Selle kuu alul õnnestus viibida nädalakese Euroopa ühes värskeimas riigis – Montenegros. Või siis Tšernogoorias, kui lähtuda kohalikust nimekujust. Tükikeses endisest Jugoslaaviast, mis jääb vastu Aadria merd. Mere ja mägede kokkupuutepunktis. Hingematvalt ilusas kohas, mille muljeid jaguks terve lehejagu, kuid proovin neid kokku suruda lühidasse lookesse.
Maa ja rahvas
Mägisel maal jääb napib põllumaad, sestap on iga oruke meeletu käsitöö tulemusel kohandatud terassideks. Kivimüüride najal üles upitatud tasasemad pinnad kaeti kokkutassitud mullakihiga, mis praegusel varakevadisel ajal kiirgasid kenas ererohelises kontrastis kivide valevusega.
Meeletu raske töö, mis nõudis palju ühispingutust, kujundas omamoodi suhtumise endasse ja naabritesse. Iga vana külamaja juures võib leida ringikujulise kivist „kausi“ – omamoodi vastandi ümarlauale (gumno). Selles ringis peeti pidusid ja nõupidamisi, kusjuures keegi ei saanud seada end laua otsa või teistest kõrgemale. No ja muidugi on sellel rajatisel ka praktilisem eesmärk – viljapeks pahmavate hobuste abil.
Olin valmis kogema midagi lärmakamat ja räpakamat – sellisena ju tavaliselt tajume Vahemeremaalist kultuuri – kuid üldmulje jäi uskumatult positiivne. Tõsi küll, tsiviliseeritud ja euroopalikku üldmuljet vürtsitas väike värin kohalikust liiklusest. Meie mõistes ülikitsastel mägiteedel, kus ühes servas mägi ja teises tühjus, liikus pisut liiga palju võimsaid masinaid, mille juhte piitsutas ülekeev macho-instinkt olla teistest parem ja kiirem.
Poliitika
Riik, mis kuulutas end taas iseseisvaks alles 2006, leidis rahvusvahelist tunnustamist 2007.a. Muuseas, esimeseks tunnustajaks oli Island – samuti kui Eestigi puhul.
Värske põhiseadus sisaldab nii mõndagi üllatavat. Vähemalt minu teada on see ainus riik, kelle enesemääratlus on „demokraatlik ökoloogiline kodanikuriik, mis põhineb sotsiaalsel õiglusel“. Samasse dokumenti on sisse kirjutatud pealinnana nii Podgorica kui ka troonikoha või vana kuningliku pealinna nimi Cetinje.
Montenegro põhiseadus pakub veel mitmeidki üllatavaid hetki – nt kirillitsa ja ladina tähestike võrdset kasutamist. Peale ametliku ehk montenegro keele tunnustatakse asja-ajamises veel serbia, bosniaki, albaania ja horvaadi keel. Rahvuste loetelus figureerib teiste kõrval rõõmsalt määratlus moslem – ehkki minu väikese valge pea kohaselt peaks see olema justkui religioosne määratlus.
Imetlusvääreim külg on aga mitte kirjutatud põhiseadusse, vaid tegelikku ellu. Samad rahvad, kes naabruses sõdivad – albaanlased ja serblased – elavad siin üheskoos ilma märkimisväärsete pingeteta.
Majandus
Montenegro on turismimaa selle kõige ehedamal kujul. Tõsi küll, selle võimalused on veel suuresti arendusjärgus, kuid juba praegu on teenendussektoris u. 70% töötajatest, millest omakorda lõviosa annab turismiga seonduv – hotellindus, kaubandus ja muidugi lõputuna näiv hulk kohvikuid-restorane-baarikesi. Ainus asi, mida näis veel umbes sama palju olevat kui kohvipoekesi, olid kihlveokontorid. Isegi kõige vaiksemas nurgataguses võis kohata mõnd sporditeemaliste pildikestega putkakest ning enamuses neist näis ka kedagi ringi liikuvat.
Vahemereline kliima rannikul ja lummavad mäed, mis paiguti kasvavad otse mererannast saati, pakuvad turismindusele ka ideaalseid võimalusi. Tõsi küll, nagu alati, peidab iga võimalus endas ka ohte. Hooajal toovad turistide hordid endaga mitte ainult raha, vaid ka tõsist reostust. Kusjuures see reostus ei väljendus ainult puuduliku kanalisatsiooni ja prügimajanduse tagajärgedes.
Ehkki märkimisväärne osa turistidest tuleb Itaaliast ja Austriast, on kõige täheldatavam venekeelse publiku mõju. Juba lennujaamas tervitavad saabujaid venekeelsed sildid ning tee ääreski võib kohata venekeelseid kinnisvara kuulutusi. Ruutmeetrihinnad ulatuvad kordades siinsetes kõrgemale, venekeelsete siltidega diskobaaride tümakas ja hoolimatu kinnisvara-arendus panevad kohalikke aga suisa vanduma.
Mõned veidrused
Montenegro on kui killuke Tolkieni lugudest – Musta Mäe riik (Crna Gora), mille pealinn on Mäealune (Podgorica). Ka nimedest õhkab muistsete legendide hõngu. Levinud mehenimeks Dragan ja naisenimeks Vesna (kõlasarnasuselt siis draakon ja kevad).
Pealinna lennujaam kannab lühendit TGD ehk Titograd jäänukina Jugoslaavia aegadest. Riigiasutuste veebilehed kannavad veel laiendit .yu, mis on jäänud samast ajast.
Minu sealviibimise päevadel ilmus uudis, et väljastatakse esimesed omaenda passid. Need lähevad parimatele tudengitele, kusjuures mitte üks neist ei saa kandma numbrit 001 vms – mäletate lugu gumnost?
Oma parima „veidruse“ leidsin aga vana pealinna Cetinje bussijaamast. Välimuse järgi mitte-midagi-ütleva välimusega putka, mis kindlasti ei vastanud enamikule euronormidele, osutus seest aga mõnusaimaks kõrtsitoaks. Hiiglasekasvu peremees valas lahkelt omatehtud rakiat ja pakkus parimat juustu, mida ma elus saanud. Värskelt püütud ja suitsutatud hirvelihast ja muudest parematest paladest ma parem ei räägigi.
Karmo Tüür
12.04.2008
Maa ja rahvas
Mägisel maal jääb napib põllumaad, sestap on iga oruke meeletu käsitöö tulemusel kohandatud terassideks. Kivimüüride najal üles upitatud tasasemad pinnad kaeti kokkutassitud mullakihiga, mis praegusel varakevadisel ajal kiirgasid kenas ererohelises kontrastis kivide valevusega.
Meeletu raske töö, mis nõudis palju ühispingutust, kujundas omamoodi suhtumise endasse ja naabritesse. Iga vana külamaja juures võib leida ringikujulise kivist „kausi“ – omamoodi vastandi ümarlauale (gumno). Selles ringis peeti pidusid ja nõupidamisi, kusjuures keegi ei saanud seada end laua otsa või teistest kõrgemale. No ja muidugi on sellel rajatisel ka praktilisem eesmärk – viljapeks pahmavate hobuste abil.
Olin valmis kogema midagi lärmakamat ja räpakamat – sellisena ju tavaliselt tajume Vahemeremaalist kultuuri – kuid üldmulje jäi uskumatult positiivne. Tõsi küll, tsiviliseeritud ja euroopalikku üldmuljet vürtsitas väike värin kohalikust liiklusest. Meie mõistes ülikitsastel mägiteedel, kus ühes servas mägi ja teises tühjus, liikus pisut liiga palju võimsaid masinaid, mille juhte piitsutas ülekeev macho-instinkt olla teistest parem ja kiirem.
Poliitika
Riik, mis kuulutas end taas iseseisvaks alles 2006, leidis rahvusvahelist tunnustamist 2007.a. Muuseas, esimeseks tunnustajaks oli Island – samuti kui Eestigi puhul.
Värske põhiseadus sisaldab nii mõndagi üllatavat. Vähemalt minu teada on see ainus riik, kelle enesemääratlus on „demokraatlik ökoloogiline kodanikuriik, mis põhineb sotsiaalsel õiglusel“. Samasse dokumenti on sisse kirjutatud pealinnana nii Podgorica kui ka troonikoha või vana kuningliku pealinna nimi Cetinje.
Montenegro põhiseadus pakub veel mitmeidki üllatavaid hetki – nt kirillitsa ja ladina tähestike võrdset kasutamist. Peale ametliku ehk montenegro keele tunnustatakse asja-ajamises veel serbia, bosniaki, albaania ja horvaadi keel. Rahvuste loetelus figureerib teiste kõrval rõõmsalt määratlus moslem – ehkki minu väikese valge pea kohaselt peaks see olema justkui religioosne määratlus.
Imetlusvääreim külg on aga mitte kirjutatud põhiseadusse, vaid tegelikku ellu. Samad rahvad, kes naabruses sõdivad – albaanlased ja serblased – elavad siin üheskoos ilma märkimisväärsete pingeteta.
Majandus
Montenegro on turismimaa selle kõige ehedamal kujul. Tõsi küll, selle võimalused on veel suuresti arendusjärgus, kuid juba praegu on teenendussektoris u. 70% töötajatest, millest omakorda lõviosa annab turismiga seonduv – hotellindus, kaubandus ja muidugi lõputuna näiv hulk kohvikuid-restorane-baarikesi. Ainus asi, mida näis veel umbes sama palju olevat kui kohvipoekesi, olid kihlveokontorid. Isegi kõige vaiksemas nurgataguses võis kohata mõnd sporditeemaliste pildikestega putkakest ning enamuses neist näis ka kedagi ringi liikuvat.
Vahemereline kliima rannikul ja lummavad mäed, mis paiguti kasvavad otse mererannast saati, pakuvad turismindusele ka ideaalseid võimalusi. Tõsi küll, nagu alati, peidab iga võimalus endas ka ohte. Hooajal toovad turistide hordid endaga mitte ainult raha, vaid ka tõsist reostust. Kusjuures see reostus ei väljendus ainult puuduliku kanalisatsiooni ja prügimajanduse tagajärgedes.
Ehkki märkimisväärne osa turistidest tuleb Itaaliast ja Austriast, on kõige täheldatavam venekeelse publiku mõju. Juba lennujaamas tervitavad saabujaid venekeelsed sildid ning tee ääreski võib kohata venekeelseid kinnisvara kuulutusi. Ruutmeetrihinnad ulatuvad kordades siinsetes kõrgemale, venekeelsete siltidega diskobaaride tümakas ja hoolimatu kinnisvara-arendus panevad kohalikke aga suisa vanduma.
Mõned veidrused
Montenegro on kui killuke Tolkieni lugudest – Musta Mäe riik (Crna Gora), mille pealinn on Mäealune (Podgorica). Ka nimedest õhkab muistsete legendide hõngu. Levinud mehenimeks Dragan ja naisenimeks Vesna (kõlasarnasuselt siis draakon ja kevad).
Pealinna lennujaam kannab lühendit TGD ehk Titograd jäänukina Jugoslaavia aegadest. Riigiasutuste veebilehed kannavad veel laiendit .yu, mis on jäänud samast ajast.
Minu sealviibimise päevadel ilmus uudis, et väljastatakse esimesed omaenda passid. Need lähevad parimatele tudengitele, kusjuures mitte üks neist ei saa kandma numbrit 001 vms – mäletate lugu gumnost?
Oma parima „veidruse“ leidsin aga vana pealinna Cetinje bussijaamast. Välimuse järgi mitte-midagi-ütleva välimusega putka, mis kindlasti ei vastanud enamikule euronormidele, osutus seest aga mõnusaimaks kõrtsitoaks. Hiiglasekasvu peremees valas lahkelt omatehtud rakiat ja pakkus parimat juustu, mida ma elus saanud. Värskelt püütud ja suitsutatud hirvelihast ja muudest parematest paladest ma parem ei räägigi.
Karmo Tüür
12.04.2008
5 comments:
Olen 2 korda seal käinud (kokku pea kuu aega) ja nõustun täiesti - tegemist on väga ilusa riigiga! Aastas on ainult ca 30 päeva, kus ei paista päike. Aga ma olen mõlemad korrad sattunud sellistele päevadele, kus sajab lakkamatult vihma ning ükskord uputas vesi meie hotelli täiesti üle - vett oli fuajees ca 2 meetrit.
Euroopalikusest aga rääkides peaks ära märkima selle, et nende ametlik rahaühik on euro.
muuseas, Cetinje on väidetavalt Euroopa kõige vihmasem linn ... st suurima sademetehulgaga. päike paistab rannikul, mägeds moodustab niiske meretuul pilvi.
aga euro - see on minu jaoks mõistatus - kuskohast nad võtavad selle rahamassi, et hoida majandust toimimas?
Aga kuidas on üldse võimalik võtta kasutusule euro riigis, mis pole ei EL liige ega euroalaga pole liitunud?
Ma ise ei suutnud oma sõbrale vastata kuidas see võimalik on. Ta esitas lihtsa küsimuse - kui Montenegro, mis on küllaltki vaene riik, võib kasutusule võtta euro, miks siis Eesti peab mingeid kriteeriume täitma?
Ja mis kõige huvitavam - kui ma seal käisin esimest korda (2005 a) oli see veel Serbia ja Montenegro ning siis oli neil ka euro rahaks!
ka meie võime loobuda kroonist kuulutada oma käibevaluutaks euro, jüääni või tugriku - sellele ei saa keegi keeldu seada. kriteeriumite täitmise probleem on nendel, kes tahavad, et seda otsust aktsepteeriks ametlikult ka vastava valuuta "koduriik", antud juhul EL.
enne eurot oli montenegros käibel saksa mark, nii et põhjused on mõneti ajaloolised
Post a Comment