Vene sõjavalede uus element: võrdlus Pearl Harboriga

„Kunagi ei valetata nii palju kui peale jahipidamist, sõja ajal ja enne valimisi“ väidab üks Otto von Bismarckile omistatav lause.

Venemaa poolt Ukraina vastu peetav sõda lausa kubiseb valedest, alates kurikuulsast „их там нет“ ehk vene sõdurite osaluse eitamisest ida-Ukraina ja Krimmi kaaperdamise algusaegadel. Putin on valetanud nii palju, et järg läheb käest ära, kuid see ilmselge asjaolu eitamine on ilmselt üks kuulsamaid. Omaette ilus oleks, kui kunagi tema tinglikule hauakivile kantaks epitaaf „teda pole siin“.

Suur juhi käitumisest innustust saanud Z-rahvas loob ja külvab uusi valesid sama usinalt, kord väiksemaid ja ühekordseid, kord suuremaid ja terveid pikki lugusid loovaid. Üks suurim neist on ilmselt on terve ukraina rahva ja riigi kui sellise eitamine. Loogika selle taga on lihtne, kuid fundamentaalne – kui sellist riiki ja rahvast pole olemas, siis on igasugune vastuhakk Moskva ülemvõimule puhtakujuline nonsens.

Ukraina Trooja hobuse operatsioon

Nüüd viis Ukraina läbi oma olemuselt täiesti pretsedenditu erioperatsiooni Venemaa strateegilise lennuväe vastu, kahjustades suurt osa nendest surmakülvavatest lennukitest otse nende kodu-lennuväljadel.

Operatsiooni geniaalsus seisneb selles, et rünnakuteks vajalikud vahendid sokutati Venemaale sisse umbes samamoodi nagu kunagi puust hobuse sees sokutati sõdurid Trooja linna müüride vahele, kes siis oma peidikust väljusid ning väravad avasid. Mõistagi on igasugune võrdlus kohmakas, kuid see Trooja hobuse metafoor on siiski sisuline. Sõjakavalus, mis aitas kaitseliinidest läbi pääseda.

Nii ka nüüd, vajalikud komponendid ja võibolla ka spetsialistid sokutati ilmselt ahnuse ja lolluse ehk altkäemaksude ja hoolimatuse abil Venemaale sisse. Droonid ja nende peidikud-konteinerid komplekteeriti vene eriteenistuste nina all ja lasti õigel hetkel ja kohtades lendu.

Z-rahva vale-naratiiv Pearl Harbori ründamisest

Vene sõjalaagri ehk Z-patriootide poolt võeti aga asja kirjeldamiseks kasutusele hoopis Pearl Harbori narratiiv. Selle kohaselt ründasid jaapanlased paha-aimamatut USA’d II Maailmasõja hakul, uputades suurel määral ameerika sõjalaevu.

Selle loo käivitamine peaks looma mulje Venemaast kui süüta kannatajast, kellel tekib nüüd õigus kättemaksuks. Tõepoolest oli USA ennem seda 1941.a rünnakut ametlikult neutraalses staatuses, kuid peale rünnakut liitus sõjakäiguga ning lõpptulemusena heitis ka Jaapanile kaks tuumapommi.

Tuleb tunnistada et vene propagandameistrid on valinud meisterliku lähenemise, mis kindlasti meeldib Z-rahvale. Asjaolu, et vastupidi mõtlejate jaoks kutsub taoline lähenemine esile põlgliku muige ja näpuga meelekohal keerutamise, pole vene rahva meelsuse mudijate jaoks oluline.

Väljaspool Z-maailma elavate inimeste jaoks on selge, et needsamad vene sõjalennukid olid külvanud surma ja hävingut Ukraina linnadele juba aastaid ning tegu oli puhtakujulise Ukraina enesekaitse-rünnakuga, mis peaks vähendama Moskva võimalusi samu sigadusi jätkata. Selle läbiviimine sügaval vaenlase tagalas riivas aga nii tugevalt Moskva enesehinnangut, et võeti kasutusele valenarratiiv Pearl Harborist.
---

lugu ilmus siin

Kõike saab muuta relvaks, ka „varilaevastikku“

Mõiste „varilaevastik“ on omamoodi kontsentraat hirmudest, mida keskmine läänlane kannab oma ajukurdude vahel. Seega selle kasutusele võtmine Venemaa mõjutustegevuse ümber kobrutavas infomullis on mõneti suisa geniaalne. Ja valmidus, millega see publiku poolt alla neelati, tõestab seda väidet parimal moel.

Lääne tsivilisatsioon on omamoodi kaupmeeste kultuuri kehastus. Pürjelid, kes suurtes kaustikutes lõid kokku tulusid ja kulusid, sattusid alati ahastusse, kui silmapiirile kerkisid kasvõi kuulujutud piraadilaevadest. Nendest äri- ja tujurikkujatest, kes lõid sassi praeguste Exceli-tabelit eelkäijad ja sedasid tegemast magusat geschäfti.

„Varilaevastik“ on kõigi nende hirmude koondkuju, jättes mulje millestki hirmutavast, salajasest ja kontrollimatust. Tegelikkuses on olukord mõistagi vastupidine – midagi salajast selles kõiges pole, on vaid üsna tüübiline vene värk, reeglite peale vilistamine ja susserdamine.

Neli teesi

Esiteks – „varilaevastik“ on väga eksitav termin, selles pole midagi varjatut ega salajast. Uudised selle kohta, et vene sõjavägi on hakanud seda nähtust konvoeerima, muudab selle veel vähem salajaseks.

Teiseks – kuna hinnalagi muudab selle „varilaevastiku“ kasutamise hetkel üsna mõtetuks, siis konvoeerimise lubamine on turvaline käik, kuna pole ka midagi enam turvata.

Kolmandaks – kui tegelikult ka hakata iga vene kaupa vedava laeva juurde panema sõjalist konvoid, siis muutub kogu säänne tegevus majanduslikult suisa mõtetuks või isegi miinusmärgiliseks, kuna – oh üllatust – ka sõjalaevade liigutamisel on riigi jaoks hinnalipik küljes, kuigi sellest ei räägita.

Neljandaks – kui neutraalsetes vetes liikuvate aluste kohale pannakse lendama vene sõjalennukid, siis süüakse ära suisa hindamatut ressurssi, nimelt lennumasinate lennutunde. See on aga taastumatu ressurss, mida lihtsa kütuse-masinaõli lisamisega ei suurenda.

Paradoksaalne järeldus

Kokkuvõtteks võib järeldada, et majanduspoliitilises mõttes on „varilaevastiku“ kasutamine, eriti selle konvoeerimise tingimustes täiesti mõtetu, suisa miinusmärgiline tegevus.

Kuid sõjalis-poliitilises mõttes on see hoopis vastasmärgilise sõnumi saatmine. Nimelt see, et Moskva suudab sel moel tõestada, et tees „Läänemeri on NATO sisemeri“ on sisutühi ja suisa ohtlik. Piisab ühe taolise aluse pihta või konvoi provotseeritud tegevusest avatud tulest, kui turvaline „sisemeri“ muutub ökoloogiliseks ja sõjaliseks ohuallikaks.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et nii „varilaevastik“ ise kui selle kovoeerimise võimalus on muudetav relvaks, mis võib halvata meie soovi probleemiga tegeleda. Võib, kuid ei pruugi.

---

lugu ilmus siin

"Varilaevastiku" konvoeerimise viis teesi

1) varilaevastikku kui sellist pole olemas, siin pole midagi varjatut 

2) vajadus selle kasutamise järgi väheneb seoses naftahinna vähenemisega, seega pole midagi eskortida 

3) konvoeerimise puhul lisandub naftamüügi majanduslik mõtekus riigi jaoks veelgi, sest sõjatehnika ringiliigutamine on kallis lõbu 

4) sõjalennukite õhkutõstmine konvoeerimiseks kulutab lisaks nende seadmete lennutundide arvu, mis on üsna lõplik suurus 

5) vene nafta muutub veelgi "toksilisemaks" ja kindlustusfirmade valmisolek neid aluseid kindlustada väheneb veelgi seega - majanduslikult võttes on tegemist endale jalga tulistamisega. sõjalis-poliitilses mõttes aga võimaldab see Moskval aga edukalt tõestada, et tees Läänemerest kui "NATO sisemerest" on ülepingutatud 

Sel teemal sai antud intekad nii eestikeelsele AK'le kui venekeelsele

Venemaa kriminaliseerumise uus laine

Vene ühiskond on kriminaalsest mõttemudelist nii sügavalt läbi imbunud, et nad enamasti ei pane tähelegi, kui kasutavad vanglažargoost pärit sõnumeid ja signaale. Mida maksab ainuüksi sõjakas loosung, et „võime korrata“, mille juurde kuulub vanglakultuuriga kaasnev homoseksuaalset allutamis-akti imiteeriv žest ja kehakeel.

Sealse ühiskonna uurijad on tõdenud, et asi muutus epideemiliseks nn Suure Isamaasõja aegu. Tegelikult algas isegi veel varasemast, tsaaririigi kukutamise järgsest ajast, kui koonduslaagrite praktika võeti laialdaselt kasutusele ning nendest läbikäinud inimesed hakkasid tagasi tulema ja oma kombeid, mõisteid ja sõnavara ühiskonnas laiali laotama.

Ellujääjad kujundavad meelsust

Stalini-aegsete massiliste repressioonide ja tema osalusel käivitunud sõja tulemusena roteerus märkimisväärne osa meestest läbi nii vanglast kui kaevikust. Ilmselgelt jäi neist ellu julmem ja kohanemisvõimelise osa ning needsamad tüübid võtsid hiljem üle ka juhtivad kohad ühiskonnas.

Ülimalt suure tõenäosusega kogu see seltskond, kes hiljem veteranidena austamist ja edutamist leidsid, ei olnud mitte tavalised vangid ja rindemehed, vaid pigem vangivalurid ja kuklalaskude spetsialistid, kriminaalid ja kagebiidid.

Kogu see, mitmeid inimpõlve kestnud ja sotsialistlikuks nimetatud vangilaagri eksperiment – koos igasuguse kodu- ja välismaise vabamõtlemise ellimineerimisega – päädis NSVL lagunemise järgse massikultuuriga, kus kriminaalide heroiseerimine vallutas praktiliselt kogu venekeelse meelelahutus-maailma. Selle kõige perversem ilming on nn „vene šansoon“ ehk glamuurses estraadisoustis esitatud vangla-laulukeste võidukäik.

Vana näidendi uus vaatus

Kõik see võiks ju näida kauge minevikuna, kui see ei saaks praegu uut vinti peale. Otse vanglatest kriminaalide viimine rindele oli selle uue laine algus. Avameelne jutt sellest, et rindelt läbikäinud tegelased peavad saama riigi uueks eliidiks, on selle teine etapp. Alles hoogu koguv nähtus, mille käigus värsked rindemehed hakkavad oma kodukülades ja -linnades uusi kombeid kehtestama, saab olema kolmas vaatus selles verises-rõvedas etenduses.

Ei pea olema olema just eriti innukas Z-maailmas kaevaja, et näha ebainimliku, nimme ja teadlikult inimlikkust hävitava käitumise tunnuseid. Hakkliharünnakud, kus värskelt rindele saabunud eilseid tsiviliste teadlikult orjadena surma aetakse, on alles õiekesed. Näha on olnud ka elajalikke stseene, kus sõdimisest keeldujaid pannakse üksteist tapma, pääsemaks julma piinamise käest. Saamaks sel moel võimalust oma „süüd“ lunastada, minnes peale kaasvangi tapmist rindele.

Hiljuti ilmunud ülevaates kirjeldati muuhulgas stseeni, kus pettusega rindele saadetud noorem-ohvitser kirjeldab, kuidas pidi kokku puutuma olukorraga, kus üks tema „alluv“ – vanglast toodud kriminaal – ajas kirvega taga tsiviilist värvatud palgasõdurit. Võib vaid oletada, kes sellistes „relvavendadest“ suurema tõenäosusega koju naaseb ning endale ühiskondlikku austust ja materiaalseid hüvesid nõudma hakkka. Ja mida ta teeb, kui ta oodatud respekti ja erikohtlemist ei tunneta.

Mis siis on selle kõige järeldus meie jaoks, kes seda kõike kõrvalt jälgida saame? Aga see, et riigi poolt ja sõja kaudu kinnitust saanud kriminaalseid väärtuseid ja jõupõhist kõikelubatavust hindav seltskond saab olema enesekindlam kui varem. Kahjuks ka siin, meie endi hulgas elavad Z-inimesed.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, VF, Rumeenia, Poola, Portugal

- USA roll selles veidras ja verises "läbirääkimiste" nimelises tsirkuses, mida Kreml tegelikult kasutab Trumpi hanitamiseks

- VF "varilaevastik" ja väidetav sõjaline koondumine Soome suunal

- Rumeenias toimunud presidendivalimistel võitis napilt Euroopa ja Ukraina-meele suund

- Poolas pole olukord veel selge, valimistel võistlevad omavahel linlik/euroopameelne ja agraarne/euroskeptiline laager

- Portugalis on sotsiaaldemokraadid olnud võimul juba ligi 50 aastat ning nüüd tundub, et migratsioonivastasuse lainel tuleb aeg muutusteks

Selle hooaja viimases saates oli saatejuhiks Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade on järelkuulatav siit

Vene sõja tajuhäire

Üks tont käib meie peades ringi - Venemaa poolt peetava igavese sõja tont.

Selleaastase Lennart Meri konverentsi aegu avaldas üks selle osaleja oma ettekande teesid, mis osutusid tohutult populaarseks. Üle tuhande laigi ja ja ligi tuhat jagamist. Enamik kaaskirju stiilis – „lõpuks ometi on keegi asja olemuse ära tabanud!“

Asja olemus taandus väitele: "Mingit "peale sõda" ei tule, sest Venemaa on ennast lülitanud permanentse sõja režiimile. Vene ühiskond on selle seisundi rõõmuga vastu võtnud ning täidab oma funktsiooni".

Postituse autori nimi pole oluline, sest viia arutelu isikute tasandile oleks rumalus. Oluline on vaid tõdeda, et tegu on haritud ja adekvaatse inimesega, kes mis iganes põhjusel on võtnud levitada sama mõttekäiku, mida Kreml vajalikuks peab. Tõsi küll, see analüütik teeb seda süngevõitu pessimismiga, kuid mõte sellest ei muutu. Selle mõtte kohaselt on Venemaal soov, võimalus ja tahe sõdida Lääne vastu kuitahes kaua ning on selle kaudu juba muutnud maailmakorda.

Taustsüsteem on muutunud

Näen selles mõttekäigus kahte viga ja kahte soovmõtlemist ning proovin neid nüüd avada. Ennem seda aga kordan – ma ei ründa autorit, vaid vaidlustan mõttekäiku. Seda sünget ja fatalistlikku mõttekäiku, mille alusel on Venemaa paratamatul võidukursil ja Läänel pole isegi mõtet vastu sudida.

Jah, tõepoolest, Venemaal võimu enda kätte saanud seltskond on kasutusele võtnud permanentse sõja retoorika. Selle kohaselt on Venemaa olnud läbi aegade sõjas Läänega, on siiani võitnud ning küllap ta võidab ka edaspidi.

Ning tõsi ta on, et vene ühiskonnas on laias laastus see tees ka alla neelatud, sest see vastab enesemüüdile. Ohates tõdetakse, et „ei midagi uut siin päikese all“, et vaenlane on väravas ning vene rahvas peab taaskord asuma patriootilise kahuriliha rollis ning Suure Juhi käe all tegutsema.

Demograafia ja tehnoloogia

Kõik oleks selles mõttekäigus nagu korras, aga ei võeta arvesse muutunud tausta. Lineaarse mudeli kohaselt peaks uus sõda minema nii nagu eelmisedki, sest noh nii on ju kogu aeg olnud. Võrdlused varasemate sõdadega on paratamatud, sest no ei oska me ju millegi muuga opereerida kui juba tuntud, varem juhtunud protsessidega.

Aga see mõttekäik on siiski ekslik, sest esiteks on toimunud suur ja keeruline muutus, mis on taandatav ühele lihtsale sõnale: „demograafia“. Kui varasemate sõdade ajal – nii palga- kui rahvaarmee tingimustes – oli sõdurite värbamisbaas sisuliselt piiramatu, siis nüüd see enam pole nii. Venemaa on samamoodi hääbuva ja vananeva rahvastikuga nagu Lääs. Seda noorte meeste massi, kelle hulgast saata uusi ja uusi laineid hakklihamasinasse, lihtsalt pole enam samas mahus. Teoreetiliselt on muidugi see asendatav võõrvägede ja –sõduritega, kuid nende efektiivsus on alati kaheldav.

Teiseks tuleb mängu tehnoloogiline ressurss. Nii nagu kõiges muus, on sõjapidamises ärakuluva inimeste massi võimalik asendada tehnikaga, mis sõdade käigus on alati teinud ka arenguhüppe. Aga mitte kõike pole võimalik 3D-printeri ja salakaubanduse abil vajalikus mahus toota. Raske sõjaraua tootmiseks on vaja rasketööstust, piltlikult öeldes masinaid, mille abil toota masinaid. Venemaa sõjatehnikast on siiani absoluutne enamik toodetud nõukogude pärand-tehnikaga, mille ressurss on ammendunud. Kui eelmise suure sõja ajal toodi Venemaale Läänest sisse massiivselt sisse kõike seda, mille abil toota tanke ja muud vajaminevat, siis praegu pole midagi ligilähedastki kuskilt võtta.

Soovmõtlemine, aga kelle soov?

Nüüd siis see soovmõtlemise viga. Kremlipoolse soovi alusel mõtlemise viga. Selle alusel peaks igas objektiivses mõttes suurem ja rikkam ning võimekam Lääs alluma väiksema ning vaesema Venemaa soovidele, sest et ta on ... laisk ja arg? Jah, täpselt nii laisk ja arg, kui me ise ennast olla laseme.

Ning lõpetuseks see müüt maailmakorra muutumise teemal. Et Kreml olla juba saavutanud senise korra muutumise. Tõsiselt? Kui see oleks nii, siis miks toimuks praegu Istanbulis läbirääkimiste imiteerimise tsirkus, mille ainuke mõte on hoida Lääne võimsaim jõud ehk USA leplikul kursil.

Ja muidugi on arusaadav selle loo algpunktiks oleva sünge teesi – Venemaa on asunud sõjateele ja seetõttu võidab – populaarsus. Meie aju on niimoodi üles ehitatud, et võimendada kõike, mis tundub ohtlik. See on taganud meie kui liigi ellujäämise. Kuid arukate olenditena on võimalik oma hirm ümber lülitada tegutsemistahteks.
---

lugu ilmus siin

Ebadiplomaatiline diplomaatia

Diplomaatial on kaks üsna vastukäivat tähendust. Üks lepituslik ja riigimehelik ning protsessipõhine, teine pealesuruv ja tulemusele orienteeritud.

Ühest küljest on hea diplomaat see, kes suudab viisakalt ja osavõtvalt ära kuulata teised osapooled, saavutades lõpuks mõistliku kompromissi, millega küll keegi ei pruugi päris rahuldada, kuid teisalt siiski piisavalt vastuvõetav, et suudetakse vältida vastuolude teravnemist.

Teisalt on aga tulemuslik diplomaat see, kes suudab oma huvid kehtestada, balansseerides küll vägivalla, solvangute ja ähvarduste piirimail, kuid siiski ilma käsi ja relvi käiku laskmata.

Hetkel on see pikaldane rahuaegne diplomaatia üsna surnud ning käigus on rapsiv ja rahmeldav sõja-ajastule omane diplomaatia tõhusam.

Istanbuli näide

Vaatame seda tõhusust ühel väga päevakajalisel, kuid seda paljamal näitel. Ning peamine, jätame kõrvale oma sümpaatiad ja antipaatiad ning proovime olla niipalju objektiivsed kui see inimesele üleüldse võimalik. Ja veelgi enam – lepime sellega, et me teame protsessi pindmist, nähtavat osa, nö jäämäe tippu. Pinna all toimuv saladiplomaatiline sehkendamine võib olla küll aimatav, kuid selle kirjeldamine oleks spekulatsioon.

Vaatleme praegu Istanbulis toimunud kentsakat vaatemängu, mida läbirääkimisteks on ilmselgelt palju nimetada, pigem mingiks esmakontaktiks, millest teoreetiliselt võib kunagi välja kasvada ka sisuline läbirääkimiste protsess.

Võtame loo alguspunktiks selle kummalise öise „pressikonverentsi“, mille korraldas 12.mai esimestel tundidel Vladimir Putin. Mõistagi on ka sellel oma pikk eel-lugu, kuid kuskilt tuleb ju alustada.

Efektne avang annab eelise

Avapauk oli kõigiti efektne. Vladimir Putin garanteeris tähelepanu oma sõnumile mitte ainult selle sisu, vaid ka vormiga. Esma- ja erakordselt kokku kutsutud öine pressikonverents, millel ajakirjanikel oli ainult statisti roll, küsida nad midagi ei tohtinud, pidid olema vaid fooniks kõnelevale peale.

Selle kõneleva pea ehk Putini sõnum oli järgmine: taastame läbirääkimiste formaadi, teeme seda kohe, 15.mail Istanbulis. Initsiatiiv on Kremli käes, sõnum esitatud nii, et kõik kuulevad. See, et sõnum esitati mitmepoolse surve tõttu ja Donald Trumpile (ootusega kahepoolseks kohtumiseks Putin-Trump tandemina), pole oluline. Esimene skoor: 1:0 Kremli kasuks.

Sellele reageeris Vladimir Zelenskõi, teatades, et Ukraina on valmis ja tema tuleb ise kohale, valmis läbirääkimisteks! Sellega haaras tegi ta midagi ootamatut, haarates initsiatiivipalli enda kätte, põrgatades seda vastu kõlavat infolauda. Sisuliselt tõstis ta panuseid, sekkudes kahepoolsesse mängu, näidates et ilma temata Ukrainast ei räägita. Seis 1:1.

Moskva oli mitmeks päevaks jahmunud, suutmata omavahel kokku leppida, mida teha järgmiseks. Seda enam et nüüd teatas ka Donald Trump, et tema on valmis kohale ilmuma, kui Putin tuleb. Putin aga ei saa tulla, sest ta ei taha näidata ennast samaväärsena Zelenskõi suhtes.

Katse mängu üle võtta

Seejärel moodustas Moskva teadlikult võimalikult tühiväärse delegatsiooni, üritades lüüa Ukraina mängust välja, lootuses et Kiiev loobub alandavas mängus kaasa mängimast. Nii hetkeks ka näis. Seis 2:1.

Kiiev aga pani vastusena kokku vastasmärgilise meeskonna. Moskva tühjavõitu pintsakutele pandi vastu delegatsioon mundrikandjatest, kes olid valmis läbi rääkima vaherahust. Sellest, millest Moskva kuuldagi ei taha. Ilus käik, seis 2:2.

Moskva tõmbas aga protsessile vee peale, näidates et Kiievi ja liitlaste nõudmised on tühjad. Kui nood tahtsid saada relvarahu eeltingimusena, et läbirääkimised saaks üleüldse alata, siis Moskva näitas trääsa. Relvarahu ei tule, vaherahust võite vaid unistada ja üldse – lugege Moskva tingimusi, mida ei ole võimalik täita. Seis 3:2.

See protsess pole mõistagi lõppenud ega ainult antud tegevustega raamistatud, vaid on üks element suuremas mosaiigis. Kuid omamoodi arvepidamislik sissevaade praegusesse, vaid mõne päeva jooksul lahtirullunud diplomaatilisele sparringule on see siiski õpetlik. Selline ebadilomaatiline diplomaatia on meil laual ilmselt veel pikalt.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Istanbul, 9.mai, paavst, tribunal, diversioonid

- 9.mai kokkuvõte - Hiina liidri kohaletulek oli Putini jaoks isiklikult ja VF jaoks tervikuna edulugu, ülejäänu pole oluline

- Istanbuli läbirääkimiste ümber on meeletu tähelepanu ja seda Moskva üritab seda enda initsiatiivi hoidmiseks ära kasutada

- uue paavsti isikuga seoses selgub huvitav detail katoliikluses: nimelt Venemaa roll nn Fatima jumalaema loos

- rahvusvahelise tribunali loomise juures on kaks huvipakkuvat detaili: et uurimise alla võetakse sündmused alates 2014 aastast (mitte ainult alates 2022) ja et selle alla lähevad ka sõdimises avalikult osalevate teiste riikide juhtkond, st ka Valgevene ja Põhja-Korea

- vene agentuuri poolt värvatud diversantide teod on eraldivõetuna väikesed, aga üheskoos moodustavad juba osa sõjapidamisest Euroopa vastu

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Istanbuli kohtumise eel

See pole teadmine, vaid minupoolne tõlgendus asjadest:

- miks kuulutati kohtumine Puutini poolt välja 11.mai varastel hommikutundidel kentsaka pressikonverentsi (millel ajakirjanikud küsida ei tohtinud) ja teatas tulevasest kohtumisest Istanbulis? Sest sellel sõnumil oli ainult üks adressaat - Donald Trump - kes pidi seda kuulma kokkuleppeliselt 10'l mail ... ja Washingtonis oli veel kell 19.00 ja 10's mai

- miks kuulutati see välja 15'ks ja Istanbulis? sest et ainuke oluline inimene - Donald Trump - lõpetab sel ajal oma ringsõitu piirkonnas ning saaks mugavalt kohale tulla

- Kremli ideaalis oleks pidanud Ukraina alt ära hüppama (kuna pole tagatud eeltingimus ehk relvarahu) ja Trump ning Puutin oleks saanud kokku, allkirjastanud midagi ning mõlemad pooled oleks sigarahul

- Zelenskõi rikkus mängu ära, teatades, et tema tuleb ise kohale ... mistõttu nüüd Puutin ei saa ilmuda ise enda poolt välja kuulutatud kohtumisele

- meie mätta otsast vaadatuna ideaaljuhtum oleks see, kui Trump ja Zelenskõi kohtuks nüüd Istanbulis (jälle nii nagu Vatikanis) ja Puutinit pildil poleks - siis oleks väga keeruline rääkida Venemaa rahusoovist

- tõenäoliselt aga kohtuvad VF ja UA delegatsioonid, mida jälgib kõrval USA meeskond ning ... lepivad äärmisel juhul kokku selles, et plaanitakse milleski kokku leppida

- lahinguväljal ei muutu sellest tõenäoliselt midagi ei täna, homme ega ka mitte lähiajal

Kõigest sellest sai räägitud Uudis+ saates, küsijaks Margitta Otsmaa, saade järelkuulatav siit.

Trump’ism kui ideoloogiline usupõhisus

Igasugune võim tugineb müüdile. Seletusele, et miks just sellel inimesel/parteil/rahval on õigus valitseda siin ja nüüd. Seda võib nimetada poliitiliseks retoorikaks või „suureks narratiiviks“, kuid asja olemus sellest ei muutu ning toimemehhanism on üsna lihtne.

Tavaliselt tuginetakse selles müüdiloomes kahele jalale: suurele hädale ja suurele heale. Enamasti on need mõlemad jalad kinni tuttavas ja vajadusel muudetavas minevikus: kunagi oli suur häda (sõda, vanelane, ebaõiglus, halb valitseja), aga samas oli ka kuldne minevik. Harvem kasutatakse ka tulevikku, seletades et „kui meie ei pääse valitsema, juhtub suur häda“ ja/või „kui meie saame valitsema, siis saabub õnn meie õnnele“. Tulevik on tundmatu ja abstraktne, sellega on veidi keerulisem töötada.

Pannes need kaks elementi ühe jutukese sisse, seotakse need siis konkreetsete nimedega, kes siis kehastavad halba (kes ei peaks valitsema, kelle ajal/tõttu juhtus „suur häda“) ja teisalt nendega, kes peaks valitsema. Selle skeemi lihtsus, isegi primitiivsus ongi tema toimimise võti. Kui on vaja veenda laiu masse, siis on lihtsus edu võti ... kuni teatud määrani.

Poliit-tehnoloogiline sudimine

On ükskuid näiteid, kus need kaks elementi on kinni ühes ajahetkes ning seetõttu on tulevikuga töötamine veelgi keerulisem. Nii näiteks Venemaa riiklik müüdiloome, mis õigustab kõike, põhineb Suure Sõja ja Suure Võidu müüdil, mis muudab kogu riigi ja rahva sõjakeskseks. Või Iisraeli oma, mis põhineb Suurel Tagakiusamisel ja selle eest põgenemisel. Aga nende jms näidete arutamine viiks meid põhiteemast kaugele.

Põhiteemaks on hetkel Donald Trumpi ümber kootava müüdi vaatlemine. Selle üheks kirkalt halvaks näiteks on artikkel „Project 2025 arhitekt: Donald Trumpi hullumeelsuses peitub plaan“. See on ideoloogiline, arusaamatu ja usupõhine. St – liiga keeruline mõistmiseks ning ainult usku/lojaalsust nõudev.

Müüt on iseenesest lihtne ja kahetaktiline, sellega on kõik korras. Suure häda rolli täidab siin artiklis katastroofiliseks ja kükloopiliseks kasvanud riigivõlg. Sellega argumendiga on tõesti lihtne töötada – ei pea olema just ajuhiiglane, et mõista, kuhu viib kasvav puudujääk, millel ei ole tulukatet. Suure hea rolli täidab lubadus muuta USA taas suureks. Naaseda kuldsesse minevikku. Lihtne ja selge.

Arusaamatu arenduskava

Aga miks ma siis nimetan seda ikkagi kehvaks, ideoloogiliseks/arusaamatuks ja usupõhiseks?

Kehv on ta seetõttu, et keskendub ainult lammutamise poolele. Väitele, et „Trump kui kinnisvaraarendaja teab, et renoveerimistööde esimene etapp on lammutamine.“ Ja kurtmisele, kuidas seda suurt lammutustööd üritatakse takistada.

Kas teie usaldaks kinnisvara-arendajat, kes teatab, et plaanib vana maja maha lõhkuda ning ehitada selle asemele midagi suurt ja uhket ... kuid ta ei räägi, mida täpelt ja kuidas ta seda uut plaanib rajada? St, ta ei pane lauale kausta uue hoone ehitusplaanidega, vaid ainult lubaduse teha midagi „suurt“ ja „nii nagu vanasti!“

Veendunud trumpi-sisse-uskujad väidavad vastu, et nii peabki! Et Trump olla nimetanud oma vastasmeeskonna esindajaid lollpeadeks, kes räägivad sellest, mida plaanivad teha. Et aga siin tuleb ainult uskuda, et Suur Arhitekt teab oma peas, mida ja miks teeb.

Ülelihtsustamine vähendab usutavust, aga suurendab usku

Miks ma nimetan seda müüti keeruliseks ja ideoloogiliseks? Aga seetõttu, et loole üritatakse anda sügavust ja näivat usutavust, vehkides nii viidatud artiklis kui laiemalt terminitega nagu „progressiivsed“, „vasakpoolsed“, liberaalsed ja konservatiivsed. Need on oskussõnad, mille kasutamise üle vaidlevad isegi erialaspetsialistid, suutmata omavahel kokku leppida, mida nende all tegelikult mõista.

Tuues nüüd sellise sisult keerulise terminoloogia poliit-tehnoloogilisele tasemele, muutuvad need tühinimetajateks. Umbes samasugusteks, nagu meie idanaabri kultuuriruumis on sõnad „fašist“, liberaalid ja demokraadid. Või siis uuemas slängis „Šaitan“. Sõnad, millega tähistatakse kõike halba. Vihkamise sümbolid.

Ja miks ma nimetan seda kõke usupõhiseks? Aga seetõttu, et lülitades sisse madalamad instinktid nagu vaimustus lammutamisest (vt ka „Drain the swamp“), võõraviha (immigrandid) ja vaen bürokraatia vastu (USA’s väga palju rohkem levinud tunne kui meil siin), ei seletata, mida tehakse teisiti ja uutmoodi. Nõutakse ainult uskumist ja lojaalsust. Tsitaat alguses viidatud tekstist „Mina panustan Trumpile – arendajale“.

Lojalistlik, võitlusele ja senise lammutamisele ning ühele isikule-messiale keskenduv tegevuskava tekitab ausalt öeldes õõva, tuletades meeldse mitmeid varasemast ja praegusestki ümbruskonnast tuttavaid mõttemudeleid.

---

lugu ilmus siin

Putini "läbirääkimis-ettepanekust"

Putin tegi kolmetise välis surve all (USA, Hiina ja EL) ettepaneku asuda läbirääkimistele Ukrainaga Istanbulis. Kogu formaat peab Kremli meelest rõhutama seda, et :

- initsiatiiv on Kremli käes ning ainult tema otsustada on, kas sõda jätkub või mitte

- tegemist on "jätkuläbirääkimistega" samas kohas ja samal teemal, mis eelmine kord katkesid Kiievi süül, aga Kreml olla justkui alati olnud ootel, rahukäsi pikalt välja sirutatud

Tegelikult on see kohmakalt vormistatud soov jätkata sõdimist, saades selleks justkui õigustust mingite läbirääkimiste lootusest. Et "me lihtsalt ei saa ennem sõjapidamist lõpetada, kui oleme milleski kokku leppinud"

Väga lihtne ja kõigile mõistetav analoog - kui vägivallatseja jätkab oma ohvri peksmist ja vägistamist, väites et "ma lihtsalt tahan sinuga rääkida ja kokku leppida", siis kas see tema kõnelemissoov mõjub usutavalt?

Kõigepealt peab lõppema tapmine, peksmine ja piinamine (st sõjategevus), siis saab alles hakata läbi rääkima.

Sel teemal sai eile antud kolm intervjuud, üks Delfile, üks venekeelsele AK'le ja üks eestikeelsele.

Разбор полётов: 9.mai, India/Pakistan, Rumeenia, USA

- 9.mai tähistamine Moskvas (saade toimus 7.mail)

- India ja Pakistani vaheline konflikt on sama vana kui nende kahe riigi loomise lugu, seda ei saa vaadelda ilma Hiina faktori arvesse võtmiseta

- Rumeenia valimised: võib välja vahetada kandidaate, kuid ei saa välja vahetada elektoraati

- USA praeguse presidendi soov hoida meedia tähelepanu võtab kohati kentsakaid vorme, nii nt nüüd väljaöeldud soov panna uuesti tööle Alcatraz vangla

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Putini labor meenutab hiiglaslikku Gazat

Juttu ei tule nendest biolaboritest, millest Puutini propaganda vahepeal armastab rääkida. Ei, seekord on juttu inimkatsete seeriast, mida Kremli meeskond korraldab. Raske raha eest ja juba mitmeid aastaid. Omamoodi hiidlabor, milles kasvatatakse uut inimtõugu – palgasõdurite rahvast.

Sõdu on ju peetud inimkonna algusaegadest saadik, selles pole midagi uut ega Venemaale eriomast. Kunagi sõdis vajadusel kogu hõim teise hõimu vastu, hiljem aeti sõjaväena enda ees orje ja alistatud rahvaid. Kuid ajapikku muutus sõdimine ametiks. Väärikaks ja hästitasustatavaks. Kujunes välja palgaarmee mõiste. Neid hästi väljaõppinud ja relvastatud sõjamehi oli alati vähe, hiiglaslike territooriumite kuuluvust jms tüliküsimusi lahendasid tänapäevases mõttes narrilt väikesed väesalgad.

Prantsuse revolutsiooni aegu kujunes aga välja uus väevorm - rahvaarmee. Mundrit ja relva kandvate inimeste hulk kümnekordistus, samamoodi sõjaväljal hukkunute arv, nende asemele värvati üha uusi. Kuid seda tehti pigem sunni, kui raha abil. Hoopis teine mudel ja suhtumine, inimelu muutus selles väärtusetuks, kardinaalselt erinevalt palgaarmeest, kus iga väljaõppinud relvakandja oli tükikaup ja selle eest ka vastavalt tasustatud.

Palgaline rahvaarmee

Nüüd aga Putini Venemaal on loomisel hoopis midagi uut. Palgaline rahvaarmee. Kogu vene rahvas on sisuliselt palgaarmee staatuses, toimides värbamisbasseinina riigi jaoks. Riigipoolne rahaline hüvitis sõttaminejatele ja seal surijatele on kaugelt suurem kui selles riigis varem nähtud, koguni nii suur, et see muudab ühiskondlikke mustreid.

Ääremaade elanikud, kelle elus puudus reeglina muu perspektiiv kui see, et kas sõita suurlinnadesse paremat elu otsima või leppida kodukülas piskuga, on nüüd korraga saanud lootuse. Isegi kui konkreetsest prekonnast pole veel keegi otse sõtta läinud, on sõjakõlbuliku mehe/poja lähikondsed vähemalt korraks vaadanud mõtlikult aknast välja lagunenud teele ja mõelnud „mis oleks kui“. Jaganud mõttes tapmata mehe ... ptüi ... laskmata karu nahka ja mõelnud, et kuidas saaks need võimalikud miljonid kasutusele võtta, maksta võlad ja osta pisut kobedam eluase.

Võtan julguse väita, et kui nüüd miskipärast peaks sõda lõppema ja värbamis-surve ühiskonnale lakkama, siis järgneb sellele halvasti varjatud pettumus. Sest et mismõttes võetakse neilt see lootus muuta midagi oma elus? Mismõttes lõppeb olukord, kus katastroofilises tööjõupuuduses sai palgatööle iga sant ja seda varasemast kõvasti kõvema palga eest, isegi kui ei julgenud või tahtnud otse sõjaväega lepingut sõlmida?

Lootuste petmise efekt

Jah mõistagi on tõsi seegi, et ka vene rahvas on sõjast frustreerunud ja omamoodi väsinud. Nende eluajal pole ju varem niimoodi olnud, et sõjauudised on peamistena telekas juba mitmendat aastat järjest. Kuid kuna see sõda toimub kuskil kaugel ja – kordan ennast – pakub lootust parandada oma heaolu, siis selle lootuse kadumine võib paradoksaalselt tuua endaga palju suurema protestivalmiduse kui sõda ise.

See on küll hoopis teise välja pealt nopitud näide, kuid ainukesed tõsiseltvõetavad protestid vene ühiskonnas toimusid justnimelt murtud lootuste tõttu. Nn Bolotnaja protsess tõi 2011-2013.aa tänavatele kokku sadu tuhandeid inimesi ja seda mitte ainult Moskvas. Murtud lootus seisnes selles, et kui Medvedevi järel joonistati presidendiks taas Putin, siis tundis rahvas ennast petetuna, sest toona kehastas Medvedev endas lootust paremale tulevikule ning Putin tagasipöördumist vana ja lootusetu juurde. Jah mõistagi on nende sündmuste auditoorium ja loosungid sootus teised, kuid motivatsioon on sama. Oli lootus ja enam ei ole.

Kahetine surve

Praegune riiklik surve on kahetine – suruda mehi rindele ja naisi sünnitama. Sest on vaja uusi sõdureid. Juba olemasolevaid lapsi militariseeritakse täiesti moraalitute meetoditega, õpetades neile, et ainuke mõtestatud idee on teenida oma riiki. Seni veel olematute laste emasid survestatakse täitma oma kodanikukohust, oma eksistentsi mõtet – jääda võimalikult vara käima peale ja sünnitada uusi sõdureid.

Mõneti meenutab see psühholoogiline õhustik Gaza sektoris toimunut, kus sealsete naiste ainuke perspektiiv saada ühiskonna aktsepteeritud liikmeks oli toimida sünnitusmasinana. Kasinatesse oludesse sündinud uusi kodanikke oli aga hõlbus värvata mis iganes ülesannete täitmiseks, sest ka neil puudus muidu lootus paremale elule.

Selle hiiglasliku sotsiaalse inseneeringu labori psühholoogilised tulemused on omamoodi kentsakad – riigikodanik muutub rahaliselt väärtuslikuks alles siis, kui ta sõlmib armeega lepingu. Aga inimelu enda väärtus muutub selle rahalise väärtustamisega vastasmärgiliseks. Rahanumbri mõttes hinnaline ühik aetakse hakklihamasinasse jõhkruse ja hoolimatusega, nagu ilmselt kunagi tehti väärtusetute orjade või muude sõjavangidega.

Missugune on aga selle ühiskondliku lõimekanga muutuse pika-ajalised mõjud, ei tea aga ilmselt ka selle protsessi algatajad ise.

---

lugu ilmus siin

9.mai eelselt Mordorist Kuku Sihikus

- Ivangorod on valmistunud eesseisvaks reedeks, 9. maiks juba nädalaid. Ilmselt on sama teinud Pihkva, Kolõma, Perm, Kaasan ja kõik Venemaa suurlinnad, pealinnast rääkimata. On´s sealt siis oodata 80. võidupäeva puhul midagi pompöösset või enneolematut?

Kõige veidramaid ja värvikamaid pilte näeb hoopis väikelinnades ja asumites, kus võistlevad kaks tungi: innukus ja soov jamasid vältida. Nii näiteks Pihkvas kuulutas kuberner älja, et toimub paraad (mida pole enam aastaid toimunud alguses katku, hiljem sõja tõttu), kuid et Surematu polgu plakatite teibad ei tohi olla teritatatud.

- Viimatised küsitlused näitasid, et üle 60% venemaalastest peavad 9. mai tähtsaimaks pühaks ning paljud asetasid selle päeva tähtsuse ettepoole isegi omaenda sünnipäeva. Veel 20 aastat tagasi pidas seda suurimaks pühaks kõigest 15% vastanuid. Millest see kõneleb või kuidas on selleni jõutud?

Selleni on jõutud ühildamise läbi, suurte ja tugevate emotsioonide läbi – Venemaa on sõjas Läänega, kuid on seda teinud korduvalt ja alati võitnud – alates Ordust ja Napoleonist kuni Hitlerini välja. Endised võidud peavad sisendama usku ja valmisolekut sõdida kodumaa eest. Selline ohtlik ja innukas segu, mille kokkuvõte kõlab: ”võime korrata!”

- Paljud vaatlejad hindavad, et Venemaa võtab 9. mai suurejoonelise tähistamisega väga suure riski ja Ukrainagi hirmutab mordorit ja tema paraadikülalilisi mõnuga. Paraadi ärajätmisega riskitaks ilmselt palju hullemaga?

Iga risk on ühtlasi ka võimalus ning võib arvata, et vene eriteenistused loodavad sellele teisele variandile. See tähendab, et hoopis korraldatakse ise midagi, mida saab näidata kui Ukraina reeturlikku rünnakut, mida siis saaks nii kodupublikule, paraadikülalistele kui eriti Valge Maja peremehele näidata – näete hoopis Ukraina on see, kes ei taha rahu!

- Üsna kõnekas märk on, et kogu suurest riigist, välja-arvatud rindepiirkonnast Ukrainast on Moskva alla kogutud pea kõik õhutõrjekomplektid, mis võimalik. Seda kartust vist omade ees ära ei varja või kuidas seda põhjendatakse?

Üks on ametlik meedia, kus seda mainitakse üsna neutraalselt ja rahulikult, turvatunnet sisendavalt – et võetakse kasutusele ettevaatusabinõud. Teine asi on nn Z-kanalid, kes küll löövad lokku võimalike riskide teemal, kuid neid üritatakse praegu summutada, mh sellega et keeratakse Moskvas ja selle läheduses üsna kinni interneti- ja telefoniühendused, nii et ainukeseks infokanaliks jääb telekas

- Üsna suur ja oluline risk on ilmselt kaaluda millist tehnikat ja millises mahus saab paraadil näidata. Viimased aastad on vaatlejate hinnangul olnud selles vaates mannetud. Sel aastal on Putin lubanud rahvale tehnikat täies ilus, saab ta endale seda lubada?

Pigem ma arvan, et ka seekord näidatakse ajaloolist tehnikat, mitte midagi uut ja erakordset. Esiteks, midagi uut väga pole näidata – kui siis ainult droone, aga need pole ilmselgelt ei kuigi atratiivsed ega ka ilmselt lubatud paraadi ajal Moskva kohale lendama. Teiseks, kui näidata tavapärast rasketehnikat, siis tekib küsimus – miks selle kõige olemasolul ei võideta juba sõda?

- Milline pilt on nüüd maalitud või maalitamas külalistest, kes lubanud tulla, aga keda tervislikel põhjustel siiski 9. mail Kremlis ei näe (Vučič, Fico, Põhja-Korea sõdurite delegatsioon jt.)? Kas vandenõuteooriad nende mürgitamisest elavad tõsist elu?

Pean tunnistama, et vandenõuteooriad jätavad mind üsna külmaks. Küll on aga üsna keeruline ette kujutada, et kuidas siis need 29 riigi liidrid kohale peaks saabuma, kui lennujaamad on suletud ja nt ka Euroopa riigid ei lase Moskvasse suunduvaid lennukeid läbi. Nii et see kõik on üsna lahtine kuni viimase hetkeni.

Aga see, et keda me ei näe, on mõnes mõttes isegi huvitavam, nii näiteks asjaolu, et Gruusia ei osale – ehkki nii Armeenia kui Aserbaidžan tulevad. Ja et India peaminister ei tule samale lavale, kus on Hiina seltsimees Si

- Neil päevil linastus mordoris ka pompöösne dokumentaalfilm Venemaa. Kreml. Putin. 25 aastat. Ilmselt käib see maipühade pidustustega ühes komplektis, kas ka paistab selgelt sedamoodi või mis šedöövriga tegemist on?

See on katse näidata Putinit rahva isana, lihtsa mehena, kes kogu aeg mõtleb oma riigile ja rahvale, selline uus Stalin

- Kas ka mõni autentne II maailmasõja veteran veel elus on, kes ka reaalselt Punasele väljakule veetakse või on seal ammugi juba butafooria?

Võrdsustatud kategooriad, nt koonduslaagrites sündinud või Leningradi blokaadi üle-elanud, hilisemates relvakonfliktides osalenud inimesed, nii et veterane leiutatatkse juurde

---

saadet on võimalik järelkuulata siit

Balkani püssirohutünni süütenöör on lühike

Balkanit ei nimetata asjata püssirohutünniks. Kui sellest kandist hakkab kostma uudiseid, mis meenutavad süütenööri susinat, siis tõmbab see õigustatud tähelepanu.

Pealkirjad stiilis „Serbia ja Ungari plaanivad sõjalist liitu, kelle vastu on see suunatud?“ on just täpselt selle süütenööri lõhnased. Või siis juba põlematõmatud tiku lõhnased, mis peaks süütenööri kohe-kohes susisema panema.

Tõepoolest, midagi ju seal kandis toimumas on. Kõigepealt teatasid Horvaatia, Albaania ja Kosovo midagi militaarse ühistegevuse sarnast. Seejärel tuli uudis Serbia ja Ungari vastukäigust. Nendest sõnumijupikestest piisab, et panna kuklakarvu krussi tõmbuma küsimusega, et mis seal siis JÄLLE toimub?

Viis ärevat aspekti

Justnimelt läbivate suurtähtedega JÄLLE, sest rahvuslikest, religioossetest ja riiklikest eraldusjoontest sigri-migri-kirju piirkond on tootnud sõjauudiseid rohkem kui vaja. Kui isegi pikem ajalugu kõrvale jätta, siis Serbia ja Kosovo mainimine ühes lauses peaks vist olema piisav.

Teine aspekt, mis toimib garanteeritud tähelepanumagnetina, on asjaolu, et nii Serbia kui Ungari on olnud eri aegadel dominandid, kelle suhtes vana vimma kandjaid leidub piirkonnas kuhjaga. Mägistes piirkondades on aga ka ürgvana ajalugu vägagi elus ja valulikke reaktsioone käivitav. Horvaatia, Albaania ja Kosovo – kõigil neil on Serbia suhtes põhjust kauna kanda. Nii Serbial kui Ungaril on aga oi kui palju killukesi oma suursugusest ajaloost, mida rohkem või vähem avalikult taga nutta.

Kolmas aspekt, mis paneb kulme kergitama, on NATO komponent. On ju praktiliselt kõik Balkani riigid peale Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina NATO liikmed. Ja nüüd korraga on üks selle liidu liige – Ungari – kokku mängimas Serbiaga, keda ilmselt NATO-sõbralikkuses kahtlustada ei saa. Samas peaks seesama NATO toimima ju rahustajana, kuid samavõrra mõjub ta ärritajana teistele.

Neljas aspekt on regiooniväline, aga antud ajahetkel seda ärritavam, nimelt Venemaa. See näiliselt asjassepuutumatu nimetus tuleb vähemalt minusuguse vaatleja jaoks automaatselt meelele, kui jutuks on nii Serbia kui Ungari, eriti kui see puudutab julgeolekulisi aspekte.

Viies element, mis meenub, on nii Serbia kui Ungari sisepoliitiline olukord, protestid sealsete valitsuste ja poliitikate vastu. Ning ilmselt sellest tulenev riigijuhtide soov näidata ennast kõvameestena, kes ajavad julgeolekuliselt olulist asja ning on seetõttu oma rollides asendamatud.

Palju kära ei millestki

Siis aga võtad kätte ja asud asja lähemalt uurima ning selgub, et kogu see ärevuspuhang on suhteliselt tühjast kohast välja imetud. Pealkirjade imeline maailm, kus kogu võistlus ja võitlus käib kõige olulisema ressursi ehk lugeja tähelepanu nimel.

Praeguses üle-euroopalises otsuseprotsessis kõlavad enam-vähem ühtses võtmes üleskutsed relvastuda. Taastada oma sõjalise heidutuse võimekus. Seetõttu on imelihtne pealkirjas näidata naabri poole ja teatada, et nood seal ostavad relvastust, prantsuse lennukeid ja saksamaa tanke. Toodavad mürske ja värskendavad kaitseplaane. Teevad seda ühisplaneerimise korras nende naabritega, kellega koos ennast turvalisemalt tuntakse.

Täpselt samamoodi saaks ju treida uudisnupukesi stiilis, et „Balti riigid kasvatavad sõjalist võimekust!“, „Eesti ja Soome plaanivad ühisõppusi“ jne. Ainult et see ei tõmbaks kuigipalju tähelepanu, erinevalt Euroopa hellast kõhualusest. Balti ja Balkani riigid võivad küll võhiku kõrvale sarnasekõlalised olla, kuid tähelepanu tase on siiski erinev, kas pole?

Seega – Balkanil pole tegelikult kuigivõrd ärevam kui pika aja keskmises võtmes. Aga Serbial ja Ungaril tasub ikkagi silma peal hoida. Või mis arvate?

---

lugu ilmus siin

MAGA-raevu suurim nõrkus

Igas ühiskonnas on alati rahulolematuid, see on lihtsalt loodusseaduse tasemel seaduspära. Ideaalset ühiskonda pole olemas ja mida vabam ühiskond, seda enam on seda rahuolematust näha ja kuulda. Seda rahulolematust kui energiat saab toita, suunata, manipuleerida ja kapitaliseerida. Olgu siis suitsevateks tõrvikurongkäikudeks või häälteks valimistel.

Donald Trumpi fenomenist kirjutatakse ilmselt veel palju raamatuid ja vändatakse filme, kuid tuleb tunnustada, et see mees on suutnud USA sisemist rahulolematust edukalt konverteerida enda populaarsuseks ja konkreetselt häälteks valimistel.

Tema keskne valimisloosung – MAGA ehk Make America Great Again – pole iseenesest midagi uut, vaid u 40 aastat tagasi Ronald Reagani poolt kasutatud loosungi ülessoojendamine, kuid selline ajalooline detail polegi hetkel oluline.

Sinikraeline raev

Oluline on selle loosungi lihtne ja sinikraeline sisu. Tööstustootmine on USA’st välja viidud mujale ning see on endaga kaasa toonud – oh üllatust – tagajärgi. Antud loo kontekstis on olulisim nägemus, et seeläbi on kannatada saanud USA keskklass, kes sellessamas tööstuses ennem rakendust leidis. Need tublid töömehed, oskustöölised, insenerid jms seltskond, kes nüüd elab nö „roostevööndis“ ehk tühjaksvajunud tööstuslinnades.

Idee on ju lihtne ja selge. Toome tööstuse tagasi ja kõik muutub endiseks. Vastalt MAGA-loosungi viimasele sõnale ehk „again“. Jälle. Taas. Uuesti samamoodi nagu vanasti.

Ainult et siin ongi kogu selle skeemi suurim nõrkus ehk vale. „Nii nagu vanasti“ ei saa enam kunagi olema. Põhimõtteliselt ei saa. Mitte. Kuidagi. Punkt.

Isegi kui see tööstus õnnestub tagasi tuua (milles on põhjust tugevalt kahelda, aga see viiks meid liiga kaugele), siis nii nagu vanasti ei ole see mitte.

Muutunud tehnoloogia

Juhul kui tööstustootmine tuleb USA’sse tagasi, siis hakkavad rohkem töötama mitte needsamad tublid sini- ja valgekraed, vaid robotid. Tööstustootmise loogika on lihtsalt muutnud. Mitte selle tõttu, et vahepeal olid tehased Hiinas, vaid sellepärast et tehnoloogia on edasi arenenud.

Nagu Heido Vitsur hiljuti kenasti välja tõi – Hiinas väljub tehasest iga 30 sekundi tagant elektriauto, mille tootmises pole otseselt osalenud mitte üks inimene. Panite tähele? Mitte üks! Kommunistlikus Hiinas, kus tööinimene peaks kuidagi nagu au sees olema. Ja kui nüüd see tehas avab uksed USA’s, kus peaks nagu vaba turumajandus ja kõike optimeeriv kapitalism olema – mitu inimest siin tööd saab? Seda enam et tööpuudus on USA’s napilt ül 4%, miska ei ole kuskil tänavatel neid tööliste hulki, kes oleks nõus minema sentide eest tegema üliodavat tööd, mis võiks anda tootmise odavuse efekti.

Ma jätan teadlikult kõrvale kogu selle MAGA-loogika muud ning isegi mõistlikud aspektid, sh julgeolekupoliitilised ja geostrateegilised. Selle lühida leheloo raames käin üle vaid selle ühe, sinikraelise raevu ja selle ärakasutamiseks rakendatud populistliku loosungi – pöörame kõik tagasi!

Oht demokraatiale

Selles näiliselt lihtsameelses käigus peitubki suurim nõrkus ja oht. Nimelt saab seesama raevukandja rahvas peatselt aru, et neid hanitati. Et MAGA-poliitika ei toonud õnne nende õuele. See tähendab, et MAGA-meeskond kaotab oma valijate toetuse.

Kui nüüd võtta arvesse väiteid, et Donad Trumpil on silme ees n.ö. Suur Missioon, mille täideviimine ühe presidendi ametiaja jooksul pole ilmselt teostatav, siis ilmnebki suurim oht. Ainuüksi senise rahvusvahelise tööjaotuse põhise majandus-mudeli lõhkumine võtab oma aja, uue ja Ameerika-keskse ülesehitamine veelgi kauem. See aga tähendab, et ülisuureks võib kujuneda kihu jääda ametisse samal moel, nagu on seda teinud Venemaa usurpeerinud Vladimir Putin, kes samamoodi oma meelest Suurt Missiooni täidab. Kihu kasutada mitte-vabade valimiste ja põhiseaduse muutmise võtteid enda võimu põlistamiseks.

Selleks et mitte lõpetada depressiivselt noodil, avaldan veidi irratsionaalset lootust, et USA poliitiline kultuur, institutsionaalne vastuseis, õigusruum ja traditsioonide põhisus ei lase sellisel ohul realiseeruda. Aga paraku mürki ma selle peale võtta ei julge.

---

lugu ilmus siin

Trumpi-Putini "läbirääkimised"

- Miks ja millise plaaniga Putin üldse Trumpiga ja USA eriesindaja Witkoffiga läbi räägib?

Alustuseks selline pisike detail – miks on valitud läbirääkijaks Witkoff – see on üks osa vastastikusest psühholoogilise manipuleerise mängust. Putin külvab Trumpi üle meelitustega, sh portreega, Trumpi meeskond saadab Putini juurde sama pikkuse ja vanusega mehe, kellega Putin peaks ennast mugavalt tundma.

Putini jaoks on läbirääkimised USA’ga eesmärk omaette ning Ukraina on siinkohal ainult instrumentaalse väärtusega. Trump vähemalt näiliselt üritab probleemi lahendada, lõpetada see protsess nö võitjana ja hakata tegelema uute asjadega. Putini jaoks on aga oluline protsessi lõpmatult venitada, esitades üha uusi ja teadlikult mittetäidetavaid tingimusi – see on tema võimalus rahuldada oma ego, olla Suurte Meeste liigas. Sõda on tema jaoks see vahend, muid instrumente ta kas ei tunne või ei taha tunda.

- Rindel on 700 000 Vene sõdurit, kes saavad palka 2000 eurot kuus, mis on neljakordne summa võrreldes keskmise palgaga neis regioonides, kust sõdurid peamiselt pärit. 800 000 venelast on rindel surnud või vigastatud, nende eest on režiim peredele maksnud 80 000 eurot hukkunu eest. Milline on võimaliku rahuplaani suhtes Vene ühiskonna ootus? Ja kuivõrd Putini enda kujundatud ühsikonna ootus ja meelsus tema valikuid rahukõnelustel mõjutab?

Nii ja naa. Ühest küljest on rahvas valmis sõjaga leppima seni kuni selle eest hästi makstakse – selles mõttes võib väita, et kogu vene rahvas on palgaarmee rollis. Aga teisest küljest on ka selles ühiskonnas näha väsimust sõjast, nad sooviks selle lõppemist Venemaale kasulikel tingimustel. Seda väsimust on näha nii küsitlustest kui ka nt sellest, et kõikvõiamlikud kampaaniad, mille käigus ka sealpool piiri kogutakse vahendeid rinde heaks, punutakse varjevõrke ja tehakse kaevikuküünlaid – need kampaaniad kulgevad üha vaevalisemalt, vajavad rohkem tagantpiitsutamist.

Kui kaugel on USA pakutud diil Venemaa nõudmistest? Sündis see USa pakkumine ju peale Steve Witkoffi mitut kohtumist Putiniga?

Donald Trump ise peegeldab viimast infot, mis temani on jõudnud ning ilmselt tema kõrvadesse jõuab pigem vene poole agenda kui muu. Peale kõige muu on üks tema tegevusloogika olla siiamaani anti-Biden, oma enamikes sammudes ta üritab rõhutada, et teeb kõike teistmoodi, kui isegi mitte vastupidi. Kui eelmine president pidas vajalikuks toetada Ukrainat – ebalevalt, ent siiski – siis püüab Trump asju lahendada teisiti

- Kremli pressiesindaja Dmiri Peskov ütles kolmapäeval Prantsusmaa väljaandes Le Point avaldatud intervjuus, et sõda lõppek skohe,  kui Donetsk, Luhansk, Zaporižzja ja Hersoni tunnustatakse täielikult Venemaa osana, Ukraina kuulutatakse neutraalseks ja Lääne sõjaline toetus Ukrainale lõppeb. Kas siit võib lugeda välja, et Putini režiim on loobunud nõudmast Ukraina denatsifitseerimist ja režiimi vahetust Ukrainas, ning et Putini režiim on loobunud nõudmisest, et NATO peab relvastuse ja õppustega taganema 1997. aasta eelsele joonele?

See, et Venemaa hetkel ei räägi nendest tingimustest, ei tähenda, nagu nad olek sellest loobunud. NATO tõrjumine on oma olemuselt lihtsalt hierarhias kõrgemal olev punkt, millega tegeletakse järgmiseks, kui Ukraina küsimus peaks saama lahendatd

Mis aga puudutab nende viie, mitte nelja Ukraina piirkonna tunnustamist Venemaa osaks ja NATO’sse pürgimise loobumisest, siis selle saavutamiseks peaks Ukraina sisuliselt kapituleeruma, tühistama ja ümber kirjutama oma põhiseaduse ning sisuliselt lakkama selle riigina olemast. Peale taoliste tingimuste täitmist võib sisuliselt rääkida Kremli täielikust võidust, mis aga omakorda oleks stardipakk järgmiste nõudmiste ja sõdade teel

- Mida ja kuidas räägitakse ja arutletakse Venemaal, mis järgneb Ukrainagaga vaherahu saavutamisele või konflikti külmutamisele? Meil siin NATO idatiiva kaitsevägede juhid on hoiatanud, et sõjategevuse lõpetamisest kulub vaid mõni aasta, kuni Venemaa on sõjaliselt valmis ja võib katsetada mõnd NATO idadiiva riiki rünnates NATO ühtsust. Milliseid narratiive Venemaa ise oma järgmiste plaanide kohta levitab?

Arktika on järgmine suur tanner, kus proovitakse koos Hiinaga USA’d proovile panna – ega siis Donald Trumpi ideed Kanada ja Gröönimaa suhtes pole tühja koha pealt tekkinud

Küsijaks Arp Müller, intervjuud täies mahus kuuleb siit

Разбор полётов: paavst, läbikukkunud läbirääkimised, Hollandi luureraport

- paavsti lahkumine ja uue valimine annab mõnikord rohkem kõneainet kui tema jooksev tegevus

- USA-Euroopa-VF-Ukraina läbirääkimised käivad üle kivide ja kändude, USA vappub sise- ja välis-skandaalide käes

- Hollandi luure raport on järjekordne kinnitus asjaolule, et mitte ainult see riik, vaid kogu Euroopa on hallis tsoonis sõja ja rahu vahel Venemaaga

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit

Sihikus Mordorist

- kas iga plahvatus ja süütamine Venemaal on ikka "ukraina partisanide" tegevus?

- vene riigimeedia käsitlus "ülestõusmispühade vaherahule"

- Ukraina alade loovutamine pole Ukraina põhiseaduse kohaselt võimalik. Parim analoog on Azerbaidžaan, kes kunagi ei tunnustanud Karabahhia kaotust ja lahendas selle probleemi lõpuks teisiti.

- Putini populaarsus Venemaal on pool-religioosne nähtus. usku juhi suurusesse ei kõiguta mingid alternatiivsed infovood

Kõigest sellest ja muustki veel sai rääkida saates Sihik, mille salvestust saab kuulata siit

Idapettus vene moodi

Pekingi pool teadlikult ja pikalt levitatud müüt Hiina ülivõimust on pähe kulunud paljudele. Legende algavast „Hiina sajandist“ on räägitud nii kaua ja nii suurtest suudest, et sellesse on uskuma jäänud kui juba sündinud fakti.

Venemaal on seda müüti üheaegselt nii usutud kui ka ära kasutatud. Varem tehti juttu võimalikust „nihkumisest itta“ rohkem suusoojaks, lootuses ennast huvitavamaks muuta kolmnurgas Venemaa-Hiina-Lääs. Arvestus oli lihtne, sellise kahe jõukeskuse vahel eduka balanseerimise korral võiks mõlemad üritada Moskvat enda poole meelitada, pakkudes magusamaid diile ja muid präänikuid.

Nii ka kippus minema, eriti Lääne poolelt üritati joonistada suuri skeeme, kus Venemaad kujutati „globaalse Põhja“ osana, mis pidanuks paratamatult saabuvas vastasseisus „globaalse Lõunaga“ olema kui mitte otsustavaks, siis oluliseks kaalukeeleks.

Lõunamaine kokteil ei püsi koos

Minnes aga omaenda upsakusest ja valearvestusest tülli Läänega, üritab Venemaa nüüd ennast joonistada sellesama Lõuna osaks, nimetades seda küll omaloominguliselt (ja tõepoolest osavalt) ümber „Maailma enamuseks“. Puhtalt rahva-arvuliselt on tõepoolest sellel skeemil sisendus-jõudu ja ideel vägevust.

Ainult et nüüd, kui oleks vaja seda ida- ja lõunamaist kuuluvust kuidagi kapitaliseerida, selgub et too lõunamaine kokteil ei kipu sugugi ühes rütmis tegutsema. Peamine vene geopoliitikute palavikuliselt esilemanatav „strateegiline kolmnurk“ Venemaa-Hiina-India ei kannata aga üldse mingit tõsiseltvõetavat analüüsi. Liiga eriilmelised on need osapooled.

Pealegi on eriti üks nendest osalistest – nimelt Hiina – tõepoolest niivõrd omaenese suuruses ja ülevuses kinni, et Venemaa pole Pekingist vaadatuna suurt enamat kui suur ja halvasti hallatav territoorium.

Hiina perspektiivis on Moskva ebaoluline

Hiina esindja vastus USA praegusele administratsioonile: „Hiina on olemas olnud 5000 aastat ja seda enamasti ilma USA’ta, ning saab ka järgmised 5000 aastat ilma hakkama“ näitab selle suhtumise olemust parimal moel. Kui sellisena paistab juba USA, millega on Hiina (finants-)majandus nii üüratul määral seotud, siis Venemaa on selles võtmes suisa olematu suurus.

Venemaa üritas ennast hiina kapitalile samamoodi huvitavaks muuta, pakkudes sealsetele ettevõtetele võimalus üle võtta need nišid, mis jäid tühjaks peale Lääne firmade lahkumist reaktsioonina Venemaa kuritegelikule sõjale Ukraina vastu.

Paraku aga selgus, et Venemaa turg on esiteks liiga väike hiina perspektiivist vaadatuna ja teiseks venelased ise liiga läänemeelsed. Mõlemad väited kõlavad esmapilgul jaburana ning vajavad seletust.

Hiina autotootjad on nüüdseks hakanud massiliselt lahkuma vene turult, kuna selgus et siinsed müügid on liiga napid. Aastaga on sulgunud juba u 450 automüügisalongi, kuna nende müüginumbrid on jäänud mõnekümne sõiduki juurde aastas.

Hiina autotööstuse näide

Hiina autodele kuulub küll praegu u 60% vene autoturust, kuid vene tarbijad on peale esimest tutvust hiina „odavate analoogidega“ kiirelt jahtunud nii sõidukite enda kvaliteedi, probleemse järelteenenduse kui varuosade vähese kättesaadavuse tõttu.

Vene klientide nö läänemeelsus seisneb aga asjaolus, et kuna on ennustatud, et lääne, Jaapani ja Korea tuntud brändid võivad naaseda juba lähiaastatel, siis jätab enamik oma ostu pigem ootele, lootuses parematele aegadele ja autodele.

Sõidukid on vaid jäämäe veepealne osa. Suurem osa on olulisem ja strateegilisem võrgustik alates gaasitrassidest, nafta-tarnetest ja kuni sõjalise/kõrgtehnoloogilise koostööni välja.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Moskva poolt deklareeritud idapartnerlus – või teisiti öeldud üleolev-upsakas tees „need Lääne sanktsioonid meid ei mõjuta“ on lihtsalt enesepettus vene moodi. Peamine, et meie seda pettust uskuma ei jääks ja kordama ei hakkaks.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Soome, Balkan, Valgevene

- Venemaa raketilöögid Sumõ linna pihta kandsid selgelt terroristlikku pitserit, vaatamata sellele, et väidetavaks sihtmärgiks olid Ukraina sõjaväelased. kui peale esimest lööki antakse aega, et kohale saaks ilmuda päästjad ning siis antakse uus löök, siis on tegu terrori-taktikaga

- Soomes toimusid valimised, mis näitasid sealse partei-poliitilise süsteemi suhtelist stabiilsust. Mõneprotsendised nikhed siia-sinnapoole võivad küll nihutada kohti edetabelis, kuid mitte suurt pilti. ainuke märkimisväärne muudatus - kui eelmine kord anti protestihääled Põlissoomlaste poolt, siis nüüd nende vastu seoses valusate sotsiaalpoliitiliste ümberkorraldustega

- Balkanil toimuvad sõjalised ühistegevused, mille keskmes on Serbia, tõmbavad mõistagi tähelepanu, kuid selle taga on vähe sisu

- Valgevene-Pakistani äkiline armupuhang paneb ainult imestama, et milleks peaks Minskil vaja minema 100-150 tuhat pakistani spetsialisti

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA, Hiina, Iraan

- USA praeguse administratsiooni poolt algatatud tollipiirangute sõda näib läbimõtlematu tööõnnetusena, mis destabiliseerib mitte ainult rahvusvahelist majanduslikku tööjaotust, vaid ka USA'd ennast

- Elon Musk roll selles kaost-külvavas seltskonnas näib olevat tasakaalustaja, vaheldumisi nö halb politseinik (riigi efektiivsuse nimel lammutades) ja nüüd hea politseinik (kutsudes üles vabakaubandusele USA ja EU vahel)

- Hiina kodanikud Ukraina rindel - isegi kui nad pole Hiina režiimi lähetatud, on nad kindlasti infokandjad Hiina jaoks. Kõik maailma armeed on praegu eluliselt huvitatud Ukraina sõja käigus toimuvast sõjatehnika arengust.

- Iraan on üks osa sellest sündmuste-mõjutusmängude ahelast, mida USA üritab enda huvides painutada. Iraani puhul on eesmärk laias laastus üks - mitte lasta Iraanil luua endale tuumarelva, USA'l on selle eesmärgi saavutamiseks vahendeid mitmeid alates majanduslikest kuni sõjalisteni (nt löögid Jeemenis tegutsevate hussiitide pihta)

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido, saade järelkuulatav siit

Mistrali tuulelipp

Kas mäletate Prantsusmaa võimalikku tehingut Venemaaga, mille käigus pidi toimuma kahe Mistral-tüüpi sõjalaeva müük Venemaale?

Kuna see toimus juba ammu, siis lühike meeldetuletus ilma liigsetesse detailidesse laskumata. Tehingust hakati murelikult rääkima peale Venemaa sissetungi Gruusiasse 2008.a augustis. Üks kõrge vene sõjaväelane mainis, et kui need kaks kopterikandjat olnuks neil juba käes, siis oleks kogu operatsioon aega võtnud 45 minutit ning Moskva oleks oma tahtmise saavutanud.

Vaatamata sellele ajas toonane Prantsusmaa juhtkond asja edasi ning 2011.a allkirjastati diil laevade müügiks, Moskva maksis tehingu kinni ning asus ette valmistama nii meeskondi kui kaisid uute laevade jaoks.

Vahepeal aga läks asi Ukrainas kuumaks ning Moska võttis 2014.a lauasahtlist välja ammu ettevalmistatud plaani Krimmi kaaperdamiseks. Ühe soojaga asuti rääkima ka Novorossija loomisest ida-Ukraina territooriumile, lootes rajada maismaasilda poolsaareni ning võimalusel kaugemalegi, kuni Transnistriani, lõigates nii Ukraina ära Mustast merest.

Võib vaid oletada, kui suurt rolli pidanuks see uus loodetav sõjaline võimekus Mistralide näol mängima Krimmi/Novorossija projekti jõustamises ning kas selle järel oleks enam olnud põhjust Ukraina iseseisvusest üleüldse rääkida.

Õnneks aga kasvas rahvusvaheline surve Prantsusmaale piisavalt suureks ning esimene teadaolev kaasaegse sõjatehnika müük NATO riigilt Moskva agressorile tühistati 2015.a. Prantsusmaa hüvitas nii ettemakse kui muud kaudsed kulud ja müüs alused hoopis Egiptusele.

Olemata sõjandus-ekspert, võin vaid oletada, kas see vangerdus viis omakorda järgmise diilini, kus Türgi soetas Venemaa käest õhutõrjekompleksid S-400 2017.a. Tegu oli jällegi esmakordse teadaoleva taolise sõjatehnika diiliga NATO riigi ja Venemaa vahel, ainult et nüüd oli ostjaks NATO riik. Kuid see kopterikandjate järellainetuse uurimine viiks meid kursilt kõrvale ja seega pole hetkel oluline.

Oluline on aga see, et Prantsusmaa avalik survestamine diilitamise eest Venemaaga oli täiesti avalik ja loomulik protsess. Isegi vaoshoitud eesti publik pidas õigeks korraldada 2014.a meeleavalduse Prantsusmaa saatkonna ees tehingu vastu.

Nüüd, aastaid hiljem ja Venemaa jätkuva sõja raames Ukraina vastu kõlavad aga Eestis hääled, et USA praeguse administratsiooni diilitegemist Moskvaga tuleks mõista ja isegi toetada. Et selle vastu hääletegemine on kurjast ning et meie peamise liitlase ärritamine pole mõistlik.

Ma ei oska tõepoolest läbi näha, kas see diilitamine võib olla üks uskumatult peenike lõks, millesse tahetakse Venemaad tõmmata. Kuid mulle tundub kohane esitada küsimus – kas meil on siis väärtuste põhine välispoliitika või mitte? Kui me ühte diili panime avalikult pahaks ja nüüd teise puhul tõmbame saba jalge vahele, kas me siis ei muutu mitte tuulelipu sarnaseks Mistrali mastis?

---

lugu ilmus siin

Muinasjutt uuest maailmakorrast

Ilmselt on iga rahvusvahelist olukorda põgusaltki jälgiv inimene näinud kõlavaid pealkirju stiilis: „senine maailmakord on surnud“ või „uus maailmakord on tekkinud“.

Kui isegi kõrvale jätta tänapäevase meediamaastiku ühte kõveramat peeglit ehk peakirjade imelise ja süva-eksitava maailma eripärad, siis tuleb ikkagi tunnistada, et sellised määratlused on alpus ja narrus.

Praeguse klikipõhise veebimajanduse kütus on inimeste tähelepanu, mida tuleb püüda üha äärmuslikemate võtetega. See pole iseenesest hea ega halb, lihtsalt iga väljaanne otsib oma ellujäämismudelit. Kes kütab hagu alla kärtsude pilgutõmbajatega stiilis „seitse seksinippi“, kes üritab rõhuda väärikusele surmigavate ja infotühjade pealkirjadega nagu „suur intervjuu“.

Aga kui astuda pealkirjade neoontuledest eemale ja hinnata selliste väidete sisu, siis see näib veelgi suurema narrusena. Proovigem ette kujutada 1492.a elava inimest (Ameerika „avastamise“ aasta), kes tõsimeelselt oleks pannud kirja sõnad: „Keskaeg on surnud“. Või 1914.a kaevikusse saadetud tegelast, kes kirjutaks rindereporterina: „Esimene Maailmasõda on alanud!“

Sellised hinnangud ja määratlused omistatakse alati sündmustele hiljem, tõmmates pidevalt kuhjuvatele faktivihkudele ümber raame nagu tünnimeister üksikutele laudadele vitsu, vormides neist midagi enamat kui iga tünniks saav lauajupp eraldi seda kujutaks.

Nii et rääkida „epohhi lõppemisest“ on ehk kohane nekroloogidele, aga mitte jooksvate arengute analüüsile, kuitahes murrangulistena toimuvad arengud ka ei näiks.

Teine aspekt on aga hetkel meeliköitvate protsesside nö uudsuses. Mis on siis põhimõtteliselt uut suurvõimude omavahelises konkurentsis? Võibolla ehk ainult see taustal võbelev arusaam, mille kohaselt me tahtsime üheskoos uskuda, et seda konkurentsi peaks ohjama rahvusvaheline õigus ja riikidevahelised ühendused. Või veelgi ausamalt – meie soov uskuda nendesse õigustesse ja ühendustesse.

Seega – selles maailmas toimuvate südmuste meteoorisajus või virmalisteveikluses pole midagi põhimõtteliselt uut, ammugi mitte süsteemi-murdvalt või –moodustavalt. On vaid sõdade vahel tekkiv idealistlik lootus muutusele inimloomuses (stiilis – niimoodi enam ju juhtuda ei saa) ja siis taas-saabuv tõdemus, et saab ikka küll.

Nagu nentis üks inimkäitumiste uurija, on paar tuhat aasta liiga lühike aeg, et täheldada mingeid põhimõttelisi muudatusi selles suhete mustris. Kõik väited selle muutumise-murdumise osas on pigem muinasjutt.

---

lugu ilmus siin

Geopoliitika varjud koopaseintel

Geopoliitika on soovmõtlemise ja ülelihtsustamise korrutis, tuletis ja koletis. Vaadates liiga kaua maailmakaarti võib vaataja lahustuda mõtetes looduslikest ja loomulikest piiridest ning nendes valitsevatest mõjusfääridest.

Soovmõtlemine, kuna enamasti on nende mõtete veeretaja keegi, kes soovib neid mõjusfääre kehtestada. Või siis vähemalt olla osa kehtestava kuninga õukonnast – nõunik või muidu lähedalseisev isik, kes mõjusfääri kehtestamise mõtte eest vääriliselt tasustatud saab.

Ülelihtsustamine, kuna need suured või väikesed territooriumid kaartidel ei kõnele. Jäävad kuulmata tüütud ja segavad pirinad inimestest, kes nondel territooriumitel elavad ning kelle nägemused õigusest ja õiglusest näivad lihtsustajale kohatuna. On ju lihtsustajal „ainuõige nägemus“ asjade loomupärasest korrast ja ulatusest. Jõest mereni näiteks.

Korrutis, kuna siin võimendub teadmatus ja tahtmatus. Kui neid päriselulisi, inimelulisi taustalugusid ei teata ja ei tahetagi teada, on tulemuseks ignorants. Näiteks slaavi ühtsuse nimeline ignorantne luul, mis ei soovi teadagi, kes ja kas sooviks sellesse Russkii Mir ühtsusruumi kuuluda. Tingimusi siin ei seata ja vange ei võeta.

Tuletis, sest kui kinnismõttelise ideele liitub piisav sõjaline või rahaline ressurss, on tulemuseks allutus. Tiibeti tasalülitus, hani’tamine selle sõna suurhiinalikus võtmes.

Koletis, verine ja hingetu, keha ja vaimu allutamine piitsutavale ja piinavale usule riigi ülemuslikkusele inimese üle. Impeeriumi sõdur on ühesugune, isegi kui impeerium on tilluke, vaevalt poole poolsaare suurune, kuri-korealine. Või ka hiiglaslik, mille kohal päike kunagi ei looju. Siin pole suurus oluline.

Kuid õnneks on geopoliitika ka saamatu ja suutmatu. Võimetu arvestama asjaoluga, et kogu see unistus mõjusfääridest on vaid vari koopaseinal, mida varjuvaataja on hakanud pidama tõeluseks.

Tehes ma suursuguseid plaane, läheb varjuvaatajal meelest, et ta on vaid inimene. Ning et tema tahet peaks jõustama inimesed. Palju inimesi ja pika aja jooksul ning plaanikindlalt. See mõte, et on võimalik a) palju inimesi b) pika aja jooksul ja c) plaanikindlalt tegutsema panna, on sama lollakas kui iga teine suur konspiratiivne mõttekäik.

Palju inimesi võrdub palju eksimusi, palju valesti arusaamisi ja palju vigu teostamises. Isegi kõige kontrollitavamad inimrühmad, korduvate ühte-harjutamiste järel teevad vigu, olgu näiteks sõjaväed või spordimeeskonnad.

Pikk aeg põrmustab kõik plaanid. Inimene plaanib, kuid siis tuleb päriselu ja naerab pisareteni. Mõnikord paraku verepisarateni.

Olgu lohutavaks lõpunäiteks omaaegse geopoliitilise suurtegija Rootsiga juhtunud apsakas. Oma suurte plaanide teostuseks oli neil vaja tammepuid. Palju, sirgeid ja tugevaid, millest oleks hea laevu ehitada – sest kuidas sa muidu oma plaane teostad, onju.

Nii umbes XIX saj keskpaigas otsustas Kuninglik laevastik, et vaja on panna kasvama 300 tuh tamme. Mõeldud-tehtud. Ainult et kuna korraliku laevaehituseks kõlbuliku tamme küpsemiseks läheb u 150 aastat, siis tellimuse valmides selgus, et puust laevu enam ei tehta. Nii sündis Visingsö mets, aga mitte Suur Laevastik.
---
lugu ilmus siin

Разбор полётов: Prantsusmaa, Türgi

- Ootamatult karm karistus Le Peni suhtes võib oskusliku kasutamise korral olla tema mõttekaaslastele hoopis kasuks, näidates et "meie omi pekstakse Brüsseli mahitusel"

- Türgi president laskis nüüd juba kaks nädalat tagasi arreteerida Istanbuli linnapea, kuid massiivsed protestid ei taha siiani vaibuda. Toimuvat võib vaadelda mitte niivõrd toetusavaldusena linnapeale, kuivõrd kuivõrd üha enam sultaniseeruva presidendi vastu

- Soome presideni golfidiplomaatia mõju USA presidendi mõtteavaldustele

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Läbirääkimis-illusioon

USA, Ukraina ja Venemaa kolmnurgas toimuv protsess tekitab hämmeldust ja pearaputust. Mis toimub, kuhu on kadunud USA diplomaatiline professionaalsus? Miks korraldatakse läbirääkimiste nime all mingeid kummalisi konsultatsioone, mille jaoks poleks vaja ju inimesi tuhandete kilomeetrite kauguselt kokku tassida.

Läbirääkimiste eel konsultatsioonide pidamine on ju iseenesest loomulik protsess. Osapooled annavad aimu oma soovidest, kompavad teineteist, et millest on üleüldse mõtet edasi rääkida ja mis esialgu laualt kõrvale jätta kui liiga keeruline või suisa lootusetu teema.

Ainult et tänapäeval ei peaks selleks neid osapooli viima kolmandasse riiki, istutada ühe hotelli eraldi ruumidesse ja siis viia läbi kummaline rituaal, mida nimetada süstik-diplomaatiaks. Konsultatsioone saab läbi viia kaude, ilma selle ümber lärmi löömata.

Samavõrra kummaline on Venemaa-poolne eba-osalus selles rituaalses tantsus. „Eba“ või näiline osalus, kuna need inimesed, kes Moskva poolt kohale saadeti pole ju läbirääkijad, vaid maksimaalselt rõhutatud sõnumikandjad. Sõnumi, mille sisuks on see, et Moskva on nõus protsessis osalema vaid formaalselt, tehniliselt, ilmutamata mingit soovi asuda sisuliselt läbi rääkima enne, kui tema nõudmised täidetakse.

Esimesed nõudmised, mis Moskva lauale lajatas: Ukraina peab lõpteama vene naftataristu ründamise ja USA peab võtma sanktsioonid vene põllumajanduspangalt. Ja Venemaa peab ... ei-ei-ei, Venemaa ei pea midagi! Rõhutamaks toimuva absurdsust, teatab Moskva, et 25.märtsil väljaöeldud nõudmised peavad hakkama kehtima 18.märtsist. Imeline, kas pole?

Aga asetame nüüd toimuva illusiooni perspektiivi. USA peab vajalikuks suurel laval prožektorite valguses etendada midagi läbirääkimiste sarnast. Ukraina peab vajalikuks selles osaleda, soovides mitte täiendavalt ärritada Washingtoni. Venemaa on nõus osalema, nõudes osalemise teesklemise eest järeleandmisi.

Kui nüüd mustkunsti-illusionismi mängureeglitega edasi minna, siis peaks valgusevihku koondatud tähelepanu jaoks varjus toimuma mingi paralleelne ja varjatud protsess. Juhul kui need mingid muud protsessid toimuvad, siis võib etendatud tsirkusest aru saada. Ehkki need võimalik variprotsessid ei pruugi meile ega Ukrainale üleüldse meeldida. Kui neid aga ei toimu, siis on nähtav protsess lihtsalt piinlik.

----

lugu ilmus siin

Sihikus Mordorist

- USA-Ukraina-VF "läbirääkimiste" kentsakas seis

- miski pole kokku lepitud, toimub soovide teaadandmine  

- Surkovi intervjuu Prantsusmaa väljandele

Küsijaks Ainar Ruusaar, saade järelkuulatav siit

kommentaar "läbirääkimistele"

1. Mis toimub?

Tegemist on pigem mitte veel läbirääkimistega, vaid konsultatsioonidega, selgitamaks välja teemasid, millest on üleüldse mõtet hakata läbi rääkima, et siis kunagi võibolla jõuda mingite kokkulepeteni. Kõige intrigeerivam sellest paketist, mida on seni teemadena mainitud, on Ukrainast röövitud laste tagasitoomine, mis puudutab vahetult Vladimir Putini kohta välja antud arreteerimise orderit. Ühest küljest võiks ju oletada, et seda teemat võidakse tahta „hea tahte märgina“ survestada, kuid teisalt Putin ei taha kunagi näidata, et ta teeb midagi teiste survel.

2. Millest räägivad meile delegatsioonide esindajad? Eriti Venemaa esinadajad, Sergei Beseda näiteks

Osalejad ongi tehnilise taseme esindajad, kes ei lepi kokku ning kohe kindlasti ei allkirjasta lepinguid.

Sergei Beseda on FSB 5.osakonna endine ülem, kes pidi ette valmistama sissetungi Ukrainasse, kelle valeinfot peetakse Venemaa „kolmepäevase operatsiooni“ läbikkumise põhjuseks. Ühelt poolt võiks seda näha kui omamoodi karistust Besedale – sina selle jama põhjustasid, sina nüüd ka helbi tulemusi. Aga mina kipun seda pigem nägema kui soovi mitte olukorda lahendada, vaid läbirääkimised ummikusse jooksutada, jätkata segaduse külvamist valeootuste ja –lubaduste kaudu

3. Kui kaua konsultatsioonid kestavad ja kas midagi viitab sellele, et nad lõpevad vaherahu leppega?

Vene pool näeb, et USA administratsioonil on kange soov saavutada midagi, mida saaks esitleda vaherahuna. Seda soovi üritatakse nüüd ära kasutada, saavutamaks pigem mitte vaherahu, vaid USA poolt mingeid järeleandmisi, mida Donald Trumpi meeskond on valmis tegema. Seejärel neelatakse need alla ja küsitakse järgmisi. Ma olen protsessi tulemuslikkuse osas väga skeptiline.

---

pilt võetud siit

kommentaar võimalikule NATO juhtimise üleandmisesele

NATO juhtimise võimalik ümberkorraldamine kui võimalus Euroopale

"The Pentagon is undertaking a significant restructuring of the U.S. military’s combatant commands and headquarters. And one of the plans under consideration, the two defense officials said, would involve the U.S. giving up the role of NATO's Supreme Allied Commander Europe — known within military parlance as the SACEUR."

---  

Selles küsimuses on kolm kihti.

Esiteks hakkab Donald Trumpi meeskonna näilises kaootlisuses ilmnema teatud loogika. Kulude kärpimise loogika, mida saab kodupublikule suhteliselt edukalt maha müüa eduloona. Kõikvõimalikud kuhugi väljapoole suunatud kulutused on enamikes ühiskondades tajutavad kui „aga miks nad kulutavad ressursse kuhugi sinna, samal ajal kui kõik teavad, et meil oleks vaja tähelepanu pöörata hoopis siia“.

Teiseks on siin teine ja väga selge jätkuva sõnum eurooplastele – teie julgeolek on eelkõige teie enda asi. Ameerika on jätkuvalt koos teiega ning kaitseb oma huve, kuid ei kavatse enam kõike teha ainult oma kulu ja kirjadega. Soovitan seda võtta kui loomulikku ja looduslikku käitumist, kus ühel hetkel tuleb lahkuda mugavalt vooderdatud pesast ja hakata iseseisvalt toimetama.

Kolmandaks tuleb minusuguse mitte-militaristi jaoks puhtalt sõjaline külg, mille osas ma ei hakka isegi tegema nägu, et saaks aru, kuidasmoodi on parem või otstarbekams julgeoleku-planeerimist korraldada.

Aga üldiselt soovitaks toimuvat võtta mitte paniköörsete ja emotsionaalsete karjatustega „reetmisest“ ja „hülgamisest“, vaid suhtuda sellesse kui võimalusse. Euroopa võimalusse tõestada ennast täiskasvanud osalejana suurtes julgeolekupoliitilistest mängudes. Jah, nagu iga teine muudatus, on ka see ebamugav ning põhjustab nurinat, aga julgeolekuline infantiilsus ei saa lõptmatuseni kesta.

See pole trans-atlantilise koostöö lõpp, vaid võrdväärsemaks muutumine. Kui NATO on siiani olnud ühel jalal seisev organisatsioon, siis aeg on sellele ühendusele kasvatada ka teine ning samaväärne, Euroopa jalg.
---
lugu ilmus siin