Medvedevi entsüklopeedia

Jah, on selline raamat. Mitte Venemaa Föderatsiooni presidendile Dmitri Medvedevile kuuluv entsüklopeedia, vaid entsüklopeedia temast. Meiesuguses, võimu millekski pisut kaugeks ja võõraks pidavas ühiskonnas võib sellist nähtust, kui võimukandjale juba elueal mälestusmärke püstitatakse ja temast raamatuid kirjutatakse, see ju pisut imelik näida. Kuid mitte mujal, seda enam presidentaalsetes riikides.

Raamatu autoriks – või õigemini entsüklopeedia koostajaks – on Nikolai Zenkovitš. Selle mehe nimi ei peaks olema päris võõras Venemaa teema vastu huvi tundjatele. On ta ju treinud kuhjade viisi sarnaseid teatmeteoseid, millest osad eestistatudki. „Atentaadid ja lavastused Leninist Jeltsinini“, „Marssalid ja peasekretärid“, „Möödunud sajandi saladused“ – juba ainuüksi need pealkirjad annavad aimu, mis sorti kirjandusega see mees endale leiba ja tuntust teenib.

Kindel äriidee
Neid, kes tunnevad huvi oluliste isikute vastu, leidub alati. Saladused köidavad veelgi enam. Teatmeteosed – see on üsna kindla peale minek. Pannes need kolm asja kokku, pole ka imestada, miks autori sulest ilmub ridamisi raamatuid, mh „Kõige salajasemad sugulased“, „Rahvuslik poliitika: loojad ja täideviijad“ jne. Menuraamatuks osutus tema eelmise Venemaa presidendi kohta käiv samasugune teatmeteos „Putini entsüklopeedia. Perekond. Meeskond. Oponendi. Järeltulijad“ – tõsi küll, need ja paljud muud on veel eestistamata.

Kuid mitte autorist ja tema edukast ärinišist pole juttu. Medvedevi entsüklopeedia sisaldab enam kui 500 leheküljel üle 300 isikunime, kes siis autori nägemuse järgi on olulised, kirjeldamaks Medvedevi tausta või ümbrust. Loomulikult on siin ära toodud kõikvõimalikud tema olulised sugulased, alates vaar-vanaisast ja lõpetades pojaga. Lisaks sellele ka oluline osa Venemaa praegusest ja endisest eliidist.

Üks huvitavamaid momente entsüklopeedia juures on valik nendest inimestest, kelle kohta on Tema Ise ehk president Medvedev midagi suvatsenud arvata. Nendest inimestest ja arvamustest saab soovi korral kokku panna teatud psühholoogilise profiili. Omaette küsimus on, kas see profiil ikka peegeldab Medvedevi tõelist olemust või ainult sobib selle pildiga, mis paistma peab.

Presidendi arvamus
Nii ehk teisiti, kiidetakse nt Pjotr Stolõpinit. Medvedev olla selle 20.saj alguse vene liberaalse reformaatori kohta öelnud, et tema reformid on eeskujuks Venemaa praeguste rahvuslike projektide elluviimisel. Margareth Thatcherit (liberaalse majanduse võrdkuju paljude silmis) olla ta aga nimetanud „riigitegelaseks, kes kutsuvad esile austust ning kelle teod on äärmiselt olulised“.

Loomulikult enamiku raamatus äratoodute kohta pole Medvedevi hinnangut lisatud. Sest no mida sa ikka lisad nt pressisekretäri Timakova või nõunik Trinoga kohta. Või mida sa julged öelda nt Boriss Jeltsini või veel hullem Vladimir Putini kohta.

Mis meile võiks huvi pakkuda, on kirje Toomas Hendrik Ilvese kohta. Kaheleheküljeline „toimik“ on neutraalne ja asjalik. Tõsi küll, ebaproportsionaalne osa selles kirjes kulub pronkssõduri teemale, aga eks seetõttu Eesti president üldse koha leidiski Venemaa presidendi teemalises entsüklopeedias.

Omamoodi veelgi põnevam näib aga see, et keda ei mainita. Siit võiks teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi. Olgu öeldud vaid kaks nime, keda meie inforuumis Venemaast rääkides oluliseks peetakse mainida ning kelle nime värskes entsüklopeedias ei leia. Anna Politkovskaja ja Mihail Hodorkovski. Aga no ega siis iga nimi ei pea kah ühtede kaante vahele mahtuma. Pealegi – pole need nimed ju Medvedevi süsteemi osa.

Aga nii ehk teisiti – vahva on tõdeda, et teatmekirjandus pole surnud. Medvedevi entsüklopeedia on olemas. Nüüd ka minul. See, et enamiku riigijuhtide nimelisi teatmeteoseid ei kirjutata, ei muuda midagi.

Karmo Tüür
26.05.2009