Aedniku loogika

Sõdi vastu, palju tahad, ikka on rasked ajad meie peamine jututeema. Ning põhilise lahendusena nende aegade üleelamiseks pakutakse välja kokkuhoidu. Valitsuse keeli – kärpimist. Võtame siit maha ja sealt vähemaks, kõlab igast intervjuust.

Nojah, kes see vastu vaidleb. Kui ikka raha pole, siis tuleb kuskilt väljaminekuid kokku tõmmata. Vähemalt esmapilgul on see nii. Kuid mingi kübeke talupojatarkust, mis igas linnavurles veel alles on, kipub nagu vastu rääkima.

Kui võtta appi aiapidaja loogika, siis peaks asjad nagu vastupidi käima. Et kui on veerohke aeg ja vihma sajab, siis tuleb vett korjata. Ja kui saabub kuivem aeg, peab kastma. Sest no kuidas muidu kapsas kasvaks?

Äraspidine loogika
Meil aga toimuks kõik justkui vastupidi. Kui olid prisked ajad, siis kasvas eelarve nagu pärmi peal ning põld ujutati vee ehk vaba rahaga üle. Kitsamate aegade saabudes keeratakse aga kraanid kinni ning kastmise asemel proovitakse kapsale öelda, et optimeerigu (vee-)kulusid ja kasutagu sisemisi ressursse.

No olgu, eks ma pisut liialdan. Õnneks midagi jõukamatel aegadel ikka koguti ka, kuigi toonagi oli küllalt ussitajaid, kes nõudsid kõige kohe laiali jagamist. Aga siiski – kui mujal maailmas räägitakse majanduse turgutamisest ning täiendavate vahendite kallamisest majanduse põllulapile, siis Eestis kõneldakse kulutuste vähendamisest. Ent kui eelarve kaudu ringlusse vähem raha lasta, siis jääb ju suur osa majandusest vereringest kiratsema, makse laekub vähem ja järgmine eelarve saab veelgi kasinam.

Omaette küsimus muidugi on, et kas Eestil on sellist kopsakat reservi, kuskohast majanduse veskile kopaga üha peale kallata. Ja kui jätkata seda aedniku loogikat, siis tõepoolest, kui põuaaeg on pikem tulemas, tuleb veekulu optimeerida ning igale janusele mõõdu järgi anda. Ning ehk – kui valusalt see ka ei kõla – mõni kiduram taimeke hoopis kastmata jätta, sest ega sest tolku niikuinii pole. Ütleb ju rahvasuugi, et põllurammu pane ikka sellele taimele, mis kosub. Julm, aga eluline.

Piiratud reservid
Valitsuse veeaam pole põhjatu. Ning isegi kui see kõik kasutusele võtta, kas tõuseks oodatud tulu ja Eesti majandus tärkaks kohe uuele elule? Kuna olen ise majanduses tuhmivõitu, siis konsulteerisin hea kolleegi ja majandus-eksperdi Raivo Varega.

Targa mehe seletusest selgus, et ega ei jätkuks ikka küll. Et ainult tarbimise hoogustamisega me sellest supist välja ei rabele. Ja et lihtsalt rahapressi tööle panna ja uusi rahatähti juurde trükkida nagu mitmel pool kombeks, me ka ei tohi. Kui mitte miski muu, siis seda ei luba peamine majanduspoliitiline eesmärk – eurole üleminek. Eelarve peab tasakaalus olema ja inflatsioon ei tohi liiga kõrge olla.

Vaja oleks suuremaid investeeringuid ning seda ikka väliskapitali abil. Või siis kasvõi laenude peal, kuid kes see praegu ikka laenu annab, eriti nö tarbimislaenu.

Kasutamata võimalus
Siinkohal lõi aga minu kui majanduskauge inimese peas lambike sirama – aga meil ju seisab kotitäis välisraha nurgas. Seda va eurotoetust ikka. Ning pannes arve kokku, selgub põnev pilt. Ühest küljest räägitakse meil eelarvekärpest nii umbes 7 miljardi krooni kandis. Ja et tegelikult sellest ei piisa, teist niipalju jääb ikka veel puudujääki. Ehk siis kokku 15 miljardi kanti jääv auk.

Aga seda eurotoetust – mille ärakulutamiseks me oleme sisuliselt kohustatud – on käesoleval aastal kasutamisvalmis umbes sama palju. Ehk siis 15 miljardit. Ja mitme aasta lõikes on seda kasutamisvalmis abiraha kordades rohkemgi. Ning et vajalike tööde peale, mida peame selle toetuse saamiseks tegema, on võimalik ka laenu saada.

Ainult et me ei kipu seda võimalust kasutama. Sest ei suuda. Või ei oska. Või ... ?

Igaljuhul kiilus siin minu esivanemate poolt pärandiks saadud talupojamõistus kinni. Kui põua ajal oma veevarusid kipub nappima, siis oleks ju sulaselge rumalus jätta teises nurgas seisev reserv kasutusele võtmata. Seda enam teades, et kui me seda ära ei kasuta õigeaegselt, võetakse ta meil käest ära. Ning saamatajäänud kasu asemel peame koguni kahju kandma.

Eurotoetused on teadupärast suunatud pika-ajalistele projektidele, nagu infrastruktuuri loomine, olgu selleks teevõrk või veepuhastusjaam. Nende rajamine praegu annaks meile tööd ja leiba, tooks eelarvesse maksuraha ja laseks rasked ajad üle elada. Pikas plaanis aga tõstaks meie konkurentsivõimet, mis laseks hiljem edukam olla.

Aga võib-olla saan ma kõigest kuidagi liia lihtsustatult aru?

Karmo Tüür
kah-aednik
5.02.2009