Soome-Vene erisuhetest

Delfi küsis kommentaari Putini-Niinistö kohtumise teemal, 

tulemus näha siin.
 

Tõsi küll, lipsas sisse viga - Mannerheimi haual käis Putin siiski 2001, mitte 2011 aastal.

Venemaa regionaalsed võimalused ja globaalne ambitsioon

Riigikogu Toimetised korraldas Venemaa teemalise vestlusringi, milles lisaks väljaande peatoimetajale Helle Ruusing osalesid: välisministeeriumi asekantsler Sulev Kannike, Logistika ja Transiidi Assotsiatsiooni konsultant Andrus Kuusmann, Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ja Tartu Ülikooli politoloog, Akadeemilise Balti ja Vene Uuringute Keskuse projektijuht Karmo Tüür. 

Materjaliga saab tutvuda RiTo kodulehel.

Разбор полётов: ringvaade

Hooaja viimases saates sai tehtud omamoodi ringvaade. Ehk siis kapatud läbi tervest virnast teemadest, mis hetkel õhus ja jäävad ilmselt sinna veel jupiks ajaks. 

Valimised Kreekas ja Prantsusmaal ning nende võimalike tulemuste võimalikud mõjud eurotsoonile ... ja kuidas see siis omakorda võib mõjutada Eestit. Süüria kodusõda ja selle mõjud regionaalsele julgeolekule ... ja laia maailma mõju toimuvale. Noh ja lõpuks selline universaalne küsimus - mis peaks olema Eesti välispoliitika teemadeks lähiaegadel.

13.juunil eetris olnud saates oli seekord pisut muutunud meeskond - lisaks tavapärastele osalejatele Karmo Tüür ja Jevgenia Garanža andis oma panuse Jevgeni Ossinovski (Harri Tiido ei saanud seekrod osaleda). Saadet saab kuulata siin.

Kuulmiseni järgmisel hooajal!

Vene kokteil: liberaliseerimine, demokratiseerimine ja repressioonid.

PM küsis, mina vastasin:

-----------

Kuidas te suhtute meeleavaldusse, mis toimub täna Venemaal? Kas te olete Miljonite marssi pooldaja? Milline on selle meeleavalduse eesmärk?

Rahumeelne kodanikuaktiivsuse ilming on alati tervitatav, toimugu see kus tahes ja mis iganes põhjusel. Kodanikuühiskonna eneseleidmine ja -kehtestamine toimub tihtipeale lainetena ja tänavatel. Nendel hetkedel tahuvad kodanikud ise oma jõudu ja on ka märgatavad ajakirjandusele, vahepealne organisatoorne töö jääb lihtsalt varju.

Eesmärgiks võib pidada sedasama mida kõikjal mujalgi maailmas soovivad tänavale tulnud kodanikud - et võim neid kuuleks, et veenda iseennast ja ümbritsevat maailma oma soovide tõsiseltvõetavuses, et nendega arvestataks.

Hiljuti Putin võttis vastu meeleavalduseseaduse muudatuse. Miks oli see nii kiirelt tehtud? Kas Putin kardab opositsiooni järgmisi samme?

Võttis selle seaduse siiski vastu Duuma ja Putin ainult allkirjastas. Praegu on toimumas kolm muudatust korraga - parteide loomise lihtsustamine, kuberneride valitavuse taastamine ja meeleavalduste korraldamise reeglite karmistamine. Märgiliselt ühekorraga liberaliseerimine, demokratiseerimine ja repressioonide karmistamine - väga omapärane kokteil, kas pole?

Kremli poliittehnoloogid teavad väga täpselt, et aasta teises pooles on oodata olude halvenemist. Rubla sisuline ostujõu langus üheskoos tariifide tõusuga, riigi kahanevad võimalused täita oma sotsiaalseid lubadusi jne. Uute parteide loomise ja kubernerivalimiste kaudu lastakse osa aurust välja, kuid meeleavalduste oht suureneb kordades.

Eile politsei otsis läbi opositsiooni esindajate korterid. Mis te sellest mõtlete? Mis võimud sellega tahavad näidata?

Selle tegevuse nimeks on heidutamine. Ehk siis avalik ja näitlik demonstreerimine, tegemaks selgeks, kes kontrollib olukorda. Samasuguseid või sisult ligilähedasi võtteid kasutavad jõuorganid kõikjal, seda eriti jäiga režiimiga riikides.

------------

lugu ilmus PM/DzD venekeelses portaalis

Разбор полётов: NATO ja Egiptuse valimised

30.mai saates oli teemaks NATO, selle sisemised arengud, raketikilbi väljaehitamine, suhted Venemaaga, majandusraskuste mõju organisatsiooni teguvõimele, Afgaanist väljatulemine jne. Teiseks teemaks Egiptuse valimiste käik ning laiemalt nn Araabia kevade kulg.

Saates, nagu ikka selles formaadis - Harri Tiido ja Karmo Tüür ning saatejuht Jevgenia Garanža. Kuulda saab siin.

29. Venemaa veerandtund: valitsuse uuendus

29. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (27.05.2012).

Teemaks Venemaa Föderatsiooni uus valitsus. Peale Putini ja Medvedevi kohtadevahetust uuenes u 2/3 võrra valitsuskabineti koosseis. Millest on tingitud selline raputus ning kas võib siit lugeda välja ka mingeid muudatusi poliitikas?

Vestlemas Karmo Tüür ja Jüri Maloverjan, Moskva BBC toimetuse ajakirjanik.

Salvestise pikkus 15:54, faili suurus ca 22 Mb.

Kuulda saab ABVKeskuse podcasti lehel - nr 29.

Inauguratsioon nr.3

Mõni päev tagasi pühitseti Vladimir Putin uuesti presidendiks, nüüd juba kolmandat korda. Samas võib öelda, et tegemist on tema neljanda ametiajaga, kuna ka peaministriks olles jäid riigi ohjad suuresti Putini kätte.

Veelgi enam, võib koguni väita, et see oli juba viies kord ametisse astuda, sest 31.dets 1999 sai Putinist presidendi kohustetäitja seoses Boris Jeltsini ennetähtaegse tagasiastumisega. Noh ja kui seda rida veel pikemaks venitada, siis võib nüüdset võimustumist nimetada kuuendaks, sest juba augustis 1999 sai Putinist peaminister ja ametlik „järeltulija“, nagu Jeltsin teda nimetas. Ja kui tahta, siis võiks rääkida ka varasemast nö varivõimust, mis kuulus Putinile kui FSB ülemale ja Julgeolekunõukogu esimehele … aga see läheks juba väga pikaks ja liiga vandenõuliseks.

Vandenõulisi sosinaid on Putini ümber teisigi, kuid jätkem need kõrvale ja vaatame asjadele pisut asjalikuma pilguga. Noh ja mis saaks olla veel asjalikum ning kuivem kui arvud. Mida räägivad need arvud meile nö Putini ajastust, mille uue etapi pompöösse tähistamise tunnistajaks me hiljuti olime?

Karm reaalsus

Millest siis alustada? Prooviks millestki nii triviaalsest nagu territoorium ja rahvastik.

Venemaa pindala on ühest küljest killukese vähenenud – Hiinale loovutati 2008.a pisuke jupike „püha ja jagamatut“, täpsemalt osa Amuuri ja Ussuuri jõgede saarestikust. Teisest küljest aga kuulutati enda omaks lahmakas arktilist merepõhja, kinnitades sinna muistsete maadevallutajate kombel oma lipu.

Rahvastik on paraku tublisti vähenenud. Ametlike andmete järgi on kadu vähemalt kolm miljonit – 146 miljoni asemel on nüüd 143. Süveneb nö varjatud migratsioon ehk mujale „ajutiselt“ tööle või õppimaasumine ning paraku puudutab see just parimat osa rahvastikust. Samas on viimaste aastate demograafiline trend lootusrikas, pidev kahanemine on peatumas ning optimistid räägivad koguni võimalusest, et Venemaa rahvastik hakkab jälle kasvama. Tõsi küll, toimub see suuresti migratsiooni arvel ning see ei jäta mõjutamata muid Venemaa siseprotsesse.

Majandusnäitajad kõlavad see-eest üpris kenasti. Kui võtta kõige üldisem ja levinum näitaja ehk SKP, siis see on Putini ajal nominaalselt kasvanud suisa üheksakordistunud (200 miljardilt vs 1,8 triljonit USD) ning paikneb maailmas auväärsel üheksandal kohal. Kui võtta seesama arv nüüd pisut mõistlikuma skaala järgi ehk siis ümberarvutatuna ostujõu järgi ja inimese kohta, siis tuleb pilt tagasihoidlikum – u 16 tuh USD inimese kohta aastas ja 69 koht maailmas, kuid see-eest on ka see näitaja Putini ametiaja jooksul vähemalt neljakordistunud!

Tõsi küll, see suurenemine pole ilmselt siiski toimunud Putini isiklike teenete tõttu, vaid pigem vastupidi. Putini üks lubadusi on olnud riigi sissetuleku allikaid mitmekesistada, kuid läinud on vastupidi. Kui 1999.a moodustas toormemüük 45% Venemaa ekspordist, siis nüüd on see näitaja u 70%. Ja ühe peamise müügiartikli ehk nafta hind on kerkinud u 20 USD pealt vähemalt viiekordseks (tipphetkel 2008 küündis see kuni 140, siis langes järsult ning viimastel aegadel on kõikunud kuskil 100-110.-USD kandis).

Need magusad lubadused

Mida on siis veel lubatud? No kindlasti võitlust korruptsiooniga. Üldistatult võib öelda, et muutunud pole suurt midagi. Teaduspärast pole tegu valdkonnaga, mida saaks sama hästi mõõta kui näiteks nafta hinda või keskmist temperatuuri, kuid korruptsiooni taju indeksi järgi oli Venemaa näitaja aastal 1999 2,4 ja on täpselt samal kohal ka praegu. Levada keskuse küsitluse järgi on pilt pisut hullemaks muutunud: võrreldes 10 aasta taguse ajaga on vähenenud nende hulk, kes arvavad et altkäemakse annavad ainult sulid (13% asemel arvab nüüd nii 10%) ja kasvanud nende arv, kes teavad et altkäemakse annavad kõik probleemidega kokku puutuvad inimesed (51% asemel nüüd 55%).

Mõistagi lubab iga poliitik paremat elu. Kõikvõimalikud elukvaliteedi näitajad, sh keskmine eluiga (70 aastat ja 112.koht maailmas), tervis jms jätavad üsna niru mulje. Samas haridustase jms sikutab keskmist ülespoole ja Venemaa kuulub siiski kõrge elatustasemega riikide hulka (66 koht maailmas). Rikkuse jagunemise järgi pole see kõrge tase aga mitte kõigile kättesaadav (ebavõrdsuse indeks 37,5%), „õnneindeksi“ järgi jääb Venemaa viimase kolmandiku hulka (108.koht), kuid mõlema näitaja osas olukord tasapisi paraneb!

Lubatud on ausaid valimisi. See teema on Venemaal mõistagi valus ja Putini enda viimatised valimised pole selle osas erand. Massilised protestid, mis toimusid ka selsamal inauguratsioonipäeval, politseivägivald jms ei jäta Venemaa uue/vana valitseja võimuleasumisest mitte just kõige paremat muljet.

Kui nüüd aga üldistada, siis tuleb tunnistada, et ega Vladimir Putin pole parem ega halvem nö keskmisest riigijuhist. Tal on olnud nii vaieldamatuid õnnestumisi (olgu selleks või aastaid korratud lubadus säilitada riigi terviklikkus) kui ka ebaõnnestumisi (nt toormemüügi sõltuvusest vabanemine). Rahvas on üldiselt igal pool rahulolematu ning valitseja vahetumist tahab aeg-ajalt igaüks.

Mõistagi võiks Venemaal paremini minna. Kuid olgem ausad – kõik oleks võinud olla ka palju hullem. Kuni riigil jätkub raha toretseva, kullast ja karrast nõretava inauguratsioonipeo jaoks, pole ju asjad päris halvad. Või kuidas?

Karmo Tüür

9.05.2012

---------

lugu ilmus vene keeles ajalehes DzD