USA valimised: kas ikoonimuutus on võimalik?

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised kuuluvad küll ilmselt enimjälgitud poliitiliste etenduste hulka. Mitte et nad nüüd alati niiväga huvitavad oleks, kuid olulised kindlasti.

Seekord jagub aga ka ohtralt põnevust. Mitmeti on ju olukord täiesti uudne – esmakordselt jõudsid reaalsete kandidaatidena presidendiametile nii lähedale naine ja mustanahaline.

Ehkki USA’s pole mitte ainult kaks erakonda, käib põhiline mõõduvõtmine kahe suurima vahel – demokraadid ja vabariiklased. Kui nüüd väga julgelt üldistada, siis on nende jõuvahekord umbes pooleks. Mitte päris pooleks, vaid nii umbes 45-45 jaotusega. Ehk siis kokku ligikaudu 90% häältest on ette paigas. Kes hääletab traditsiooniliselt ühe seltskonna poolt, teeb nii ka seekord, kes teiste poolt, jääb ilmselt ka seekord endale kindlaks. Muidugi, alati leidub nö ülejooksikuid, kuid eeldatavasti enam-vähem võrdselt mõlemalt poolt, nii et need ei muuda suurt pilti.

Soo roll
Seetõttu muutubki oluliseks nö vähemuse ehk allesjäänud 10% otsus. Nende häälte püüdmise nimel suur osa show’st käibki.

Loogiline on eeldada, et seekord peaks see nn soo (politoloogide keeles tähistatakse nii kõikuvaid, otsustamata hääli) kalduma demokraatide poole. Miks? Lihtsalt seetõttu, et praegu on presidendiks vabariiklane. Igasugune võimulolev seltskond kogub alati endale vastalisi. Võimulolija otsused ei saa kunagi olla kõigile meele järgi, paratamatult toob iga otsustus kaasa ka pettujaid. No või ütleme, et nii käivad asjad nö normaalsetest poliitilistes süsteemides.

Seega, need 10% peaks kalduma demokraatide poolele sel lihtsal põhjusel, et praegu oli võimul vabariiklane. Ja siis lisaks veel sel põhjusel, et tegu oli justnimelt Georg Bushiga – mõningatel andemetel viimaste aegade ebapopulaarseima presidendiga. Selle ebapopulaarsuse taga omakorda peitub suuresti välispoliitika ehk Iraak ja Afganistan.

Välispoliitika tähetund
Siit tulenebki nende valimiste teine uudne moment – nimelt käib valimiskampaania suuresti välispoliitika ümber. Otse loomulikult kulub lõviosa aurust ikkagi puhtalt sisepoliitiliste asjade nagu maksureform, tervishoid jms peale, kuid ikkagi. Nii palju välispoliitikat pole USA presidendivalimiste kampaanias tavaline.

Kolmas uudismoment on aga see, kuivõrd erinevad on kandidaatide seisukohad välispoliitika osas. Tavapäraselt kurdavad vaatlejad, et demokraatide ja vabariiklaste seisukohtade vahel on raske vahet teha – erinevused peituvad vaid detailides. Seekord on aga pilt teine.

Põhiline rõhk, nagu ilmselt juba selge, kulub Iraagile. Täpsemalt seal viibivatele USA sõduritele. Et mida siis nendega peale hakata – kas tuua koju või jätkata alustatut?

Kolm seisukohta
Mustanahaline Barack Obama (demokraat) on enamuses oma valimislubadustes idealismile, et mitte öelda populismile, ohtlikult lähedal. Leegitsevates kõnedes lubab ta kiireid lahendusi ja õnne kõigile. Iraagi osas kuulutab ta, et sõdurid tuleb tuua koju peaaegu et kohe, või vähemalt tuleks selle, paratamatult pikaajalise protsessiga alustada kiirelt. Muuseas ei väsi ta rõhutamast, et oli algusest peale sõjalise operatsiooni vastu.

Endine esileedi, nüüdne esimene naiskandidaat Hillary Clinton (demokraat) on veidi tagasihoidlikum. Ka tema räägib sõdurite kojutoomisest, kuid lubab seda teha vähemalt etapiviisiliselt ning vastavalt plaanile. Sõjavastalisusega ta hiilata ei saa, kuna on varem kõike heaks kiitnud.

Vietnami sõja veteran John McCain räägib aga vastupidist. Mokaotsast möönab ka tema, et sooviks oma poisse kodus näha, kuid ainult juhul, kui nood saavad tulla koju võiduga. Muuseas, ka tema oli vastu – ainult et USA armee juhtkonna varasema taktika vastu, mis olevat põhjustanud operatsiooni venimise ja suuri kaotusi. McCaini seisukoht on, et vägede viivitamatu väljatõmbamine muudaks olukorra ainult hullemaks.

Kas muutus on võimalik?
Loomulikult ei ole need kampaania ainukesed ja ehk isegi mitte USA valija jaoks olulisimad punktid. Kuid ülejäänus langevad seisukohad enam-vähem kokku ja erinevuste otsimine kulutaks liialt auru ja leheruumi.

Tuleb muidugi endale aru anda, et kõikvõimalikud kandidaadid ükskõik milliste valimiste eel võivad lubada paljut. Ja isegi ise oma lubaduste sisse uskuda. Kuid valituks osutumise järel satuvad nad nn rahvuslike huvide, erinevate huvigruppide ja reaalpoliitika raudsetesse raamidesse. Nii et tegelik võimalus midagi muuta osutub olevat õige ahtake.

Nüüd aga jõuame tagasi selle nn soo juurde. Kas see seltskond, kes kõhkleb oma valimiseelistustes ja põhimõtteliselt ihaleb muutusi on ikka valmis muutusteks? Nii oluliseks muutuseks nagu seda on ikooni muutus?

Kordan, et reaalne (välis-)poliitika ei pruugi eriti muutudagi, kuid muutub see, mis on nn keskmisele valijale oluline. Muutub ikoon. Nägu, kes ilmub ajalehtede esikaantele ja teleekraanile. Kas USA valija on tegelikult valmis selleks, et USA presidendiks saaks naine või mustanahaline?

Karmo Tüür
11.02.2008