Wednesday, August 29, 2007

Pronksiöö proloog


Mart Helme, Pronksiöö proloog, Kunst, Tallinn, 2007, 127 lk. 155-kroonine kaanehind pehmekaanelise õhukese raamatu kohta tundub palju, kuid mina ostsin, lugesin ja ei kahetse.

Lugedes tuli tahtmatult meelde üks teadmine, mille korjasin kunagi Soome-Venemaa piiriülest koostööd uurides. Soome poolel rääkisid Venemaast ja seal peituvatest suurtest võimalustest suure entusiasmiga need, kes polnud Vene poolega veel asju ise ajanud. Need soomlased aga, kel oli olemas isiklik kogemus vene poolega, ei jaganud seda entusiasmi mitte üks tonks. Õigem oleks öelda – pahatihti ei soovinud nad enam ida poole vaadatagi.

Mart Helme on kahtlemata Venemaad näinud mees. Väga lähedalt ja pikalt näinud. Teenis ta ju Eesti Vabariigi suursaadikuna Venemaa Föderatsioonis neli pikka aastat. Näib nii, et see kogemus õpetas Helmet olema Venemaa suhtes ülimalt skeptiline, kui nii pehmelt väljenduda.

Eks omamoodi pitseri raamatu jäisevõitu hingusele annab ka selle formaat. Tegu on aastate jooksul (2000-2007) kirjutatud ajaleheartiklite taaspublitseerimisega. Ajakirjanduslik formaat on aga teadupärast eripärane, nõudes lühidat ja värvikat ütlemist. Arvan, et kui Helme oleks pannud kaante vahele mitte varem ilmunut, vaid kirjutanuks uue teksti, saanuks raamat teistsugune. Ehk oleks siis jäänud rohkem ruumi ka seletustele-põhjendustele. Praeguses variandis jäävad mõnedki kategoorilisena tunduvad väited justkui õhku rippuma, pigem ühekordseks arvamuseks kui loogilise arutluse tulemuseks.

Märgistan sedasorti raamatutes väärt kohti pisikeste kleepsudega – seekord rohelistega neid kohti, mis sügavalt õiged näisid ja punastega küsitavaid. Olgu kohe öeldud, et rohelisi sai rohkem. Kuid siiski toon välja paar küsitavust.

Nii väidab Mart Helme korduvalt, et nn viienda kolonni rolli täidab Eestis eelkõige Ida-Virumaa töötud noored venelased. Üks taoline väide on lausa kaane-tsitaadiks tõstetud. Olles korduvalt sealkandis nö välitöid teinud e. sealseid elanikke intervjueerinud, võtaksin vastu väita. Ida-Virumaa, eriti Narva venelased on oma enamuses Eestile palju lojaalsemad kui nende Tallinna sugulased. Mõnikord lojaalsemadki kui mõni Kesk-Eesti eestlane. Miks? Aga sellepärast, et nemad seal näevad Venemaa tegelikkust mitte kuulu järgi, vaid nö reaal-ajas üle jõe, samas kui Tallinna ja muu Eesti venekeelne seltskond on Venemaa oludega kursis vaid läbi sealsete ajupesu- st telekanalite.

Teine ehk liigjulge üldistus, mida autor võtab teha, kõlab, et Venemaal polevat demokraatia võimalik, kuna seal elavad venelased. Huvitav, kas küsimus on siis ajuehituses või peakujus? Küsimus on vast siiski nö kinnistunud sotsiaalses praktikas ehk tavades ja kommetes, või mis? Venemaalaste riiklik korraldus on lihtsalt siiani kõikunud diktatuuri ja anarhia vahel, nagu autor ka ise leiab. Mis saaks aga juhul, kui Venemaa lakkaks olemast impeerium ja muutuks nö normaalseks vabariigiks – kas ka siis oleks demokraatia välistatud?

Kokkuvõtvalt – suursaadik Mart Helme toob oma raamatus välja nii probleemi kui lahenduse. Probleemiks on see, et Venemaa pole minetanud soovi võtta Eestit uuesti oma kontrolli alla. Lahenduseks oleks meiepoolne (laiemalt kogu Lääne) tegutsemine Venemaa nõrgestamise ja lagundamise nimel.

Kui küsitavused kõrvale jätta, siis enamuses on isand Helmel ju õigus. Ning õigus on tal peamises. Pronksiöö ei olnud mitte asi ise-eneses, vaid eelkõige Venemaa enesetaastamise peegeldus.

Kordan, et igasugune maailmanägemus kujuneb eelkõige inimese kogemuste tulemina. Suursaadik Mart Helmel on oma Venemaa-nägemuse tarvis kogemust rohkem kui enamikul meist. Sestap soovitan „Pronksiöö proloogi” lugeda. Nõustuma ei pea ju alati ja kõigega, kuid erinevaid arvamusi teadma peab.

Karmo Tüür
27.08.2007

Tuesday, August 28, 2007

Gruusia raketikriis: eksperdid ja terve mõistus

„Sina tegid!” „Ei teinud!” „Tegid ikka küll!”

Ei, see pole poisikeste vaidlus, vaid tõsiste ekspert-komisjonide seisukohad. Tõsi küll, minu poolt meelevaldselt lihtsustatuna, kuid olemus jääb samaks.

Arvan, et enamik häid lugejaid on kuulnud Gruusiat tabanud raketist ning selle ümber puhkenud rahvusvahelisest kõminast. Igaks juhuks siiski kordame üle põhipunktid, jättes kõrvale kõik tehnilised detailid.

6.augustil ilmus Gruusia taevasse tundmatu lennuk ning hiljem leiti maast ilmselt sama lennuki küljest tulnud lõhkemata, ent purunenud rakett.

Gruusia lõi loomulikult häirekella, näidates näpuga Venemaa poole. Et sealt tuli see lennuk ja selle küljest ka rakett. Ning et vaid õnneliku juhuse tõttu ei tabanud lask sihtmärki ega lõhkenud. Sihtmärgiks olevat väidetavalt läheduses paiknev radarijaam, laiemalt aga Gruusia suveräänsus tervikuna.

Vene poole reaktsioon oli vähemalt sama järsk. Et Gruusia süüdistab alusetult ning üldse olevat tegu provokatsiooniga. Venemaa lennukid polevat riigipiiri ületanud ning ammugi mitte midagi tulistanud.

Kolm komisjoni, kaks arvamust
Gruusia tegi ainumõistliku sammu – kutsus appi oma lääneliitlased. Nood panid kokku rahvusvahelise komisjoni (Leedu, Läti, Rootsi ja USA esindajatest) ja jõudsid peale asjaga tutvumist otsusele. Lennuk olla tulnud radaripildi järgi Venemaa poolt, sellised lennukid ja raketid on omased Venemaa lennuvägedele.

Venemaa pani vastukaaluks välja oma komisjoni (omaenda välis- ja kaitseministeerumi meestest) ning jõudis vastupidisele järeldusele. Lennuk ei saanud tulla Venemaalt, kui keegi üldse midagi tulistas, siis mitte nemad ja kõik see on üks kokkumäng Venemaa maine allakiskumise nimel.

Seejärel tuli kolmas komisjon (seekord Eesti, Poola, Suurbritannia) kes kinnitas, et lennuk tuli ikkagi Venemaa poolt ning rakett oli välja tulistatud, mitte mingil juhul lihtsalt alla kukkunud.

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et need otsused on olemuselt äravahetamiseni sarnased SRÜ’s toimuvate valimiste vaatlejate järeldustega. Läänepoolsed komisjonid leiavad valimistelt rikkumisi, Venemaa ja SRÜ enda omad aga kuulutavad, et kõk oli üldjoontes korras.

Terve mõistuse otsus
Soovitan ekspertarvamuste kõrvale alati kasutada ka omaenda tervet mõistust. Esitan selleks kolm lihtsat küsimust ning annan omapoolsed vastused. Eks igaüks võib proovida vastata teisti või hoopis püstitada probleem hoopis teisiti, aga see on juba igamehe vaba valik.

Esiteks – kas Venemaa Föderatsiooni lennukid külastavad Gruusia õhuruumi? Kui mõelda kasvõi Eesti Vabariig õhuruumis korduvalt toimunut, siis miks peaks selles kahtlema?

Teiseks – kas antud juhul võis olla tegu Venemaa lennukiga? Keerulisem küsimus, kuid ... kummale poolele oleks kasulikum näidata, et NATO’sse pürgiv Gruusia ei kontrolli oma õhuruumi?

Kolmandaks – kas raketirünnak oli sihilik? Pigem siiski tööõnnetus. Umbes selline nagu Leedus 2005.a. allakukkunud Vene hävitajagi.

Märgiline on kogu lugu nii ehk teisiti – kuni lennuk pole avalikku tähelepanu tõmmates maha sadanud, eitab Vene pool kõike. Ühtlasi näidates kohta kätte Gruusiale, justkui öeldes: „te ei saa kõige selle suhtes mitte muhvigi ette võtta”.

MOTT

Karmo Tüür
24.08.2007

Friday, August 24, 2007

Ingliskeelne EL ja vene-sõbralik Eesti

Ütle mulle, mis keeli sa räägid ja ma ütlen, kes sa oled.

Ei tea, kas taoline parafraseering nüüd päris õige on, aga midagi ju selles nagu oleks. Otsides kontakti tundmatuga, selgitad ju ikka alustuseks välja, mis keeli temaga rääkida saab. Kui kodanik kõneleb ainult ühes ja sulle tundmatus keeles, jääb ilmselt suhtlus katki või vägagi poolikuks.

Kui too tundmatu aga kasvõi proovib rääkida mitut keelt, sealhulgas sinulegi tuttavaid, siis on võmalik juba edasi rääkida. Kui aga üritab purssida ka sinu oma emakeelt, tunned südames sooja lainet ning häälestud sõbralikult.

Ingliskeelne euroopa

Kammisin hiljuti läbi Euroopa Liidu liikmesriikide kodulehti ja leidsin paar huvitavat seaduspärasust. Loomulikult ei üritanudki ma vaadata kõiki neid miljoneid ja miljoneid isiklikke ja ärialaseid kodukaid, vaid ainult kõige olulisemaid, nn riiklikke.

Võtsin ette parlamentide, valitsuste, riigipeade ja ülemkohtute lehed. Ehk siis kõik kolm riigivõimu haru – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.

Minu huviks oli vaadata, mis keeles kõnelevad need asutused, mis kehastavad endas riigivõimu nii kodanike kui mittekodanike jaoks. Ehk siis – miskeelset infot pakuvad vastavad kodulehed.

Kui jätta kõrvale 27 liikmeriigi riigikeeled, saab selge üks. Enimlevinud võõrkeeleks, milles peetakse riigivõimu tasandil vajalikuks rääkida, on inglise keel.

Kui jätta kõrvale ingliskeelsed riigid, siis on Luksemburg ainuke riik, kes inglise keele täielikult kõrvale jättis. Valitsustest tegi sama tembu veel Itaalia ja parlamentidest Belgia esindajate koda ning Hispaania saadikute kongress – kuid mõlemal juhul ilutses inglise keel parlamendi teise koja kodulehel.

Muude keeltena tuli kasutusele väheneva sagedusega prantsuse, saksa, hispaania, itaalia ja portugali keeled. Nii näiteks parlamentide puhul olid arvud vastavalt 8, 6, 3, 2 ja 1. Kordan, et räägin juhtudest, kus seda või teist keelt kasutati kodulehel võõrkeelena.

Loomulikult võib vaielda, milline on nendes keeltes pakutava info maht ja kvaliteet, kuid see pole oluline – ma räägin ikkagi vaid märgilisest avatusest – kas ollakse riiklikult avatud mingile võõrkeelele või mitte.

Venesõbralik Baltikum

Selle avatuse mõttes on ehk isegi olulisem vaadata, kuivõrd EL liikmeriigid kasutavad ametlikel kodulehtedel mitte-liikmesriikide keeli. Seda võiks esitada viktoriiniküsimusena – mis keeled ja kus on veel kasutusel? Kuna mul aga puudub võimalus sisse kasseerida võite, siis olgu see info avalik – nendeks on araabia, hiina ja vene keel.

Üllatusite? Araabia keel ei peaks ju ootmatausena tulema. Sellekeelset infot pakuvad Itaalia ja Prantsusmaa parlamendid. Võttes arvesse Põhja-Aafrikast lähtuvat migratsioonitulva nendesse riikidesse, pole imelik, et sealsed rahvaasemikud proovivad suhelda oma valijatega neile arusaadavas keeles.

Hiina keelega on lugu ehk tiba veidram. Loomulikult on tegu maailmakeelega – seda nii rääkijate arvu kui leviku poolest ... ehkki Euroopas pole hiinlaste tulv veel nii märkimiväärne kui mitmel pool mujal. Pisut kummastavaks muudab ka selle keele pruukimine riiklike võrgulehtede tasandil kahe riigi parlamendis – Prantsusmaa ja Leedu.

Jääb üle vene keel. Ei tule vast üllatusena, et seda keelt kasutatakse vaid Balti riikides, ja seda mitte ainult parlamentide kodulehtedel. Leedu pruugib vene keelt parlamendi, riigipea ja ülemkohtu tutvustustes. Lätis saab vene keelega hakkama ülemkohtu, presidendi ja valitsuse kodulehtedel. Eestis kõnelevad külastajaga vene keelt nii parlament, valitus kui ülemkohus.

Ehk siis – Eesti on ainus riik Euroopa Liidus, kus nii kodanikele kui mittekodanikele pakuvad venekeelset infot kõik kolm riigivõimu haru – nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim.

Miks seda tuleks võtta sõbralikkusena? Kui jätta muud riigid oma vähemustega kõrvale, siis nt Prantsusmaal pakub araabia-keelset infot vaid parlament ja Saksamaa vastavate riigiasutuste kodulehtedelt te türgi keelt ei leia üldse. MOTT

Karmo Tüür

17.08.2007

Thursday, August 23, 2007

Venemaa välispoliitilise mõtte kontsentraat

Harva, kui ajakirjanduses leidub tekste, mida tasub korduvalt lugeda. Kuid juuni keskel ilmus Venemaal tekst, mis sunnib seda tegema. Tõsine autor (kuid mitte tipp-nimi) avaldas tõsises lehes (kuid mitte suurimas) kirjutise, mis oma üldistusvõimelt ja avameelsuselt on hämmastav. See on praeguse, ennas taasleidva Venemaa Föderatsiooni välispoliitilise mõtte omamoodi kontsenraat.

Proovin alljärgnevalt ühel lehel kokku võtta neljalehelise teksti, mille iga lõik on tegelikult oluline. Sümbolväljendeid tähistavad jutumärgid ning alajaotused on kõik autori omad. Edasi ei ole enam minu tekst, vaid võimalikult lähedane tõlge. Originaaliga võib tutvuda siin.

------------------
1.
Venemaa ja Lääs on omavahel mitte ainult naabrid, vaid „vennad”, jagades kristlikku tausta. Taoline sugulus aga toob endaga mitte ainult sooje suhteid, vaid ka mõistmatust ja tülisidki. Et kuidas küll justkui „oma” käitub nii erinevalt. Lääne poolt vaadates seguneb sellesse segadusse hirmugi – põikpäine sugulane on end arendanud suurriigiks!

Sellisele „vendlusele” lisandub üha teravnev konkurents loodusvarade üle. Venemaal on liiga palju kõike seda, mida läänes ei jagu. Saades sellest aru, asus Venemaa rääkima oma rollist energiajulgeolekus ja nõudma vastavat suhtumist.

2.
1990-te nõrkushetkel püüdis Lääs Venemaa üle sisse seada oma kontrolli, teda „demokratiseerida” ja „tsiviliseerida” e. tüssata ja lagundada. See koos 1998.a. majanduskriisiga viis Venemaa kindla soovini taastada kord riigis ja suurriiklik staatus rahvusvahelisel areenil.

Tänu suurepärasele konjunktuurile energiaturul see soov materialiseeruski putinlikus kursis. Algas „liberaalse projekti” ümbervaatamine. Venemaa lubas jääda selle mudeli juurde, mida nimetatake „demokraatiaks”, kuid teha seda iseseisvalt, lubamata kellelgi end õpetada.

Kuna Venemaa ei kavatse enam häbeneda oma huvisid ega hoida end tagasi ei sõnades ega tegudes, siis hakkas lääs närvitsema. Lääs ähvardab ja sigatseb, kuid tõsist kahju ei tee, kuna ei suuda.

3.
Tõsiseid sanktsioone ei järgne, kuna tuumariiki ei soovita destabiliseerida. Läänes saadakse aru, et survestades Venemaad lükatakse teda Hiina, Iraani ja Venetsueela poole ehk ainult tugevdatakse läänevastasust. Rääkimata lääne soovimatasusest kaotada oma investeeringuid.

Lääne juhtkond ei koosne ainult „ristisõdalastest-demokraatidest”. Neid värde on palju, kuid jagub ka mõistlikke ärimehi-poliitikuid, kes küll jahvatavad „väärtustest”, aga tegelikult vahetavad need „tõeliste” väärtuste vastu. Seejuures on ameeriklaste ja eurooplaste, „vanaeurooplaste” ja „uuseurooplaste”, Brüsseli ja liikmesriikide vahel piisavalt erimeelsusi – jõuaks ainult neid ära kasutada.

4.
USA on ainuke riik, kellel on võimu teistele, ka Venemaale oma tahet peale suruda. Vaatamata sellele ei kaota Venemaa alati USA’le – nii näiteks müüb kedagi kuulamata relvi Iraanile, Süüriale, Venetsueelale. USA pingutused oma raketikaitse paigutamiseks Ida-Euroopasse (justkui Iraani vastu) on tegelikult oma „kõvaduse” tõestamine. Seda nii Venemaa kui „vana Euroopa”, eelkõige Saksamaa ees, ühtlasi ka oma ustavate holoppide poolakate ja tshehhide positsiooni kindlustamine.

Venemaa jaoks on see kõik alandav, ehkki ükski Poola tõrjerakett ei takista Venemaal purustada USA’d. Kuna Venemaa ei suuda sundida USA’d oma initsiatiivist loobuma, peab ta proovima sellest mingit kasu lõigata. Näiteks pakkudes ühiskasutusse oma radarijaama. Ameeriklased, loobudes ettepanekust, tõestasid avalikult soovimatust tegeleda iseenda poolt loodud probleemiga. Venemaa aga sai oma diplomaatilised punktid kirja.

Sisepoliitiliselt lõikas Venemaa siit aga veelgi suurema kasu. Kui enne veel otsiti, mille ümber konsolideerida valijaskonda 2007-2008.a. valimisteks, siis USA poolt pakutud väline oht sobib selleks parimal moel.

5.
Lääs ei tseremoonitse enam Venemaaga, aga ka vastupidi. Tahavad hüsteeritseda „demokraatia lämmatamise”, „impeeriumi taastamise” ja „energiasantaazhi” teemal? Aga palun, vastuseks saavad „müncheni kõne”. Venemaa ei häbene enam kasutada ei ultimaatumeid, ei ähvardusi ega jõhkrusi. Muuseas, kes ütles, et alati peab reageerima tõsiselt? Putin ju mõnitab avalikult lääne „kriitikuid”, nimetades end viimaseks „puhtaks” demokraadiks ja et peale Gandhi surma „pole kellegagi rääkida”.

Soovite millestki tõsisest rääkida, nagu Iraan, raketitõrje või energeetika? Aga palun, ainult et Venemaa ootab kasulikke pakkumisi. Paljaste lubaduste peale võib ta samamoodi midagi lubada.

Lääs on korduvalt pidanud arvestama tugeva Venemaaga. Tuleb see uuesti meelde tuletada. Sest valikut ei ole. Isoleerida Venemaad enam ei saa. Otsekonflikti astuda samuti mitte. Sest käed on lühikesed. Ja tahe nõrk.

Nii et, tuleb harjuda.
--------------
Kordan, et need polnud minu seisukohad
Karmo Tüür
7.08.2007


Wednesday, August 15, 2007

Venemaa ja Hiina ühisõppus

Parasjagu käivad siit mitmete tuhandete kilomeetrite kaugusel õppused, kus osaleb umbes 6,5 tuhat sõjaväelast ning 80 lennuvahendit. Kuigi kogu see madin toimub meist tohutult kaugel, Tsheljabinski lähedal, on tegu olulise sündmusega.

Eelkõige on need sõjamängud tähelepanuväärsed osalejate tõttu. Üle poole väekontingendist paneb välja Venemaa, pisut vähem Hiina ning näpuotsaga Tadzhikistan, Kazahstan, Kirgiisia ja Uzbekistan.

Need kuus riiki moodustavad kokku Shanghai Koostöö Organisatsiooni (SKO). Äärmiselt põnev ühendus, peaks ütlema. Üks (endine) suurriik, üks tõusev hiiglane ja siis need, kes kahe vahele jäävad.

Ahjahh, kahe suure vahele jääv Mongoolia on ka pundis vaatlejaliikmena, sinna juurde ka Iraan, Pakistan ja India. Kõik vaatlejad peale India on ka avaldanud soovi saada liikmeks. Kuid kuni India pole mänguga liitunud, võib ülejäänuid lugeda siiski kõrvalisteks tegelasteks ja kandvaks teljeks jääb Moskva-Peking. Muuseas, SKO töökeelteks ongi vene ja hiina keel, ehkki organisatsiooni veebileht* pakub ka ingliskeelset infot.

Muuseas, omamoodi vahva seik on seotud organisatsiooni nimega. Algselt kuulus sinna viis riiki ja nimetuseks oli Shanghai viisik. Peale Uzbekistani liitumist aga ei saanud uueks nimeks mitte Sahnghai kuuik, vaid SKO. Kes vähegi vene keele nüansse mõitsab, saab aru, miks.

Segasevõitu eesmärgid
Mis on aga SKO olemus? Ausalt öeldes pole päris selge. Regionaalne koostöö küll, aga mille nimel? Seletusi võib jagada kolmeks – geopoliitiline, julgeolekuline ja majanduslik.

Geopoliitiline seletus väidab, et tegu on nö Aasia-NATO’ga. Ehk siis ühendusega, mis loodi vastukaaluks Lääne alliansile. Omamoodi demonstratsioonina, et vaadake, mis saab siis, kui meie siin Aasias oma seljad kokku paneme.

Julgeolekuline seletus on pisut praktilisemat laadi, rääkides naabreid ühendavatest ühistest ohtudest. Loomulikult väidetakse selleks olevat eelkõige terrorism, kuid see on pigem nö universaalne vale – nii nagu omal ajal Läänes õigustati kõike võitlusega kommunismi vastu ja nõuka-ajal võitlusega nõukogude korra vastalisusega. Nüüd on leitud üks universaalne vormel, mille alla uputada igasugune vastutöötamisele vastuseismine – vabandage korduse eest.

Majandusühendus oleks kõige loomulikum, sest kuidagi peaks ju tasakaalustama ühe osalise (Hiina) palavat huvi kõigi ressursside vastu, mis überringi leida. Ja jagada on sealkandis palju, alates naftast ning olude sunnil üha olulisemast varast – veest.

Õppused kui tasakaalupunkt
Alanud õppused on ilmselt omamoodi tasakaalupunktiks kolme lähenemise vahel. Põhiliseks küsimuseks on ju, et kes mängib organisatsioonis nö juhtviiulit. Majanduslikult ja paraku ka geopoliitiliselt jääb Venemaa ilmselt varem või hiljem väiksemaks vennaks. Sõjaliselt aga suudab Venemaa vähemalt lähiperspektiivis pakkuda arvestatavat konkurentsi – kui mitte muuga, siis tuumarelvaga. Tasub meelde tuletada, et Venemaa julgeolekudoktriin näeb ette ennetava tuumalöögi võimalust. Terrorism – mis küll selles piirkonnas eelkõige võib väljenduda separatismi vormis – õigustab ilmselt taolise ähvardust.

Õppuste endi kohta saab aga seni rääkida õige põgusalt. SKO ise rõhutab, et tegu pole kolmandate osapoolte vastu suunatud tegevusega. Et asi on ainult anti-terroristliku iseloomuga. Nagu kohapealt teatatakse, ehitati spetsiaalselt selletarvis keset tühermaad küla, milles õppuse stsenaariumi kohaselt pesitsevad terroristid. Saab siis näha olema, milliste võtetega ühisväed teoreetilisi kurjameid materdama hakkavad.

Huvitav on aga see, et kui nö tavamõistuse kohaselt peaks terrorismi-vastane võitlus seisnema vastuluures ja üksikutes täpsetes löökides, siis praegu näikse asi kalduvat massiarmeede kaasamisele. Ja seda mitte ainult Vene-Hiina ühisnägemuse kohaselt.

Igal juhul on tegu teemaga, mille juurde juba lähiajal tuleb tagasi tulla.

Karmo Tüür
10.08.2007

* http://www.sectsco.org/

Tuesday, August 7, 2007

Ettevaatust, soodushinnaga gaas!

Hoidku taevas mind sõprade eest, sest vaenlaste eest oskan ma end ise hoida. See vana tarkusetera tuleb paratamatult meelde, jälgides Valgevene-Venemaa suhteid.

Lõppematud on olnud mõlema poole kinnitused, et tegu on loomulike liitlastega. Et mõlema poole rahvas on valmis kohe-kohe omavahel liitu heitma, kiskumaks maha NLiidu lagunemise järgseid ebaloomulikke barjääre kahe vennasrahva vahel. Miskipärast aga nihkub Vene-Valgevene liitriigi loomine üha edasi, et mitte öelda – üha kaugemale.

Liitriigi ehitamise kava näeb ette ühisparamendi valimist. Ehkki selle jaoks on isegi rahad eraldatud, pole valimisi siiani toimunud. Eelkõige on vastu senised parlamendisaadikud ise – ja inimlikult täiesti aruaadavalt. On ju praegused rahvaesindajad investeerinud tohutult raha ja energiat, saamaks ligi tulusatele tugitoolidele ... ja korraga tekiks nende asemele hoopis üks kõrgem organ, kelle käes oleks veel suurem võim.

Veider ühismajandus
Kuid kui poliitiline integratsioon toppab, siis ehk edeneb ühismajandus – see, mille nimel kogu mäng peaks käima? Kuid oh üllatust, ka siin käib asi üle kivide ja kändude. Kui jätta kõrvale Valgevene kuulsate traktorite ja vähemkuulsa põllumajanduskeemia müük Venemaale, siis lõviosa kaubavahetusest jääb ikka vana hea transiidi ja energia arvele.

Kuid, nagu see Venemaa lähtuva transiidi ja energiaga ikka kipub olema, siis pole see lihtsalt äri, vaid otsapidi ka poliitika. Venemaa soovib saada suuremat tulu, Valgevene omakorda proovib mängida transiidihindadega. Hetkel on Minsk aga ilmselt kehvemas positsioonis, võlgnedes Moskvale sadu miljoneid dollareid.

Venemaa väidab, et Valgevene saab maksta küll, kuna ta eelarve on ülejäägis. Tõsi küll, see ülejääk tekkis suuresti Valgevene gaasifirma Beltransgaszi aktsiaosaku müügist Gazpromile. Ega Lukashenkal ei saagi põhimõtteliselt tekkida suuri rahalisi reserve, kuna Valgevene väliskaubandus on miinuses (nagu ka Eestil), kuid lisaks sellele praktiliselt puudub ka välisraha sissevool investeeringute näol.

Venemaa süüdistab Valgevenet ebaausas käitumises. President Lukashenka on oma majanduse üles ehitanud odavale vene energiale, tehes seejuures nägu, nagu oleks kõik vaid tema isiklik teene. Nüüd, kui Venemaa soovib oma kauba ehk gaasi eest saada pisutki õiglasemat hinda, punnib Lukashenka vastu ega soovi maksta.

Ohtlik sõbrahind
Valgevene omakorda süüdistab Venemaad. Minsk väidab, et Venemaa ajab röövellikku politikat, soovides erastada mitte ainult gaasikompaniid, vaid kogu Valgevent. Ajalehes Sovetskaja Belorusia (jaa, justnimelt Nõukogude Valgevene) kirjutatakse juhtkirja tasandil, et Venemaa kasutab ära hetke, mil Valgevenes on pisut kitsas käes tänu käimasolevale põllumajanduskampaaniale, aga nemad juba ei murdu (v.k. ne na teh napali).

Kogu probleem on aga just sellessamas lämmatavas sõpruses. Hetkel ostab Valgevene gaasi sisse nö sõbrahinnaga, mis aga jääb ligi kaks korda alla turuhinna. Loomulikult on ostjal raske loobuda soodushinnast, kuid täpselt sama loomulik, et sellisel juhul soovib müüja (sisuliselt Kreml) saada mingeid muid boonuseid.

Ainumõeldav peaks olema taolisest kaheldavast soodustusest loobumine, üleminek normaalsele turusuhtele. Praegu toimuv on ju kah omamoodi turumajandus, ainult et Valgevene peab hinnavahe kinni maksma millegi muuga. Selleks millekski muuks näib olema praeguse rezhiimi püsimine. Taoline toetus on seni ka eesmärki täitnud – nn Lääs on end Lukashenka paariarezhiimist üpris kaugele hoidnud.

Kuid nüüd näikse olukord muutuvat. Kremlist antkse selget signaali, et liit Valgevenega on siiani päevakorras, vähemalt majandusühenduse mõttes. Kuid liitu seltsimees Lukashenkaga ilmselt ei tule. Venemaa on õppinud raha lugema. Ja mis puudutab torujuhtmete ning muu vajamineva ülevõmist, siis siin ei tunta ei vennaarmu ega ka häid kombeid.

Karmo Tüür
7.08.2007

Friday, August 3, 2007

Vene mõistatus?

Mul on rumal komme lugeda eri tekste korraga. Paraku jääb seetõttu nii mõnigi väärt lugemine pooleli ... ja teinekord sinna ta jääbki, pliiats või märkmepaber järjeks vahel.

Alanud puhkuse esimeseks mõistlikuks teoks sai ühe taolise pooleloleva raamatu lõpunilugemine. Andres Herkel "Vene mõistatus", Ilmamaa 2007, 248 lk.

Eks ta patuasi ole, jätta nii pikaks ajaks seisma üks väheseid eestikeelseid algupäraseid vene-teemalisi raamatuid. Seda enam pean oma kohuseks öelda mõni sõna ta kohta enne riiulissepanekut.

Värvilisi märkmelipakuid, millega tähistan väärilisi kohti, sai raamatu vahele oi kui palju. Ehkki uurimus pole pole akadeemilisena vormistet (eelkõige viiteaparatuuri mõttes), on autori poolt tehtud eeltöö vägagi põhjalik. Tulemus - vene (geo-)poliitfilosoofilise mõtte kaardistamine, eriti selle märkimisväärseimas osas e. eurasianismi vallas - on suurepärane.

Tõsi küll, vaielda võiks termini enda üle, kas ta on nüüd euraaslus, eurasism, eurasianism või võiks olla hoopis eurasiaanlus ... kuid see on juba pigem maitse asi ja vajaks pikemat poleemikat. Las olla nii kui on.

Teine pisiasi, mis hetkeks häiris, oli raamatu teise osa "Lahtised lehed" juures. Tekstide arusaadavust oleks tunduvalt parendanud, kui kohe päälkirja juures oleks olnud ka teksti varasema ilmumise aeg. Preagu tuli lugemise ajal konteksti järgi mõistatada, mis aastal ja/või mis sündmuse ajel tekst kirjutet on. Kuid ka see on pisiasi, seda enam, et tagantpoolt võis need daatumid ka leida.

Kolmas - ja suisa norimisena tunduv - on sisukorra paiknemine raamatu lõpus. Nagu vana hää nõuka ajal, kui alles raamatu läbilugemise järel said teada, millest raamat ka räägib:) Kuid eks see ole juba kirjastuse maitse asi. Ning raamatu väärtust ei vähenda see kõik kopka eestki.

Küll aga tahaks isand Herkelile tagaselja esitada küsimuse - kus see mõistatus on? Avapeatükis nendib ta melanhoolselt "Mida teeme teadmisega, et vene mõistatusele pole siiamaani lahendust?" Kohutusliku lisana saab tsiteerit ka Fjodor Tjuttshev, kes väidab, et mõistusega Venemaad ei saa võtta ... ja sinna see jääbki.

Selleks et lahendada ükskõik mis ülesannet, saati siis mõistatust, oleks vaja enne sõnastada küsimus. Vähemalt seda, kui mitte enamat, kas pole?

Juhul kui selleks küsimuseks on, et miks NAD nii käituvad, siis annab ju isand Herkel sellele kõigele hää ja põhjaliku seletuse. Aluspõhjaks õigeusklik messianism, selle ideoloogiliseks vomistuseks eurasianism, filosoofiliseks teljeks manism, kõige tipuks lääneliku humanismi puudumine/eiramine. Kõik see sai nopitud sestsamast raamatust – juhul muidugi kui ma loetust õigesti aru sain. Mine tea.

Niisiis, kui see oli küsimus, siis sai ta ka vastatud. Mõistatus lahendet.

Või on see mõistatus hoopiski milleski muus? Ehk selles, et mõistatuse küsimust ei saagi sõnastada? Vot sel juhul on Venemaa tõeline reebus.

Kuna hea autor seob mõtteloolised rännakud kenasti kokku tänaste näidetega ja annab ühtlasi ka sobivad hinnangud, siis vähemalt minu jaoks jäi mulje, et isand Herkeli jaoks Vene mõistatust küll ei eksisteeri.

Minu meelest on suurepärane, et meil on arvajaid, eriti poliitikute hulgas, kes ei lähe kaasa müüdiga, nagu poleks Venemaad võimalik mõista. Seisukohaga, nagu peaks Venemaast rääkides langema transsi, pobisedes midagi müstikast ja salapärast. See ei oleks meile mitte kasulik, sest nagu autor kordab Juhan Luigat - "Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus". Ja millessegi nii praktilisse ei saa ju suhtuda ebauskliku hirmu ja salapärast looritatud mõistusega.

Või sain ma millestki valesti aru, mh-ah?

Karmo Tüür
31.07.2007