Sõjasundus ja tööturg Venemaal

Kõigepealt kohustati VF suuremaid tööandjaid saatma töölisi sõtta, nüüd kohustatakse neidsamu tööandjaid võtma tööle sõjast tagasitulijaid. Loogiline, onju?

Tegelikult peegeldub siin praeguse vene poliitilise süsteemi jaburus, mis kõigub kuskil käsumajanduse, pärisorjuse ja feodalismi piiri peal.

Venemaal taastuvad mühinal nõukogude tavad, mh käsu- ja plaanimajanduse halvimad praktikad. Tsentraliseeritud ülalt alla juhtimine koos alt üles innuka sobitumisega sellesse mudelisse. See puudutab praktiliselt kõiki eluvaldkondi, alates ajakirjandusest kuni kohtusüsteemini välja, kuid praegune lugu puudutab vaid ühte kitsamat valdkonda nn sõjamajandusest.

Vajadus sõjasulaste järgi

Kõigepealt tuli riigi juhtkonnal hull mõte hakata sõda pidama. Selle planeerijad aga astusid omaenda süsteemi sisse ehitatud reha otsa. Jäädes uskuma alt üles valetamise ja juurdekirjutuste õhkkonnas liikuvat infot, loodeti välksõjale.

Kuna see välksõda aga kukkus läbi ja mõnepäevase operatsiooni asemel sõditakse juba hulk aastaid, on sõja hakklihamasinasse vaja uusi inimesi. Miks otsustati täiemahulisest mobiliseerimisest loobuda ja minna „osalise“ mobilisatsiooni ja eelkõige värbamise teed, on omaette lugu. Kuid mis iganes polnud see poliitiline ja retooriline taust, igatahes rindele oli vaja saata reaalseid inimesi.

Kuna Venemaad juhitakse sisuliselt Presidendi Administratsioonist, siis pöörduti sellest feodaalide ... ptüi ... ikka kuberneride, riigifirmade juhtide ja muude sõltlaste poole korraldusega leida neid inimesi. Kubernerid kratsisid kukalt ja pöördusid mööda võimuvertikaali või sõltuvusahelat allapoole, eelkõige suuremate tööandjate/ettevõtjate poole.

Selge ja segane sõnum

Ülalt alla tulev sõnum oli selge ja segane. Selge oli see, et iga feodaal pidi leidma oma hallatavalt territooriumilt teatava koguse inimesi. Segane aga see, et kuidas neid konkreetseid inimesi motiveerida, sest ainult käsust ei piisa isegi vanglas. Kuskohast leida nö üleliigseid inimesi ja kuskohast raha nendele maksmiseks?

Üleliigseid inimesi leidub riigieelarvelisi vahendeid pruukivates asutustes vaid paberil. Koosseisu-tabelid on alati üles puhutud, näitamaks, et oma ülesannete täitmiseks on vaja palju inimesi ja seega palgafondi. Noh nt linna kommunaal-majanduse ettevõttes on vaja lagunevate torustike lappimiseks kuute keevitajat ja tosin muid torumehi-lukkseppi.

Päriselus selgus, et neid keevitajaid on tegelikult palgal ainult kaks ning kui üks sõtta ära saata, siis tekivad kommunaal-kollapsid. Või kui ühistranspordi-ettevõttest ära saata bussijuhid ja mehhaanikud, siis kukub kokku transpordisüsteem. Aga keda see huvitab, käsk on antud ning erinevatest eelarvetest kraabiti ka rahad kokku, alates ettevõttest kuni regionaalse ja föderaalseni.

Tööturu moonutus

Tulemuseks on alamehitatud ettevõtted ja võlgadesse uppuvad regioonid. Kuna Venemaal on aga suveräänne rahapress, siis keskvõim tühistab armulikult „edukate“ kubermangude võlgu ja annab vajadusel raha juurde. Edukad on mõistagi need, kes annavad piisavalt kahuriliha.

See, et ühtlasi luuakse tööjõupuudus ja tõmmatakse käima inflatsiooni-saag, pole käsumajanduses niivõrd oluline. Oluline on täita käsku ja plaani, siis saab eelarvest juurde virtuaalseid raha-nullikesi ja vähemalt paberil on kõik ilus.

Tööturu moonutus (kus paljudes regioonides on ametlikult teatatud lausa 0%lisest tööpuudusest) on nüüd aga jõudnud pendlikõikumisena teise otsa. Osad mehed tulevad ju sõjast tagasi, nendega on vaja midagi peale hakata.

Uus käsk Keskusest

Nüüd siis tulebki feodaalidele uus käsk – nn SVO (sõjalise erioperatsiooni) veterane on vaja hakata tööle võtma. Kui seesama tööandja, kes ennem eelarvenisa eemaldamise ähvardusel pidi töötajaid ära saatma, nüüd tagasitulijaid uuesti tööle ei vormista, ähvardatakse taaskord ränkade rahaliste karistustega.

Varsti juba neli aastat kestev sõda sööb omaenda jalgealust. Nokk kinni, saba lahti olukord. Töötajaid sõtta saata on valus ja kulukas, aga möödapääsmatu vajadus. Sõjast tagasi tulnud vaimselt või füüsiliselt sandistunud tegelasi tagasi tööle vormistada on veel valusam ja kulukam, kuid sama möödapääsmatu.

See, et sõjast läbikäinud mehed vajavad igal pool maailmas pikka ja kulukaid rehabiliteerimis-protseduure, on universaalne nähtus. Vene eripära on siin see, et selle kõigega ei tegele mitte mehi sõtta saatnud riik, vaid asi on pandud feodaalide/kuberneride/eelarvesõltlaste peale, kellele polnud vaja ei seda sõda ega pole vaja ka neid tagasitulnud probleemipuntraid.

---

lugu ilmus siin

Kas Euroopa on valmis oma Tugevaks Liidriks?

Euroopa on saanud maitsta tavatult kaua häid aegu. Suisa 80 aastat pole siin mandril olnud suurt sõda, mis oleks puudutanud rohkemat kui ühte-kahte riiki korraga.

Selle aja jooksul on välja kujunenud mugavate aegade poliitiline kultuur. Veelgi enam, see pole mitte lihtsalt välja kujunenud, vaid seda on teadlikult kujundatud. Vaikseks, turvaliseks, ette-ennustatavaks ja institutsionaliseerituks.

Kogu kaasaegse Euroopa ühiskondlik-poliitiline mudel disainiti selleks, et ei kerkiks esile tugevaid liidreid. Kui veelgi täpsem olla, selleks et ei kerkiks esile ühte Suurt Juhti, kes võtaks rääkida kõigi nimel. Kes lööks rusika lauale ja korra majja!

Salasõja olukord

Ja siin me nüüd oleme, vaatame üksteisele pisut nõutult otsa ja küsime, et kuidas me ometigi oleme jõudnud olukorda, kus Tugevad Liidrid räägivad üle meie peade. Kus asju lahendatakse taas sõjaväljadel, mis pealegi on niipalju muutunud, et me isegi ei saa aru, kui sügaval sõjavälja sees me tegelikult oleme.

Me ei taha isegi endale tunnistada, et me oleme sõjas. Majanduslikus, informatsioonilises, psühholoogilises. Aga tegelikult ka lihtsalt teiste vahenditega peetavas sõjas, mida peetakse hõljuvate õhupallide, lohisevate ankrut, „viisakate“ droonide, süttivate ladude ja plahvatavate ümbrikega.

Aga ka korruptiivsete sidemetega ja salaläbirääkimistega, mis õõnestavad usaldust nii riikide sees kui vahel. Euroopa Liidu ja NATO sees ja vahel. Ettevõtjate ja riigipeade tasandil. Külaseltside ja erakondade pinnal. Elutubades.

Informatsiooniline vesiliiv

Sest kõige selle tunnistamine oleks ebamugav. Ja meie vastu sõja pidajad teavad seda väga täpselt, et taoline sõjapidamine on odav, suisa kopikaid maksev võrreldes täiemahulise kineetilise sõjaga.

Vajalike ja vastandmärgiliste suunamudijate toetamine (olgu need avalikult poliitikas või muidu trendiloojad) maksab vähe, tihti piisab vaid tähelepanu osutamisest ja sõbralikult kõlavast sõnast. Praeguses üha enam digitaliseeruvas ja AI’stuvas inforuumis „alternatiivsete“ teabevõrgustike loomine on odavam kui kunagi varem.

Nendes võrgustikes ebakindlust ja usaldamatust külvavate infopallikeste ringlusse laskmine on imelihne. Kui isegi üks pallike kümnetest või sadadest katsetustest läheb edukalt ringlusse ning kasvab raskeks süüdistustest ja konspiroloogiast pungil lumepalliks, võib loota doominoefektile ja poliitilisele/rahanduslikule/julgeolekulisele laviinile, mis murrab üle ja läbi institutsioonide ja piiride.

Raev kui relv

Ebakindlus ja usaldamatus tekitab hirmu. Hirm toob endaga kaasa raevu. Raev on aga säärane energia, mida saab muuta reaalseks relvaks. Valimistel antud hääleks või siis usaldamatuseavalduseks hääletamise vastu eraldi ja demokraatia vastu üldiselt. Seda enam et need mõisted ja protseduurid on hämarad ja raskestimõistetavad, sedavõrra lihtsamalt vilturäägitavad.

Ajaloo tsüklilisest arengust on räägitud sellest saati, kuni inimene on õppinud ajaloost rääkima. Sadadest vastavatest teooriatest ja tuhandetest tarkadest raamatutest rääkimata.

Üks levinumad ja lihtsamaid nendest on üldistus: head ajad loovad nõrku liidreid, nõrgad liidrid loovad halbu aegu, halvad ajad loovad tugevaid liidreid, tugevad liidrid loovad häid aegu.

Mida me siis tahame?

Too ringrattane tsüklikirjeldus on mõistagi küsitav. Aga ka küsimusi tekitav. Et kuskohas meie siis praegu asume selles ringis, kui me vaatame üksteisele pisut nõutult otsa ja küsime, et kuidas me ometigi oleme jõudnud olukorda, kus Tugevad Liidrid räägivad üle meie peade? (Vabandust korduse eest, aga see on tahtlik.) Ja miks meil ei ole oma Tugevat Liidrit?

Kas me saame aru, mida me tahame? Ja miks me seda tahame? Ja mida see tähendab? Sest Tugev Liider ja Suur Juht Euroopa kontekstis tähendab tugevamat ja ühtsemat Euroopat. Vähem suveräänsust riikide tasemel. Rohkem võimu Brüsselisse.

Kahte korraga ei saa. Kui on tugevad oma huvidega liikmesriigid, siis on paratamatult killustumist ja erimeelsusi. Kui on rohkem ühist häält ja otsusekindlust ning ressursse siis on tegu tsentraliseeruva / föderaliseeruva Euroopaga. Sellise Euroopaga, mis on vastumeelt ülejäänud Tugevatele Liidritele.

---

lugu ilmus siin

Putin Prostokvašinos

Vladimir Putini kujutise sattumine ülipopulaarse multikasarja tegelaste hulka liigitub samasse seeriasse nagu tema näopildiga vaibad, voodipesu, tassid, taldrikud ja matrjoškad jms. Ehk siis tegu on seguga õigest mitmest nähtusest korraga.

Esiteks, rahulikult võib seda kõike pidada kõige lihtsamaks turunduseks, tähelepanu tõmbamiseks. Rahahädas vene filmitööstus, sh ka multifilmide tootjad otsivad võimalusi ja ressursse samast kohast kus enamik vene majandusest – st proovivad ennast kuidagi riigieelarve külge pookida.

Peamine raha-allikas pole ammu enam riigist välja müüdav gaas, nafta ja muu toore, vaid juurdepääs eelarvele. Kuidas aga ennast tõestada eelarve ümberjagajatele vajaliku ühikuna, seda otsustab ja katsetab juba iga majandusüksus ise, vastavalt oma loomingulisusele või selle puudumisele.

Teisalt on see mõistagi ka kohaliku poliitilise kultuuri ilming. Venemaal on see läbi aegade olnud sultanistlik. See tähendab isikukeskne, kus mõjukuse määrab ära juurdepääs Temale Endale. Seega on Tema Enda nägu ka kõigi jaoks oluline, äratuntav ja seeläbi ka turundatav.

Sellele vastupidistes ehk institutsionaalse kultuuri keskkondades on konkreetse persooni nägu liiga ebaoluline ja kiireltvahelduv, et tema näopildiga isegi katsetada midagi müüa.

Kolmandaks on siin mõistagi ka paras annus isikukultust, mis kasvab omakorda välja mitte poliitilisest, vaid juba holopplikust ühiskondlikust kultuurist. „Mis nüüd mina, väikene inimene“ on selle kultuuri üks tunnuslause. „Täna olen mina ülemus ja sina loll, homme oled sina ülemus ja mina loll“ – teine.

Näiteid võib tuua nõrkemiseni, aga see on suhtumine, kus ülemust tuleb kummardada sõltumata sellest, kes ja missuguste isiku-omadustega see on konkreetne inimene, kes parasjagu Suures Tugitoolis oma tagumikku soojendab.

Lõpetuseks aga panen kirja kentsaka, aga kirjutamise käigus pähe tikkunud võrdluse. Venemaal ja tema Olulisel Teisel ehk USA’s on mõlemal pool praegu võimul Hr Kõvamees. Nende võimustumise mustrid ja ühiskondlik-poliitiline taustsüsteem on kategooriliselt erinev, aga esmamulje on üsna sarnane. Mõlema mehe pildiga nodi müümine on kõva äri ja seega visuaalne kokkulangevus on samuti olemas.

Aga mõnes mõttes on USA mudel lihtsam ja oma primitiivses ropakuses ausam. USA praegune liider kasutab enese kehtestamiseks (piinlikkuse alumisi piire kildudeks purustavaid) jõuvõtteid, nimetades kõike ja ise enda järgi ümber, tehes seda ülevalt alla. Venemaa liider seda ei tee, kuid laseb lipitseval isiku-kultusel roomata alt üles vajaliku kõrguseni. Kuid USA’s on võimalik sellesama tegelase üle irvitada ja teda ka kohtusse kaevata, Venemaal neid võimalusi lihtsalt ei eksisteeri.

Ebameeldivad on minu jaoks mõlemad hetkel nähtavad tulemused, kuid oma süva-olemuselt on asiaatlik-lipitsev ja inimese väärikust ise alandav mudel tülgastavam. Jõhkra surve ees (ajutiselt) taandumine ei vähenda väärikust, kuid tallalakkumine teeb seda.

---

lugu ilmus siin

Neljast osapoolest on kiire ühel

Igasugune üldistamine toob sisse vigu. Nii ka on sellesse algsesse väitesse, et Venemaa Ukraina-vastase sõja ümber käivas ringmängus on neli osalist, sisse kodeeritud viga. Venemaa ja Ukraina, USA ja Euroopa Liit, olgu peale. Aga Türgi, kuhu tema kuulub? Või Austraalia, Kanada, Suurbritannia jt? NATO? Hiina ja tema külge kuuluv Kuri-Korea????

Aga olgu, lähtume sellest loogikast, et kes on institutsionaalselt esindatud. Nendest neljast osapoolest on kiire vaid ühel - USA praegusel presidendil Donald Trumpil. Ning seda kasutab ära Venemaa troonil istuv Puutin, kes nügib Trumpi kiirema saavutuse nimel survestama Ukrainat, et too lepiks ebaõiglase ja näilise rahuga.

Diilimeistri mätta otsast vaadatuna on tegu ratsionaalse lähenemisega. Pole niivõrd oluline, mis on lepingu tekstis kirjas, leping kas on või ei ole. Selle saavutamiseks tuleb töötada selle materjaliga, mis on. Survestada seda osapoolt, mida näib olevat lihtsam survestada.

Nii ongi Donald Trump ennast ise sättinud olukorda, kus tal on lühiperspektiivis lihtsam teha seda, mida soovib Vladimir Putin. Ka sellesse mõttekäiku on sisse kodeeritud viga, aga nii see juba on. Me elame ebatäiuslikus maailmas, kus peame tegema valikuid ja must-valgelt ühetähenduslikke asju praktiliselt pole, eriti suures poliitikas.

Sel teemal sai mõned mõtted öeldud eestikeelsele AK'le (näha siit) kui ka veidi teise nurga alt venekeelsele (siit)

Sõda, vaktsiinid ja propaganda

Tihti võib kohata küsimist ja seletamist teemal, et miks küll sõda Ukraina vastu Venemaa asukatele nii hästi peale läheb? Et kuidas nad küll aru ei saa, et tegu on kuritegeliku röövsõjaga, mille nende valitseja on algatanud ja kes tuleks seetõttu troonilt tõugata?

Tavaliselt vastab küsija ise midagi stiilis „need vaesed ajupestud venelased“, lükates seeläbi süü riigiaparaadi ja riikliku propaganda kaela.

Riikliku propaganda olemasolus ja Z-sõnumi levitamises ei saa mõistagi kahelda, kuid kas kõik saab ainult selle kaela ajada?

Pedagoogiline piirang

Õpetamis-kunstis on üldteada selline piirang, et õpetaja sõnum jõuab paremini kohale, kui seda teha samm-sammult. Et palju tõhusam on lisada grammike uusi teadmisi juba olemasolevale põhjale, eelmistele teadmistele, ootustele ja oskustele. Kui korraga kallata kuulaja üle uute teadmiste või uudse lähenemise jää-ämbriga, siis enamik ajab selle pahakspanevalt tagasi või heal juhul kuulab skeptiliselt ära, jäädes ikkagi varasemate mõtete juurde.

Riiklik propaganda toimib sama mudeli järgi. Juhul kui mingi sõnum on oskuslikult asetatud juba olemasolevale eelsoodumusele, siis see toimib. Kui aga lennata peale mingi uudse sõnumiga, siis ei toimi või toimib väga palju vähem.

Hea kolleeg Igor Gretski avaldas hiljuti hea mõttekäigu, milles tõi näite, kuidas riiklik propaganda Venemaal ebaõnnestus. Näitena kasutas ta pandeemia-aegse vaktsineerimis-propagandat, mis kogu massiivsusele vaatamata saavutas kesise efekti, nimelt jättis 55% venemaalastest ennast vaktsineerimata.

Pika-ajalised relsid

See tähendab, et riikliku propaganda massiivsus ja intensiivsus ei ole justkui ainumäärav, mis viib kodanike kaasaminemisele soovitud käitumisega.

Üldiselt õige ja veenev seletus, kuid asja juures on konks. Seesama pedagoogiline konks, mis määrab ära propaganda tõhususe.

Riiklik propaganda osutub tõhusaks siis, kui ta on üles ehitatud juba olemasolevatele, pika-ajalistele rööbastele. Eelteadmistele, mis aitavad uut (ja hirmutavat) sõnumit tajuda kui teadaolevat, vana ja seeläbi turvalist.

Kolm rööbast

Vene maailma (mis on palju laiem kui vene riik) asuka jaoks on Ukraina sõja kontekstis olemas kolm rööbast. Või täpsemalt küll kaks ja pool, sest viimane tuleneb esimesest ja ainult toetab seda teesi. Esiteks – Venemaa on suur ja vägev impeerium. Teiseks – Läänest tuleneb igavene oht, mida tuleb tõrjuda. Kolmandaks – Ukraina saab olemas olla ainult kui suure vene impeeriumi osa, väljaspool seda pole ta eksistentsil õigustust.

Ja nüüd siis võrdleme neid kahte uut ja hirmutavat sõnumit või vagunit, mida üritati vene maailma asukatele Vene riigi poolt pähe sõidutada. Esiteks vajadust riskeerida ja vaktsineerida ja teiseks vajadust riskeerida ja minna sõtta.

Erinev tõhusus

Mõlema vaguni ette rakendati riiklik infovedur ja pandi teele, kuid esimene toimis väga palju vähemtõhusamalt kui teine. Kusjuures mõlemal juhul pandi – nagu juhi-keskses süsteemis möödapääsmatu – vaguni külge ka tsaari enda ... ptüi ... Vladimir Putini enda pilt.

Esimesel puhul üritati (tõsi küll väheveenvalt) väita, et ka Tema Ise on ennast vaktsineerinud. Teisel puhul on Puutin ennast näidanud Ülemjuhatajana, mõnikord koguni mingis ebamäärases laigulises mundrisarnases riietuses.

Kokkuvõtteks võib siis tõdeda, et riiklik propaganda ise ei ole ainumäärav mängumuutja. Küsimus on propagandameistrite oskuslikkuses kas asetada uus sõnum juba olemasolevatele inforööbastele või siis nendest möödapanemine.

See aga tähendab, et väga laias laastus on need rööpad vene maailma asukate peas olnud juba enne Putinit ja jäävad sinna ka peale teda. Seega – isegi kui nüüd mingil ajahetkel toimub Moskvas mingi „tsaarivahetuse“ etendus, siis see ei muuda ära pikaaegset suhtumist Euroopasse/ Läände kui vaenlasesse.
---

lugu ilmus siin

Vene digipõlvkonna kinni-klammerdamine

Vene sõjakas-patriootilise ühiskonna sees on üks mõra, mida üritatakse nüüd Kremli poolt kinni klammerdada. Digipõlvkonna nimeline mõra.

Mõiste digipõlvkond on suhteliselt lihtsalt arusaadav (vene keeles kõlab see küll pisut teisiti „Поколение цифры“) ja tõlgitav. Vene enda ametlikus sotsioloogias tähistab see neid inimesi, kes on sündinud 2001.a ja hiljem. Miks ma ütlen „ametlikus“ – aga sellepärast, et sellega opereerib ühiskondlikku arvamust uuriv riiklik asutus VCIOM.

Digipõlvkond ehk siis need, kes on suuresti üles kasvanud digitaalses maailmas ringi surfates ja nutiseadmeid maailma kõige loomulikumaks asjaks pidades. Erinevates digitaliseerumise indeksites on Venemaa muuseas üsna heal tasemel muu maailma suhtes (30-40 kohtadel), ei midagi säravat aga ka mitte eriliselt mahajäävat.

Põlvkondadevaheline lõhe

Aga see klammerdamise osa on nüüd midagi keerulisemat, sest vene ühiskonda peaks koos hoidma midagi, mis meie keeli kõlab kui äärmiselt kohmakat „vaimuklambrid“ (vene keeles „Духовные скрепы“).

Vene patriootlikus mõtteruumis on need vene vaimuklambrid midagi selgelt muust maailmast eristuvat. Praeguses sõjahulluse perioodis aga suisa midagi ülimuslikku, midagi kurjale ja pahelisele Läänele vastanduvat. Kuidas siis muidu, Läänega ollakse ju sõjas ning seega peab kogu ühiskond asjadest ühtemoodi aru saama.

Aga vat siin ongi see mõra, millest alguses juttu oli. Riikliku ühikonnauuringu keskuse VCIOM poolt peeti vajalikuks avaldada mõned päevad tagasi uurimus, mille kohaselt seesama digipõlvkond on kuidagi viltu kasvanud.

Lääne mõju

Küsimusele, et kuidas tajutakse Lääne kultuuri mõju vene ühiskonnale, vastasid ülejäänud vanusegrupid ootuspäraselt, aga need va digi-inimesed „valesti“. Kui keskmiselt pidas lääne mõju positiivseks vaid 11%, siis digipõlvkondlased lausa 34%. Ja vastupidi, negatiivseks hinnati seda mõju keskmiselt 30%, digilaste hulgas vaid 12% ulatuses.

Uuringu seletuskirjas seletataksegi seda erinevust niimoodi, et noored on üles kasvanud digiajastul, „ilma piirideta“ globaalses maailmas, nähes taolises vastastikmõjus pigem positiivi kui ohtu.

Venemaa otsuselangetajate põlvkond on aga mõistagi vanem põlvkond, et mitte öelda vanurid. Venemaa keskmine elukestvus on peale sõttaminekut langenud 73 a pealt 70’le. Vladimir Putin kui riigi esivanur on praegu 73 ning vaatamata juttudele eluea pikendamisest 150’ni on ta ikkagi ilmselgelt Nõukogude aja jäänuk, kes üritab ka toonaseid norme ühiskonnas taastada.

Z-patriotism

Nii ongi Vene riigi toiteahelates olevad ametnikud ja muud oprtišnikud üksteise võidu välja mõtlemas, kuidas neid viltukasvanud noori tagasi Z-patriotismi sisse tuua. Välja nendest „võõrastest ökosüsteemidest, kus puuduvad Venemaa reeglid, tsensuur ja propagandanarratiivid“, kui tsiteerida ühte sel teemal kirjutatud tekstidest venekeelses sotsiaalmeedias.

Hetkel on vene ühiskonna noorimaid liikmeid vaevamas veebimängude keskkonna „Roblox“ blokeerimine võimude poolt. Noortele omase maksimalismiga teatavad paljud, et tahavad seetõttu riigist lahkuda. Ning põlvkonnaomase hierarhia-hirmuta külvavad nad ka ametnikke üle kaebuste ja protestidega, saates mh ka massiliselt sõnumeid Putini poole – too peaks nüüd varsti pidama ka suure üleriikliku telemaratoni, milles ilmselt ei pääseta ka nende piirangute teemast.

See kõik on vaid osa nn „Tšeburneti“ ülesehitamise soovidest, mis sisuliselt tähendaks midagi KuriKorea sarnast suletud veebikeskkonda, kuid nimekujult viitab populaarsele nõuka-aegsele multikakangelasele Tšeburaška (siinkandis tuntud kui Potsataja).

Jääb üle vaid irooniliselt jõudu soovida digiajastu nimelise hambapasta tagasitoppimisel Nõukogude-aegse tuubi sisse.

---

lugu ilmus siin

Miljonid hindud Venemaale?

Venemaa ja India sõbrustavad USA vastu. Noh ja veidikene Hiina vastu ka, eriti India poolt vaadatuna. Aga eelkõige siiski selleks, et Washingtonile näidata oma sõltumatust ja alternatiivsete valikute võimalust.

Tõsi küll, see sõprus on väga tinglik. Kasvõi sellepärast, et neil kahel pole ühist piiri, isegi lähimaist kohast jääb kahe piiri vahele u 2000 km ja sedagi üle väga keerulise maastiku linnulennul võttes.

Kuigi mine tea, piiri puudumine võib isegi kasuks tulla, sest vahetute naabritega kipuvad mõlemad riigid vaenujalal olema. India nii Hiina kui Pakistaniga, Venemaa vaenukirve verist välkumist näeme me kõik praegu liigagi lähedalt.

Sunnitud sõprus

Teisalt on see partnerlus ka üsna sunnitud iseloomuga ja kaugel omakasupüüdmatusest. Venemaal on vaja kuhugi oma energiakandjaid müüa ning India on seni olnud üks julgemaid selle vastuvõtjatest, hoolimata sanktsioonide survest. Pealegi pole see Moskva jaoks just kuigi meeldiv vaatepilt, kus India sellesama nafta pealt edasi müües prisket kasumit teenib, samas kui lisaraha oleks Venemaa kõhneneva rahakoti jaoks hädasti endale vaja.

Venemaa jaoks on see lausa kahekordne tupikseis, sest esiteks peavad nad tegema naftamüügil meeletuid allahindlusi ning teiseks pole selle kauba eest saadud ruupiatega midagi peale hakata. Nimelt ei kuulu India ruupia vabalt konverteeritavate valuutade .

Aga selle loo fookuses on siiski hoopis muu kaup, kui nii võib öelda. Nimelt elavad inimesed, täpsemalt tööjõud.

Demograafiline auk

Venemaa võib kasvõi pea peal seista, tõestamaks kuivõrd eriline ja nt Euroopast erinev ta on, aga demograafilises mõttes on ta samasuguses tupikseisus. Omaenda rahvastik vananeb ja väheneb, lisaks sellele ajab Moskva aga oma väheseidki töö- ja muuvõimelisi mehi sõja hakklihamasinasse.

Venemaa enda töömininsteeriumi hinnangul oleks vaja juurde hetkel ja kohe kõige esmasemate vajaduste katteks u 2 mln töötajat. Võttes sihikuks aasta 2032 aga kasvab see vajadus 12,2 miljoni inimeseni. Lihtsalt sellepärast et selleks ajaks läheb seni töötavatest pensionile 11,7 mln ja vananev elanikkond vajab ka rohkem meditsiini-, hooldus- ja muid spetsialiste.

Tõepoolest selles valguses tundub India nagu kõige loomulikuma panustajana, seda enam et sealne haridussüsteem toodab üsna kõrgel tasemel ka meedikuid, rääkimata inseneridest jms kaadritest. Tõsi küll, tolle haridussüsteemi eripäradest ja paljude diplomite väheväärtuslikkusest on ka räägitud, kuid hetkel on see teisane.

Lõputud lubadused

Esmane on see, et Venemaal on inimesi juurde vaja. Lausa niipalju vaja, et asepeaminister Denis Manturov pidas vajalikuks öelda, et „oleme valmis vastu võtma piiramatul hulgal spetsialiste“.

Tõsi küll see on sama pädev lubadus kui enamik vene jutust. Tegelikkuses on asi palju kasinam.

Esiteks jahitakse India spetsialiste ka kõikja mujal, sh nn Laheriikides, pakkudes palju paremat palka ja võimalust töötada ingliskeelses keskkonnas.

Vene võõravaen

Teiseks on vene tööturg võõrtööliste maaletoomise osas väga rangelt limiteeritud. Selle aasta üldkvoot on u 250 tuh in, millest suurim osa on antud töötlevale tööstusele (74 tuh). Ja need arvud on niigi juba suurendatud, reaalsuses ei suudeta nii paljugi tahtjaid leida.

Tahtjate arvu on drastiliselt vähendanud mh seesama sõda. Suur osa võõrtöölistest leiab ennast sattununa kas surve alla sõlmida leping vene sõjamasinaga või siis lihtsalt sõtta pettusega tassituna.

Kui lõpetuseks lisada vene ühiskonna sallimatus võõraste vastu ja teiste, juba ennast sisse söönud migrantide vastuseisu, siis on selge, et mitte mingeid miljoneid india töökäsi Venemaale voolamas ei ole, tööjõu- ega demograafilise kriisi leevenemisest rääkimata.

---

lugu ilmus siin

Välistunnis Ukrainast

- Berliinis toimuvad läbirääkimised on kentsakas formaat, sest mismõttes peavad Ukraina ja Euroopa ühelt poolt ning USA teiselt poolt läbirääkimisi, kui agressor on Venemaa? ja et mismõttes peab Ukraina tegema enda poolt mingeid kompromisse, kui Venemaa-poolne "järeleandmine" on see, et röövel on valmis osa röövitust jätma röövimata?

- Vladimir Putin saab kuulutada võiduks mida iganes. Juhul kui Ukraina peaks allkirjastama rahuleppe tingimustel et ta loobub territooriumitest (ükskõik mis mahus) ja NATO-püüdlsutest, siis saab Puutin öelda, et me oleme oma eesmärgid saavutanud ja tema kodupublik neelab selle pead noogutades rahulolevalt alla.

- USA diil Valgevenega võib ühest küljest olla hästi primitiivne näide Venemaale (et vaata Puutin, ole nagu Lukašenka, tee meiega diili!), aga selle taga võivad olla ka elementaarsed majanduslikud huvid, kuna Valgevene kaudu saab nüüd teha täiesti legitiimset äri Venemaaga

- kui kõige selle halva juures hea otsida, siis Euroopa eneseteadvustumine geopoliitilise ja suveräänse osalejana suures poliitikas on ju hea tulemus. Sõda nagu iga teine kriis sunnib asjade ümbermõtestamisele, Euroopa (laiemalt kui EL) sees toimub see ühisosa otsimine ja kokkuleppimine küll visalt, aga siiski

Kõigest sellest ja muustki sai räägitud Vikerraadio Välistunnis, saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Kristi Raik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: USA uus strateegiadokument, VF-India

Selle hooaja viimases saates:

- USA strateegiapaber tekitab rohkem küsimusi ja külvab kaost, kui et loob selgust

- Putini visiit Indiasse on kindlasti diplomaatiline edusamm Moskva jaoks, India saab selle abil näidata oma sõltumatust USA'le

Aastalõpu puhul toon aga välja ühe märgilise sündmuse (mis tõsi küll toimus juba 2024.a lõpus) - Assadi režiimi langemise Süürias - see iseloomustab seda, kui kiirelt võivad muutuda olukorrad, mis näivad olevat lootusetult tardunud

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene sõjamajanduse mõrad

Venemaast rääkijad teevad tihti ühe vea, pidades seda millekski üüratult suureks ja seetõttu vaikimisi edule määratuks. Sellest mõtteaugust väljaronimiseks soovitan ühte lihtsat meenutust hiljutisest minevikust – NSVL oli veel suurem.

Otsa sai NSVL aga suuresti oma majandusliku ebaefektiivsuse tõttu. Ja suur osa sellest ebaedukusest tuleneb justnimelt suurusest – andestage see tahtmatu kalambuur – territoriaalselt suure riigi haldamiseks kulub ebamõistlikult palju ressursse.

Sõjamajandus võimaldab küll lühiajaliselt lahendada mõningaid probleeme selles ebaefektiivsuse umbsõlmes, kuid samal ajal asub ta ka ise looma liivaterakesi, mis kogu masinavärki tõkestama ja lammutama hakkavad. Seda eriti siis, kui selle koostisosi hakata võtma riikliku kontrolli alla, sest igasugune riigieelarveline struktuur hakkab töötama mitte kulude optimeerimise, vaid eelarveliste sissetulekute suurendamise suunas – seda Moolokit ei jõua aga keegi ära toita.

Laias laastus võib vene sõjamajanduse probleemid jagada kolmeks: raha, tehnoloogia ja tööjõud. Igaüks neist on universaalse olemusega, kuid omab ka vene kohalikke nüansse.

Raha kui igasuguse majanduse vereringe on väga universaalse olemusega ning kohalikud ehk vene rahvuslik-riiklikud eripärad näikse siin kõige väiksemat rolli mängivat. Raha on lihtsalt üks isevärki kaup, mille vastu saab vahetada teisi kaupu.

Venemaal on aga see raha-nimeline kaup hirmus kalliks aetud, keskpank on oma pingutustega ohjeldada inflatsiooni tõstnud intressimäära talumatusse kõrgusesse, mis – oh üllatust – peksab omakorda kõrgemale inflatsioonisurve.

See pole mingil juhul etteheide sealsele keskpangale, toda asutust peetakse omataoliste hulgas üheks paremaks ning nad teevad mis suudavad, et üldiselt viltuvajunud riiklikku kaardimajakest püsti hoida.

Sõjamajandus, eriti justnimelt selle sõjamasinaid tootev osa, nõuab suuri ja kiireid investeeringuid. Ettevõtjail on aga palju riskivabam ja mõtestatum oma vahendeid mitte investeerida, vaid panna nad panka hõlpsat intressitulu teenima. Võtta aga investeeringuteks laenu sellesama kõrge intressiga pole üleüldse mõistlik, sest riigiga pikaajaliste lepingute täitmisel selgub, et intressimäär/inflatsioon viib sisend-hinnad kiirelt nii kõrgele, et kokkulepitud hindadega väljundit (noh nt tanke) toota pole võimalik.

Tehnoloogia kui sellesama tootmistsükli möödapääsmatult vajalik osa on samamoodi muutunud talumatult kalliks. Röövsõja eest karistuseks kaela saadud sanktsioonid toovad halastamatu selgusega esile asjaolu, et vene riiklik/innovatsioonitõrges majandus pole suuteline enamikku vajaminevast ise tootma.

Kõige ilmekam on olukord lennukitööstuses (mis on sisuliselt koomas), aga hiljuti nt selgus, et oldi sunnitud loobuma ka jäälõhkujate ehitamisest, kuna vastav tehnoloogia on sanktsioonide all. Kõike seda, alates ülirasketest tööpinkidest kuni kaasaegsete kiipideni, saab mõistagi kaude ikkagi kätte, aga see suurendab asjade maksumust, ent rahaga on kitsas käes (vt eelmist punkti).

Tööjõud võiks jällegi „hiigelsuurel Venemaal“ olla peaaegu lõppematu ressurss, aga oh üllatust, siis ka selles riigis on demograafilised trendid sellised, et tegelikult pole töö-ealist ja –võimelist seltskonda eriti kuskilt võtta. Seda enam, et sõja hakklihamasin on vähesedki inimressursid endasse imenud.

Nii on isegi tavapäraselt kõrge töötusega regioonides jõutud absurdselt kõlava näitajani – 0,00% töötust. Pealegi tuleb arvestada, et kaasaegne tööstus pole kaevandus või kartulikasvatus, kuhu saaks rakendada ilma pikaajalise ja kalli väljaõppeta suvalisi inimesi tänavalt.

Olukorda saaks lahendada välistööjõu sissetoomisega või tehnoloogilise hüppega nö pimedate tehasteni, st täielikult robotiseeritud tehasteni, kuid ei üks ega teine pole praegusel Venemaal sisuliselt tehtavad. Hiljuti kõlanud Afganistani kontrolliva Talibani ettepanek saata appi oma inimesi pole ilmselt kuigi tõsiseltvõetav lahend, muudest kurikorea spetsialistidest rääkimata.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Venemaa on enda poolt alustatud kuritegeliku sõjaga ise ennast ajamas samas suunas, kuhu jõudis tema eelmine formatsioon ehk NSVL. Ma ei väida, et see riik on juba lagunemas, kuid võidurelvastumine ja (majandus-)poliitiline stagnatsioon on liiga sarnased näitajad, et neid mitte tähele panna.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA/Vene, Ukraina, Venetsueela

- Washington-Moskva kontakte, visiite ja muid sekeldamisi ei saa nimetada "rahuläbirääkimisteks", sest Moskvale pole vaja ei rahu ega lepingut. Moskva jaoks on diplomaatia praegu vaid kattevari, saavutamaks oma eesmärke eelkõige sõjaväljal. Diplomaatiline varjupoks on vaid selleks, et keegi ega miski ei segaks sõjavankri veeremist

- Ukraina sisesed protsessid on hetkel (tänu korruptsiooniskandaalil) väga huvitava teelahkme ees, kas superpresidentaalsuse suunas või vastupidi demokratiseerumise/liberaliseerumise suunas. Zelenskõi võib võtta kas kogu otsustuprotsessi enda peale või vastupidi anda suuremat rolli nii valitsusele kui parlamendile. Ning ka parlamendi sees võib toimuda poliitilise protsessi normaliseerumine, kus võimupartei kaotab enamuse, algavad koalitsiooni-läbirääkimised ning suurem üksteisega arvestamine

- Rünnakud tankrite vastu - "varilaevastik" on osa VF energeetilise infrastruktuuri osa ja seega täiesti legitiimne sihtmärk

- USA tegevus Venetsueela suunal on vastuolus ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetega, mille kohaselt ei sõjalise jõu kasutamine ega isegi sellega ähvardamine ei ole lubatud

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade jäelkuulatav siit.

Sõjategevuse kandmine vaenlase territooriumile

Ukrainal on õigus kanda sõjategevus teda rünnanud Venemaa territooriumile. Aga Euroopal?

Võrdlus on üks hea tööriist, alati veidi ekslik, alati kergelt kunstlik, aga siiski valgustav. Kasvõi selles mõttes, kui võrdlus näitab erinevust, mitte sarnasust. Ka see on tulemus.

Ukraina on Venemaa rünnaku all. Kineetilise, informatsioonilise, psühholoogilise, majandusliku, diplomaatilise ja misiganes veel rünnete all. Nendes rünnakutes varisevad majad, hukkuvad inimesed, purunevad elutähtsa infra elemendid alates elektrijaamadest kuni sildade, tammide ja kõige muu ettekujutatavani.

Peame ise-enesest mõistetavaks, et Ukrainal on õigus vastata. Tungida Venemaale, purustada vene infrat, korraldada sabotaaže ja diversioone vene tagalas. Otse enda või toetajate kätega, rakettide või droonidega. Vastata nö hammas hamba vastu formaadis. Sest et sõda. Sest et Venemaa alustas. Arusaadav.

Ka Euroopa on sõjas

Aga ka Euroopa on rünnaku all. Meid rünnatakse põgenikega, droonidega, sabotaaži ja diversiooni-aktidega, psühhloogilisest, informatsioonilisest jms ründest rääkimata.

Venemaa kallab meile tööstuslikus koguses kraesse mõtteid, mida me oleme valmis vastu võtma ja naabritele-sugulastele edasi jagama. Hirmu, segadust ja ebakindlust. Usaldamatust üksteise, oma riigi ja iseenda tuleviku suhtes. Jaburaid vandenõuteooriaid võiks ka siia punti liita, aga neid mõtlevad kohalikud entusiastid välja vast mõnikord ka iseseisvalt, ilma vene importkaupa kasutamata.

Me oleme väljakuulutamata sõja tingimustes, nii nagu muuseas ka Ukraina. See, et meie vastu peetakse sõda teiste vahenditega, ei muuda eriti asja olemust.

Nüüd on küsimus – kui me Ukraina puhul peame vastamist loomuõiguslikuks tegevuseks, siis mis meie puhul on erinev? Kui ühel juhul räägime, et Ukraina käsi ei tohi siduda vastutegevuse korraldamisel, siis kas me samal ajal mitte ei seo iseenda käsi? Juttudega „eskaleerimise vältimise vajalikkusest“?

Vene lennukid Eesti õhuruumis, droonid Saksamaal, õhupallid Leedus, diversiooni(katse)d Poolas, Türgi laeva ründamine moel, mis paned Rumeenia oma elanikke evakueerima. Ei ole rünnakud? Ankrulohistamistest jms kraamist rääkimata.

Pöörata teine põsk?

Jah mõistagi me ei saa vastata kõigele samamoodi. Noh näiteks me ei saa korraldada põgenikevoogu Venemaa ja Valgevene territooriumile. No lihtsalt pole kuskilt võtta sihukeseid inimmasse, kes ihaleks sinna minna. Ma ei tea küll miks, aga ei ole.

Samamoodi olek keeruline korraldada Eesti sõjalennukite tungimist vene õhuruumi. Õhuruum on olemas, aga tungimisvahenditega on kitsas käes. Ajutiselt, eks ole.

Aga jättes naljad kõrvale – mis on see sõltumatu muutuja, mille tõttu meie vastus vene agressioonile peaks olema teistsugune? Kui me piltlikult öeldes õpetame Ukrainat – vastast tuleb lüüa tema pesas, siis kas me õpime omaenda sõnadest?

Ja palun, ärge hakake rääkima midagi vajadusest „mitte eskaleerida olukorda“. Sest vastasel juhul on kogu jutt heidutamisest hall häma ja õhuvõngutamine. Me kas lööme vastu või laseme ennast peksta. Tunnistada, et me oleme juba sõjas, on väga vastik, sest see sunnib tegutsema. Aga ei tahaks ju, kas pole nii?

---

lugu ilmus siin

Ukraina korruptsiooniskandaali kasutegur

Igas halvas asjas on ka midagi head. Ukrainas lahvatanud kõrgetasemeline korruptsiooniskandaal pole selles mõttes erand. See näitab meile – ja eelkõige ukrainlastele endile – et nende riik pole isegi vaatamata sõjale libisemas diktatuuri poole. Ja kui oluline on seda suundumust vältida.

Sõda on äärmuslikeim olukordadest, mis mõjutab nii riiki kui ühiskonda. Mõlemat koos ja eraldi.

Riigi kui võimuaparaadi seisukohalt on loomulik, et selles olukorras soovitakse võimu konsolideerida. Koondada ühtse käsuliini alla, selleks et toimida efektiivselt ja koordineeritult, käsutada ressursse nii efektiivselt kui saab, jäämaks püsima.

Loomupärane soov koondada võimu

Kui sellele loomulikule soovile ei leidu vastukaalu, võib ükskõik millisest riigist väga kiirelt saada autokraatia või isegi diktatuur. Riik, milles kogu otsusejõud on koondunud ühe mehe kätte, kes ei allu ühelegi poliitilise tagasiside ja/või tasakaalu mehhanismile.

Ühiskonna poolt vaadatuna võib selline võimu koondumine tunduda samuti loomulik, sest noh et keegi peab ju korra majja lööma. Sõda kui korralagedus on vaja ju ometigi lõpetada, soovitavalt võiduga, aga eelkõige lõpetada.

See soov on näib seda loomulikum, et nö kõva käega valitsemismudeli ihalejaid on alati ja kõikjal, ka kõige vabamates ühiskondades. Sõja ajal on neil vaid lihtsam oma soovi välja öelda. Vastuvaidlejaid on vähem, sest et hirm halvab.

Hädavajadus sellele vastu seista

Aga see on meeletult ohtlikult libe teekond, sest sellele kõvakäelisele soovile alludes lastakse ketist vabaks monstrum, mida hiljem koopasse tagasi suruda on kohutavalt keeruline.

Õnneks on riike ja rahvaid, kus ka kõige koledamal ajal hakkab tööle tagasiside mehhanism.

Parimal juhul on selleks institutsionaalsed mehhanismid, nt päriselt poliitilise esindatuse pinnal tegutsevad parlamendid. Nendes parlamentides on esindatud päriselt erimeelsed jõud, kellel on õigus ja võimalus, antud juhul ka kohustus hakata vastu.

Halvemal juhul on parlamendid vaid kummitemplid, milles osalevad statistidena inimesed, kelle sõnadel pole mingit mõju võimu otsustele. Sel juhul on ventiiliks ja võimaluseks tänav, millele kogunenud inimesed saavad esitada oma nõudmised (olgu nad nii erimeelsed või manipuleeritud kui tahes, see pole hetkel oluline).

Ukraina kui olemuslikult vaba riik

Ukrainas on õnneks mõlemad olemas ja aktiivselt toimimas. Parlament, kus käib päriselt poliitiline debatt ja kus on võimalus esitada nõudmisi kasvõi valitsuse ja riigipea tagasiastumiseks. Ning on tänav, millel oma võimu tajuv rahvas saab oma sõna kaasa öelda.

Ja Ukrainas peab võim ka reageerima. Ukraina on pool-presidentaalne riik ning antud hetkel ongi kõige olulisem riigipea reaktsioon. Kuna korruptsioon on puudutanud tema otsest lähikonda, siis on ta väga vastikute, kuid vajalike valikute ees. Kas vahetada välja suur osa oma meeskonnast ja/või valitsusest, viia nad vähemalt uurimise ajaks kõrvale (mis on halb variant, kuna halvab tükiks ajaks toimimise, sest uued inimesed peavad hakkama asju üle võtma). Või astuma ise tagasi, loovutades põhiseaduse järgi koha – kuniks valimised võimalikuks muutuvad – parlamendi esimehele (see on veel halvem variant, kuna presidendi roll on olla praegu rahvusvahelise toetuse koguja).

Ukraina riigi ja ühiskonna ees ei ole häid valikuid. Kuid on väga kindel lootus säilitada olukord, kus keegi ei saa kehtestada autokraatiat või – veelgi hullem – diktatuuri.

---  

PS – ma ei nimetanud siin loos teadlikult mitte ühte nime, sest need pole olulised. Olulised on poliitilised protsessid ja nende toimemehhanismid.

---

lugu ilmus siin

Putini ultimaatum, mitte Trumpi rahuplaan

Ehkki Kanal2 pealkirjastas selle Trumpi rahuplaanina, on sisuliselt tegu Putini ultimaatumite ümbersõnastatud esitamisega. Sisuliselt sama nõudis Kreml enne sõja algust, nõuab ka nüüd - de-Ukrainiseerumist. De-suveräniseerumist, sisuliselt otsustusõigusest loobumist.

Ehkki selles uues, läbi Valge Maja kanalite filtreeritud versioonis ei kõla sõnad "denatsifitseerimine", "demilitariseerimine" jne, on paljud jutupunktid sisuliselt samad.

Sai sellest mõni sõna öeldud Reporterile, saatelõik järelvaadatav siit

Разбор полётов: Ukraina, USA, Saksamaa, Prantsusmaa

- Ukraina korruptsiooniskandaal ei jäta riigi juhtkonnale palju valikuid, kuid võimaldab näidata, et probleemiga tegeletakse ning et võitlus jätkub

- USA ja VF jätkavad vastastikku üksteise kompamist, lootes saavutada oma eesmärke, ainult et need on vastasmärgilised, üks soovib sõja lõppu, tein jätkamist

- Saksamaa kaitseministri tõdemus, et sõda Venemaaga on üha lähemal, on ainult osaliselt tõene. See sõda juba käib, ainult et seni veel teistes domeenides, alates infosõjast kuni diversioonideni, põgenikest kuni droonideni

- Prantsusmaa jätkab ühest küljest amoraalset ja radioaktiivset äri Venemaaga, teisalt aga toetab Ukrainat

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Süüria, Belgia, Ungari, kliima

- Süüria nimel käib praegu hirmus kangutamine, eesmärgiks oma huvide kehtestamine ja konkurentide tõrjumine. Kehtestajateks-konkurentidekson nii USA kui Venemaa, Iisrael kui Türgi, muudest rääkimata. Selle nimel ollakse valmis eilset terroristi tunnistama läbirääkimispartneriks, või siis rääkima eile avasüli vastuvõetud põgenike deporteerimisest

- Belgia soovib riskide hajutamist ja ühisvastutust, võtmaks kasutusele Ukrainale reparatsioonide maksmiseks Venemaa külmutatud varasid. Muuhulgas näitab Belgia näpuga ka teistele riikidele, kus on samamoodi hoiul vene varasid

- Ungarile antud erandid vene energiakandjate kasutamise osas tekitavad küsimusi, samal ajal kui Orban kasutab neid avalikult mõnuledes ära

- kliimamuutuste teemaline konverents räägib ebamõistlikult valjult vajadusest kontrollida kliimat ja poole häälega mõistlikust eesmärgist - kohaneda muudatuste tagajärgedega

Saatejuht Andrei Titov, saatekülalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

Armeenia unistus

Juhul kui Armeenia praegusel peaminsitril Nikol Pašinjanil õnnestub ületada vastasseis Türgiga, on ta ilmselt avastanud poliitilise surematuse saladuse. Kuulikindluse. Uppumatuse. Kõigesuutlikkuse. Misiganes on selle oskuse nimi, igatahes on see hämmastav.

Tunnistan, et loo pealkiri on täielik väljamõeldis ja hoopiski Gruusiast tõukuv. Aga loo sisu on vägagi päriseluline ja vastandmärgiline Gruusias toimuvale.

„Gruusia Unistuse“ nimeline ja päriselt eksisteeriv poliitiline jõud on suutnud senise uhke vabadusehõngulise riigi suunata Moskva-Pekingi kiiluvette. Armeenias ei eksisteeri „Armeenia Unistuse“ nimelist jõudu, kuid see tuleks välja mõelda.

Pašinjani kübaratrikk

Õigemini see tuleks lihtsalt ära vormistada, sest selle taga on üks säravalt eriline mees, riigi praegune peaminister Nikol Pašinjan. Juba tema võimuletulek oli ilmvõimatuse piiril balansseeriv poliitiline trikk.

Pašinjani poliitiline karjäär on olnud kõike muud kui lihtne, oma vaadete ja tegevuste eest on ta ka vanglas istunud. Küsimus pole lihtsalt isikutevahelistes konfliktides – kuuma mägirahva hulgas on see pigem reegel kui erand.

Pašinjan on algusest peale olnud Venemaaga tihedate sidemete suhtes kriitiline ja rääkinud vajadusest leida mõistlik ühistee riiki/rahvast ümbritseva türgi/turgi maailmaga. Nüüd on ta sellele eesmärgile lähemal kui iial varem.

Vene-sõltuvusest vabanemine

Kui seni näis, et Armeenia on nagu üks väike kahuritornike, mis on lootusetult kinnitatud Russkii Mir nimelise tanki külge, siis nüüd on riik omandamas omariikluse taastumise tunnuseid. Tõsi küll, ränkade kaotuste hinnaga, aga see ongi antud loo kontekstis see kõige hämmastavam.

Armeenia hiljutist enesenägemust näis raudpolt-kindlalt defineerivat peatelg – vastuseis Türgiga. Noh teate küll, genotsiid ja puha. Selle laienduseks ja loomulikuks jätkuks oli konflikt Türgi liitlase Aserbaidžaaniga ning sellest punguv sõda Mägi-Karabahhia/Artsahhi ümber.

Oleks olnud enam kui loomulik eeldada, et peale selle sõja kaotamist oleks pidanud Pašinjan kaotama võimu, kui mitte enamat. Tema populaarsus langeski 11% peale, kuid siiski suudab ta seni oma ametis jätkata. Ning seletada, et Armeenia ei vaja Venemaa „kaitset“ vaenuliku türgi naabruse eest.

KGB-vandenõu

Nüüd on aga levimas Pašinjani sõnum sellest, et kogu Armeenia-Türgi/Aseri vastasseis on KGB agentide poolt juurutatud mõttemudel, järgides vana „jaga-ja-valitse“ põhimõtet. See on raevu ajanud mh ka Venemaa välisministeeriumi kõneisiku Maria Zaharova, kes teatas, et KGB asutati väga kaua peale armeenlaste genotsiidi Türgis (mis on tehniliselt võttes tõsi, ainult et NSVL jätkas selles mõttes impeeriumi kooshoidmise tööd). Ja teisi mõjuisikuid, kes on hakanud taas rääkima et Pašinjan on tegelikult Türgi agent (mis on kaheldav).

Igatahes on lugu kahest universaalsest elemendist – Suurest Tragöödiast ja Kuldsest Ajast – Armeenia eneseteadvuses ülimalt juurdunud. Kohalikus versioonis siis Türgi riigi poolt korraldatud genotsiid armeenia rahva vastu ja teisalt meenutus Suur-Armeeniast, kui armeenia hõimud valitsesid suurt osa tänasest Türgist.

Kui Pašinjan suudab need kaks – kordan et vägagi universaalset – elementi riiklusest, riigi omamüüdist, maha manitseda, siis on see imetegu. Rääkida peale pikka, põlvkondade ülest vaenu vajadusest leppida on ülim julgustükk. Haakida ennast lahti lootusetuna näivast kuuluvusest vene mõjusfääri ning asendada see vajadusega kuuluda Euroopasse, see on julge unistus. Armeenia unistus.

---

lugu ilmus siin

Gruusia libiseb itta

Gruusia on hea näide halvas mõttes sellest, kuidas ühel mehel võib olla liiga suur mõju ajaloole.

See on üks lõputu filosoofiline vaidlus, et kas ja kui suur roll on isikul ajaloo kujundamisel. Et kas inimene suunab ajaloo käiku või kannab ajaloo hoovus mingitel hetkedel nähtavale inimese, kellel veel eile poleks olnud mingit lootust asju muuta.

Gruusias on selleks meheks üks oligarh (Bidzina Ivanishvili, kuigi nimi pole fenomeni kui sellise kirjeldamisel oluline), kellel on suhteliselt vaese ühiskonna tingimustes kasutada sisuliselt lõppematu ressurss. Selle ressursi abil on ta pikalt ja süsteemselt suutnud osta endale toetust ja lõpuks ka murdnud üle põlve põhiseaduse.

Põhiseaduse murdmisi on olnud suisa mitu. Üks on viimatiste valimiste järel parlamendi kaaperdamine, selle läbi eba-legitiimse protseduuriga presidendi määramine. Teine on paragrahv 78, mis määrab poliitiliseks riigi eesmärgiks eurointegratsiooni. See protsess on nüüd pehmelt öeldes pausi peale, et mitte öelda vastassuunas liikuma pandud.

Euroopa reaktsioon

Euroopa liit on antud hetkel huvitavas olukorras, et kuidas ja missuguste meetmetega reageerida. Ühest küljest poleks see ju väliste jõudude asi, missuguse kursi valib mingi riik, kui see oleks ühemõtteline ja laia toetuspinnaga otsus riigi sees.

Teisest küljest pole aga mingist ühemõttelisusest juttugi, võimukaaperdamise vastu protesteerib Gruusia rahvas, meeleavaldused jätkuvad vaatamata riigi jõuaparaadi vägivallale.

Nii tegigi Euroopa Liit mitmes mõttes vastuolulise sammu, omistades 2023.a Euroopast eemalduvale Gruusiale kandidaat-riigi staatuse. Sellega sooviti toetada mitte võimukaaperdajaid, vaid protesteeriva rahva pürgimusi ja valmisolekut võidelda lääne-orientatsiooni eest ja ittalibisemise vastu.

Nüüd on aga kaalumisel ja osaliselt ka teostamisel järgmine meede – viisavabaduse kärpimine või suisa keelamine. Soovides näidata võimuväänajatele, et nende teod ja vägivald oma rahva kallal pole vastuvõetav, piiratakse viisavaba juurdepääsu otsusetegijatele. Kuid nt diplomaatilise passi omanikele Euroopasse tõkestamine jätab nendelesamadele inimestele võimaluse siseneda oma isiklike dokumentide alusel. Kõigile Gruusia kodanikele viisavabaduse tühistamine karistaks aga ju ka neidsamu läänemeelseid ja EL sümblitega ehitud protestijaid, kes mõnikord peavad riigist pagema politseivägivalla eest.

Võrdlus Venemaaga

Siinkohal ujub pinnale kentsakas paralleel Venemaaga. Kui nii Gruusia kui Venemaal käituvad võimud taunimisväärselt, siis miks mitte rakendada ühtemoodi meetmeid? Aga erinevus ongi selles, et gruusia rahvas jätkab avalikku võitlust, protesteerib ja nõuab oma õigusi, samas kui vene rahvas seda ei tee.

Kui juba Venemaa jutuks tuli ja lugu algas ka Ivanishvili mainimisest – kes teadupärast oma algse varanduse klopsis kokku justnimelt Venemaal – siis tasub ka sellega jätkata.

Miks sai loo pealkirjaks „Gruusia libiseb itta“, kui Venemaa paikneb Gruusiast vaadatuna ju selgelt ja ühemõtteliselt põhjakaares? See sai tehtud mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et uue kahepooluselisuse mõttes on pooluseks Hiina ning Venemaa vaid osa sellest süsteemist.

Hiina alternatiiv

Hiina mittevabaduse kombitsad pole mitte ainult mõtteline kujund, vaid väga paljuski ka täiesti materiaalne, väljendudes rahas ja rajatistes. Just neil päevil, kui seda lugu kirjutan, toimub Tbilisis Uue Siiditee Foorum. See Hiina-keskne ämblikuvõrk laieneb riikidesse, kus ollaks valmis kohanema mittevabadusega.

Paraku leidub selle mõttemalli pooldajaid igas ühiskonnas. Kui mitte just otseseid eestvedajaid, siis vähemalt vaikimisi leppijaid. Paraku pole ka siinsete ridade autor sellest patust vaba – elasin ma ju oma elu esimesed paarkümmend aastat vagura leppijana NSVL mürgistes oludes ning pidasin seda normaalsuseks.

Hiina mittevabaduse poolus oskab oma võrgustikku punuda aeglaselt, kasutades pigem raha kui relvade jõudu ning muutuda ligitõmbavaks paljudele. Mitte ainult Kaukaasias, vaid ka Lõuna-Euroopa riikide hulgas on piisavalt neid, kes on valmis pöörama selja varasematele, väärtuspõhistele valikutele ja libisema mugavalt nende ette laotatud siiditee nimelisele mittevabaduse võrgule.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-Venetsueela, -Nigeeria, NY, Hiina

- USA surve Venetsueelale on kaheldava sisuga, kuid selge eesmärgiga sundida võimust loobuma senist, küsitava legitiimsusega presidenti Maduro

- Nigeeria kui kahe teraga ususõjaline mõõk - USA's kodus peaks see suurendama Trumpi toetust, mujal maailmas paneb aga rohkem omavahel liituma erinevaid vastaseid

- USA kohalikel valimistel võidavad Trumpi vastased tegelased, enim on jutuks New Yorki linnapea. Politoloogiliselt on asi ilus (vaba rahvas valis seda keda tahtis), sisuliselt aga veider või lausa kole

- USA ja Hiina liidrite kohtumine pani pausile kah riigi vahelise majandussõja

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA sanktsioonid, Burevestnik, India, Ungari

- Trumpi reaktsioon Venemaa soovimatusele lõpetada sõda tõi endaga sanktsioonid LukOil ja TransNeft vastu

- Venemaa omalt poolt pani lauale ainsa argumendi, mida ta kasutab hirmu müümiseks, see tähendab tuumarelva. Seekord Burevestniku nimelise muinasjutu raames

- Ei, uued sanktsioonid ei jõua Putinini, kuid jah, need jõuavad eliitideni, kes peavad toime tulema järjest väheneva tulubaasiga.

- lugu sellest, et India nüüd lõpetab vene nafta ostmise, ei vasta kindlasti tõele, küll aga ostumahud langevad ja seoses sellega ka sisseostuhinnad.

- Ungari üritab korraga meeldida nii kodupublikule, Putinile kui ka Trumpile

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Olukorrast Mordoris Sihikus

- Uuest imrelvast "burevestnik" ehk muinasjutt Suurest Lendavast Torust

- Turumajandus riiklikult reguleeritud hindadega

- Kas võiks oodata protestimeeleolude kasvu?

- Vana eliidi ahistamine, selleks et tuua turule uus ja usta eliidi-põlvkond

- Donald Trumpi "hõlvamise" operatsioon

Kõigest sellest sai räägitud Kuku sihikus, küsijateks Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Uuele eliidile tee puhastamine Venemaal?

Sel aastal – mis pole ju veel lõppenud – on Venemaal arreteeritud 155 tippametnikku. See on süvenev trend, mis alates sõja algusest saadik lööb järjest uusi rekordeid. Eelmisel aastal oli arreteerimisi kokku u 120, ülemöödunud 75, veel aasta varem 30.

Kusjuures mäletate, selle aasta juulikuus laskis ennast Moskvas maha üks minister. Esma- ja erakordne lugu, kuid mis kadus umbes nagu vette kukkunud kivi poolt tekitatud pinnavirvendus ülejäänud lainete sekka.

Nüüd tundub, et see kõlas omamoodi stardipauguna. Peale seda, alates augustist said arreteerimised uue hoo, lisandus 50 uut nime. Kusjuures eriti murtakse „omade“, st jõuvaldkonna esindajate hulgas (neid on üldarvust 32%, järgmine ehk ehitussektor ehitus- ja kommunaalsektor 21%, transport 14% jne)

See on liiga silmatorkav protsess, et asjast mööda vaadata. Ning liiga selget tendentsi moodustav, et mitte mõelda põhjuste üle.

Jõuorganite enesetõestamine

Üks võimalik seletus on see, et lihtsalt organid teevad seda, mida nad on disainitud tegema, rapivad oma söödabaasi, tõestades sel moel oma kasulikkust ja innukust. Lihtsalt muutunud on see, et puuduvad nö pidurid. Et vanad „katused“, mis oleks süüdlaseid kaitsnud – ja uskuge, süüdi on selles süsteemis igaüks – need vanad katused enam ei toimi.

Kasvavatel tuuridel repressioonimasin lihtsalt ei saa omaenda loogika kohaselt ennast ise peatada. Ta lihtsalt peab hakkama sööma ka omasid. Sest et mingid tülid ja hõõrdumised on õhus alati, eriti kahaneva ressursibaasi korral. Imelihtne on sel juhul võtta välja kaust ja/või lasta käiku vanad head võtted pealekaebamise mõttes. Muuseas, ka see „vana kunst“ on teinud taastuleku peale sõja algust, meenutades juba Stalini aegu. Aga see teema viiks meid praegu kaugemale põhiloost.

Teine võimalik seletus on siiski suunatud, aga mitte sõnastatud juhtnööri järgimine. Kuna riigiaparaadis on viimasel ajal katkenud see vähenegi tagasisidestamine, siis palju toimib nö aimamisi. Alluvad püüavad huupi ära arvata, mida ülemused soovivad.

Tegelikult muidugi on see ülemus üks tükk, kelle sõnu ja žeste üritatakse enda jaoks tõlkida ja siis ettevaatliku innukusega ellu viia. Liigne innukus on oht omakorda süüaluseks sattuda, nii nagu praegu on paljud Z-bloggerid ja muud turbopatrioodid seda üllatusega avastanud.

Vastupanu mahasurumine

Ja see sõnastamata noogutus võib olla nn „uue eliidi“ lavaletulemisega seoses. Vana eliidi ilma sõnadeta ja põhjenduseta kaitsetuks muutmine peab sel juhul tekitama õhustiku, mis peaks vähendama vastuseisu uute nägude ja nimede, nö võõraste mängurikkujate tulekule.

On siililegi selge, et kiirelt kärbuva tulubaasi tingimuses üritavad vanad kalad säilitada oma juurdepääsu peamisele sissetulekute allikale. Selleks peamiseks allikaks pole ammu enam gaas ja nafta, vaid juurdepääs eelarvele.

Nii et üha hoogustuvat repressioonilainet vana eliidi vastu võid tõlgendada kui ettevalmistavat tulelööki nn kolmanda kaardiväe tulemisele. Sellele uuele jõule, mis on kõige eest ja värskelt tänu võlgu Puutinile ja peaks seeläbi olema ustav.

Ainult et ajalugu õpetab, et enamasti tulevad tsaaritapjad / mängumuutjad justnimelt kaardiväe ehk eliidi hulgast, olgu see uus või vana.

---

lugu ilmus siin  

Puutin kui Suur kustutaja, lõpetaja ja tasalülitaja.

Muu hulgas on ta nüüd lõplikult suutnud tasalülitada ka Riigiduuma, selle parlamenditaolise moodustise, mille legitiimsus ja mõttekus on üleüldse olnud küsitava väärtusega, aga nüüd see ümmardus Suureks Nulliks. Miinusmärgiga nulliks, kui see oleks võimalik

Iga, absoluutselt iga parlamendi peamine funktsioon, olemasolu põhjendus ja õigustus on järgmise aasta eelarve arutelu. Parlament kui nähtus tekkiski selleks, et vaielda vastu kuningale teemal, et kuskohast võtta raha ja kuhu seda kulutada.

Kõik muu on sinna juurde kah kuuluv, igatsugu seadusloome (ehkki parlamendid reeglina ei loo, vaid pelgalt arutavad/parandavad jne mujal loodud seaduseelnõusid) on siiski sekundaarne.

Peamine võimalus igal eraldivõetud parlamendiliikmel, poliitilisest jõust rääkimata on enda tõestamine valijate silmis. "Meie kaitseme teie huvisid!" - tuleb tuttav ette?

Parlamendi roll

Milles see kaitse väljendub? Maksude määramises ja kogutud rahade ümberjagamises. See on ka kõik. Parlament ei loo raha. Ta jagab ümber. Tõestades, et "see teema on tähtsam, anname siia rohkem" või "see teema on jura, sinna pole raha vaja"

See on sisuliselt ainuke hetk, millest keskmine valija / partei sponsor saab aru et "jaaaaa, tõepoolest need tegelased teevad midagi kasulikku / kahjulikku" (sobiv alla joonida). Kaitsevad koolimaja katust, kohalikku põllumajandust, kultuuri või tankitööstust, vahet pole.

Nüüd aga juhtus vene parlamentaarses ajaloos midagi ajaloolist. Mitte küll parlamentaarset, see tähendab arutelulist. Aga ajaloolist. Sest et ei arutatud. Mitte midagi. Üleüldse.

Null ettepanekut

Vene eelarvepoliitika peamine instrument ehk siis järgmise üheaastase ja perspektiivse kolmeaastase kava kinnitamine läbis seekord parlamantaarsed kuulamised ilma ühegi parandus-ettpanekuta. Null ettepanekut. Mitte ühtegi.

Kusjuures see muudatus on seda hämmastavam, et seda ei saa kirjutada Suure Mängumuutja ehk sõja arvele. Sõda on peetud Venemaal enam-vähem kogu aeg, kuid isegi Ukraina vastu suunatud täiemahulise sõja ajal, viimaste aastate jooksul on eelarve arutelu käigus tehtud sadu, mõnikord isegi neljakohalises mahus muudatus-ettepanekuid.

Vene politoloog Jekaterina Šulman tõi hiljutises interjvuus välja, et 2024.a eelarve kohta tehti u 900, 2025.a osas isegi ligi 1100 ettepanekut. Nüüd on aga saabunud mingi letargia, ettepanekuid lihtsalt ei tehtud. Ka varasemad oli ette kooskõlastatud ja mitte „vastuvaidlevad“, vaid dekoratiivsed, kuid ikkagi nad vähemalt olid.

Hirm kui halvaja

Mis on siis muutunud, miks enam isegi ei vaevuta mängima parlamentarismi põhimänge? Võibolla on asi selles, et on aru saadud mõlema mängu illusoorsusest? Nii parlamentaarsuse kui eelarve ettemääratuse osas? Kurjade keelte väitel oli varem ilma katteta iga kolmas eelarveline rubla, nüüd juba iga teine.

Pigem arvan, et see on seotud hirmuga. Venemaa repressiiv-mehhanisme on praegu võrreldud traktoriga, millel puudub nii pidur kui tagasi-käik. Igaüks, alates tänavamuusikust kuni A-klassi riigiametnikuni on praegu arreteeritav, süüdistatav kui kinnimõistetav. Ei möödu nädalatki, kui ei panda kinnimajja mõnda asekuberneri või ministri asetäitjat. Hirmuäratav Moolok sööb kõiki.

Üks teine Venemaa enda ekspert, sealses majanduses igat korrust tajuv Dmitri Potapenko on öelnud, et praegune Venemaa poolt peetav sõda on täiesti anti-imperiaalne projekt. Sest et see muudab impeeriumit järjest vaesemaks. Vaeseid impeeriumeid pole aga olemas.

Seega Putin kustutab mitte ainult vene parlamentarismi, vaid ka Impeerumit kui sellist. Palju edu talle selles!

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Trump, Jaapan, Gruusia

- Donald Trump jätab ära või vähemalt lükkab edasi kohtumise Putiniga. Erinevalt Alaskal toimunud eksprompt-kohtumisest (mis osutus sisutühjaks) üritati nüüdset ette valmistada, selle käigus aga selgus, et vene pool plaanib uut tühikohtumist.

Trump siirdub selle asemel Aasia-turneele. Viimase kohta on küll vähe eelinfot, kuid kavades on kirjas nii kohtumine Xi'ga, visiit Jaapanisse kui ka Malaisiasse ja Lõuna-Koreasse

- Jaapan saab esimest korda oma ajaloos nais-peaministri. Tavaliselt jätan ma selle soolise aspekti tähelepanuta, kuid Jaapani puhul on see tõesti oluline nihe, sest poliitika on selles riigis meeste pärusmaa (nt parlamendis on ainult 10% naisi, samas kui G7 riikides on see näitaja u 30%). Olulisem on aga see, et Jaapan nihkub eemale II MS pärandist, st ainult enesekaitsele pühendumisest ning valmistub üha enam projetseerima oma jõudu ka väljapoole (vastukaaluks Hiinale)

- Gruusia omakorda nihkub üha kaugemale Läänest ning lähemale Hiina poolt juhitud mitte-vabale maailmale

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Autoritaarsusest Venemaal ja Eestis

„A mis meil teistmoodi on kui Venemaal? Meil on ju kõik samamoodi!“ Arvan, et olete kõik neid väiteid kuulnud inimeste poolt, kes kas otse või varjatult üritavad Venemaad valgeks rääkida

Jäi silma Stephen Kotkin (kõrgelt tunnustatud ajaloolane, üks tuntumaid autoritaarsete režiimide uurijaid, eelkõige oma Stalini käsitluste poolest) loeng, milles ta toob välja kuus tööriista, mida peab kasutama autoritaarne režiim, kui tahab olla edukas ja püsiv. See ei tähenda seda, et autoritaase režiimi tunnuseid ja/või tööriistu ei võiks olla rohkem, kuid võtkem aluseks need kuus

1- Usaldusväärne instrumentaarium repressioonideks ja vägivalla rakendamiseks võimu eesmärkide toetuseks. Selline jõud, mis on valmis kohe, nüüd ja praegu väljuma kasarmutest ning ainuüksi mille mainimine paneb võimalikud vastalised hirmunult tagasi tõmbuma, kartes tänaval läbiuhmerdamist, muust ja hullemast rääkimata

2- Pidev ja mahukas raha sissevool, olgu siis maavarade müügist, välisabist või nt salakaubandusest, mida saab suhteliselt kontrollivabalt/läbipaistmatult kulutada lojaalsuse ostmiseks ja repressioonide kinnimaksmiseks

3- Võimekus tuua kiirelt tänavatele piisav hulk režiimi toetajaid, kes võivad meediapildis üles kaaluda võimalikud vastalised meeleavaldused

4- Võimekus piirata või suunata inimeste eluteede valikuid, jättes neid nt ilma võimalusest astuda kõrgkooli või riigiteenistusse vms „elitaarsele“ väljundialale

5- Kontroll peamiste meediakanalite üle ja/või interneti üle, tsensuuri võimekus

6- Võimas narratiiviloome, võimekus kontrollida lugu sellest kes oleme „meie“ ja kes on „nemad“ ehk vaenlased, miks meil on õigus siin valitseda

Mida rohkem „tehtud“ linnukesi on täidetud selles tabelis, seda rohkem on põhjust rääkida autoritaarsusest. Võtame need siis punkthaaval ette.

1- Venemaal on neid jõuinstrumente rohkem kui me nendest isegi teame, alates politseist kuni eriteenistusteni ja trollivabrikuteni. Tavakodanik läheb Venemaal politseid nähes igaks juhuks teisele poole teed. Eestis on olnud ainult üks juhtum, kui kasutati mahukat ja nähtavat politseivägivalda meeleavalduse vastu, see oli nn Pronksiöö paiku ja ka isegi selle käigus kinnipeetutest mõisteti osa hiljem õigeks

2- Raha sissevooluga on Venemaal viimasel ajal raskusi (muuseas raha sissevoolu läbilõikamine oligi peamine jõuõlg, mida soovitas kasutada Stephen Kotkin), kuid vaatamata sellele on riigi kontrolli all kraami riigist välja müük ja/või variskeemide kaudu sisseostmine vähekontrollitava rahavoolu allikas. Eestil seda lihtsalt pole, vähene eurorahastus on nii põhjaliku kontrolli all mis vähegi võimalik. Läbipaistmatus rahakasutamises alates riigieelarve „suletud ridadest“ kuni korruptiivsete sularahavoogudeni – eri kategooriates on see VF’is 30-50%, Eestis vast maksimum kümnendik sellest tasemest.

3- Riigitruude ühenduste, eriti noorte keskkonnas, on Venemaa üsnagi nähtavalt aktiivne, ehkki mitte tõhus. Vaatamata sellele on ohtralt olnud nt Kremli korraldatud „spontaanseid“ miitinguid võimude toetuseks, mida siinkandis on raske isegi ette kujutada

4- Telefonikõne „sealt kus vaja“, rääkimata lihtsast lülitamisest „terroristide ja muude pahalaste“ registrisse on VF argipäev, mis keelab tegevuse nt hariduses või ajaakirjanduses. Eestis sellist kombestikku ja instrumentaariumi minuteada lihtsalt pole

5- Meediakontrolli mõttes – jah ERR võib olla vaadatavuse tipus, kuid selle sisu pole ligilähedaseltki „vihatihe“. Katseid veebis riiklikku kontrolli kehtestada Eestis sisuliselt lihtsalt pole, riiklike sõnumirakenduste pealesurumisest rääkimata. Eestis on valitsuse, presidendi ja riigi sõimamine sisuliselt karistamatu igapäevane tegevus, Venemaal karmilt karistatav

6- Narratiiviloome mõttes võib väga tinglikult Eestit ja Venemaa Föderatsiooni ehk isegi pidada võrdväärseks idee, mitte teostuse mõttes. Eestis pole midagi ligilähedastki sealsele Võiduhullusele (победобесие) ja muule sõjakale kuripatriotismile

Seega – võrdlev tabel, hinnang skaalal 0 (ei ole) kuni 1 (on)



Kokkuvõte – Venemaal on autoritaarsuse instrumentaariumist kasutusel kuus kuuest, Eestis korjab ehk heal juhul kokku pudemete kaupaühe punkti. Seega, kuidas jääb väitega, et „Eestis on ju kõik samamoodi?“
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Gaza, Ukraina, Putin, ENPA, Nobeli preemia

- "Trumpi rahuplaan" Gaza sektori jaoks on piisavalt ebamäärane, et olla mööndustega vastuvõetav, kuid samavõrra ka mittetäidetav mõlema osapoole jaoks

- Juhul kui Ukrainale antakse üle Tomahawk raketid, siis see tähendab et Putini-poolse Trumpi-hanitamise aeg on läbi

- Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juurde sõjavastaste venemaalaste platvormi loomise mõte on selge ja lihtne, kuid teostus ja legitiimsus äärmiselt kaheldavad

- Nobeli rahupreemia andmise juures on sel korral veelgi olulisem selle mitte-andmine

- vene reservistide "erikogunemiste" loomise algatus peab looma illusiooni mingitest müstilistest reservidest, mille abil peaks Moskva justkui saama sõjapidamist jätkata ja laiendada, kuid reaalsuses sellest inimjõudu juurde ei tule

Saatejuht seekord Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Gaza, Tšehhi, Prantsusmaa, Süüria

- Iisrael ja Hamas üritavad vahendajate kaudu jõuda mingisuguselegi kokkuleppele. Nö tehnilistes detailides - sõjategevuse pausi peale panemine, pantvangide vabastamine ja Iisraeli vägede väljaviimine Gaza terriooriumilt võidakse teoreertiliselt isegi mingile kokkuleppele jõuda. Samas pikemas perspektiivis ei tundu mingi rahvusvahelise haldus-administratsiooni kokkupanemine Tony Blair juhtimisel kuigi toimiv, teda nähakse lihtsalt USA käepikendusena. Neutraalsem ja seega vastuvõetavam oleks mingi araabiamaade koalitsioon ja/või sealne esindusisik, mis suudaks kohalikele veenvam tunduda

- Tšehhi on juba mõnda aega olnud vene eriteennistuste jaoks pinnuks silmas, nüüd lisaks kõigele muule ka nende algatusega pidurdada vene diplomaatide/luurajate/mõjuagentide liikumist Euroopas.

- Tšehhi valimised on läbi (tehnilises mõttes väga korrektselt), kuid selgus pole veel saabunud ei uue valitsuse ega võimalike muudatuste osas poliitikates

- Prantsusmaa jäi taas ilma peaministrist, seekord rekor-lühikese ajaga (27 päeva, tavaliselt püsivad sealsed peaministrid ametis keskmiselt 2 aastat)

- Süüria "valimised" on nii uskumatu käkerdis, et sellest on politoloogilises mõttes väga keeruline rääkida. Tegemist on kummalise eelprotseduuriga, mille järel teoreetiliselt võivad kunagi toimuda ka päris-valimised ... aga võivad ka mitte

Saatejuht Andrei Tito, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saad järelkuulatav siit

Taani väinad kui relv

Maastikuvormide ärakasutamine enda julgeoleku tagamisel ja vastase kimbutamisel on läbi aegade olnud ilmselt üks olulisemaid vahendeid. Kas lahinguid on peetud kivide ja kaigastega või vibude ja nooltega, pole oluline. Kelle käes on olnud ümbrust kontrolliv kõrgustik või väljapääs merele, see on ka olukorra peremees. Vähemalt mõneks ajaks.

Taani väinad pole selles mõttes erand. Venemaa raius enda müüdi kohaselt kolm sajandit tagasi „akna Euroopasse“, saades väljapääsu Läänemerele. Tehnoloogia arenedes aga selgus, et see suure ja laiana näiv meri on kõigest keskmisest suurem vann, millele saab punni ette panna.

Või olgem ausad, Taani väinade kontrollimine loob jällegi uue näilisuse. Mõneti eksliku turvatunde, et seda kontrolli on võimalik kehtestada piisava efektiivsusega. Jah tõepoolest jälgimise mõttes on see tänapäevaste radarite abil nii enam-vähem tehtav. Kuid päriselt kontrollida kõike ja kõiki ei lase ei lõtkud (mere-)õigusrežiimis ega füüsiline võimekus igat laeva pidevalt ja päriselt kontrollida.

Muutuv raamistik

Õhu- ja meredroonide kasutuselevõtt muudab seda mängu veelgi enam. Vanamoelise, kuid tõhusa ankrulohistamise kõrval on vajadusel iga kaubalaev või isegi suurem purjekas muudetav droonikandjaks.

Lääneliitlased on nüüdseks asunud ahistama vene nn varilaevastikku (sisuliselt eksitav mõiste, aga vähemalt vormilt mõistetav), rääkides mh, et Taani väinad on üks selliseid kohti, kus seda saab kõige edukamalt teha. See tähendab, et eurooplased muutsid selle kitsuse omamoodi „relvaks“, mille abil Venemaa toimetamist takistada.

Pole just väga üllatav, et Venemaa näitab nüüd selle peale trääsa ja üritab omakorda Läänt heidutada, et nood seda omamoodi looduslikku relvasüsteemi liiga kergekäeliselt ei rakendaks. Ligi nädal aega tilbendas selles nüüd juba ka vene sõjalaev, tegeledes kõige otsesema sõjalise heidutusega. Avalikkusele teada andtud luureraportite kohaselt olla see võtnud ka mitte ainult „radarite lukustamine sihtmärgile“ vorme, vaid päädinud ka sõna otseses mõttes relvatorude sihitamisega NATO kopteritele jms.

Sõnum vene sõjalaevale

Kas seda nüüd nimetada „hübriidsõjaks“ või mitte, on maitse asi. Vähemalt osa julgeolekueksperte väidab, et kõik need nö hübriidsed tegevused on tegelikult hariliku sõjapidamise eri vormid. Mh kuuluvad sõjadomeenide hulka ka info ja isegi kõige üldisemad psühholoogilise mõjutamise vahendid.

Nii kentsakalt kui see ei kõla, siis ka sellised üldinimlikud ja loomulikud emotsioonid nagu nostalgia, igatsus kadunud hiilguse järele või hirm ja ebakindlus tuleviku osas on kasutatavad täiesti militaarses võtmes, vähendades või suurendades sihtgrupi motivatsiooni. Kuid see mõttekäik viib meid konkreetsest kirjatükist liiga kaugele.

Tuleb lihtsalt meeles pidada, et Läänemeri laiemalt ja Taani väinad kitsamalt on omamoodi kindlus, millele nüüd Mordor ... ptüi, ikka Moskva üritab oma kohta kätte näidata. See, et meie sõjamehed üritavad ohtu väiksemana ja kontrollitavana näidata, on arusaadav. Kindralid on reeglina viimased, kes sõda tahavad, sest nemad teavad liigagi hästi, mis on sõja hind. Kuid ühiskonnana laiemalt – sest sõjavägi on siiski tsiviilkontrolli all toimiv instrument riigi ja ühiskonna kaitsel – peame olema valmis kordama Ussisaarel öeldud soovitust vene sõjalaevale. Ning meeles pidama, mis juhtus selle laevaga hiljem.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Moldova, Gaza, Ukraina jne

- Moldova valimistel osutus küll võitjaks senine ja läänemeelne võimupartei, kuid ühtlasi kaotas ta kohti parlamendis võrreldes eelmiste valimistega (63 asemel 55), jäädes vaid napilt enamusse. Mitte-ühetähenduslikke momente on selles loos palju, selge on aga see, et Moskva sellega ennast loobunuks ei kuuluta

- Donald Trumpi nö rahuplaan Gaza sektori jaoks on küll kõlav, aga kas ka realiseeritav?

- USA kindralite välkkogunemine

- kas ja mis tingimustel võib Ukraina saada Tomahawk rakette

- vene ja valgevene sportlaste staatuse taastamine paraolümpiamängudel on paraku Moskva diplomaatiline võit, mida hakatakse edasi ära kasutama, saavutamaks järeleandmisi ka mujal

Saatejuht Pavel Ianov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Palestiinat võib tunnustada, juhul kui ta hakkab võitlema Hamasiga

Palestiina tunnustamine või mittetunnustamine riigina on taandatav ühe lihtsale küsimusele. Kas Palestiina ja Hamas on üks ja seesama asi või mitte?

Kolm vastusevarianti:

Esiteks – kui Hamas terroristlik organisatsioon on Palestiina riigi osa, siis ta ei vääri tunnustamist, sest sel juhul on Palestiina terroristlik riik.

Teiseks – kui Hamas on Palestiina riigist sõltumatult tegutsev terroristlik organisatsioon, kes lihtsalt tegutseb Palestiina territooriumil, siis Palestiina riik ei kontrolli enda territooriumil toimuvat ja seega ei vääri tunnustamist.

Kolmandaks - juhul kui Palestiina ja Hamas on eri asjad ja Palestiina vähemalt üritab Hamasi maha või välja suruda, siis võib Palestiina riiki selle pingutuse eest toetada, mh ka riikluse tunnustamise kaudu. Aga kas me näeme selliseid pingutusi?

Tunnustamist väärib riik, mis vastab riikluse tunnustele, mh kontrollib oma territooriumil toimuvat. Kas Palestiina kontrollib?

Tunnustada Palestiinat selleks, et sel moel „karistada“ Iisraelit tema tegevuse eest Hamasi hävitamisel ja pantvangide vabastamisel, on esiteks vale ja teiseks ei saavuta seda eesmärki, mida deklareeritakse. Iisrael ei lõpeta seetõttu oma pingutusi pantvangide vabastamiseks.

Veelgi valem ja küünilisem on tunnustada Palestiinat selleks, et konverteerida enda poliitiliseks kapitaliks ja võimalikuks toetuseks valimistel seda häälekat vähemust, kes tänavatel Palestiina lippu kandes ja trummi tagudes tunduvad kasuliku ja ärakasutatava poliitilise energia kandjana.

Jah loomulikult ongi poliitika, sh rahvusvaheline, tihti küüniline, kuid kui me tahame rääkida „reeglitepõhisest maailmast“, siis peame suutma vastata lihtsatele küsimustele. Kas me tunnustame ja toetame seeläbi terrorismi?

Lõpetuseks ja selgituseks – ei ma ei toeta Iisraeli meetodeid oma ülesannete lahendamisel. Enda „julgeolekuhuvide kaitsmine ja ohu likvideerimine“ võõral territooriumil on kuratlikult libe tee, mille kehastusena me näeme praegu Ukrainas toimuvat veresauna, kus Moskva kasutab samasugust retoorikat.

Aga ma ei näe ka, kuidas Palestiina riikluse tunnustamine aitaks võitluses ülemaailmse ja universaalse ohu – terrori kasutamise vastu.

---

lugu ilmus siin