Pikalevo näidisjuhtum

Venemaa kuulsamaid linnu on Pikalevo. Kõlab veidralt, kas pole? Sellest umbes 20 tuhande elanikuga linnakesest, mis jääb paarsada kilomeetrit Peterburist ida poole, pole kuuldud varem ega kuulda ilmselt ka hiljem. Kuid hetkel on see nimi hambus nii lihtsal venemaalasel kui sealsel juhtkonnal.

Kurikuulsaks muutus linnake üleöö, peale seda kui sealne rahvas otsustas protesti märgiks sulgeda föderaalse tähtsusega maantee ning olukorda tuli lahendama Tema Ise – ehk siis Vladimir Putin isiklikult.

Nii nagu igal eredal sähvatusel, nii ka sellel on oma eel- ja järellugu. Pikalevo kujutab endast tüüpilist unist provintslinna, mis nõukogude korra viljastavates tingimustes muutus nn mono-asulaks. Ehk siis sedasorti asumiks, kus tööd andis üks, aga see-eest suur ettevõte.

Majanduskriis tegelikkuses
Pikalevos oli peamiseks tööandjaks sealne tsemenditehas. Vormiliselt küll kolm eraldi tehast, millel ka eri omanikud, kuid tegelikult kuulusid need ühte tehnoloogilisse tsüklisse, kus ühe osa peatumine stoppab ka ülejäänud. Nii ka juhtus.

Vaatamata Moskva juht-tandemi kinnitustele, et maailma raputav finants-kriis Venemaad ei puuduta, näitab tegelik elu midagi muud. Juba eelmise aasta augustist tekkisid häired ka Pikalevo tehaste ketis. Üks lõpetas oma töö, teised hakkasid ka otsi kokku tõmbama.

Jupp-haaval koondatavate inimeste elu muutus üha keerulisemaks, kohapeal käinud ajakirjanike sõnul jõuti sõna otseses mõttes koriluseni, kus süüa hakati tegema nõgestest ja võililledest. Mis selles siis ikka niiväga pole, võib küsida, vene inimene on keerulisematki üle elanud.

Suur ülemus lahendab kõik?
Asja muudab topelt-raskeks aga asjaolu, et peale rikkalikuma toidulaua jõudis ka sellistesse mono-linnadesse tänapäevane pangandus. Ning suur osa inimestest tõttas kasutama seninägematut hüve – pangalaenu. Mis see endaga toob, pole vaja vist kirjeldadagi, suur osa eestimaalastestki tea seda liigagi hästi.

Nii ehk teisiti, meeleheitele viidud elanikud hakkasid mässama. Ehkki organiseeritud nõudmiste ja ametiühingute kaudu asja-ajamise kogemust pole sealkandis kuigivõrd palju, mäletatakse eelmise suure kriisi ajast ühte võtet – teede sulgemist. Näljased, kiivritega kopsivad kaevurid, sulgemas raud- ja maanteid, see pilt püsib silme ees siiani nii lihtsal töölisel kui riigi juhtkonnal. Mõeldud-tehtud.

Pikalevo elanikud sulgesid riikliku tähtsusega maantee Novaja Ladoga ja Vologda vahel. Liiklusummik venis enam kui 400 kilomeetri pikkuseks. Ning siis juhtus see, mida kohalikud elanikud lootsid ja ülemused kartsid. Saabus Putin.

Käsitsijuhtimine
Nagu Putin kirjeldas, hakkasid kohalikud ametnikud tema saabumise eel sebima nagu tarakanid. Suur ülemus rivistas nad kõik üles, kärkis ja põrkis, sundis kohapeal ühte tehaseomanikku, Venemaa rikkamate inimeste hulka kuuluvat Oleg Deripaskat alla kirjutama lepingut, mis taastas tootmise. Mis aga kohalikele enim korda läks, et palkade maksmiseks eraldati rahad ning juba enne Putini lahkumist hakkas tööliste pangakontodele potsatama kaua-oodatud ülekanded.

Lõpp hea, kõik hea? Paraku pole see aga kaugeltki nii. Pikalevo probleemi Putini käik paraku ei lahendanud, sest võlgade ja pooleli-olevate pankrottide koormat see tegelikult ei hajutanud. Ning mis veelgi hullem, üle kogu Venemaa kaigub Pikalevo nimi nagu sõjahüüd. Iga väiksemgi samas olukorras olev asula otsib juba lähimat maanteed, mida blokeerida.

Üheks näiteks olgu kasvõi Pihkva oblasti pisiasula Krasnõi Lutš, mille ainus tööandja paneb uksi kinni. Monoasula monotehas tootis monotoodangut, nimelt klaas-läätsi valgusfooridele. Venemaa teises otsas paiknev fooride komplekteerimise tehas lõpetas töö ning ongi kõik. Kohalikud aga mõtlevad tõsiselt, mida teha, et Putinit kohale meelitada.

Käsitsi-juhitav riik, nii võiks tõlkida Venemaa mudelit. Kui kaua see suudab toimida?

Karmo Tüür
19.06.2009