Pronksiöö proloog

Mart Helme, Pronksiöö proloog, Kunst, Tallinn, 2007, 127 lk. 155-kroonine kaanehind pehmekaanelise õhukese raamatu kohta tundub palju, kuid mina ostsin, lugesin ja ei kahetse.

Lugedes tuli tahtmatult meelde üks teadmine, mille korjasin kunagi Soome-Venemaa piiriülest koostööd uurides. Soome poolel rääkisid Venemaast ja seal peituvatest suurtest võimalustest suure entusiasmiga need, kes polnud Vene poolega veel asju ise ajanud. Need soomlased aga, kel oli olemas isiklik kogemus vene poolega, ei jaganud seda entusiasmi mitte üks tonks. Õigem oleks öelda – pahatihti ei soovinud nad enam ida poole vaadatagi.

Mart Helme on kahtlemata Venemaad näinud mees. Väga lähedalt ja pikalt näinud. Teenis ta ju Eesti Vabariigi suursaadikuna Venemaa Föderatsioonis neli pikka aastat. Näib nii, et see kogemus õpetas Helmet olema Venemaa suhtes ülimalt skeptiline, kui nii pehmelt väljenduda.

Eks omamoodi pitseri raamatu jäisevõitu hingusele annab ka selle formaat. Tegu on aastate jooksul (2000-2007) kirjutatud ajaleheartiklite taaspublitseerimisega. Ajakirjanduslik formaat on aga teadupärast eripärane, nõudes lühidat ja värvikat ütlemist. Arvan, et kui Helme oleks pannud kaante vahele mitte varem ilmunut, vaid kirjutanuks uue teksti, saanuks raamat teistsugune. Ehk oleks siis jäänud rohkem ruumi ka seletustele-põhjendustele. Praeguses variandis jäävad mõnedki kategoorilisena tunduvad väited justkui õhku rippuma, pigem ühekordseks arvamuseks kui loogilise arutluse tulemuseks.

Märgistan sedasorti raamatutes väärt kohti pisikeste kleepsudega – seekord rohelistega neid kohti, mis sügavalt õiged näisid ja punastega küsitavaid. Olgu kohe öeldud, et rohelisi sai rohkem. Kuid siiski toon välja paar küsitavust.

Nii väidab Mart Helme korduvalt, et nn viienda kolonni rolli täidab Eestis eelkõige Ida-Virumaa töötud noored venelased. Üks taoline väide on lausa kaane-tsitaadiks tõstetud. Olles korduvalt sealkandis nö välitöid teinud e. sealseid elanikke intervjueerinud, võtaksin vastu väita. Ida-Virumaa, eriti Narva venelased on oma enamuses Eestile palju lojaalsemad kui nende Tallinna sugulased. Mõnikord lojaalsemadki kui mõni Kesk-Eesti eestlane. Miks? Aga sellepärast, et nemad seal näevad Venemaa tegelikkust mitte kuulu järgi, vaid nö reaal-ajas üle jõe, samas kui Tallinna ja muu Eesti venekeelne seltskond on Venemaa oludega kursis vaid läbi sealsete ajupesu- st telekanalite.

Teine ehk liigjulge üldistus, mida autor võtab teha, kõlab, et Venemaal polevat demokraatia võimalik, kuna seal elavad venelased. Huvitav, kas küsimus on siis ajuehituses või peakujus? Küsimus on vast siiski nö kinnistunud sotsiaalses praktikas ehk tavades ja kommetes, või mis? Venemaalaste riiklik korraldus on lihtsalt siiani kõikunud diktatuuri ja anarhia vahel, nagu autor ka ise leiab. Mis saaks aga juhul, kui Venemaa lakkaks olemast impeerium ja muutuks nö normaalseks vabariigiks – kas ka siis oleks demokraatia välistatud?

Kokkuvõtvalt – suursaadik Mart Helme toob oma raamatus välja nii probleemi kui lahenduse. Probleemiks on see, et Venemaa pole minetanud soovi võtta Eestit uuesti oma kontrolli alla. Lahenduseks oleks meiepoolne (laiemalt kogu Lääne) tegutsemine Venemaa nõrgestamise ja lagundamise nimel.

Kui küsitavused kõrvale jätta, siis enamuses on isand Helmel ju õigus. Ning õigus on tal peamises. Pronksiöö ei olnud mitte asi ise-eneses, vaid eelkõige Venemaa enesetaastamise peegeldus.

Kordan, et igasugune maailmanägemus kujuneb eelkõige inimese kogemuste tulemina. Suursaadik Mart Helmel on oma Venemaa-nägemuse tarvis kogemust rohkem kui enamikul meist. Sestap soovitan „Pronksiöö proloogi” lugeda. Nõustuma ei pea ju alati ja kõigega, kuid erinevaid arvamusi teadma peab.

Karmo Tüür
27.08.2007