Afganistani abistades aitame end

Meie poisid on taas Afganistanis. Ehkki see on ammuteada tõde, ei räägita neist eriti.

Paratamatult tikub pähe võrdlus toonase ja nüüdse kampaania vahel. Esmapilgul, detailidesse süvenemata, näibki asi sarnane. Tookord ja nüüd müttasid võõral maal võõrastes mundrites võõrad mehed ja ajasid mingeid omi asju, kohalike käest eriti küsimata.

Toona ja nüüd
Kuid taoline võrdlus on ekslik. Esiteks oli Afganistan toona üsna neutraalne territoorium, kus lihtsalt kaks suurt omavahel jagelesid. Nõukariik üritas asju panna käima oma meele järgi, USA vastupidises suunas. Kuid ühel hetkel sai suur vastasseis läbi ning suured ja kauged peremehetsejad lahkusid. Maha jäi aga baaside võrk, treenitud väesalgad ja külgeõpitud teadmine, et ainuüksi sõdimise eest on võimalik raha saada.

See sisseõlitatud sõjamasin veeres omasoodu edasi, otsides endale rakendust ja uusi väljakutseid. Nii saigi alguse see, mida nüüd nimetatakse rahvusvaheliseks terrorismiks. Siit aga tulebki erinevus nõuka-aegse kampaaniaga. Kui tookord oli Afganistan neutraalne, siis nüüd lähtus sealt oht – või nii vähemalt uskusid paljud.

Mis aga teeb erinevuse tookordse ja praeguse vahel põhimõtteliseks, on ÜRO heakskiit. Praegu tegutsevad liitlasväed Afganistanis rahvusvahelise üldsuse heakskiidul, nõukogude kampaanial polnud aga mingit õigustust.

Haridusega pommimehe vastu
Kuigi sõjategevus Afganistanis pole veel lakanud ning vajadus sõdurite kohaloleku järele pole kuhugi kadunud, üritab Eesti panustada riigi ülesehitusse.

Kaks olulisimat valdkonda, kuhu saab ja tuleb oma abi suunata, on tervishoid ja haridus. Et uus põlvkond, taas sõja ajal sündinud lapsi kõigepealt elaks kuni kooliminekuni ja seejärel omandaks mingisugusegi hariduse.

Et haridust hädasti vaja läheb, näitab kasvõi hiljutine lugu. Kolleeg Harri Tiido, kes koos välisministriga Afganistanis visiidil käis, pajatas järgmist. Nende lennuk hilines ja diplomaadid jõudsid hotelli hilinemisega – mis tõenäoliselt päästis nende elu.

Hotelli vestibüülis laskis end just pisut enne eestlaste saabumist õhku rühm seltsimehi. Üks lõi aga viimasel hetkel põnnama ja visanud pommivöö nurka, üritas pageda. Kui äpardunud pommimees tabati ja esitati lihtne küsimus „miks“ siis vastuseks kõlas midagi uskumatut. Nimelt olla talle enda õhku laskmise eest lubatud ... uut mobiili ja mopeedi.

Minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et oleks see seltsimees kasvõi pisutki kooliharidust nuusutada, poleks ta saanud nii juhm olla. Kuigi mine tea.

Narkotulva ennetus
Eks muidugi muu maailma jaoks pole nii ohtlikud alaarenenud pommimehed, kuivõrd narkotulv, mis saab alguse Afganistanist. Väidetavalt pärineb üle 90% maailmas müüdavast heroiinist just sealtmaalt.

Paraku puudutab see mingil määral ka meid. Narkokaupmehed üritavad oma müügikanaleid arendada nii mitmes suunas kui vähegi kannatab ja paraku pole Balti riikide sadamad siin viimasel kohal.

Loomulikult ei anna erilist tulemust afgaani talumeeste moonipõldude hävitamine, ehkki sedagi tuleb ju teha. Paraku on moonikasvatus seni pea ainuke, mis külameestele leiba annab. Kui rahvusvahelise abi toel suudetakse taastada elementaarnegi teedevõrk ja kasvõi omamaine toidukasvatus, võib loota muutustele.

Kuid seda kõike ei saa ega tohigi teha enam võõramaalased, vaid afgaanid ise. Selleks aga vajavad nad pisukestki koolitust, milles meie abi kulub marjaks ära. Kuna eesti on endale võtnud kohustuse suurendada oma arenguabi seniselt 0,1% SKP 0,17%’le juba aastaks 2010, võib loota, et üha vähem saadame me sinna kaugele maale püssidega mehi ja üha rohkem arste, õpetajaid ja oskusi.

Karmo Tüür
28.01.2008

Vene päevik

Anna Politkovskaja. Vene päevik, mõrvatud ajakirjaniku viimane raamat. EPL 2007, 440 lk. 199.-EEK

Kõigepealt sooviks öelda kohe mitu head sõna tõlke kohta. Brigitta Davidjants on teinud suurepärast tööd. Anna Politkovskaja keel on vene intelligendile omaselt terav ja tundlik, enamus sellest õnnestus ka tõlkes edasi anda. Silma jäi küll paar terminoloogilist viga, kuid need pole määrava tähtsusega. Kõik tuleb andeks anda kasvõi ühe keelelise intelligentsuse ilmingu ees – nimelt tõlgib Davidjants naaberriigi nimekuju korrektsemalt kui enamik meie vastavaid ametiasutusigi – nimelt Venemaa Föderatsioon.

Raamatu enda kohta oleks aga öelda tohutult palju. Tunduvalt enam, kui seda võimaldab ajaleheloo ahas pind.

Mõningal määral häirib teksti päevikulisus. Mitte niivõrd teksti katkendlikkus – mõnegi päeva kohta on kirjas vaid paar lauset või lõiku. Pigem ebaühtlus. Mõnikord loed lehekülgede kaupa võõrast teksti, nt ülevaadet Vladimir Putini ülevenemaalisest ettevalmistatud küsimuste-vastustega teleshõust, teisal kuiva ülevaadet toimepandud õiguserikkumisest, kolmandas kohas emotsionaalselt laetud isiklikku hinnagut.

Kuid ega pole midagi teha – see ongi ju päevik. Kirja pandud siis, kui asi tundus olevat kirjapanemist väärt ja moel, nagu parasjagu paslik tundus. Enamasti on tekst uuriva ajakirjanduse parimal tasemel – koos tohutu hulga isiklikel kontaktidel ja reisidel põhineva andmestikuga.

Uuriv ajakirjandus tegeleb aga paraku mitte edulugude ja seltskonnakroonikaga, vaid elu pahupoolega. Tihtipeale tuli pähe võrdlus masendava, ent populaarse telesarjaga „Kriminaalne Venemaa“ (mida ma muuseas ei soovi eriti vaadata). Ainult et Politkovskaja ei tegelnud nn tavakuritegevusega, vaid riiklikul tasemel toimuvaga.

Laias laastus võibki öelda, et raamat räägib sellest, kuidas suhestuvad Venemaal riik ja inimene. Või õigemini – kuidas riik ei pea inimest millekski. Oluline on vaid võim ja selle säilitamine. Kuidas on tekkinud omaette mõiste „nemad“. Nad ehk võim koondavad enda kätes kõike – administratsioon on endale allutanud nii seadusandliku kui kohtuvõimu ning tegeleb majandusvõimu omastamisega.

Kui joosta ainult piki teemasid, mida Politkovskaja käsitleb, saab pika ja halbaennustava nimekirja.

Poliitiliselt aktiivne noorsugu radikaliseerub. Endiste demokraatide ja liberaalide lapsed kalduvad üha enam äärmusse, nähes vanemate tegevuse tulutust. Üha populaarsemaks muutub natsionaal-bolshevistlik partei eesotsas Limonoviga. Ehkki Politkovskaja annab endale aru, et tegu on äärmuslastega, kaldub ta sümpaatia nende poole.

Seni vaoshoitud islam muutub üha äkilisemaks. Pidev ja jõhker riigipoolne vägivald moslemlikes piirkondades võimaldab esile kerkida primitiivsetel ja sõjakatel tegelastel, sealsetel noortel meestel pole aga valikut – kas oodata kodus äraviimist või pageda mägedesse väepealike juurde.

Õiguskaitseorganid taandarenevad, kõik taandub võimu, mitte õiguse ja õigluse teenimisse. Sõjavägi on muutumas tohutuks orjanduslikuks süsteemiks, kuhu sattunul puuduvad elementaarsedki inimõigused.

Tshetsheenia, Beslan, Nord-Ost, Jukos, inimröövid, korruptsioon – see on vaid põgus loetelu käsitletust. Ausalt öeldes oleks ainuüksi tsitaate, mida ilmtingimata tahaks välja tuua, lehekülgede kaupa. Proovin piirduda vaid mõnede kokkusurumisega järgmistesse lõikudesse.

Ühiskond on haige. Inimesed on kurnatud nende kallal tehtavatest poliitilistest ja majanduskatsetest. Nad tahaksid väga elada paremini, aga ei taha selle eest võidelda. See pole müstiline vene hing. See on pikaajalise vales elamise harjumus.

Putin on poliitiline oligarh. Vanasti oleks teda nimetatud imperaatoriks. Medvedev öelnud, et valimised kujutavad endast „ohtu Venemaa stabiilsusele“. Kui 2008.aastaks pole demokraatia toetajad suutnud oma häält kuuldavaks teha, suundub Venemaa pöördumatult autoritaarsuse poole.

Juhul kui neil õnnestub taasluua neosovetlik süsteem, laguneb see taas majandusliku saamatuse tõttu. Selle süsteemi säilitamise nimel pärandavad nad presidentuuri ühelt kasutult järglaselt teisele. Nende põhitunnuseks saavad isikupäratud juhid ja nõukogulikud võltsvalimised.

Põhiprobleem seisab selles, et kuigi kokkuvarisemine on vältimatu, ei näe me seda oma eluajal. Sellest on kahju, sest tahaks näha.

Mida siis omalt pool lõpetuseks öelda? See oli Anna Politkovskaja valik. Olla viimaseks võimaluseks, hääletoruks neile, kelle häält ei taheta kuulda. Rääkida inimestest, keda surutakse põlvili – sellal kui teised räägivad riigist, mis tõuseb põlvilt. Kummas jutus on suurem tõde?

Karmo Tüür
27.01.2008

Разбор полётов: Afganistan

27.01.2008 oli taas eetris järjekordne saade. teemaks Afganistan. Miks räägitakse Afganistani operatsioonist vähem kui Iraagist? Mille poolest erineb praegune pilt kunagisest e. nõukogude-aegsest võõrvägede sissetungist? Milline on sealses kauges kandis toimuva mõju vahetutele naabritele ja isegi meile? Nendele üldistele küsimustele üritasin vastata mina.

Harri Tiido sai aga rääkida vahetutest kogemustest, kuna naases just oma ametisõidult Afganistani, kus viibis koos välisministriga Urmas Paet. Eks reaalne elu kipu ikka huvitavam olema kui ükskõik millised teoreetilised arutlused, seetõttu soovitan räägitut kuulata siit.

Miks aga saate veebilehel on kujutatud selline vana ja väärikas lõuaalune nagu pildil, ei oska mina küll öelda. Minu ega Tiido oma ei saa see olla (mõlemad habemikud), saatejuhi Jevgenia Garanza ega toimetaja Artur Aukoni oma ka mitte (erinevatel, aga mõjuvatel põhjustel :) )

Gaasitoru Euroopa veenis

Kui ennemuiste raius Venemaa aken Euroopasse, siis nüüd torkab ta sinna torusid. Ja ennäe imet, kui aknaraiumisele leidus vastusõdimist, siis torudele sirututakse ise ahnelt vastu, justkui narkomaan süstlanõelale.

Mida kauem ma seda narkomaani-analoogi peas veeretasin, seda tõele lähedasem see tundus. Euroopa vajab üha suuremat annust ja üha kiiremini. Jutt käib muidugi gaasist, naftast ja muudest energiakandjatest.

Venemaa aga käitub nagu tüüpiline narkokaupmees. Nähes sõltuvuse süvenemist, tõstab ta kauba hinda. Kui klient nurisema kipub, ähvardab oma kauba hoopis mujale viia. Ning vanade

Ning mis veelgi sarnasem, suure osa kaubast ostab ta odavalt kokku ning müüb kallilt edasi. Märkimisväärne osa torudesse pumbatavast toormest ostetakse Kesk-Aasiast, Turkmeeniast ja Kasahstanist ning müüakse kordselt kallimalt Läände.

Bulgaaria läbimurre
Nädalapäevad tagasi käis Venemaa president Vladimir Putin Bulgaarias, sõlmimaks üht lepet, mida meie ajakirjanduses suurt ei kajastanud. Tegu oli siiski tähelepanuväärse sündmusega.

Jutt käib nn SouthStream ehk lõunapoolse torujuhtme rajamisest, mille põhjapoolsest vennast, nn Läänemere torujuhtmest oleme kõik ja palju kuulnud. Kuna põhjapoolne projekt kipub venima või ähvardab koguni katkeda, siis seda kiirem on alumise torujuhtme rajamisega.

Bulgaaria peaks plaanide kohaselt saama Venemaa strateegiliseks platsdarmiks selles plaanis. Venemaa Musta mere sadamalinn Novorossiiski lähistelt algav torujuhe jõuab Bulgaaria sadama Burgas juures taas kaldale, suundudes sealt otse Kreekasse. Sealne sadam Alexandroupolis saab Venemaa väljapääsuks Vahemerele ja sealtkaudu juba Lõuna-Euroopasse.

Kogu mängu juures on peamine aga mitte Bulgaaria „õnnistamine“ priske projektiga ja oodatavate vahendustasudega, vaid Türgile ja laiemalt kogu Euroopale koha kätte näitamine. Et mõtlesite ilma Venemaata hakkama saada? Aga vot ei õnnestu!

Ninanips konkurentidele
Türgi kaudu asus ju mõni aasta tagasi tegutsema üks esimesi alternatiivseid torujuhtmeid Baku-Tbilisi-Ceyhan, mis võimaldab Kaspia mere piirkonna energiaressursse välja vedada Venemaast mööda. Euroopa Liit planeerib rajada Nabucco-nimelist torujuhet, mis viiks Türgist otse Euroopa südamesse, Austriasse aga ka Kreekasse ja Itaaliasse. Igas sihtriigis on aga ülimalt aktiivselt tegutsemas Venemaa energiakompaniid, eelkõige Gazprom.

Võistlus, et mitte öelda võitlus käib ju suurtele panustele. Praegu tuleb Euroopa Liidu tarbitavast gaasist 25% Venemaalt. Kui õnnestub käivitada SouthStream, hüppab see näitaja 35% peale.

Loomulik, et igasugused isepäised vahendajad või kõrvalt-üritajad ajavad Venemaal harja punaseks. Omaenda, vahemeestest sõltumatute gaasitorude ehitamine näib esmapilgul parima lahendusena konkurentidele koha kätte näitamiseks.

Tõsi küll, üks USA mõjukamaid mõttekodasid Stratfor peab Venemaa uute merealuste torujuhtmete projekte eesellikuks jonniajamiseks. Saaks ju Läänemere torujuhe olema maailma pikim, lõunapoolne toru Mustas meres aga maailma sügavaim. Kui siia juurde panna arvutus, mille kohaselt merre rajatav toru on maismaale ehitatust umbes kolm korda kallim, siis muutub üsna kaheldavaks, kas taolised rajatised end kunagi ära tasuvad?

Euroopa otsib alternatiive
Stratfori hinnangul muudab selle tasuvuse eriti kaheldavaks kolm asjaolu. Esiteks – mida sellesse torusse panna? Venemaa enda ressursse selleks ilmselt ei jätku, Kesk-Aasia suunalt on küll tulemas lisa, kuid üha kasvava hinnaga. Nii et kui isegi õnnestub toru hoida pidevalt surve all, siis kasumiga kauplemisest jääb asi kaugele, hea, kui isegi seni tehtud investeeringud tagasi saadakse.

Teiseks kasvab Venemaa enda energiatarbimine pidevalt. Ehkki Venemaa põhjapoolsed alad tühjenevad elanikest ja ka rahvastiku üldarv väheneb kiirelt, pole Venemaal endal piisavalt gaasi, seda isegi vaatamata hiljutisele 25% hinnatõusule.

Kolmandaks aga vähendab Euroopa oma energiatarbimist. Aastaks 2020 peab kogu energiatarbimine vähenema 20% võrra, allesjäävast tarbimismahust peab 20% tulema nn taastuvatest allikatest. Sellele lisaks käib Euroopas kiirkorras alternatiivsete projektide arendamine, sh vedeldatud gaasi sisseveoks Aasiast, Aafrikast ja isegi Lõuna-Ameerikast.

Kas nüüd ameeriklaste hinnangud päris puhta kulla pähe võtta, see on muidugi omaette küsimus. Teispool ookeani nähakse pilti tihtipeale vana julgeoleku-pildi järgi, mille kohaselt igasugune Venemaa sidemete tugevnemine Euroopaga on halb, kuna tugevdab Venemaad. Nii vähemalt väidavad Venemaa enda analüütikud.

Selge on aga ka see, et Venemaa pingutab väga. Paremini kui miski muu kõneleb sellest Vladimir Putini ise. Õigemini asjaolu, et otsustava visiidi ajal pidas Putin vajalikuks avaldad korraga kuues Bulgaaria ajalehes sõbralikkust õhkava artikli. Koostöövajadus kahe riigi vahel olevat möödapääsmatu vajadus, ajalooline kogemus, ühine võitlus Bulgaaria vabaduse eest 130 aastat tagasi, tänapäevased rahvuslikud huvid – kõik see tegevat üksteise huvidega arvestamise möödapääsmatuks.

Taolisele sõprusele on ju raske vastu panna, kas pole? Tõsi küll, kas sõprus ja sõltuvus on alati üks ja seesama?

Karmo Tüür
24.01.2008

mulle meeldib propaganda :)

vahelduseks panen siia üles mitte ajakirjanduse jaoks toodetud tükikese, vaid lihtsalt propagandat. no ma ie saa midagi parata, see mulle lihtsalt meeldib. kõikvõimalikud valimisplakatid, broshüürikesed ja muu nänn on võluvad. kuna taolises materjalis peab põhirõhk olema pildil (poliittehnoloogide veendumus sellest, et rahvas on loll ja neelab pigem pilti kui mõtestatud teksti), siis nende kahe kombinatsioon muutub omamoodi groteskseks. kuid selles groteskis on oma võlu.

lihtsad ja löövad sõnumid koos mõjuvate piltidega, kompositsiooniliselt ja märgiliselt läbimõeldud esitlus ... kõik see muudab kogu mängu nauditavaks - vähemalt selle jaoks, kes viitsib neid mõistemänge kaasa mõelda ja sellest oma järeldusi teha. kuigi VF parlamendivalimistest on möödas juba mõnigi kuu, sattus alles nüüd mu kätte üks imetabane broshüürike - Единая Россия valimisbroshüürike. pühendet ei millelegi muule kui kurikuulsale Putini plaanile.

eriti imponeeris mulle kohe esimesel lehel olev väide, et plaan toimib juba 2000.aastast. mis sest et sellest keegi midagi ei teadnud. tegelikult toimus kõik по плану! ei ole olnud mingeid vigu, mingeid juhuseid, kõik sündis ja sünnib vastavalt Tema Enda nimelisele plaanile. huvitav, kas VVP ise ka seda juba aastal 2000 teadis?

kuigi iga lehe võiks lahti harutada killukesteks ja kirjutada oopuse, püüan end ohjeldada ning piirdun vaid mõne sõnaga. teise lehe pärl on kahtlemata Чечня. ilmselgelt kõige räpakam pildike, lavastuslikult ebaõnnestunud, kuid emotsionaalselt siiski toimiv.

generaalplaani punt üks - korra majjalöömine. ning kelle muu kui ikka sõjaväe abiga. sest riik on ju sõjas, vaenlane on väravas ja isamaa on hädaohus.

kolmas leheke ... no kas pole armas? nõukogude агитпроп klassika - suur juht on veetud viljapõllu sisse. mõtlik pilk ja mure leiva pärast. битва за урожай, мать твою!

paljastub punkt kaks - vahendite koondamine. sest ülesanded on suured ja aega nii vähe. kombainid, löökehitus, arstid ja õppiv noorsugu ... kõik need on ju vaid vahendid suure eesmärgi saavutamiseks ... või oli see nüüd kuidagi teisiti?

punkt kolm - maa areng! mantrana korratav põhiline sõnum - Putini plaan - see on võit! seekord siis võit globaalses konkurentsivõitluses. ja mis peamine, see plaan (mitte segamini ajada võimuvertikaaliga) ulatub iga regiooni, linna, küla, asula ja tänavani. aga kuhu jääb iga eraldivõetud inimesed hing ja süda, tahaks küsida? kes või mis siis sinnani ulatub? ega ometi ... hirmus mõeldagi ;)

ja muidugi tulevik. helge ja õitsev, enesekindel ja jõukas. kaasaegne töökeskkond, taasleitud tung kosmosesse, edenevad linnad, reibas ja tegus noorsugu .. kelle ja mille nimel siis veel pingutada?

kui mul üldse mõni küsimus jäi selgusetuks, siis kus on laste peade silitamine? ja miks puudub tulevikupildilt VVP?

näin sarkastiline? no kui, siis ainult pisut. ja seegi tuleneb siirast ja sinisest kadedusest. meie kampaaniameistrid on kõige selle jõrval poisikesed. on's meil midagi taolist kõrvale panna?

propa-fänn
KT
24.01.2008

Näitlik tülinorimine

„Suurbritannia on Venemaa põlisvaenlane, nüüd on tekkinud paras aeg ja võimalus seda meelde tuletada“ - umbes nii vastas poolnaljatamisi mu küsimusele Fjodor Lukjanov, Venemaa ajakirja „Venemaa globaalses poliitikas“ peatoimetaja.

Jaanuari keskpaiku toimus Tallinnas Venemaa välispoliitikale pühendatud seminar, kuhu oli kutsutud mitmeid välispoliitika eksperte Venemaalt, korraldajaks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

Minu küsimus kõlas, et miks Venemaa viimasel ajal väga nähtavalt, kuid pisiasjades rikub suhteid läänega? Näiteid tõin kaks – Dmitri Rogozini määramine suursaadikuks NATO juurde ja Briti Nõukogu tegevuse piiramine.

Lääne- ja NATO-vastase retoorika poolest kuulsa Rogozini määramine NATO juurde oli põhimõtteliselt teada juba ammu. Venemaa teatas sellest juba mitu kuud tagasi, edasi toimus ainult kooskõlastamine. Mõistagi tõmbab kodus lärmakas Rogozin uuel töökohal tuure maha, kuid selge signaali edastab tema määramine ikkagi – Venemaa pole rahul NATO tegemistega.

Briti Nõukogu esinduste tegevuse peatamine tuli aga mõningase üllatusena. Alates 1.jaanuarist pidid oma tegevuse lõpetama selle esindused Peterburis ja Jekaterinburgis. Formaalne põhjendus oli väga lihtne – nimelt ei reguleerivat selle nõukogu tegevust Venemaal ükski seadusandlik akt. Sisuliselt on aga selle taga juba ammu Vladimir Putini poolt väljaöeldud rahulolematus kõiksuguste välismaiste organisatsioonide tegevuse asjus Venemaal.

Miks aga need sammud võetakse ette just nüüd? Venemaa välispoliitika on presidendi ainupädevuses. Loomulikult võib ette kujutada, et üht-teist võivad ette võtta ka agarad ametnikud, kuid vähemalt kooskõlastama peavad nad oma tegemisi ikkagi Kremliga.

Miks siiski Putin nüüd, enne oma ametist lahkumist niimoodi käitub? Kõiki neid pisikesi nükkeid saab võtta just ärritamisena, mitte suhete lõpliku rikkumisena.

Üks võimalik seletus kõlab järgmiselt. Uus president on juba sisuliselt valitud, jäänud on ainult vormistamise küsimus e. valimised, mille tulemus on ette teada. Dmitri Medvedev pole siiani ennast näidanud kuigivõrd välispoliitika-inimesena. Uue tulijana peab ta alul pühenduma oma meeskonna moodustamisele, toetusbaasi ülesehitamisele.

Mis siis see tülinorimine siia puutub? Aga väga lihtsalt. Öeldakse ju, et igasugune konflikt on ühtlasi võimalus. Pisike tüli, mida on lihtne klattida, on suurepärane võimalus uuele presidendile suhteid vajaduse korral soojendada.

Häid suhteid läänega läheb aga Venemaale vägagi vaja. Inglismaaga sõbrustamine annab topeltkasu – sel moel saab suhteid soojendada nii USA kui Euroopaga. Nii Euroopa Liidu kui NATOga. Igati kasulik liigutus, kas pole?

Muuseas, ligilähedaselt sama versiooni pakkus välja ka Andrei Zagorski Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudist, kes osales tollel seminaril. Tõsi küll, tema arvas, et Venemaa uus president vajab suhete uueks ülessoendamiseks peale omaenda soovi ka siseriiklikku toetust, mis lubaks sellel soovil realiseeruda.

Nii ehk teisiti, praegune näitlik suhete halvendamine Läänega ei ole põhimõtteline ja pikaajaline, vaid pigem näitlik ja kiirelt parandatav. Lihtsalt taas tugevneda sooviva Venemaa jaoks on oluline näidata, et ta on suveräänne, sõltumatu riik, kes ei pea kartma teistega tülitsemist. Tülitseb ja näitab hambaid, kui soovib, aga vajaduse korral sirutab taas käe välja.

Karmo Tüür
17.01.2008

Tülikas suursaadik

Kas teie tahaksite töötada vaenlase juures? Kas läheksite esindama Eestit mõnda riiki või organisatsiooni, kui peaksite sedasama riiki või organisatsiooni vähemalt mõttetuks, kui mitte Eesti vaenlaseks? Pisut veider, kas pole?

Venemaa Föderatsioon aga saadab oma esindajas NATO juurde Dmitri Rogozini. Mehe, kes on korduvalt ja väga käresõnaliselt võtnud sõna Lääne vastu tervikuna ja NATO vastu eraldivõetuna.

Dmitri Rogozini säravamate arvamiste hulgast leiab nii mõndagi. Nii seda, et NATO on mõttetuks muutunud, surev organisatsioon, mis peaks end laiali saatma. Kui ka seda, et Balti riikide õhuruumi valvamine NATO lennukite poolt võimalus Venemaa õhuruumi tungimiseks, millele tuleks vastata adekvaatselt ehk siis jõuga.

Balti riikide teema on Rogozini jaoks olnud üldse eriti tundlik. Eestigi on saanud kuulda tema suust karme sõnu, viimati seoses pronkssõduriga. Rogozini sõnul olla Venemaad solvatud ning sellele solvangule ei saa jäta vastamata.

Silmapaistev marurahvuslane
Rogozinit teatakse meil põhiliselt kui Venemaa marurahvusliku poliitika esindajat, kelle juhitud Rodina nimekiri kogus eelmistel parlamendivalimistel 9% häältest. Riigiduumas olles ilmutas ta end põhiliselt Venemaa mõjusfääri taastamise eest võitlejana ja Venemaa puhastajana sisserändajatest.

Rogozini jaoks pole nüüdne lähetus NATO juurde aga põrmugi esimene kogemus koostööks Lääne suunal. 2000-2001 töötas ta Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Nõukogu raames, kus kulutas põhiauru võitlusele Tshetsheenia raportööri lord Judd’iga.

2002-2004 oli Rogozin Venemaa Föderatsiooni eriesindaja Euroopa Liidu juures Kaliningradi küsimustes. Põhiliseks ülesandeks – venemaalastele viisavaba liikumise võimaldamine nö emamaa ja II Maailmasõja jäänuki e. Kaliningradi oblasti vahel.

Ilma igasuguse irooniata tuleb tõdeda, et tegu on silmapaistva isikuga. Jättes kõrvale tema peaaegu et lapsesuine ragistamine patriootilise poliitika rindel, tuleb tunnistada, et mitte igaühel pole ette näidata doktorikraadi Venemaa rahvusliku julgeoleku teemal Moskva Riiklikus Ülikoolis. Kui siia juurde lisada, et lisaks vene keelele valdab ta inglise, hispaania, itaalia, prantsuse, tshehhi ja ukraina keelt, tuleb tunnustada mehe võimekust.

Tõsi küll, saadikuna NATO juures tuleb Rogozinil ilmselt oma sõnavõtte kõvasti piirama hakata. Nagu ta ise tunnistab, ei lähe ta sinna mitte diplomaadina, vaid poliitilise esindajana. Moskva välispoliitikat aga määrab teadupärast Venemaa Föderatsiooni president ning mitte saadik, olgu too kas Brüsselis või Washingtonis.

Venemaa pole rahul
Rogozini määramist NATO juurde Brüsselisse tõlgendatakse Venemaal kaheti. Ühest küljest nähakse seda kui poliitilist pagendust. Enne tulevasi presidendivalimisi lülitatakse välja kõik ebamugavad hääled, kes soodsa pakkumise, kes mõne administratiiv-poliitilise jõuvõtte abil.

Tõsi küll, see versioon pole kuigi usutav, kuna sisuliselt on kogu presidendivalimiste protseduur niigi kontrolli all. Seega jääb pinnale teine tõlgendus, mille kohaselt peab uus saadik NATO juures senisest jõulisemalt edastama sõnumit Venemaa rahulolematusest praeguse asjade korralduse üle.

Muuseas, Balti teema kerkis üles ka nüüd, uue saadiku kandidatuuri kinnitamise ajal. Nimelt on Läti kuulutanud Rogozini ebasoovitavaks isikuks. Vastavalt Schengeni regulatsioonile tähendaks see, et Rogozin ei peaks saama sissesõiduviisat Euroopa Liitu ehk siis oma uude töökohta Brüsselis. Väidetavalt võttis aga Läti oma keelu maha, kinnitamaks oma soovi ajada pragmaatilist välispoliitikat.

Kuidas aga jääb ikkagi sellega, et ühe rahvusvahelise organisatsiooni juurde saadetakse sisuliselt vaenulikult meelestatud inimene? See viib meid igavese arutelu juurde, kas saadikuna toimib paremini see, kes suhtub oma sihtriiki-organisatsiooni sõbralikult või kriitiliselt?

Kui lähtuda loogikast, mille kohaselt saadik peaks töötama oma riigi, mitte aga sihtriigi huvides, siis ilmselt mõõdukas kriitilisus tuleb isegi kasuks. Nii et laias laastus ei juhtu Rogozini lähetamisega seoses midagi hullu. Venemaa-NATO suhetele ei avalda see olulist mõju. Ainuke, mida see mõjutab, on avalik arvamus. Venemaa siseselt on asi korras – saatsid nad ju teele oma huvide jõulise kaitsja. Välismaailma jaoks teeb see aga asja ainult selgemaks – liiga sügavat koostööd oodata ei ole.

Karmo Tüür
15.01.2008