Friday, April 18, 2008

Maailmasüsteemi kriis ehk igaüks iseenda eest?


Senituntud maailm naksub ja loksub oma liigestest, vanad mängureeglid justkui enam ei toimiks, uusi pole veel kah kirjutatud. Sellelaadseid arutelusid võib kuulda igaüks, kes lahtisema silma ja kõrvaga maailma poole pööratud.

Paar päeva tagasi avaldas üks Venemaa avaramapilgulisi poliitika-analüütikuid Fjodor Lukjanov ajakirjas The New Times suurepärase kokkuvõtva loo sel teemal, mida alljärgnevalt proovin lühendatult ja kommenteeritult esitada.

Kuna autoriks on venelane, on loomulik, et ta alustab mõttest Venemaa segastest oludest. Saabuva kahevalitsuse (Putin ja Medevedev) künnisel soovitab ta vaadata maailmas ringi, et mõelda, mis toimub ja kuidas see mõjutab kujunevat olukorda.

Rahvusvaheliste suhete süsteem pole peale suuri muudatusi veel paika loksunud. Hetkel omamoodi süsteemi-moodustava keskusena toimiv USA vangub oma suuruse koorma all. Ükskõik kes ka ei saaks presidenditoolile Valges majas, peab ta hakkama tegelema Ameerika Ühendriikide rolliga maailmas ehk siis Georg Bushi pärandiga. Otsustavaks peaks seejuures muutuma nn suured organisatsioonid, olgu siis globaalsed või regionaalsed, mis peaks leevendama kõikumisi ühes eraldivõetud riigis. Kuskohast aga selliseid institutsioone võtta?

ÜRO on varemeis. Allorganid nagu nt ÜRO Tervishoiu-organisatsioon jms on küll töövõimelised, kuid üldiselt näib pilt nutune. Resolutsioone vorbitakse, aga mis on neist tolku? ÜRO Julgeolekunõukogu kui peamine instrument vajaks ümberkorraldust. Kooseisu laiendamise vastu seisavad vanad liikmed üsna üksmeelselt ja kas laienemise järel asi muutuks paremuse poole?

OSCE teepervel. Loodi 1970-il, toona põhivaldkondadeks humanitaarne, majanduslik ja sõjalis-poliitiline koostöö. Majandus nihkunud aja jooksul EL, julgeolekuline aspekt NATO alla. Humanitaar-valdkond politiseerub üha, probleemiks valimisvaatlused.

IMF – tööriist minevikust. 10 aastat tagasi avaldas IMF ülisuurt mõju suurtele riikidele nagu Venemaa, Türgi, Mehhiko, Argentiina jne, rääkimata siis väiksematest vendadest. Uueks väljakutseks – maailma rahaturgude analüüs ja soovituste väljatöötamine. Selleks pole IMF aga valmis ei struktuuri ega võimekuse poolest.

NATO vaenlase otsinguil. Üha laienev ühendus näib olevat eesmärgi puudumise kriisis. Pole ta ka muutunud universaalseks integraatoriks, milleks oleks võinud saada, tõmmates kaasa Venemaa. Ehkki 9.11.2001.a. sündmused näisid osalejaid liitvat, lõhkus selle näivuse 2003.a. alanud Iraagi operatsioon. Afganistanis ilmutatav suutmatus toob selle nõrkuse aga eriti ilmekalt esile. NATO globaliseerumine ehk aitaks asja leevendada, kuid praegune laienemine pigem imiteerib seda kui et lahendab probleeme.

WTO tammub ühel kohal, vaadates jõetult pealt maailmas pead tõstvat protektsionismi. Euroopa Liit vaevleb laienemis-järgsetes puhitustes. Värske leiutis – Shanghai koostöö organisatsioon – kaotab oma hoogu, kuna Venemaa tajub ohtu, et kontroll libiseb Hiina kätte. Üldse on Hiina (seni vägagi ettevaatlik) käitumine suurimaks mureallikaks kõigile.

Institutsionaalne interregnum ehk paus kahe võimu vahel on aga ohtlik. Hägustuvad vanad käitumisnormid, senised tegijad üritavad laiendada oma mängupiire – sõjaliste kulutuste kasv üle maailma (välja arvatud ELis) tõendab seda, nn strateegiliste majandusharude kaitsmine välisinvesteeringute eest on sama medali teine külg.

Vana maailmakord enam ei toimi. Uut pole veel ehitama hakatud. Ajalooline kogemus ei süvenda optimismi – rahvusvaheliste suhete süsteem kujuneb ümber tavaliselt suurte sõdade käigus.

Uutel liidritel – ja nende hulka paigutab autor ka Venemaa – tuleb olla väga ettevaatlik, et vältida üldise olukorra destabiliseerimist. Kui välistele väljakutsetele lisada sisemine ebakindlus, siis võib globaalsete probleemide lahendamine minna üldse tupikusse.

Kirjutise autor ei ole lahmija ega alarmilööja. Tegu on ajakirja „Venemaa globaalses poliitikas“ (mis muuseas on maailmakuulsa ajakirja Foreign Affairs tütarväljaanne Venemaal) peatoimetajaga. Ja pealegi ei ole ta ainus sedamoodi mõtleja. Praeguste institutsioonide kriisist on kõnelenud paljud. On pakutud välja koguni ideed loobuda senistest ja luua uus, nn demokraatiate liiga. Kas see oleks hea idee ja kas selles leiduks kohta Venemaale, on juba hoopis teine jutt.

Seniks aga rahu ja pikka meelt, mõtlemaks muutuva maailma üle.

Karmo Tüür
16.04.2008

1 comment:

Märt Ridala said...

Maailmasüsteemi ebastabiilsus tuleb minu arvates kahest tegurist:
a) Inimpopulatsiooni eksponentsiaalne kasv, mis viib Malthusia katastroofini, globaalse soojenemise ja ressursside kahanemiseni.
b) Tsivilisatsioonide konflikt (Jah, olen Huntingtoni mõju all. :-)

Ma ei ole pessimist, aga ma arvan, et targem oleks ohtude vastu valmistuda. Või mis te arvate? Algatasin selleks mõttetalgud, milles osalemise eest oleksin tänulik! http://eesti2030.org