Moldaavia jäi ikka presidendita

Sel esmaspäeval pidanuks Moldaavia saama endale uue presidendi. Kuid paraku läks nii nagu oligi arvata. Ehk siis president jäi valimata ja riik jätkab loksumist pikaleveninud poliitilise kriisi lainetel.

Ühest küljest võiks ma ju öelda, et see on ju hea – kuna läks täpselt nii, nagu ennustasin. Teisest küljest oleks selline ütlemine äärmiselt küüniline. Pealegi oletasin, et Moldaavia kommunistid võivad teha ratsukäigu ja lasta presidendivalimistel siiski toimuda.

Lühikeseks meeldetuletuseks – Moldaavias valib senise põhiseaduse kohaselt presidenti parlament ning selleks peaks kokku saama 2/3 häältest. 101-liikmelisest parlamendist seega 61. Kuid valitseval koalitsioonil on välja käi ainult 53 häält. Kommunistidel on ülejäänud 48.

Parlamendi suutmatuse tõttu…
Viibisin vahetult enne otsustavat valimispäeva Moldaavias. Kohalik ajakirjandus ja eksperdid oletasid üksteise võidu, et kas kommunistide liider, endine president Vladimir Voronin lubab kommunistidel hääletuse ajaks saali jääda.

Veel esmaspäeva hommikul räägiti sellest kui tõsisest võimalusest, et kommunistid lubatakse urnide juurde ja vajaminevad kaheksa häält leitakse. Kuid paraku nii ei läinud.

Vastavalt põhiseadusele peab president parlamendi nüüd laiali saatma ja välja kuulutama uued parlamendivalimised. Kuna aga ka eelmistel presidendivalimised ebaõnnestusid, siis pole Moldaavial hetkel presidenti, vaid selle kohusetäitja – parlamendi esimees Mihai Gimpu.

… minnakse põhiseaduse kallale
Omamoodi veidra ülesandena peab seega parlamendi spiiker ise parlamendi laiali saatma. Uued valimised saavad aga toimuda alles aasta peale eelmist laialisaatmist ehk 16.juuni 2010.a. Seni jätkab vana seltskond toimetamist.

Ei ole imestada, et sisuliselt juba laialisaadetud parlament soovib nüüd põhiseadust muuta. Eelkõige arutatakse presidendi valimise korra ümbermuutmist. Laual on kaks võimalust: kas muuta presidendi valimine parlamendis lihtsamaks (et vaja ei läheks mitte 2/3, vaid ainult pool häältest) või siis anda valimisõigus üldse otse rahva kätte.

Muude mullistuste kõrval kütab aga ka kirgi Gimpu ehk praeguse presidendi kohusetäitja soov muuta põhiseaduses ka keele nimetust. Gimpu on nimelt väitnud, et tunneb end rumeenlasena ja soovib, et moldaavia keele asemel oleks põhiseaduses kirjas rumeenia keel.

Kohtumiskohaks Moskva
Moldaavlaste soov rumeniseeruda pole aga niiväga üksmeelne. Kõige enam on sellele soovile vastu Moldaaviast lahku löönud killuke ehk Transdniestria. Selles Moldaavia ja Ukraina piirialal paiknevas kitsas de facto riigis elab üsna võrdselt moldaavlasi, ukrainlasi ja venelasi – ning nende peamine pretensioon Moldaavia suhtes ongi rumeenia keele pealesurumine. Transdniestria separatismi keskne õigustus kõlabki nii: me soovime rääkida oma keelt! See, et tegelikkuses valitseb seal vene keel, polegi nii oluline.

Mis muudab kogu mängu eriti põnevaks, on see, et mõlemal pool – nii Chisinaus (ehk Moldaavia pealinnas) kui Tiraspolis (Transdniestria keskuses) räägitakse põhiseaduse muutmisest ja presidendivalimistest.

Kahe poole senised tipp-poliitikud pole seni omavahelises dialoogis kuigi edukad olnud. Moldaavia praegune presidendikandidaat Marian Lupu ja Transdniestria võimuvahetust taotlev poliitik Jevgeni Ševtšuk aga kohtusid hiljuti. Mõlemad mehed viibisid üheskoos Moskvas. Edinaja Rossia kongressil. Maailm on imeline, kas pole?

Karmo Tüür
9.12.2009

(pildil nurgake Chisinau kunstiturult, kus mh vabalt ka CCCP-kraami saada)