Veelkord ida-Ukraina madinast

Sõltumatu rahvusvahelise uurimise korraldamine Zahartšenko surma asjus: see on Moskva poolt teadlikult niimoodi püstitatud soov, mida ei saa täita. Tõsiseltvõetavad (õigus-)organisatsioonid ei saa teha koostööd nn DNR võimudega. Seega saab Moskva oivalise võimaluse näidata näpuga: näete, me ju tegime ettepaneku, aga te ei võtnud meid jälle kuulda.

Donetsk oli Ukraina kriminaalse korruptsiooni pealinn enne sõja puhkemist ning seda jätkatakse veelgi jõhkramate meetoditega Venemaa kontrolli all.

Kõigest sellest sai räägitud TTV saatele Nädal+, saatelõiku on võimalik järelvaadata siit alates 22:56. Samast tehtud ka kuvatõmmis.

3X Ukrainast

Eilse päeva jooksul ilmus kolm pikemat ja lühemat sõnavõttu Ukraina teemadel, mis tõsi küll olid kirjutatud/salvestatud mõnepäevaste vahedega:

- Vikerraadios Uudis+ saatelõigus sai Rain Koolile räägitud suuresti nn Minski rahuprotsessist;

- R4 saates Razbor Poljotov koo Harri Tiidoga ja Artur Aukoniga võimalikest edasistest arengutest;

- Postimehes ilmus lugu sellest, miks Venemaale kõike seda vaja on. Viimase loo republitseerin ka siin.

---
Pilt aga üldse võetud siit. (lihtalt esimest korda juhtusin nägema kaarti, kuhu on projetseeritud ka Donbassi söemaardla)

---

Ukrainas on kaalul rohkem kui Ukraina

Euroopas käib juba neli aastat üks kummaline sõda, milles on hukkunud vähemalt 10 tuhat inimest ja põgenikuna ilma peal laiali u kaks miljonit. Täpsemalt 4 aastat, 4 kuud ja 4 nädalat.

Ida-Ukrainas toimetava Donetski grupeeringu ühe liidri Aleksandr Zahartšenko näitlik ärakoristamine annab põhjuse taaskord sellest sõjast rääkida. Ja tuletada meelde, et vaatamata kordumakippuvale teadlikult eksitavale sõnakasutusele see pole Ukraina kodusõda.

Tegemist on Venemaa poolt Ukraina pinnal peetava sõjaga. Mõistmaks selle sõja olemust, on vaja esitada õige küsimus. Mitte „kelle vastu sõditakse“, vaid „mille nimel sõditakse“?

Sõda suuruse nimel
Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, pole tegu Ukraina vastu sõja pidamisega. Sõda käib Venemaa suuruse, hiilguse ja suurriikliku vägevuse tõestamise nimel. Kõige selle nimel, mis mahub eesti keelde väga keeruliselt tõlgitavasse mõistesse „velitšije“.

Jah loomulikult on mängus ka madalamaid, raha ja muude maiste ressursside nimelisi huvilisid, nii personaalseid kui riiklikke. Kuid peamine on siiski see, et Moskva otsustas panna kanna maha ja öelda: „aitab!“

See pole suusoojaks öeldud, Moskvas praegu võimul oleva seltskonna maailmanägemuses on Venemaad viimased paarkümmend aastat alandatud, tõrjutud ja üleüldse naljanumbrina võetud. Ja nüüd on otsutatud vastu hakata ning võtta endale see, mis justkui õigusega neile kuulub. Kui mitte muud, siis suurriiklik positsioon olulisemate läbirääkimiste juures.

Mis puutub siia Ukraina?
Võib ju küsida, et mis puutub siian Donbass? Aga täpselt sama palju kui Krimm. Sama palju kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, Transdniestria ja nüüd ka Süüria. Need on Kremli pidepunktid. Läbi nende valupunktidele vajutamise tõestatakse, et Venemaad tuleb tõsiselt võtta.

Veelgi enam – Krimm, Donbass ja Süüria on need kohad, läbi mille proovitakse Euroopa ja laiemalt Lääne julgeoleku-arhitektuuri püsivust. Juhul kui Venemaal lastakse neis omatahtsi laamendada, siis selgub, et Läänel puuduvad need, mida üks andekas kirjanik markeeris kui „cojones“.

Oletame et nüüd, Zahartšenko tapmise järel suunatakse nn rahvavabariigi etteotsa keegi sobilikum isend (nt endine DNR julgeolekunõukogu juht Aleksand Hodakovski) ja lülitatakse sisse Ukrainaga reintegreerumise protsess. Võib mürki võtta, et Euroopas hakkavad kõlama hääled, mis kutsuvad üles selle eest Venemaad kiitma ja kiituse märgiks sanktsioone lõdvendama. Ka sel juhul, näilise taganemise korral, on Venemaa saavutanud oma eesmärgi.

Julgeolekuarhitektuuri õmblused

Moskva praegune võimkond tajub, et hetkel on tema võimaluste aken poikvel. Vähemalt mõneks ajaks on läänelike klubide õmblused ragisemas ning segastel aegadel saab esitada huvitavaid ettepanekuid, mille tagasilükkamiseks pole meelkindlust.

Kurblooline on seejuures asjaolu, et teatud vastasseisude puhul (nn globaalse lõuna ja globaalse põhja vahel) polegi Läänel loomulikumat liitlast kui Venemaa. Moskva saab sellest suurepäraselt aru ja vajutabki neid kange, mis taolist arusaama võimendab. Samahästi kui neid hoobi, mis süvendavad Läänes levivat tüdimust ja pettumust Ukrainast.

Kokkuvõtvalt: Ukraina pinnal peetavas sõjas on kaalul palju enamat kui ainult Ukraina. Kiiev näikse seda aru saavat ja kuritarvitavat – et no kus nad seal Läänes pääsevad, küllap meid toetatakse. Kuid paraku on piisavalt neid, kes Kiievi ja Moskva vahel valides on valmis viimasele panustama.

Putinilik lahendus pensionireformile

Ma tean, kuidas probleemi lahendada – see oli Vladimir Putini peamine sõnum telepöördumises, mis peaks maandama nüüd juba kuid vindunud pensionireformi ümber kuhjunud protestid.

Juhtub üsna harva, et kaasaegses Venemaa ühiskonnas mingi seadusemuudatus nii üksmeelset pahameelt esile kutsub. Pensioniea tõstmine on mõistagi selline teema, mille osas ei jää keegi külmaks. Tajudes protestimeeleolude kasvamist, lasti osa auru välja ametiühingute poolt kontrollitud meeleavalduste/pikettide kaudu, kuid sellest ilmselt ei piisanud.

Algpõhjus kõigel on imelihtne: esmane seadusemuudatus nägi ette pensioniea tõstmise seniselt tasemelt (naistele 55 ja meestele 60) tunudvalt kõrgemaks (naistele 63 ja meestele 65). Need kaks arvu muutusidki ühiseks sümboliks, mille vastu protestiti nii tänavatel kui sotsiaalvõrgistikes, vastavad märgid ilmusid isegi regionaalsete parlamentide nö opositsiooniliste saadikute laudadele.

Vladimir Putin mõistagi negatiivsete asjadega ei tegele ja nii ta säilitas oma neutraalse asendi veel eilseni. Eile väljastas ta kummalise signaali stiilis: „Ma kujundan oma seisukoha võibolla juba homme!“

Noh ja täna see siis sündis. See seisukoht. Üksisilmi telekaekraanilt rahva otsa vaadates luges ta maha pika pöördumise (kokku kestis see mõni sekund vähem kui pool tundi).

Lühidalt kokkuvõetuna oli see klassikaline ja kvaliteetne PR-toode: probleemi kirjeldus, konkreetsed ettepanekud ja rõhumine kuulajate südametunnistusele. Et meil on ainult halvad ja veel halvemad valikud, aga mina tean kuidas asja võimalikult valutult korraldada.

Probleem ise on ju intuitiivselt selge: maksumaksjaid jääb järjest vähemaks, pensionisaajaid tuleb ühe juurde, nõukogude ajast saadik kehtinud pensionivanust on vaja tõsta. Vladimir Putin pöördus asja olemuse seletamise juures Venemaa pühamaist pühama alusmaterjali juurde: suured kannatused ja kaotused Suures Isamaasõjas. Sellest tekkinud demograafiline auk sai võimenduse 1990’te kriisi aegu ja nüüd on see läbi põlvkondade loksuv demograafiline laine oma madalseisus jälle käes.

President küsis retooriliselt: kas pensioniea tõstmise asemel mingeid alternatiive ei kaalutud? Ja vastas õpetlikult: muidugi otsiti! Aga vaadake lugu selline et meil kulub pensionimakseteks iga päev 20 miljardit rubla. Progresseeruva tulumaksu sisseseadmine annaks eelarvesse ehk u 120 miljardit, seega kataks ära vaid 6 päeva vajaduse. Pensionifondi kinnisvara mahamüümine annaks teise 120 mrd, seega veel 6 päeva, aga kõik see pole jätkusuutlik.

Ühesõnaga: pensioniga tõsta tuleb, kuid Vladimir Putin andis teada, et ta teeb rea ettepanekuid, kuidas toimuma valulikkust vähendada.

Esiteks tuleb kõrvaldada ebaõiglus naiste suhtes. Venemaa ju hoidvat oma naisi eriliselt! Senine seadusemuudatus nägi ette naiste pensioniiga tõsta 8 aasta ja meest oma 5 aastat. Nii ei lähe mitte! Tõstame mõlemal võrdselt 5 aasta võrra – naistel siis 60 ja meestel 65 aastani. (Tuleb tunnistada sammu elegantsi, senised 63/65 plakatid muutusid korraga kasutuks).

Teiseks tegi Putin ettepaneku vähendada uue süsteemi järgi viis aastat hiljem pensionileminejate vaeva 6 kuu võrra. Ehk siis neil, kes pidanuks nüüd minema 55 aastaselt pensile, on õigus 59,5 aastaselt kirjutada avaldus varasemalt pensionile jäämiseks.

Kolmandaks lugeda pensionieelikuks kõiki neid, kellel pensile minekuni jääb 5 aastat, nende suhtes rakendada erilisi töökaitselisi meetmeid, nt karistada tööandjaid nende vallandamise eest. Suurendada pensionieeliku töötu-abiraha 4900 RUB pealt 11280 rubla tasemele. Jne, jne.

Neljandaks eritingimustel pensionid kaevuritele, Kaug-Põhja põlisrahvastele jne. Viiendaks vähendada staazhinõudeid neile, kes jäävad pensile mitte vanuse, vaid ka tööstaazhi alusel: varem oli see staazhinõue 40 ja 45 aastat, nüüd 37 ja 42 aastat vastavalt naistel ja meestel. Kuuendaks siduda mitmed soodustused mitte pensilejäämisega, vaid vanusega 55 ja 60. Säilitada võimalusel kõik regionaalsed soodustused jne.

Noh ja siis kõige lõpuks vaatas Vladimir Putin telepurgist kõigile venemaalastele otse südamepõhja ja ütles rangelt: kaalul on ühiskonna stabiilsus ja riigi julgeolek!

Kokkuvõtvalt: Vladimir Putinil sooritas igati tubli kõneakti. Kõik küsimused said vastused ja mured lahenduse. Kõige põnevam aga algab homme. Kas kõik meeleavaldused lõpevad või maalitakse kasutuks muutunud plakatite asemele uued? Julgen ennustada, et kannatlik vene rahvas neelab ka selle alla. Sest isamaa on ju hädaohus!

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Zahhartšenko surmast

Järjekordne Donetski grupeeringu liider lahkus siitilmast. Separatist hukkus kohviku Separ toiminud plahvatuses, mille korraldajate ja motiivide osas pole vähemalt seni veel täit selgust, kuid oletusi teha saab ikka.

Veidike sai arvamust avaldatud TV3 Seitsmestele uudistele, uudislõiku saab vaadata siin (samast tehtud ka kuvatõmmis)

Pensionid ja valimised Venemaal

Venemaa ei ole ainulaadne, müstiline ega mõistetamatu. Ta on täpselt sama eriline kui iga teine riik. Igale tema nö eripärale leiab analoogi kuskilt mujalt ja tihti veelgi värvikamal kujul.

Ainuke, mille poolest on Venemaa tõepoolest teistest kordselt erinev, on territoriaalne suurus. Kuid see iseensesest ei lisa vägevust, vaid toodab probleeme. Hiigelsuurt territooriumit ja sellel asuvat rahvast ja ressursse on vaja hallata ning selleks kulub pööraselt raha. Raha aga – nagu ütles praegune peaminister Dmitri Medvedev Krimmis – raha aga pole.

Üks väljund, millele kuluvad hiiglaslikud summa ja mida ei suudeta enam katta, on vanaduspension. Ja muuseas ka selle osas pole Venemaa unikaalne. See nö riigisotsialistlik sünnitis loodi XIX saj lõpus Saksamaal masside ohjamiseks ning on nüüdseks muutunud heaoluriigi peamiseks tugisambaks. Sambaks, mis paraku omaenda raskuse all mureneb.

Pensioniea tõstmise möödapääsmatus

Viimasel ajal on Venemaa elanike jaoks kuumim teema planeeritav pensionireform. Kava tõsta pensionile jäämise vanusepiiri puudutab ju igaühte, sestap ei vaibu vestlused miljonites köökides, valgudes neist kohati ka tänavale. Võimude lootus, et asi õnnestub jalgpalli meistrivõistluste aegu vaikselt läbi viia, luhtus.

Miks siis senine pensioni-süsteem enam ei toimi? Ilmestan seda meie lähinaabruse, Pihkvamaa näitel. Sealsest 620 tuhandest elanikust on pensionäre üle poole (350 tuh), töövõimelisi aga 135 tuh. Noh olgu, Pihkvamaa on ka Venemaa mõistes üsna depressiivne kant, kuid ega üldine demograafiline pilt ei eristu muust Euroopast, kuivõrd sellest ei üritata ka poliitilisel tasandil eristuda ja eemalduda.

See rahvastikupüramiid, mis riikliku pensionisüsteemi loomise aegu toetus laiale põhjale, on nüüd üsna pea peale pööratud. Venemaalaste eluiga kasvab – jällegi nagu mujalgi – ning praeguse 73,5 aastase keskmise asemel ennustatakse aastaks 2030 juba 80 aastat.

Pidev valimistsükkel

Mis aga puutuvad siia valimised? Parlamendivalimisteni on ju veel kolm aastat ja presidendivalimiste nimeline näitemäng möödus ju ka alles hiljuti. Venemaa poliitiline süsteem on aga hetkel selline, et igal aastal on üks ühtne valimistepäev, millal toimuvad kõikvõimalikud eri tasandite valimised, alates kohalikest volikogudest kuni rajooniülemateni, täiendavatest regionaalsete parlamentide omadest kuni kubernerivalimisteni välja.

Sel aastal toimub kogu see mitmekihiline, aga ühenäoline poliit-etendus 9.septembril. Kõikidel neil lasub üks, referendumitaoline pitser. Selleks on toetus võimul olevale Ühtsele Venemaale. Kui volikogudesse lubatakse veel ka teiste parteide esindajaid, siis kõikvõimalike juhtide, olgu selleks ka kõige tähtsusetuma rajooniülemate puhul, loetakse kaotust alternatiivkandidaadile otseseks löögiks kuberneri mainele. Ja selle ning isikliku heaolu nimel peetakse ägedat võitlust.

Iseloomulik on aga kogu toimuva juures see, kuidas käitub Vladimir Putin. Samal ajal kui kohtadel toimuvad protestimeeleavaldused, ametiühingud ja töökollektiivid koguvad allkirju pensioniea tõstmise vastu, on riigi president kogu protsessist taandunud. Vaid korra andis ta umbe kuu aega tagasi segase signaali, et plaanitav pensioniea tõstmine talle ei meeldi, aga ilma selleta ka ei saa.

Augusti viimastel või septembri esimestel päevadel, vahetult enne valimistepäeva selgub igatahes, mida ja kuidas pensionisüsteemis muudetakse. Samamoodi edasi minna Venemaa igatahes ei saa. Ennast erilisena esitleda üritav riik allub samasugustele loodus- ja majandusseadustele nagu kõik muud.

---

pilt võetud siit

---

lugu ilmus siin

10 aastat Venemaa-Gruusia sõjast

10 aastat tagasi alanud sõja kaja pole vaibunud siiani. Venemaa õppis sellest kahte asja: jõu abil probleemide lahendamine on tehtav ja et "mitte-regulaarsete" üksuste kasutamine on efektiivne vahend.

Lühikest intervjuu TV3'le saab vaadata siit.

Putini epitaaf: teda pole siin

Mäletate Vladimir Putini ühte kuulsamat valet: „neid pole seal“ (Их там нет)? See kõlas Venemaa presidendi suust märtsis 2014.a, kui ta eitas vene sõdurite osalemist Krimmi valitsusasutuste ja sõjaväeosade ülevõtmisel.

Aja jooksul muutus see Venemaa häbematu söön-ja-eitan suhtumise sünonüümiks. Naaberriikide küljest endale meelepäraste tükikeste haukamine ning selle eitamine, info-operatsioonide läbiviimine ja eitamine, siseasjadesse sekkumine ja eitamine.

Tegelikult polnud selles muidugi midagi revolutsiooniselt uut. Praegune Venemaa kordab Nõukogude Liidu aegseid praktikaid nii sise- kui välisriiklikult. Vähem või rohkem varjatud osalemine võõramaistes konfliktides pole midagi ennekuulmatut, piisab kui meenutada kasvõi ammuseid „instruktorite“ saatmist nt Korea või Vietnami sõdadesse, Angooladest või muudest Kuubadest rääkimata.

Mis toimis toona, ei toimi täna
Toona võis aga eitada mida iganes ja kodumaine publik neelas selle kõik enam-vähem vaikides alla. Alternatiivsed infokanalid olid kas keelatud või suisa kättesaamatud, siinkandis levinud komme kuulata salaja Ameerika Häält või muid värske õhu halvasti kinni topitud allikaid oli ülejäänud NSVL asukate jaoks üsna teadmatud ventilatsioonikanalid.

Praegusel ajal mõjub aga eitamine narrusena, eriti kui riik ei suuda kontrollida oma tinasõdurite infovahetust sotsiaalmeedia kaudu. Kui 2014.a hakkasid esimesed laibakoormad koduküladesse naasema, siis ei osanud mõistagi ka lähikondsed keelt hammaste taga hoida ning oma meeste-poegade-vendade matustest ja muudest „delikaatsetest isikuandmetest“ räägiti üsna lahtise tekstiga.

Nüüd on aga olukord muutunud. Kui toona üritasid nt Pihkva dessantdiviisi juhtkonna poolt asju varjata, ajakirjanikke minema peksta, hauatähistelt nimesilte maha kruvida ja pärgadelt linte maha rebida, siis nüüd seda kõike enam isegi ei häbeneta. Vanemaid ja uuemaid kääpaid ehivad hukkunud võitlejate nimede ja piltidega bareljeefid, kogu väeosale antud autasudest rääkimata.

Peamine on aga see, et nende hukkunute seni veel elavad lahingukaaslased on ikka veel seal. Kõigis nende kohtades, kus olema ei peaks.

Kes ikkagi ründas?
Ning kui keegi hakkab – ja ma tean et hakkab – taas jaurama teemal et Venemaa tegelikult viidi selle seisundini, kus ta lihtsalt pidi reageerima, siis palun vastake ühele lihtsalt küsimusele. Kas naaberriikide väed seisavad Venemaa territooriumil või vastupidi?

Kas Moldova „rahusõdurid“ seisavad nt Moskva ja Novgorodi vahel või Venemaa omad Kišinjovi ja Tiraspoli vahel? Kas Gruusia võttis ära Põhja-Osseetia või Venemaa Lõuna-Osseetia? Kas Ukraina tankid künnavad Venemaa põlde või vastupidi?

Moskva käitub järjest enesekindlamalt ja jõulisemalt. Ja mida teeb naabruskond? Peab siseriiklikke vaidlusi teemal et kuidas ikkagi kaasata Venemaa kui „strateegiline partner“ ja et ehk peaks kõikvõimalikke kuriteole järgnenud karistusi leevendama, kuna see kahjutab karistajat ennast.

Kui viia nüüd asi teadliku kunstilise liialduseni, siis ilmselt kaunistab Vladimir Putini hauatähist kunagi kirje: „Nad muudkui valetavad. Teda pole siin“ (Да врут они все. Его здесь нет)

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis