliselt võivad kunagi toimuda ka päris-valimised ... aga võivad ka mitte

Saatejuht Andrei Tito, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saad järelkuulatav siit

Taani väinad kui relv

Maastikuvormide ärakasutamine enda julgeoleku tagamisel ja vastase kimbutamisel on läbi aegade olnud ilmselt üks olulisemaid vahendeid. Kas lahinguid on peetud kivide ja kaigastega või vibude ja nooltega, pole oluline. Kelle käes on olnud ümbrust kontrolliv kõrgustik või väljapääs merele, see on ka olukorra peremees. Vähemalt mõneks ajaks.

Taani väinad pole selles mõttes erand. Venemaa raius enda müüdi kohaselt kolm sajandit tagasi „akna Euroopasse“, saades väljapääsu Läänemerele. Tehnoloogia arenedes aga selgus, et see suure ja laiana näiv meri on kõigest keskmisest suurem vann, millele saab punni ette panna.

Või olgem ausad, Taani väinade kontrollimine loob jällegi uue näilisuse. Mõneti eksliku turvatunde, et seda kontrolli on võimalik kehtestada piisava efektiivsusega. Jah tõepoolest jälgimise mõttes on see tänapäevaste radarite abil nii enam-vähem tehtav. Kuid päriselt kontrollida kõike ja kõiki ei lase ei lõtkud (mere-)õigusrežiimis ega füüsiline võimekus igat laeva pidevalt ja päriselt kontrollida.

Muutuv raamistik

Õhu- ja meredroonide kasutuselevõtt muudab seda mängu veelgi enam. Vanamoelise, kuid tõhusa ankrulohistamise kõrval on vajadusel iga kaubalaev või isegi suurem purjekas muudetav droonikandjaks.

Lääneliitlased on nüüdseks asunud ahistama vene nn varilaevastikku (sisuliselt eksitav mõiste, aga vähemalt vormilt mõistetav), rääkides mh, et Taani väinad on üks selliseid kohti, kus seda saab kõige edukamalt teha. See tähendab, et eurooplased muutsid selle kitsuse omamoodi „relvaks“, mille abil Venemaa toimetamist takistada.

Pole just väga üllatav, et Venemaa näitab nüüd selle peale trääsa ja üritab omakorda Läänt heidutada, et nood seda omamoodi looduslikku relvasüsteemi liiga kergekäeliselt ei rakendaks. Ligi nädal aega tilbendas selles nüüd juba ka vene sõjalaev, tegeledes kõige otsesema sõjalise heidutusega. Avalikkusele teada andtud luureraportite kohaselt olla see võtnud ka mitte ainult „radarite lukustamine sihtmärgile“ vorme, vaid päädinud ka sõna otseses mõttes relvatorude sihitamisega NATO kopteritele jms.

Sõnum vene sõjalaevale

Kas seda nüüd nimetada „hübriidsõjaks“ või mitte, on maitse asi. Vähemalt osa julgeolekueksperte väidab, et kõik need nö hübriidsed tegevused on tegelikult hariliku sõjapidamise eri vormid. Mh kuuluvad sõjadomeenide hulka ka info ja isegi kõige üldisemad psühholoogilise mõjutamise vahendid.

Nii kentsakalt kui see ei kõla, siis ka sellised üldinimlikud ja loomulikud emotsioonid nagu nostalgia, igatsus kadunud hiilguse järele või hirm ja ebakindlus tuleviku osas on kasutatavad täiesti militaarses võtmes, vähendades või suurendades sihtgrupi motivatsiooni. Kuid see mõttekäik viib meid konkreetsest kirjatükist liiga kaugele.

Tuleb lihtsalt meeles pidada, et Läänemeri laiemalt ja Taani väinad kitsamalt on omamoodi kindlus, millele nüüd Mordor ... ptüi, ikka Moskva üritab oma kohta kätte näidata. See, et meie sõjamehed üritavad ohtu väiksemana ja kontrollitavana näidata, on arusaadav. Kindralid on reeglina viimased, kes sõda tahavad, sest nemad teavad liigagi hästi, mis on sõja hind. Kuid ühiskonnana laiemalt – sest sõjavägi on siiski tsiviilkontrolli all toimiv instrument riigi ja ühiskonna kaitsel – peame olema valmis kordama Ussisaarel öeldud soovitust vene sõjalaevale. Ning meeles pidama, mis juhtus selle laevaga hiljem.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Moldova, Gaza, Ukraina jne

- Moldova valimistel osutus küll võitjaks senine ja läänemeelne võimupartei, kuid ühtlasi kaotas ta kohti parlamendis võrreldes eelmiste valimistega (63 asemel 55), jäädes vaid napilt enamusse. Mitte-ühetähenduslikke momente on selles loos palju, selge on aga see, et Moskva sellega ennast loobunuks ei kuuluta

- Donald Trumpi nö rahuplaan Gaza sektori jaoks on küll kõlav, aga kas ka realiseeritav?

- USA kindralite välkkogunemine

- kas ja mis tingimustel võib Ukraina saada Tomahawk rakette

- vene ja valgevene sportlaste staatuse taastamine paraolümpiamängudel on paraku Moskva diplomaatiline võit, mida hakatakse edasi ära kasutama, saavutamaks järeleandmisi ka mujal

Saatejuht Pavel Ianov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Palestiinat võib tunnustada, juhul kui ta hakkab võitlema Hamasiga

Palestiina tunnustamine või mittetunnustamine riigina on taandatav ühe lihtsale küsimusele. Kas Palestiina ja Hamas on üks ja seesama asi või mitte?

Kolm vastusevarianti:

Esiteks – kui Hamas terroristlik organisatsioon on Palestiina riigi osa, siis ta ei vääri tunnustamist, sest sel juhul on Palestiina terroristlik riik.

Teiseks – kui Hamas on Palestiina riigist sõltumatult tegutsev terroristlik organisatsioon, kes lihtsalt tegutseb Palestiina territooriumil, siis Palestiina riik ei kontrolli enda territooriumil toimuvat ja seega ei vääri tunnustamist.

Kolmandaks - juhul kui Palestiina ja Hamas on eri asjad ja Palestiina vähemalt üritab Hamasi maha või välja suruda, siis võib Palestiina riiki selle pingutuse eest toetada, mh ka riikluse tunnustamise kaudu. Aga kas me näeme selliseid pingutusi?

Tunnustamist väärib riik, mis vastab riikluse tunnustele, mh kontrollib oma territooriumil toimuvat. Kas Palestiina kontrollib?

Tunnustada Palestiinat selleks, et sel moel „karistada“ Iisraelit tema tegevuse eest Hamasi hävitamisel ja pantvangide vabastamisel, on esiteks vale ja teiseks ei saavuta seda eesmärki, mida deklareeritakse. Iisrael ei lõpeta seetõttu oma pingutusi pantvangide vabastamiseks.

Veelgi valem ja küünilisem on tunnustada Palestiinat selleks, et konverteerida enda poliitiliseks kapitaliks ja võimalikuks toetuseks valimistel seda häälekat vähemust, kes tänavatel Palestiina lippu kandes ja trummi tagudes tunduvad kasuliku ja ärakasutatava poliitilise energia kandjana.

Jah loomulikult ongi poliitika, sh rahvusvaheline, tihti küüniline, kuid kui me tahame rääkida „reeglitepõhisest maailmast“, siis peame suutma vastata lihtsatele küsimustele. Kas me tunnustame ja toetame seeläbi terrorismi?

Lõpetuseks ja selgituseks – ei ma ei toeta Iisraeli meetodeid oma ülesannete lahendamisel. Enda „julgeolekuhuvide kaitsmine ja ohu likvideerimine“ võõral territooriumil on kuratlikult libe tee, mille kehastusena me näeme praegu Ukrainas toimuvat veresauna, kus Moskva kasutab samasugust retoorikat.

Aga ma ei näe ka, kuidas Palestiina riikluse tunnustamine aitaks võitluses ülemaailmse ja universaalse ohu – terrori kasutamise vastu.

---

lugu ilmus siin

Peame suutma tagada nii enda kaitsmise kui Ukraina toetamise

VF jätkab EL / NATO õhuruumis provokatsioonide korraldamisega vähemalt seni, kuni ta ei saa vastulööki, st kuni ei lasta alla vähemalt ühte lennukit. Kuigi ilmselt jätkab ka peale seda, kasutades droone, kuna see on suhteliselt odav, tõhus ja enam-vähem eitatav vahend, saavutamaks oma eesmärki.

Õhuruumi penetreerimine, lennuliikluse härimine jms ei toimu ju asjana omaette, selle eesmärgiks on panna sihtriikide asukaid esitama küsimusi - kas me ei peaks tegelema rohkem enda turvamisega, selle asemel et toetada Ukrainat

Senisest vene sõjalennukite läbisõidust Eesti õhuruumist oleme välja pigistanud diplomaatilise maksimumi - kutsunud kokku vastavad nõupidamised nii ÜRO's kui NATO's, kuid sellest ei piisa. Vaja on näidata, et me suudame täita korraga mõlemat eesmärki - nii kaitsta ennast siin enda ruumis kui ka toetada Ukrainat nende eesmärkide täitumises.

Küsis Anton Aleksejev, kogu saatejupp järelvaadatav siit.

Kahepooluselise maailma taastulek

Kõik kordub, aga mitte kunagi samamoodi. Kahepooluselist maailma oleme me juba näinud ning nüüd on ta taas kohal. Ainult et teistmoodi.

Teise maailmasõja järel kujunes välja kahepooluseline maailm, milles domineerisid kaks vastandmärgilist hiiglast – USA ja NSVL. Mõlemal olid oma kaheldamatud mõjutsoonid ja siis lisaks ka veel suur jupp maailma, milles toimus omavaheline mõõduvõtmine, et kelle sõna rohkem maksab.

Neid võis tinglikult nimetada ideoloogilisteks konkurentideks, milles esimene kehastas kapitalismi ja teine kommunismi, kuid need mõlemad on omamoodi karikatuursed kuvandid. Ideoloogilised konstruktsioonid on alati teatavas mõttes ideaalid, mille rakendamisel pärisellu tekivad väänded, mille üle saab mõnuga nalja heita ja kibedalt (vere-)pisaraid valada. Minul isiklikult on alati väga suuri küsimärke esile kutsunud NSVL määratlemine kommunistliku ideaali maapealse kehastusena, kasvõi seetõttu, et too monstrum ise nimetas ennast sotsialistlikuks. Kuid see on hetkel väheoluline kõrvalteema

Tunduvalt õigem – kasvõi selle loo raamistikus – on rõhutada vabaduse mõõdet ideoloogilise asemel.

Mittevabadus ja vabadus

NSVL kehastas mitte-vabadust alates parteipoliitilisest süsteemist (üheparteiline) kuni majanduseni (plaanimajandus) ja ühiskonnakorralduseni (üksikisiku vabadused ja õigused olid tühised riigi repressiivaparaadi õiguste ja nõudmiste ees).

USA oli sellel skaalal üsna selge vastand. Konkureeriv mitmeparteilisus (isegi kaks on rohkem kui üks), vabaturumajandus ja üksikisiku vabaduste selge rõhutamine, olgu selle kehastuseks kasvõi nn ameerika unistus, mille kohaselt ka ajalehepoisist võib saada miljonär.

NSVL hääbus omaenda jäikuse ja ebaefektiisuse kätte, suutmata konkureerida vaba maailmaga, mis kohanes paremini. Mõneks ajaks saabunud ühepooluselisus, kus USA võimekus oma huve kehtestada polnud jätkusuutlik. Päriselus konkurentsivabadust pikalt kesta ei saa.

Ja konkurendiks tekkiski taas inimloomuse teise poole, mittevabaduse kehastus Hiina näol. Kunstilisi, poliitilisi ja majanduslikke metafoore võiks siia kuhjata vagunitäie, kuid piirdugem lihtsa tõdemusega. Inimeste hulgas on alati neid, kellele sobib rangelt kontrollitav keskkond paremini kui kaootilisena näiv vabadus.

Üheteljelise mõõtkava puudused

Muidugi tuleb tunnistada, et taoline poolusteks jagamine ühe muutuja – vabaduse – alusel on suhteliselt kunstlik.

Hetkel siis vabaduse pooluseks tituleeritavas USA’s on riigipoolset sekkumist indiviidi ellu nii et paha hakkab, kuid seda saab siiski vaidlustada ning kodanikul on lootust kaitsta oma õigusi riigi vastu ning süüdi saab mõista ka kõrgemaid võimukandjaid.

Teisalt mitteabaduse kehastus Hiina näol sisaldab mõistagi ka vabaduse elemente, seda kasvõi rohujuure tasandi ettevõtluse mõttes. Täielisest kommunismusest on see riik umbes sama kaugel kui omal ajal NSVL, kuid üksikisiku üle kontrolli kehtestamises ja üldise repressiivsuse oreooli mõttes on nad siiski sama peenra pealt kasvanud taimed.

Meie jaoks siin Läänemaailma servakese peal on muidugi kõige suuremaks loomaks karu ja kurjemaks naabriks Venemaa. Kuid sellel suurel pildil, mida ma selle looga maalin, on Venemaa siiski vaid Hiina nimelise pooluse üks elemente.

Kahe varjuga maailm

Samamoodi võib maailmaasjadest arusaamise hõlbustamiseks vaadelda enamikke suuri majanduslikke, poliitilisi või sõjalisi protsesse. Kui see misiganes nähtus vastustab USA huve, siis võib selle taha joonistada Hiina huvide varju. Mõistagi pole vaja muutuda paranoliseks ja arvata, et kõike päriselt juhitaksegi kahest „süvariigist“, kuid juba olemasolevaid pingeid ja lahendusi püütakse ära kasutada küll, tehes seda siis täpselt nii ekslikult, kohmakalt ja räpakalt kui inimese olemus seda teha laseb.

Ja lõpetuseks tuleb tõdeda, et skaala mõlemas otsas on grimass, idee enda karikatuurne ja pikas perspektiivis surmav äärmus. Vabaduste, sh inimeste enesemääratluse vabaduse ülimuslikkuse ülestimuleerimine on anarhilise kaose ja ühtehoidva ühiskonna huku tee. Ning ka teisalt absoluutse kontrolli ja igasuguse kõrvalekalde amputeerimise idee viib hääbumise ja hukuni.

Mis on selle loo moraal? Aga see, et igaüks peab ise mõttes enda selga ja pähe sobitama vabaduse ja mittevabaduse / kontrolli mudeleid ning leidma, kuhupoole ta süda hoiab. USA ja Hiina on siikohal vaid rollimudelid, mittetäiuslikud ja vastuolulised, kuna ka nende päriselu korraldavad vaid inimesed.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: ÜRO ja NATO, Palestiina, "alternatiivsed" rahvusvahelised algatused

- Eesti diplomaatia suurpäevad - nii ÜRO ja NATO nõukogude kokkukutsumine vene hävitajate sissetungi tõttu Eesti õhuruumi

- Palestiina riikluse tunnustamise valed signaalid

- kolme Aafrika hunta väljumine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alluvusest ja omaenda inimõiguste kohtu asutamine Venemaa kureerimisel

- VF palve leevendada sanktsioone enda vastu lennunduse valdkonnas

saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kozaki lahkumisega on midagi valesti

Maffiast ei lahkuta niimoodi. Süsteemis, kus kõik on seotud ühise kuriteoga, ei panda lihtsalt lahkumisavaldust lauale. Ühenduses, kus kõige aluseks on jäägitu truudus bossile, ei saa öelda: „teate, ma enam ei viitsi!“ Isegi mõte sellisest lahkumisest on võrdne reetmisega ja seda ei andestata.

Dmitri Kozak on Vladimir Putini üks ammusemaid ja lähedasemaid kaaslasi. Üks väheseid, kes võis endale lubada omavahelises suhtluses nii eesnimepidi nimetamist, sina ütlemist kui väidetavalt ka vastuvaidlemist.

Peamine vastuvaidlemine – olgu ükskõik kui leebelt esitatuna – on Dmitri Kozak väidetav vastuseis Ukrainasse kallaletungimisele. Ehk siis sellele suurimale ja olulisimale võitlusele, mille abil boss loodab ennast ajalooraamatutesse kirjutada Suure Maadekogujana. Suurriikliku hiilguse taastajana.

Ja see vastuseis pole midagi, millest sosistatakse vaikselt ja tagaselja Kremli siseringides. Sellest kirjutab ka välismeedia. See on sisuliselt mäss.

Kas Dmitri Kozak oli oma muude ülesannete täitmisel – nt Moldova suuna kureerimisel, kui nimetada vaid ühte – edukas ja efektiivne või mitte, selle üle räägitakse risti vastukäivaid lugusid. Kas kuhjunud ametialased või isikulised ebakõlad võisid kumuleerudes viia vallandamiseni? Väheusutav. Ja seda mitte ainult seetõttu, et tavatu aktina näidatakse avalikkusele Kozaki soovi lahkuda omal soovil.

Nii nagu nõukogude ajal, nii ka nüüd on administratiivsel eliidil võimalik lahkuda kas türmi, hauda või „uuele töökohale üleviimise“ kaudu. Parim näide selleks on Dmitri Medvedev, kes viidi piltlikult öeldes suursaadikuks Vanuatul – st ametinimetus on küll kõlav (Julgeolekunõukogu aseesimees), kuid volitusi ja mõju on tal täpselt niipalju kui Kremli peremees parasjagu ühekordsete tööülesannetena annab.

Tõsi küll, on üks väheseid erandeid, kellel on lastud vaikselt taanduda teaduslähedasse maailma tegutsema, selleks on endine vene raudteede ülem Vladimir Jakunin (kes mh oli ka üks kurikuulsa süsteemiloova suvilakoperatiivi Ozero asutajatest). Kuid see on justnimelt erand, mis kinnitab reeglit. Jakunin polnud seotud ka selle peamise kuriteoga – röövsõjaga Ukraina vastu.

Dmitri Kozak lahkumisse omal soovil ja ettevõtlusse on väga keeruline uskuda. Juhul kui ta mitte lahkus, vaid teda paluti lahkuda, siis ei saa tal olema mingit võimalust midagi olulist saavutada, hea kui säilitab õiguse elule. Juhul kui ta aga viiakse praegu nii nähtavalt süsteemist välja, siis on tal lihtsalt uued ülesanded, mida me veel ei tea. Maffiast niisama ei lahkuta.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Gaza sektor, vene droonid, Zapad 2025, USA-Valgevene

- Iisraeli sõjaline operatsioon HAMAS vastu Gaza sektoris - kaks aspekti. Esiteks sõjalises mõttes ju olukord ei muutu - käib ja jätkub sõda, võibolla veidi teiste vahenditega. Teiseks aga poliitiline foon võib muutuda küll, juhul kui reageerivad mingid kolmandad osapooled, nt mõned riigid väljuvad senistest lepingutest jne. Üks on aga kindel, toimuvast saavad veelgi enam innustust kõikvõimalikud Iisraeli vastased meeleolud ja -avaldused

- vene droonid Poola kohal - nende allavõtmine on suurepärane, kuid ebapiisav meede. Kui mina istuks vene kindralstaabis vms kontoris, siis kasutaks droone veel ja veel, seni kuni ei tule vastulööki

- Õppused Zapad2025 - kõige ilmekam hetk oli Iskander rakettide toomine Kaliningradis maanteele. Kaliningradi oblast on üks suur sõjaväebaas ning rakettide liigutamine ühest nurgast teise ei muuda neid ei suuremaks ega ohtlikumaks. Selle liigutuse ainuke mõte on informatsioonilis-psühholoogiline - et möödasõitjad teeks neist rakettidest pilte ja info leviks sotsiaalvõrgustikes

- USA flirt Valgevenega mõjub kummalisena. Esiteks, võimaldades nüüd BelAvial osta nt Boeingute varuosi, sisuliselt tähendab see piirangute mahavõtmist VF lennundusele. Teiseks, loota et sellega tõmmatakse Lukašenka eemale Putini mõjust, on lihtsalt narr

Saates oli juttu veel mitmest muust teemast, saade järelkuulatav siit. Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür

Kuku Sihikus Mordorist

- Putini Alaska triumfist on saanud mälestus, kõigist järgnevatest kohtumistest samuti. Midagi pole Ukraina sõja osas paremaks muutunud, pigem halvemaks läinud. Tundub, et Kremli arvates polnudki seal midagi mõeldud muutuma. Hanitati taas teadlikult?

Paradoksaalselt – Lavroovil on õigus. Ta on tihitlugu rääkinud, et tippkohtumistel on mõtet ainult siis, kui see on põhjalikult ette valmistatud ning toimub mingi kokkuleppe vormistamine. See oli aga eksprompt kohtumine, mis tootis hulga efektset pildimaterjali ja toitis mõlema mehe enesega rahulolu, aga muutunud sellest pole küll suurt midagi

- Kuninglik vastuvõtt USA-s, naeratused ja komplimendid ning võrdväärne olemine suurriikide liidritega Hiina tippkohtumisel ja võidupüha paraadil on Putini ego ja Venemaa imagot nende endi arvates taas rubiinpunaseks nühkinud?

See Hiinas toimunud kohtumine oli nüüd juba terakese asisem üritus. Kõige suuremaks eduhetkeks saab lugeda seda fotot, kus Hiina liider seisab sõbralikuna näivas vestlusringis Venemaa ja Indiaga. Tõsi küll, India liider Modi lahkus peatselt, osalemata paraadil, kuid see on osa protsessist, milles Hiina kehtestab ennast vastaspoolusena USA’le. India tegelikult loomuldasa ei kuulu sellesse mitte-vabaduse poolusesse, kuhu Venemaa sobitub täiesti orgaaniliselt, kuid situatiivselt oli ka Indial sobilik demonstreerida enda rahulolematust USA kaubanduspiirangute poliitikaga

- Ilmselt pole kahtlust, et nüüd juba korduvad Venemaa droonide lennud NATO riikide territooriumile on teadlik provokatsioon ja võimete piiri kompamine. Kaugele võib või julgeb mordor selle õrritamisega minna? Järgmine kord juba väikese granaadi või lõhkeainekogusega droon Poolasse ja nii edasi…?

Põhimõtteliselt on see samasugune ”roheliste mehikeste kasutamine” nagu seda tehti Ukraina-vastase sõja algusfaasis. Et näete, te teate küll, kes teeb ja mis toimub, aga mis te nüüd minuga selle peale teete? Hea moment siinjuures on see, et Poolal jätkus nii tahet kui võimekust vähemalt osad droonid alla lasta ning teha seda koos NATO liitlastega. Halb lugu on see, et selle peale ei lennanud samasugune droonisülem nt Kaliningradi oblastisse.

Ei pea olema just eriline geenius et aru saada – tegemist on nö odavlahendusega, mis leiab peatselt skaleerimist ja kasutamist ka teiste vastu. Vägede varustamine ning üle piiri viimine on kuramuse kallis lugu isegi Venemaa jaoks, kuid droonidega mõrade löömine Lääne enesekindlusesse on odav. Seda tehakse seni kuni ei saada vastu nina.

- Venemaa majandusele on sõda mõjunud siiski halvasti ja selle käekäigul pole kirjutatu järgi väga kiita. Sberbanki juht German Gref tegi harvanähtavalt avaliku hoiatuse riigi majanduse seiskumise eest ja Putin vaidles talle Vladivostoki majandusfoorumil talle vastu. On see nüüd tõsiseltvõetav erimeelsus või avalikkusele etendatav ”arvamuste erisus”?

See pole ju kaugeltki mitte esimene märk sellest, et vene eliit saab aru, kuhu asjad liiguvad. Teine näide oli Peterburi majandusfoorumi ajal Andrei Makarovi esinemine (Duumasaadik alatest 1993, Eelarvekomitee juht alates 2011) selle kohta, et Venemaal pole omand kaitstud, et riigil ei jätku raha oma kohustuste täitmiseks. Elvira Nabiulina on üsna lahtise tekstiga rääkinud võimatusest jätkata senise rahanduspoliitikaga jne.

Nii et erimeelsusi on, arusaamist tupikteest on. Omamoodi huvitav on see, et eliidile lubatakse neid väikeseid rahulolematuse märke, samal ajal kui alumistel korrustel repressiiv-aparaat muutub üha karmimaks.

- Siiani saavad vist venelased õnne tänada, et nende suurimad kunded fossiilkütustele ja muule kaubale on juhtumisi ka maailma suurima rahvaarvu ja peaaegu suurima tarbimisega riigid, kes pealegi globaalse lõuna valitsemisel väga ambitsioonikad?

Tarbimise osas see väide nüüd päris tõele ei vasta. Hiina läheb järjest rohkem üle taastuvenergiale ning India enda energiabilansis ei mängi vene nafta kuigi suurt rolli – ta lihtsalt töötleb selle nafta ümber ja müüb juba bensiini ja muu näol edasi. Paraku ka Euroopasse. Ja paraku ostetakse siiani ka Venemaa gaasi

Ausalt öeldes mul pole küll andmeid, aga jääb mulje, et pikemas perspektiivis on kõige edukamad sanktsioonid Venemaa toormekaubanduse vastu Ukraina droonid, mis hekseldavad üha edasi nii torujuhtmeid, kui naftatöötlemise ettevõtteid kui väljaveosadamaid. Arve on kuulda erinevaid, aga umbes 20% sellest võimekusest on juba rivist väljas

- Lausa kummaline tundub täna, et järjekordsed Venemaa ”valimised”, küll paljuski kohalikul tasandil on meil läinud radari alt täiesti mööda. Samas midagi üllatavat neis ka polnud. ”Valiti” 21 kuberneri, kes kõik on tegelikult ametis jätkamas. Nendest 21-st 20 on võimupartei liikmed, Tšuvaššias iseseisev saadik. Parimal juhul sai võitja 88% ja halvimal juhul 60% häältest. Ikka tekib küsimus, et mida need ”valimised” siis õigupoolest näitasid?

Minu jaoks kõige olulisem ongi see üks number – 88,08% Tatarstani pealik Rustam Minnihanov, seda võib nüüd võtta kui järgmiste presidendivalimiste kriteeriumit, et Puutin ei saa saada vähem

Aga mida see tähendab – VF ametlik meedia tõlgendab seda kui usaldushääletust Puutinile, et rahvas on konsolideerunud välis surve all oma juhi ümber.

Samas alumiste korruste saginas sünnitab see selliseid grotestseid olukordi, kus isegi kommunistid, kes ennem sõda lubasid endale ikka üsna karmi kriitikat võimu vastu, näitavad nüüd oma veelgi suuremat patriotismi. Niit näiteks korraldati siin meie külje all Pihkvas kommunistide protest Jeltsin-keskuse filiaali avamise vastu Moskvas, väites, et selle asemel tuleb avada Stalin-keskus

- Aste madalamal, kohalikud duumad ja linnapeade valimised… sisuliselt kõikjal sai võimule Ühendatud Venemaa partei esindaja. Analoog omaaegse kivistunud NLKP-ga vist pole asjakohatu?

Sisuliselt üheparteisüsteem, umbes nagu Hiinas, kus on ka formaalselt olemas teised parteid, kuid need pole olulised. Muuseas rääkides teisest parteist, siis kui siiani oli teisel kohal üleriigilises võtmes Õiglane Venemaa, siis nüüd LDPR, sedagi tõlgendatakse läbi patriotismi võtme, et viimane olla teravama sõnakasutusega.

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Rohelised droonimehikesed

Venemaa röövsõda Ukraina vastu algas sellest, et ilmusid välja „rohelised mehikesed“. Ilma tunnusmärkideta relvastatud mundrikandjad, kes alguses justnagu ei teinudki midagi. Kõik said küll aru, kellega oli tegu, kuid Moskva teatas irvitades „neid ei ole seal“ (kurikuulus väljend их там нет).

Edasist me teame. Rohelisi mehikesi ei likvideeritud, vastulööki ei järgnenud. Moskva tajus vastase nõrkust, pani rohelistele mehikestele pagunid uuesti külge ja kaaperdas Krimmi ning kuulutas osa Ukraina territooriumist enda omaks.

Nüüd ületas Poola piiri 19 drooni. Sõjalistel eesmärkidel lendulastud sõjalist lennuvahendit. Pole üleüldse vahet, kas nad olid mõeldud tegema midagi Poola territooriumil (kasvõi ainult infot koguma) või suundusid läbi Poola õhuruumi Ukrainat ründama.

Poolal õnneks jäktus nii tahet kui suutlikkust vähemalt osa neist alla tuua. Suurepärase asjaolude kokkulangevusega ei teinud ta seda üksi, vaid koos NATO liitlastega.

See osaline vastulöök tuli ilmselt üllatusena vene poolele, sest nad olid u pool päeva vait, kuid siis teatati veidi valulikul grimassil tavapäraselt „neid ei ole seal“. Et vene droonid need justkui olla ei saa, misiganes põhjusel. Peamine, et „их там нет“.

Mis sellest edasi saab, seda me osaliselt veel ei tea.

Ühelt poolt võib toimunut tõlgendada kui NATO näo säilitamise operatsiooni. Teatud tabu murdmist, et võib küll Venemaale vastu hakata.

Teiselt poolt aga on see ka Venemaa võit, sest võeti maha ainult osa sihtmärkidest. Veelgi enam, kui ei järgne vastulööki – kasvõi samasuguse drooniparve läbilendu Kaliningradi piraat-õhuruumist, siis näitab see ikkagi NATO arglikkust.

Oletame et homme ületab Eesti piiri kümmekond drooni. Moskva irvitavat reaktsiooni me juba teame. Mis saab edasi, me ei tea.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Poola, Iisrael, Prantsusmaa, Norra

- Poola kohal tulistati alla vene droonid, mis tuli ilmse üllatusena ründavale poolele. Kui asjad kulgevad vastavalt Moskva plaanidele, siis ilmuvad nende jutupuntkid ülikiirelt, mõnikord lausa ennetavalt. Nüüd aga oli vähemalt kuni saate eetrisseminekuni vene riigimeedias sel teemal vaikus

- Iisrael jätkab HAMAS liidrite likvideerimist tavatute ja jõuliste meetoditega, nüüd plahvatustega Kataris

- Prantsusmaal süveneb poliitiline kriis ja toimus peaministri vahetus. Tsentrist Macron üritav vastu seista nii majanduslikele probleemidele (meeletu riigivõlg), mõlema poole poliitilise spektri servade survele kui ka rahvarahutustele

- Norra oma rikkuse juures suudab säilitada rahumeelselt vasakpolset kurssi ja valimistel jäi püsima praegune valitsus, kes ühtlasi on ka Ukraina suur toetaja

Saate juht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene droonid Poolas

Poola õhujõudude reaktsiooni riigi õhuruumi sisenenud droonidele saab lugeda kahekordselt õigustatuks.

Ühest küljest on tegu adekvaatse reaktsiooniga Venemaa jätkuva agressioonisõja tingimustes. Isegi juhul kui need droonid ületasid Poola piiri juhuslikult, olid nad mõeldud täitma sõjalist ülesannet. Seega on Poola kaitsereaktsioon kohane.

Teisest küljest tuleb see intsident asetada läheneva Vene-Valgevene suurõppuse „Zapad2025“ raamesse. Ametlikult algavad need küll alles paari päeva pärast, kuid Poola on juba teatanud, et sulgeb täielikult oma piirid nii Venemaa kui Valgevenega. See on ülimalt mõistlik, sest taolisi õppuseid on Venemaa poolt varemgi kasutatud palju laiemaks agressiivseks tegevuseks kui ametlikult öeldud.

Tuleb ainult loota, at ka ülejäänud liitlasriigid järgivad Poola eeskuju ja ei piirdu vaid „hukkamõistmistega“. Paraku elame me kõik Euroopas Venemaa poolt peetava agressioonisõja olukorras ning selles on kineetiline jõud olulisem kui diplomaatiliste sõnumite vahetamine.

---

repliik ilmus siin

Разбор полётов: Hiina tippkohtumine, VF segab GPS signaale, Parubi, Gaza, Aserbaidžaan

Hooaja esimene saade, teemadeks:

- kahe "vana sõbra" Hiina ja Venemaa kohtumise kõige tähelepanuväärsem moment oli kolmanda osapoole ehk India kohaletulek. India ei kuulu olemuslikult sellesse Lääne-vastasesse punti. Kuid nüüd tegutsesid kõik kolm selle nimel, et neid kuuleks elevant, keda toas ei olnud ehk USA

- von der Leyeni lennuki juhtum on segane, kuid see, et VF segab GPS signaale, on selge

- Andrei Parubi tapmine kui surmava manipuleerimise näide - vene eriteenistused leidsid Ukrainast sobiliku tööriista ja viisid tolle vajalikku seisundisse ülesande täitmiseks

- Gaza sektor kui pind pehmes kohas. Isegi kui ta välja tõmmata ja haava koht valada täis kulda (vt Trumpi plaan rajada sinna "uus Riviera", kas võib arvata, et Iisraeli-vastased meeleolud taltuvad?

- Aserbaidžaani presidendi sõnum NSVL kui okupatsiooni kohta näitab vene impeeriumi haarde nõrgenemist Kaukaasias

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Pooluste nihkumine

Aeg-ajalt räägitakse sellest, mis kõik koledat juhtub, kui maakera magnetpoolused peaks kohti vahetama. Et mõni tulemus on teada, enamik aga suisa teadmata. Ja selline teadmatus on ju kõige hirmutavam.

Nüüd on aga üsna möödaminnes vahetunud ühed teised poolused. Need näiliselt kindlad kompassinäidud, mis panid paika poliitilised koordinaatteljestikud. Staabiilsuse poolused suures maailmapoliitikas.

Veel piltlikult eile näis, et USA oli stabiilsuse ja seeläbi ennustatavuse poolus, püsivate väärtuste ja huvide kandja ning nende huvide nimel ka püsikindlalt käituv.

Stabiilsuse mustrid

Teisel poolusel oli Venemaa, kelle käitumist on teatud aegadel peetud ennustamatuks ja otustusmehhanisme ning käitumist suisa „müstiliseks“. Et iial ei tea, millist sigadust sellelt pooluselt oodata ja milleks valmistuda.

Ja tõepoolest, sellel ootuste võrgustikul oli oma eelduste alusmuster. See, et USA pidas rahvusvahelisi lepinguid, konventsioone ja muid statuute niivõrd olulisteks, et igaks juhuks suure osaga nendest ei liitunudki. Lihtsalt ja pragmaatilisel, kohati küüniliselgi eeldusel, et mingil hetkel võivad nood enesepiirangud takistada vajalikku tegutsemist.

Nii näiteks pole USA liitunud ei Rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudiga, Ottawa konventsiooniga (jalaväemiinide kasutamise keelustamise teemal) või nt Kyōto protokolliga (kasvuhoonegaaside emissiooni teemal).

Etteaimatav jõhkrus

Nüüd on aga need poolused vahetunud. Venemaa on oma jõhkruses muutunud sisuliselt aimatavaks (varju jäävad detailsed plaanid, et kes/kus on järgmine ohver) ning USA palju vähem etteennustatavaks. Venemaa eesotsas ennast trooni külge kaevanud diktaator, kelle sõgeduses on süsteemi. USA etteotsa on (vähemalt ajutiselt) saanud mees, kes lammutab seniste lepingute ja ootuste süsteemi nii kuis jaksab.

USA otsus vähendada või suisa lõpetada senist välisabi süsteemi (USAID) võib olla arusaadav, kuna see süsteem oli ilmselgelt ebaefektiivne ja ilmselgelt korrumpeerunud. Kuid teisalt oli see ka USA pehme jõu instrument, mis vähemalt osaliselt võimaldas tegeleda probleemide lahendamisega asukohariikides, vähendades nendest põgeneda soovivate inimeste hulka.

Nüüdne otsus kärpida USA julgeoleku nõukogu koosseisu võib taas olla mõistetav, sest seni üha lopsakamalt vohav riigiaparaat vajas kindlasti raputamist. Kuid ühtlasi vähendab see tõenäosust, et keegi välis- ja jugeolekupoliitika spetsialistidest julgeb praegusele presidendile osutada tolle vigade peale.

Venemaa otsus väljuda Euroopa piinamise ja julma kohtlemise välistamise konventsioonist seevastu mõjub aga senise käitumise stabiilse, loomuliku jätkuna, sest sel moel raiutakse läbi veel üks seos vaenulikuks kuulutatud Läänega.

Muutus ei tähenda veel kaost

Ja lisaks see aspekt, et kui varem seostus USA riigipea millegagi, mida võiks nimetada „riigimehelikkus“, millegi stoilise ja väärikaga, siis praegu on olukord pehmelt öeldes muutunud.

Tean, et nüüd kerkib ka selle teksti suhtes nii mõnegi kommentaatori huulile väljend „antiamerikanism“. See pole aga kindlasti nii, sest antiamerikanist oleks põhimõtteline USA vastane, mida ma aga kindasti pole. Lihtsalt praegu toimuv tekitab nii palju küsimusi, et rebestab senist nägemust poliitika kujundamise protsessidest.

Aga tulles tagasi selle pooluste muutuse metafoori poole, siis lugu pole nii dramaatiline kui see tundub. Maakera magnetpoolused on nihkunud ja vahetunud väga palju kordi, muutunud on ka poliitilised mustrid rahvusvaheliste suhete süsteemis. Elu pole sellest seisma jäänud kordagi.

---

lugu imus siin

Kentsakas köievedu Donald Trumpi ümber

Suurtel kiirustel ja hulgakaupa toimuvad tippkohtumised mõjuvad segadusseajavana ning küllap see on eesmärk omaette. Spontaanse ja kaootilise toimetajana tegutsemine on osa USA praeguse presidendi kuvandist ja taktikast, võimalik et ka strateegiast, ehkki viimase olemasolus ma päris kindel pole.

Alaskal toimunud kohtumine USA ja Venemaa presidentide vahel toimus nii ebastandartselt, et jättis mulje rapsimisest. Mõlemad pooled tunnistasid, et selline kiirustav asja-ajamine on tavatu, aga protokolliteenistused mõlemalt poolt andsid oma parima, et kohtumine näeks välja efektne.

Tõsi küll, tühjaks osutus vene poole (ja laiemalt nö vanakooli diplomaatia) tavapärane mantra, et tippkohtumistel on mõtet siis, kui nad on põhjalikult ette valmistatud ja kõik eelläbirääkimised peetud. Et esinumbrite kohtumised on vajalikud vaid selleks, et saada ilusad kaadrid käepigistustest, naeratustest ja ettevalmistatud paberite allakirjutamisest.

Nüüd aga käis kärts-mürts asjajamine, samas kui publik ajas hämmastusest silmi pärani, et mis toimub, mille nimel selline ragin toimub?

Alaska militaarsurve

Putini motivatsioon on imeselge – tema jaoks oli see võimalus saada kohtumisele maailma mõjukaima riigi presidendiga. Piltlikult öeldes murda ennast välja diplomaatilisest isolatsioonist, teha seda moel, mis kinnistab tema jaoks nii olulist ja armastatud kuvandit sellest, et tema ja Trump on võrdväärsed tegelased, kes arutavad maailma kõige olulisemate ja põletavate, et mitte öelda põlevate probleemide lahenduste üle. Sõja ja rahu üle.

Trumpi jaoks on motivatsioon sama selge – näidata ennast ebatraditsioonilise, ent tegusa liidrina. Korraldada Putini poolt ihatud kohtumine kohas ja moel, mis näitavad parimal moel USA jõudu – otse parima õhukaitsega ja tehnikast möirgavas sõjaväebaasis. Kui palju oli selles sõnumit Venemaa selja taga olevale Hiinale, on omaette huvitav küsimus, kuid see viiks meid põhiteemast kõrvale. Igatahes tõi Trump piltlikult öeldes USA kahuritorude ette sellesama Venemaa, kes omaenda sõnul sõdib USA’ga Ukraina pinnal. Ja laskis Putinil veel lahkumise hetkelgi tunda, kelle käes on jäme ots – Kremli asjapulgad pidid maksma sularahas kõige, ka tagasilennuks vajaliku kütuse eest, sest muud makseviisid pole võimalikud, kuna Venemaa pankade suhtes kehtivad USA sanktsioonid.

Kuna aga tavapärase ja nähtava diplomaatia mõttes oli tegu tühikäiguga, sest mingeid nähtavaid leppeid ei sündinud, allkirju ei antud ja isegi selgeid lubadusi / sõnumeid ei vormitud, siis publikumi hämming aina kasvas.

Washingtoni tsiviilsurve

Nüüd järgnes sellele trobikond-kohtumine Washingtonis, kus kohal olid Ukraina ja tema Lääneliitlaste riigipead. Jällegi kiire, suisa kiirustav, kuid tsiviiltingimustes toimunud üritus, mille tulemus näib sama tühi, sest peale taaskordsete kinnituste toetustest ja garantiide vajadusest ei sündinud midagi.

Igasugused jutud garantiidest on hall vesi, kuni selle taga pole tegusid. Nii Ukraina kui teised on näinud, kui palju need garantiid maksavad, nn Budapesti memorandum on selle parim ja valusaim näide.

Aga nüüd siis selle köieveo-kujundi juurde, mis pealkirjaks tõstetud. Nimelt üritavad praegu kaks osapoolt ühele või teisele poole kallutada Donald Trumpi raevu selle üle, et see tülikas ja jonnakas sõda Ukrainas ei taha kuidagi lõppeda.

Kaks nägemust süüdlasest

Venemaa üritas Alaskal selgeks teha, et süüdi on Ukraina ja Euroopa ning kõndis kohtumiselt võiduka näoga minema, levitadeski sellesisulist sõnumit kõikjal enda poolt kontrollitud meediaruumis. Kinnitades, et see seisukoht olla Moskvas ja Washingtonis ühine.

Euroopa ja teised Ukraina liitlased üritavad aga selgeks teha, et selle sõja juurpõhjus istub Kremlis, täpsemalt Vladmiri Putini peas. Tema kinnisidees – kontrollida Ukrainat ükskõik missuguse, kasvõi väga suure sõja hinnaga. Ning et ainuke viis seda sõda lõpetada on tugevdada Ukrainat. Et lääneliitlased on selles tegevuses sama kõikuvad kui Donald Trumpi sõnad ja teod, on omaette teema.

Trumpil endal on aga ausalt öeldes suhteliselt savi, kuidas see sõda lõpeb, peamine et lõpeb. Kelle arvelt, mis tingimustel jne - see on sihuke tehniline tasand, mis pole oluline. Aga kuna USA on ainus, kes suudab sisuliselt vastu hakata Hiina poolt juhitavale vene sõjamasinale, siis pingutavad mõlemad köievedajad, nii kuis jaksu.

Trump ja tema meeskond saab suurepäraselt aru, mis on kaalul. Kui see sõda õnnestub USA survel lõpetada, siis on järgmine ja suurem sõda pausile pandud. Kui ei õnnestu, siis veerevad sõjavankri rattad edasi.

---

lugu ilmus siin

Vene läbirääkimistaktika eripärad

Kui üldiselt arvatakse, et läbirääkimised peaks olema mõistliku kompromissi saavutamise koht, siis Venemaa jaoks on see lihtsalt sõjapidamise jätk teiste meetoditega.

Sõja juurpõhjus istub Vladimir Putini peas ning läbirääkimiste imiteerimisega üritab ta sedasama mida surmaeskadronide rindele saatmisega - suurendada enda mõjuvõimu mitte ainult Ukraina, vaid kogu Läänemaailma üle.

Ja tuleb tunnistada, et mõneti see tal ka õnnestub. Tänu sellele sõjale juhib tema (vähemalt enda nägemuses) maailma poliitilist agendat, tõestab oma suurust/vägevust (see, mida vene keeles nimetatakse величие). Ja miks ta peaks tahtma seda lõpetada?

Eestikeelses AK's ja venekeelses versioonis rääkisin sellest veidi erinevate nurkade alt