Kosovo teema on hetkel meeletult huvitav. Põhjusi selleks põnevuseks leiab kuhjaga mitte ainult politoloog, vaid iga poliitikahuviline ja ka lihtsalt mõtlev inimene. Ei paikne ju too vaidlusalune maalapp kuskil kaugel, vaid meie koduses Euroopas. Ning muuseas, sealsed sündmused võivad vastu kajada ka suisa Eestimaal. Aga kõigest järgemööda. 
Uut riiki ei looda mitte iga päev – seda enam sõdadejärgses Euroopas. Oluline on siinkohal rõhk sõnal „uus“ riik. Tegu pole mitte kaotatud suveräänsuse taastamisega nagu oli see nt Balti riikide puhul. Olemasoleva riigi (Serbia) küljest eraldus tükike (siis Kosovo) lihtsalt seetõttu, et kosovarid tahtsid nii.
Mis on meie jaoks loomulikum kui toetada väikese rahvakillu soovi iseseisvuda? Välja rebida end kunagise imperiaalse riigi Jugoslaavia tuumikalast Serbiast. Ja mis veelgi olulisem – vabastada end rahva võimu alt, kes veel hiljuti pani toime koletuid sõjakuritegusid nüüdseks iseseisvunud riigi elanike kallal.
Paraku pole kõik nii lihtne. Vastuolusid jagub küllaga, alates nö ajaloolise õigluse ja kuuluvuse, sisserände ja põlisrahva jm küsimustes. Kuid jäägu see kõik hetkel kõrvale ning pöörakem pilk hetkeolukorrale. Mida toob endaga kaasa uue iseseisvuse tunnustamine?
Iseenesest, mis seal’s ikka? No tunnustatakse uut riiki ja ongi kõik. Kuna poolt on nii Euroopa riikide enamik kui ka hetke suurtegija USA, siis peaks ju kõik korras olema? Probleem selles, et Kosovo iseseisvusele on vastu peale Serbia enda (mis on ju loomulik) ka Venemaa. Meie idanaaber, end vähemalt regionaalseks suurvõimuks arvav riik, mille arenguid ja meeleolusid vähemalt ikka veel huviga jälgitakse.
Siin peitubki meie jaoks Kosovo probleemi teine huvitav tahk. Venemaa kõrged esindajad on korduvalt õhku väristanud hoiatustega, et katsuge te ainult Kosovot toetada – küll te siis alles näete! Tavapäraselt viidatakse seejuures Gruusia ja Moldaavia erimeelsetele regioonidele ... kuid nendest on räägitud juba küllalt.
Nüüd, Kosovo iseseisvumise pöördumatuna näivas finaalis, on selles nimekirjas hakanud kõlama ka Eesti. Et kui juba Euroopa südames antakse vähemusrahvusele õigus eralduda, siis miks peaks Kirde-Eesti olema erand? Eho Moskvõ – üks Venemaa omanäolisemaid raadiojaamu, viis läbi vastava küsitluse. Et kas Venemaa võidab Kosovo iseseisvusest, kuna saab hakata naabritel, sh Eestil käsi väänama, või kaotab, kuna tuleb välja, et kõik Moskva ähvardused on olnud tulutud. Selle jaama kuulajate arvamus oli üsna selge – 81,5% hindas seda kui Venemaa kaotust ja 18,5% kui võitu.
Samas tõusis kiuslik küsimus. Kuna esimesena lubas Kosovo iseseisvust tunnustada Rahvusvaheline Olümpiakomitee, siis mis saab 2014.a. olümpiamängudel Sotshis? Kui Kosovo soovib ROK poolt tunnustatud osalejana tulla oma võistkonnaga riiki, kes pole Kosovot tunnustanud?
Uut riiki ei looda mitte iga päev – seda enam sõdadejärgses Euroopas. Oluline on siinkohal rõhk sõnal „uus“ riik. Tegu pole mitte kaotatud suveräänsuse taastamisega nagu oli see nt Balti riikide puhul. Olemasoleva riigi (Serbia) küljest eraldus tükike (siis Kosovo) lihtsalt seetõttu, et kosovarid tahtsid nii.
Mis on meie jaoks loomulikum kui toetada väikese rahvakillu soovi iseseisvuda? Välja rebida end kunagise imperiaalse riigi Jugoslaavia tuumikalast Serbiast. Ja mis veelgi olulisem – vabastada end rahva võimu alt, kes veel hiljuti pani toime koletuid sõjakuritegusid nüüdseks iseseisvunud riigi elanike kallal.
Paraku pole kõik nii lihtne. Vastuolusid jagub küllaga, alates nö ajaloolise õigluse ja kuuluvuse, sisserände ja põlisrahva jm küsimustes. Kuid jäägu see kõik hetkel kõrvale ning pöörakem pilk hetkeolukorrale. Mida toob endaga kaasa uue iseseisvuse tunnustamine?
Iseenesest, mis seal’s ikka? No tunnustatakse uut riiki ja ongi kõik. Kuna poolt on nii Euroopa riikide enamik kui ka hetke suurtegija USA, siis peaks ju kõik korras olema? Probleem selles, et Kosovo iseseisvusele on vastu peale Serbia enda (mis on ju loomulik) ka Venemaa. Meie idanaaber, end vähemalt regionaalseks suurvõimuks arvav riik, mille arenguid ja meeleolusid vähemalt ikka veel huviga jälgitakse.
Siin peitubki meie jaoks Kosovo probleemi teine huvitav tahk. Venemaa kõrged esindajad on korduvalt õhku väristanud hoiatustega, et katsuge te ainult Kosovot toetada – küll te siis alles näete! Tavapäraselt viidatakse seejuures Gruusia ja Moldaavia erimeelsetele regioonidele ... kuid nendest on räägitud juba küllalt.
Nüüd, Kosovo iseseisvumise pöördumatuna näivas finaalis, on selles nimekirjas hakanud kõlama ka Eesti. Et kui juba Euroopa südames antakse vähemusrahvusele õigus eralduda, siis miks peaks Kirde-Eesti olema erand? Eho Moskvõ – üks Venemaa omanäolisemaid raadiojaamu, viis läbi vastava küsitluse. Et kas Venemaa võidab Kosovo iseseisvusest, kuna saab hakata naabritel, sh Eestil käsi väänama, või kaotab, kuna tuleb välja, et kõik Moskva ähvardused on olnud tulutud. Selle jaama kuulajate arvamus oli üsna selge – 81,5% hindas seda kui Venemaa kaotust ja 18,5% kui võitu.
Samas tõusis kiuslik küsimus. Kuna esimesena lubas Kosovo iseseisvust tunnustada Rahvusvaheline Olümpiakomitee, siis mis saab 2014.a. olümpiamängudel Sotshis? Kui Kosovo soovib ROK poolt tunnustatud osalejana tulla oma võistkonnaga riiki, kes pole Kosovot tunnustanud?Esimeste tunnustajate hulgas on juba sellised riigid nagu Afganistan, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ... Millise järjekorras ja missuguse retoorilise vormistusega astub sellesse ritta Eesti Vabariik?
Ning mis saab juhul, kui peaks puhkema uus konflikt? Eestlastel on juba olemas kogemus Kosovo rahuvalve-operatsioonidest – kas minnakse appi ka seekord? Kuidas põhjendatakse Riigikogu ees uue mandaadi andmise vajadust?
Küsimusi, ja seega põnevust, jagub kuhjaga, nagu lubasin loo alguses. Nagu Kosovo iseseisvumise-järgset pidu sealse rahva hulgas on tabavalt iseloomustatud – pidu on küll kohalik, aga pohmelus võib olla globaalne.
Karmo Tüür
18.02.2008
Ning mis saab juhul, kui peaks puhkema uus konflikt? Eestlastel on juba olemas kogemus Kosovo rahuvalve-operatsioonidest – kas minnakse appi ka seekord? Kuidas põhjendatakse Riigikogu ees uue mandaadi andmise vajadust?
Küsimusi, ja seega põnevust, jagub kuhjaga, nagu lubasin loo alguses. Nagu Kosovo iseseisvumise-järgset pidu sealse rahva hulgas on tabavalt iseloomustatud – pidu on küll kohalik, aga pohmelus võib olla globaalne.
Karmo Tüür
18.02.2008
3 comments:
Kuus aastat on omamoodi pikk aeg Sotshi mängudeni ning kui Putin peaks tegema triki, et peale ühte perioodi võimule naaseb, on spordipoiss ehk nii mõistlik, et ei hakka ROKiga vägikaigast vedama ja laseb Kosovolastel kenasti spordipeost osa võtta.
Oeh, võib-olla olen ka naiivne, kuid ma usun ja väga loodan, et Kosovo soovi korral pole 2014 osavõtt probleemiks.
muigamisi võib küsida - aga kuidas hoopis läheb Eurovisioon ... kas Serbia võtab Kosovot tunnustanud riigid vastu? :)
Vastu peab ikka võtma. Serbia lihtsalt hindab vastavalt riikide käitumisele vastavalt. Venemaa 12p ja siis ülejäänud Kosovo iseseisvust mittetunnustanud riigid ja kui jääb punkte üle, siis need jagatakse riikidele, kes kõige hiljem Kosovot tunnustasid ;)
Post a Comment