Russofoobi sildi on külge saanud pea igaüks, kes midagi Venemaa suunal arvab. Eriti kui see arvamus karvavõrragi erineb sildikleepija nägemusest "õigest" Venemaast ja tema vastu tegutsevatest naabritest / ülejäänud maailmast.
Kuulates üht järjekordset heietust russofoobia üle (seekord siis Maria Gaidari juhtumi näitel, kes asus Odessa kuberneriks määratud Mihhail Saakašvili asetäitja ametisse) jäin mõtlema selle mõiste õõnsuse ... või siis amorfsuse üle. See pole küll sama sisutühjalt kuri termin nagu "fašist" proletaarses kõnepruugis, kuid liigub samas suunas.
Mis on siis "russofoobia" kui mõttekonstruktsiooni sisu ja nõrkus?
Sisulised seletused
Kuid mis sisuga täidavad seda mõistet enamasti need, kes süüdistavad oma naabreid või pea kogu ülejäänud maailma russofoobias? Olgu selleks siis Venemaa Föderatsiooni praegune välisminister, kes on selles süüdistanud nt USA administratsiooni, või hetkel presidenditoolil istuv mees, kes hiljuti mainis, et russofoobia, anti-semitism jms on tänapäevased kurjuse ilmingud. Või siis seesama teksti alguses viidatud kodanik, kes pidas silmas Venemaa liberaalsete reformide kunagise juhtfiguuri Jegor Gaidari tütart, kes olla kasvanud russofoobses peres ning läks nüüd russofoobse Saakašvili abiliseks.
End Venemaa eestvõitlejateks pidavad inimesed kleebivad russofoobia sildi enamasti külge kõigele „mitte-venelikule“, olgu selleks siis liberaalsus, arusaam indiviidi õiguste ülimuslikkusest riiklike huvide ees jne. Ehk siis kõigele „läänelikule“, mida iganes see siis ka hetkel ei tähendaks. Selle mõttemalli kohaselt on liberaalsete, demokraatlike reformide katsed Venemaal olnud lääne huvides ja seeläbi russofoobsed. Mõttemall, mille kohaselt peaks Venemaa olema lihtsalt üks normaalne riik teiste seas ja austama samu mängureegleid, olla russofoobne, kuna ei arvesta Venemaa tsivilisatsioonilist eripära ja missiooni.
Mõisteline nõrkus
Sisulised seletused
Oletatavasti leidub inimesi, kes on tõepoolest russofoobid, kes kardavad venelasi kui nähtust. Kes minestavad õudusest, kuuldes vene keelt. Kes väldivad venelasega isegi ühes ruumis olemist. Kuid selliseid inimesi ma ei tea.
Omamoodi intellektuaalse russofoobia alla võiks liigitada põlastavat üleolekut vene kultuuri, olme ja tavade suhtes. Oli periood Venemaa enda ajaloos, kui sealne eliit oli selles mõttes russofoobne, et üritas sarnleda pigem sakslase või prantslasega ning pidas vene keelt talupoegade ja köögitüdrukute pärusmaaks. Oletan aga, et taolisi inimesi on tänapäeval vähe ja ka neid ma ei tunne.
Kahtlemata eksisteerib neid, keda võiks nimetada russofoobiks ajaloolisest kogemusest tuleneva teadmise tõttu, et Venemaalt võib oodata rünnakuid, olgu siis puht sõjalisi või majanduslikke või moodsas kõnepruugis "hübriidseid". Olgu öeldud, et Tartu linna, milles istudes ma seda teksti kirjutan, on Venemaalt tulnud väed vallutanud vähemalt 13 korda, tehes linna paaril korral väga põhjalikult ja sihipäraselt maatasa. Jah, selliseid inimesi ma tunnen. Kuid ükski nendest pole russofoob selle sõna etniliselt suunatud hirmu mõttes.
Omatahtsi tõlgendused
Omamoodi intellektuaalse russofoobia alla võiks liigitada põlastavat üleolekut vene kultuuri, olme ja tavade suhtes. Oli periood Venemaa enda ajaloos, kui sealne eliit oli selles mõttes russofoobne, et üritas sarnleda pigem sakslase või prantslasega ning pidas vene keelt talupoegade ja köögitüdrukute pärusmaaks. Oletan aga, et taolisi inimesi on tänapäeval vähe ja ka neid ma ei tunne.
Kahtlemata eksisteerib neid, keda võiks nimetada russofoobiks ajaloolisest kogemusest tuleneva teadmise tõttu, et Venemaalt võib oodata rünnakuid, olgu siis puht sõjalisi või majanduslikke või moodsas kõnepruugis "hübriidseid". Olgu öeldud, et Tartu linna, milles istudes ma seda teksti kirjutan, on Venemaalt tulnud väed vallutanud vähemalt 13 korda, tehes linna paaril korral väga põhjalikult ja sihipäraselt maatasa. Jah, selliseid inimesi ma tunnen. Kuid ükski nendest pole russofoob selle sõna etniliselt suunatud hirmu mõttes.
Omatahtsi tõlgendused
Kuid mis sisuga täidavad seda mõistet enamasti need, kes süüdistavad oma naabreid või pea kogu ülejäänud maailma russofoobias? Olgu selleks siis Venemaa Föderatsiooni praegune välisminister, kes on selles süüdistanud nt USA administratsiooni, või hetkel presidenditoolil istuv mees, kes hiljuti mainis, et russofoobia, anti-semitism jms on tänapäevased kurjuse ilmingud. Või siis seesama teksti alguses viidatud kodanik, kes pidas silmas Venemaa liberaalsete reformide kunagise juhtfiguuri Jegor Gaidari tütart, kes olla kasvanud russofoobses peres ning läks nüüd russofoobse Saakašvili abiliseks.End Venemaa eestvõitlejateks pidavad inimesed kleebivad russofoobia sildi enamasti külge kõigele „mitte-venelikule“, olgu selleks siis liberaalsus, arusaam indiviidi õiguste ülimuslikkusest riiklike huvide ees jne. Ehk siis kõigele „läänelikule“, mida iganes see siis ka hetkel ei tähendaks. Selle mõttemalli kohaselt on liberaalsete, demokraatlike reformide katsed Venemaal olnud lääne huvides ja seeläbi russofoobsed. Mõttemall, mille kohaselt peaks Venemaa olema lihtsalt üks normaalne riik teiste seas ja austama samu mängureegleid, olla russofoobne, kuna ei arvesta Venemaa tsivilisatsioonilist eripära ja missiooni.
Mõisteline nõrkus
Mis on siis taolise mõttekäigu nõrkus? Olgu toodud kasvõi kõige lihtsam näide. Arendades loogiliselt edasi seda mõttelõnga, mille kohaselt kõik „läänelik“ ja „liberaalne“ (mida iganes see ka antud hetkel ei tähendaks) on russofoobia ilming, siis tuleb järeldada, et kõik venelik või russofiilne on „läänefoobiline“, antiliberaalne jne. Kuidas see järeldus kõlab? Mitte just kuigi veenvalt?
Katse võrdsustada agressiivsesse autoritarismi langeva võimuga mittenõustujaid venevihkamisega või hirmuga venelaste ees (sest seda ju russofoobia tähendab) on intellektuaalses mõttes naeruväärselt nõrk. Soov nimetada endale mittesobivaid ideid rahvuse või rahva vaenlasteks on sama õõnes kui enesele absoluutse eksimatuse omistamine.
Ja üldisemas plaanis. Kas olete kuulnud japanofoobiast või bangladeshofoobiast (rahvaarvult samas suurusjärgus olevad rahvad)? Või indofoobiast või kanadafoobiast (et kah ju suured riigid)?
Ja kõige-kõige üldisemalt. Foobia tähendab hirmu. Kui kedagi kardetakse, siis kas pole see keegi ise hirmu põhjustanud? Nii et kui Venemaa võimuesindajad või muidu eestkõnelejad räägivad russofoobiast, siis kas pole see võrdväärne ülestunnistusega varasemas sigatsemises ja ähvardusega edasise suhtes?
Katse võrdsustada agressiivsesse autoritarismi langeva võimuga mittenõustujaid venevihkamisega või hirmuga venelaste ees (sest seda ju russofoobia tähendab) on intellektuaalses mõttes naeruväärselt nõrk. Soov nimetada endale mittesobivaid ideid rahvuse või rahva vaenlasteks on sama õõnes kui enesele absoluutse eksimatuse omistamine.
Ja üldisemas plaanis. Kas olete kuulnud japanofoobiast või bangladeshofoobiast (rahvaarvult samas suurusjärgus olevad rahvad)? Või indofoobiast või kanadafoobiast (et kah ju suured riigid)?
Ja kõige-kõige üldisemalt. Foobia tähendab hirmu. Kui kedagi kardetakse, siis kas pole see keegi ise hirmu põhjustanud? Nii et kui Venemaa võimuesindajad või muidu eestkõnelejad räägivad russofoobiast, siis kas pole see võrdväärne ülestunnistusega varasemas sigatsemises ja ähvardusega edasise suhtes?
----------------
PS - olgu öeldud, et nende ridade autor ei pea end ei russofoobiks ega russofiiliks, vaid russoloogiks. Ehk siis inimeseks, kes üritab Venemaad ja venelasi tundma õppida. Sine ira et studio. Tõsi küll, lihtne see ülesanne pole.
1 comment:
Mis ajast siltide kleepimisel mingi loogiline või faktipõhine sisu peab olema? :)
Post a Comment