Vene mõistatus?

Mul on rumal komme lugeda eri tekste korraga. Paraku jääb seetõttu nii mõnigi väärt lugemine pooleli ... ja teinekord sinna ta jääbki, pliiats või märkmepaber järjeks vahel.

Alanud puhkuse esimeseks mõistlikuks teoks sai ühe taolise pooleloleva raamatu lõpunilugemine. Andres Herkel "Vene mõistatus", Ilmamaa 2007, 248 lk.

Eks ta patuasi ole, jätta nii pikaks ajaks seisma üks väheseid eestikeelseid algupäraseid vene-teemalisi raamatuid. Seda enam pean oma kohuseks öelda mõni sõna ta kohta enne riiulissepanekut.

Värvilisi märkmelipakuid, millega tähistan väärilisi kohti, sai raamatu vahele oi kui palju. Ehkki uurimus pole pole akadeemilisena vormistet (eelkõige viiteaparatuuri mõttes), on autori poolt tehtud eeltöö vägagi põhjalik. Tulemus - vene (geo-)poliitfilosoofilise mõtte kaardistamine, eriti selle märkimisväärseimas osas e. eurasianismi vallas - on suurepärane.

Tõsi küll, vaielda võiks termini enda üle, kas ta on nüüd euraaslus, eurasism, eurasianism või võiks olla hoopis eurasiaanlus ... kuid see on juba pigem maitse asi ja vajaks pikemat poleemikat. Las olla nii kui on.

Teine pisiasi, mis hetkeks häiris, oli raamatu teise osa "Lahtised lehed" juures. Tekstide arusaadavust oleks tunduvalt parendanud, kui kohe päälkirja juures oleks olnud ka teksti varasema ilmumise aeg. Preagu tuli lugemise ajal konteksti järgi mõistatada, mis aastal ja/või mis sündmuse ajel tekst kirjutet on. Kuid ka see on pisiasi, seda enam, et tagantpoolt võis need daatumid ka leida.

Kolmas - ja suisa norimisena tunduv - on sisukorra paiknemine raamatu lõpus. Nagu vana hää nõuka ajal, kui alles raamatu läbilugemise järel said teada, millest raamat ka räägib:) Kuid eks see ole juba kirjastuse maitse asi. Ning raamatu väärtust ei vähenda see kõik kopka eestki.

Küll aga tahaks isand Herkelile tagaselja esitada küsimuse - kus see mõistatus on? Avapeatükis nendib ta melanhoolselt "Mida teeme teadmisega, et vene mõistatusele pole siiamaani lahendust?" Kohutusliku lisana saab tsiteerit ka Fjodor Tjuttshev, kes väidab, et mõistusega Venemaad ei saa võtta ... ja sinna see jääbki.

Selleks et lahendada ükskõik mis ülesannet, saati siis mõistatust, oleks vaja enne sõnastada küsimus. Vähemalt seda, kui mitte enamat, kas pole?

Juhul kui selleks küsimuseks on, et miks NAD nii käituvad, siis annab ju isand Herkel sellele kõigele hää ja põhjaliku seletuse. Aluspõhjaks õigeusklik messianism, selle ideoloogiliseks vomistuseks eurasianism, filosoofiliseks teljeks manism, kõige tipuks lääneliku humanismi puudumine/eiramine. Kõik see sai nopitud sestsamast raamatust – juhul muidugi kui ma loetust õigesti aru sain. Mine tea.

Niisiis, kui see oli küsimus, siis sai ta ka vastatud. Mõistatus lahendet.

Või on see mõistatus hoopiski milleski muus? Ehk selles, et mõistatuse küsimust ei saagi sõnastada? Vot sel juhul on Venemaa tõeline reebus.

Kuna hea autor seob mõtteloolised rännakud kenasti kokku tänaste näidetega ja annab ühtlasi ka sobivad hinnangud, siis vähemalt minu jaoks jäi mulje, et isand Herkeli jaoks Vene mõistatust küll ei eksisteeri.

Minu meelest on suurepärane, et meil on arvajaid, eriti poliitikute hulgas, kes ei lähe kaasa müüdiga, nagu poleks Venemaad võimalik mõista. Seisukohaga, nagu peaks Venemaast rääkides langema transsi, pobisedes midagi müstikast ja salapärast. See ei oleks meile mitte kasulik, sest nagu autor kordab Juhan Luigat - "Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus". Ja millessegi nii praktilisse ei saa ju suhtuda ebauskliku hirmu ja salapärast looritatud mõistusega.

Või sain ma millestki valesti aru, mh-ah?

Karmo Tüür
31.07.2007