Ah et teie teete nii? No mis seal ikka, eks me peame siis teile sama mõõdupuuga vastama!
Rahvusvahelistes suhetes on laialt kasutuses mõiste tit-for-tat. Ehk siis võrdväärne vastutegutsemine. Nt kui riik X saadab välja riigi Y saatkonna töötajaid (nt spioneerimise eest vms), siis on teisel riigil täielik õigus saata välja samapalju X riigi diplomaate. Kõik on õiglane ja arusaadav, küsimusi pole.
Venemaa on aga alatihti kasutanud samasugust retoorikat puhkudel, mis ei ole nö terve mõistuse kohaselt niimoodi tõlgendatavad.
Näiteks hoiatab nüüd Venemaa välisministeerium, et kui USA kavatseb arestida Venemaa varasid, siis jätab Moskva endale õiguse samaga vastata. Ainult et ... USA samm pole ju asjade alguspunkt, vaid reaktsioon Kremli varasematele sigadustele. Jutt on Jukose varade kaaperdamisest Kremli sidusfirmade poolt. Asi anti rahvusvahelisesse kohtusse, kes otsustas et Venemaa peab Jukose aktsionäridele kompenseerima tekitatud kahjud. Üks võimalus neid kahjusid hüvitada on arestida süüdlase omand – antud juhul siis Venemaa varasid.
Samast seeriast on Venemaa vastusanktsioonid Lääne sanktsioonidele. Venemaa keelustas nt rea Euroopas toodetud toiduainete sisseveo oma territorriumile. Nüüd on jõutud omaenda rahva meelepaha kütva olukorrani, kus keelatud toiduaineid plaanitakse „igal võimalikul moel“ hävitama hakata. Isegi õigeusu kiriku esindajad on plaani vastu sõna võtnud ... kuid olgu, mitte sellest pole meie tänane lugu. Lugu on hoopiski sellest, et Lääne sanktsioonid ei olnud ju loo nullpunkt, vaid vastus Kremli varasemale sigadusele ehk Krimmi „kojutoomisele“ ja Ida-Ukrainas toimuvale.
Kuidas te suhtuksite olukorda, kui kohus mõistab kurjategija süüdi, kuid seepeale tõuseb süüdlane püsti ja teatab tõsimeeli: „Kohtuniku ja ühiskonna käitumine minuga siin kohtusaalis sunnib mind mõlemaid karistama!“ Juhul kui sellised ähvardused kõlavad, on kogu ausale publikule selge, et süüalune on ebaadekvaatne ning tõenäoliselt oleks mõistlik kodanik ühiskonnast pikemaks ajaks isoleerida.
Kui nüüd hetke meenutada pisut varasemaid sündmusi, siis ka 2008.a Gruusia sõja puhul üritas Kreml sündmuste nullpunkti retooriliselt nihutada sel moel, et enda tegusid õigustada. Et näete, me peame oma kaasmaalasi kaitsma kurjade grusiinide eest! Aga vabandust, kas sellele ei eelnenud vene kodakondsuse massiline jagamine kohalikele ja jõhker provotseerimine?
Või olgu veel üks näide. Kremli jutupunktide kohaselt toimus Kiievis riigipööre, mässajad ründasid vaeseid berkutlasi jne. Aga oot-oot, millest siiski sündmused alguse said?
Eks neid näiteid võib tuua veel ja veel. Kuid peamine on see, et ei tohi end lasta sellise infantiilsevõitu retoorilise nõksuga „aga tema ju alustas esimesena ja mina pidin ainult ennast kaitsma“ lollitada. Sündmuste nullpunktiks on siiski toimepandud sigadus, mitte sellele järgnenud reaktsioon. Paraku võtavad ka muu maailma ajakirjanikud, kommentaatorid ja poliitikud pahatihti üle Kremli poliitilise retoorika ning muutuvad seeläbi nn kasulikeks idiootideks.
-----------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment