Venemaa võimud püüavad internetti “hiinastada”

Venemaa võimud on aastaid rääkinud vajadusest võtta internet kontrolli alla. Nüüd näikse asi jõudvat seadusteni. Tõsi küll, kas selline kontroll on põhimõtteliseltki teostatav?

Hiina, Põhja-Korea ja Turkmeenia katsed näitavad, et osaliselt võib see ju isegi võimalik olla. Selleks on kaks eeldust – koduseid arvuteid peab olema minimaalselt ja avalike internetipunktide töö range kontrolli all.

Venemaal see nii aga pole. Viimaste andemete kohaselt on võrgukasutajaid Venemaal 35 miljonit, internetiühendus leidub ligi 5 miljonis kodus.

Ka valmistatav seadus räägib mitte kodukasutajatest, vaid võrguväljaannetest. Kõik võrgulehed, mida külastab üle 1000 inimese päevas, peavad end ametlikult registreerima. Selle alla satuvad mitmed populaarsed portaalid nagu näiteks kompromat.ru, aga paljud veebipäeviku pidajad. Miks just tuhat klikki – lihtsalt Venemaa ajakirjandusseadus näeb ette, et end peavad registreerima kõik perioodilised trükised, mille tiraazh on vähemalt tuhat.

Mida selline registreerimine muudab? Praeguste seaduste kohaselt oli igal ajalehel vm väljaandel võimalik vältida nt laimusüüdistusi väitega, et võttis pahaloomulise teksti nt mingist blogist. Kui nüüd aga ka see blogi on ametlikult registreeritud, saab asjale anda ametliku käigu.

On muidugi ka teine seletus. Nimelt võimaldab Venemaa praegune seadustik väga lihtsalt tembeldada iga võimude suhtes kriitilise väljaütlemise ekstremistlikuks ning vastavalt sellele määrata karistus. Pea kogu poliitiline arutelu on aga Venemaal surutud internetti, veebifoorumitesse. Kui needsamad foorumid muuta ametlikeks väljaanneteks, saaks hakata kraane kinni keerama ka sellel viimasel vaba arutelu keskkonnal.

Tõsi küll, isegi mittespetsialistile on selge, et ega selline registreerimine suurt midagi ei anna. Mida teha välismaalastega, nt Eesti ajakirjaniku Jaanus Piirsalu blogiga, mille külastatavus kõigub samuti üsna kriitilise piiri peal? Kirjutab ta ju Venemaal olles ja Venemaast! Või mis saab mõnest vene võrguväljaandest, mis registreeritud kuskil välisdomeenis?

Kas poleks lihtsam kontrollida nn teenusepakkujaid? Neid firmasid, kes pakuvad vene kodanikele internetiteenust? Tõsi küll, see meenutaks olukorda, kus üritatakse panna postiljoni või ajaleheputkat vastutama levitatava ajakirjanduse sisu eest.

Aga siis võib-olla panna piirid peale serveriparkidele? Nendele nö laopindadele, kus virtuaalsed andmed, sh väljaannete andmebaasid tuksuvad? Jällegi – keegi ei saa käskida võrguväljaannet hoida oma faile just Venemaa serverites. Spetsialistid igatahes väidavad, et taoline kontroll on sisuliselt võimatu.

Praeguse Venemaa ajakirjandusseaduse autor Mihhail Fedotov olla taoliste katsete kohta öelnud: „Ookeanisse ei ole mõtet ehitada tammi.“

Tõsi küll, palju väiksema käraga on käimas nn pehme hiinastamine, mis pikaajaliselt peaks andma ligilähedase tulemuse. Nimelt üritatakse luu alternatiivi internetile – nö vene intranetti. Ehk siis sisevõrku, mis välismaailmaga võimalikult vähe haakuks.

Vene internetikasutaja peaks selle kava kohaselt sattuma ainult oma võrgu pehmesse haardesse. Venekeelne otsingumootor annab viiteid ainult venekeelsetele saitidele, mille ilmumisjärjekorda ekraanile saab reguleerida. Et kõigepealt satub kasutaja nö õigetele lehekülgedele, kontrollitud allikatele. Ühe ja üsna eduka projektina sellest seeriast võib välja tuua kasvõi ülemaailmselt menuka videoportaali youtube.com vene venda rutube.ru

Mis aga puutub Hiinasse, siis seaduseandjad ei räägi sõnagi sellest, et Venemaa on juba Hiinast ette jõudnud. Nimelt spämmi ehk rämpsposti osas. Kui veel aasta tagasi oli Venemaa tagasihoidlikul 11.kohal, siis eelmise aastaga kerkis ta vastavas „edetabelis“ jõudsalt.

Võrguväljaande http://www.techworld.com/ andmeil nägevat ülemaailmse elektronrämpsu esikolmik välja nii: esimesel kohal USA 21.3%, teisel Venemaa 8,3% ja Hiina alles kolmandana tagasihoidliku tulemusega 4,2% rämpsmeilidest.

Karmo Tüür
12.02.2008

Разбор полётов: Eesti välispoliitika

24. veebruaril eetrisolnud saates oli teema Eesti Vabariigi 90. aastapäevale sobilikult Eesti-keskne. Rääkisime välispoliitikast.

Kõne all oli päris lai ring teemasid. Kas asjaolu - et Eesti välissuhtluse taassünni juures olid mitte karjääri-diplomaadi, vaid nö huvitavad inimesed - tuli meile kasuks või kahjuks? Miks rahva suhtumine ja riigi poliitika ei lange alati kokku, miks suhtumine EL ja NATO on erinev, kas Venemaa on ikka meie välispoliitiline prioriteet või mitte jne.

Ehkki kõnelejate positsioonid olid erinevad - mina sain rääkida vaid kui teoreetik ja Harri Tiido pigem kui praktik - langesid seisukohad enamasti kokku. Kel huvi, saab viimast saadet kuulata esialgu siit, hiljem kolib see ülejäänute juurde arhiivi.

Et mingit mõistlikku pitli teema juurde leida on keeruline, panen lihtsalt viite Eesti Vabariigi välispoliitika pesale, algus- ja lõppunktile ehk välisministeeriumile. Ehkki minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt peaks tunduvalt suurem roll olema parlamendil ... elame me ju siiski parlamentaarses vabariigis. Sestap olgugi siin hoopis pilt Riigikogu hoonest, pisut mitte-tavapärasest rakursist võetuna.

Kosovo – kas pidu ilma pohmellita?

Kosovo teema on hetkel meeletult huvitav. Põhjusi selleks põnevuseks leiab kuhjaga mitte ainult politoloog, vaid iga poliitikahuviline ja ka lihtsalt mõtlev inimene. Ei paikne ju too vaidlusalune maalapp kuskil kaugel, vaid meie koduses Euroopas. Ning muuseas, sealsed sündmused võivad vastu kajada ka suisa Eestimaal. Aga kõigest järgemööda.

Uut riiki ei looda mitte iga päev – seda enam sõdadejärgses Euroopas. Oluline on siinkohal rõhk sõnal „uus“ riik. Tegu pole mitte kaotatud suveräänsuse taastamisega nagu oli see nt Balti riikide puhul. Olemasoleva riigi (Serbia) küljest eraldus tükike (siis Kosovo) lihtsalt seetõttu, et kosovarid tahtsid nii.

Mis on meie jaoks loomulikum kui toetada väikese rahvakillu soovi iseseisvuda? Välja rebida end kunagise imperiaalse riigi Jugoslaavia tuumikalast Serbiast. Ja mis veelgi olulisem – vabastada end rahva võimu alt, kes veel hiljuti pani toime koletuid sõjakuritegusid nüüdseks iseseisvunud riigi elanike kallal.

Paraku pole kõik nii lihtne. Vastuolusid jagub küllaga, alates nö ajaloolise õigluse ja kuuluvuse, sisserände ja põlisrahva jm küsimustes. Kuid jäägu see kõik hetkel kõrvale ning pöörakem pilk hetkeolukorrale. Mida toob endaga kaasa uue iseseisvuse tunnustamine?

Iseenesest, mis seal’s ikka? No tunnustatakse uut riiki ja ongi kõik. Kuna poolt on nii Euroopa riikide enamik kui ka hetke suurtegija USA, siis peaks ju kõik korras olema? Probleem selles, et Kosovo iseseisvusele on vastu peale Serbia enda (mis on ju loomulik) ka Venemaa. Meie idanaaber, end vähemalt regionaalseks suurvõimuks arvav riik, mille arenguid ja meeleolusid vähemalt ikka veel huviga jälgitakse.

Siin peitubki meie jaoks Kosovo probleemi teine huvitav tahk. Venemaa kõrged esindajad on korduvalt õhku väristanud hoiatustega, et katsuge te ainult Kosovot toetada – küll te siis alles näete! Tavapäraselt viidatakse seejuures Gruusia ja Moldaavia erimeelsetele regioonidele ... kuid nendest on räägitud juba küllalt.

Nüüd, Kosovo iseseisvumise pöördumatuna näivas finaalis, on selles nimekirjas hakanud kõlama ka Eesti. Et kui juba Euroopa südames antakse vähemusrahvusele õigus eralduda, siis miks peaks Kirde-Eesti olema erand? Eho Moskvõ – üks Venemaa omanäolisemaid raadiojaamu, viis läbi vastava küsitluse. Et kas Venemaa võidab Kosovo iseseisvusest, kuna saab hakata naabritel, sh Eestil käsi väänama, või kaotab, kuna tuleb välja, et kõik Moskva ähvardused on olnud tulutud. Selle jaama kuulajate arvamus oli üsna selge – 81,5% hindas seda kui Venemaa kaotust ja 18,5% kui võitu.

Samas tõusis kiuslik küsimus. Kuna esimesena lubas Kosovo iseseisvust tunnustada Rahvusvaheline Olümpiakomitee, siis mis saab 2014.a. olümpiamängudel Sotshis? Kui Kosovo soovib ROK poolt tunnustatud osalejana tulla oma võistkonnaga riiki, kes pole Kosovot tunnustanud?

Esimeste tunnustajate hulgas on juba sellised riigid nagu Afganistan, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ... Millise järjekorras ja missuguse retoorilise vormistusega astub sellesse ritta Eesti Vabariik?

Ning mis saab juhul, kui peaks puhkema uus konflikt? Eestlastel on juba olemas kogemus Kosovo rahuvalve-operatsioonidest – kas minnakse appi ka seekord? Kuidas põhjendatakse Riigikogu ees uue mandaadi andmise vajadust?

Küsimusi, ja seega põnevust, jagub kuhjaga, nagu lubasin loo alguses. Nagu Kosovo iseseisvumise-järgset pidu sealse rahva hulgas on tabavalt iseloomustatud – pidu on küll kohalik, aga pohmelus võib olla globaalne.

Karmo Tüür
18.02.2008

Gruusia valimistevaheline vapustus

Gruusia poliitilise elu tempo näib üha enam kohanduvat sealse rahva temperamendile. Ehk siis kuum, kiire ja vasturääkiv. Pagenduses viibiva opositsiooniliidri surm kütab olukorda ainult tulisemaks.

Vaevalt kuu on möödunud presidendivalimistest ja alla kolme kuu jäänud parlamendivalimisteni. Ehkki meeleavaldused Tbilisis hääbusid õige pea peale eelmisi valimisi, pole kadunud vastusesis püsimajäänud presidendile Mihhail Saakashvilile.

Opositsiooni-erakondade liidrid jagavad rõõmuga intervjuusid, rääkides ikka sellest, kuidas presidendivalimised paiskasid Gruusia tagasi kaugesse minevikku ja kuidas võimud eiravad rahva huve.

Opositsiooni nõudmised
Jaanuari lõpupäevil andis opositsioon üle 17 punktist koosneva nõudmiste nimekirja. Kolm põhilist punkti nõuavad Gruusia ringhäälingunõukogu ja valimiskomisjoni kooseisu muutmist ning valimisseadustiku ümberkorraldamist.

Esimeses kahes nõutakse opositsioonierakondade esindajate arvamist vastavate kogude koosseisu. Valimisreeglite ümberkorraldused (valimiskünnise langetamine seitsmelt protsendilt viiele jms) peaks võimaldama parlamenti pääseda rohkematel ja väiksematel erakondadel.

Tõsi küll, valitsusmeelsed kommentaatorid väidavad, et kõik vastavad muutused on juba ammu plaanis. Opositsioon esitanud oma nõudmised vahetult ümberkorralduste eelõhtul, näitamaks, et valitsus oli sunnitud kiirkorras järele andma nõudmistele.

Niiditõmbaja surm
Opositsioon ähvardas alustada 15.veebruaril tähtajatu meeleavaldusega Tbilisi kesklinnas, saavutamaks oma nõudmiste täitmist. 12. veebruari hilisõhtul aga suri opositsiooni niiditõmbajaks peetud Badri Patarkatsishvili.

See ülirikas ja omamoodi karismaatiline mees külvas oma surmaga ilmselt suurematki segadust kui oma eluaegsete tegudega. Kõikvõimalikele sahinatele annavad alust vähemalt kolm asjaolu. Et ta suri vahetult enne ennustatavaid meeleavaldusi, milles pidi end tõestama ka temaloodud uus poliitiline liikumine; et ta suri Londonis, kus kõmuliselt lahkus elust Aleksander Litvineko; ning et ta suri mõni tund peale kohtumist Boriss Berezovskiga, kellega neid seovad tihedad ärilised sidemed (muuhulgas oli nende ühisel palgal ka Andrei Lugovoi, Litvinenko väidetav tapja, nüüdne Venemaa duumasaadik).

Ei tahaks küll tegeleda kuulujuttudega, kuid need vandenõuteooriad asuvad juba elama omaette elu ja osalema Gruusia poliitilises elus. Eesti asjur Gruusias Harry Lahtein kinnitas, et Patarkatsishvili loomulikku surma ei kipu kohapeal keegi uskuma.

Üks versioon hullem kui teine
Loomulikult otsitakse ühe variandina kõige taga Kremli karvast kätt. Patarkatsishvili tapmine olla Vene agentide kätetöö, lootuses niimoodi lõplikult rikkuda Saakashvili kõikumalöönud mainet Lääne silmis. Selle versiooni kohaselt peaks jääma mulje, et Saakashvili ise on asunud poliitiliste mõrvade teele.

Teine versioon on veelgi veidram. Nimelt olla Patarkatsishvili hoopis ise kõik lavastanud. Et tapetu olla tema teisik, Badri ise laskis endale teha plastilise operatsiooni ning varjuvat nüüd jälituse eest. Miks pidanuks multimiljardär, kelle varandus olla olnud suurem kui Gruusia riigieelarve, seda tegema, jääb lahtiseks. Nagu öeldakse, võimalikud variandid.

Võrguavarustest võib leida veelgi lennukamaid seletusi. Näiteks olla Patarkatsishvili kõrvaldajaks Boriss Berezovski. Kuna Berezovksi on Vladimir Putini vaenlane, siis kõrvaldas ta mehe, kelle abil Putin soovis Gruusia enda kontrolli alla painutada.

Kui olgu nende vandenõuteooriatega kuidas on. Ilmselt siiski ei saa välistada võimalust, et Patarkatsishvili poolt käima tõmmatud kristlik-demokraatlik liikumine, mis üritab endale populaarsust koguda Gruusia õigeusu kiriku rolli tõstmise ideega, osaleb järgmistes parlamendivalimistes ka ilma oma rahastajata. Kas ja kuivõrd aga see üritus edukaks osutub, on praeguses segaduses ilmselgelt liiga vara öelda.

Karmo Tüür
14.02.2008

USA valimised: kas ikoonimuutus on võimalik?

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised kuuluvad küll ilmselt enimjälgitud poliitiliste etenduste hulka. Mitte et nad nüüd alati niiväga huvitavad oleks, kuid olulised kindlasti.

Seekord jagub aga ka ohtralt põnevust. Mitmeti on ju olukord täiesti uudne – esmakordselt jõudsid reaalsete kandidaatidena presidendiametile nii lähedale naine ja mustanahaline.

Ehkki USA’s pole mitte ainult kaks erakonda, käib põhiline mõõduvõtmine kahe suurima vahel – demokraadid ja vabariiklased. Kui nüüd väga julgelt üldistada, siis on nende jõuvahekord umbes pooleks. Mitte päris pooleks, vaid nii umbes 45-45 jaotusega. Ehk siis kokku ligikaudu 90% häältest on ette paigas. Kes hääletab traditsiooniliselt ühe seltskonna poolt, teeb nii ka seekord, kes teiste poolt, jääb ilmselt ka seekord endale kindlaks. Muidugi, alati leidub nö ülejooksikuid, kuid eeldatavasti enam-vähem võrdselt mõlemalt poolt, nii et need ei muuda suurt pilti.

Soo roll
Seetõttu muutubki oluliseks nö vähemuse ehk allesjäänud 10% otsus. Nende häälte püüdmise nimel suur osa show’st käibki.

Loogiline on eeldada, et seekord peaks see nn soo (politoloogide keeles tähistatakse nii kõikuvaid, otsustamata hääli) kalduma demokraatide poole. Miks? Lihtsalt seetõttu, et praegu on presidendiks vabariiklane. Igasugune võimulolev seltskond kogub alati endale vastalisi. Võimulolija otsused ei saa kunagi olla kõigile meele järgi, paratamatult toob iga otsustus kaasa ka pettujaid. No või ütleme, et nii käivad asjad nö normaalsetest poliitilistes süsteemides.

Seega, need 10% peaks kalduma demokraatide poolele sel lihtsal põhjusel, et praegu oli võimul vabariiklane. Ja siis lisaks veel sel põhjusel, et tegu oli justnimelt Georg Bushiga – mõningatel andemetel viimaste aegade ebapopulaarseima presidendiga. Selle ebapopulaarsuse taga omakorda peitub suuresti välispoliitika ehk Iraak ja Afganistan.

Välispoliitika tähetund
Siit tulenebki nende valimiste teine uudne moment – nimelt käib valimiskampaania suuresti välispoliitika ümber. Otse loomulikult kulub lõviosa aurust ikkagi puhtalt sisepoliitiliste asjade nagu maksureform, tervishoid jms peale, kuid ikkagi. Nii palju välispoliitikat pole USA presidendivalimiste kampaanias tavaline.

Kolmas uudismoment on aga see, kuivõrd erinevad on kandidaatide seisukohad välispoliitika osas. Tavapäraselt kurdavad vaatlejad, et demokraatide ja vabariiklaste seisukohtade vahel on raske vahet teha – erinevused peituvad vaid detailides. Seekord on aga pilt teine.

Põhiline rõhk, nagu ilmselt juba selge, kulub Iraagile. Täpsemalt seal viibivatele USA sõduritele. Et mida siis nendega peale hakata – kas tuua koju või jätkata alustatut?

Kolm seisukohta
Mustanahaline Barack Obama (demokraat) on enamuses oma valimislubadustes idealismile, et mitte öelda populismile, ohtlikult lähedal. Leegitsevates kõnedes lubab ta kiireid lahendusi ja õnne kõigile. Iraagi osas kuulutab ta, et sõdurid tuleb tuua koju peaaegu et kohe, või vähemalt tuleks selle, paratamatult pikaajalise protsessiga alustada kiirelt. Muuseas ei väsi ta rõhutamast, et oli algusest peale sõjalise operatsiooni vastu.

Endine esileedi, nüüdne esimene naiskandidaat Hillary Clinton (demokraat) on veidi tagasihoidlikum. Ka tema räägib sõdurite kojutoomisest, kuid lubab seda teha vähemalt etapiviisiliselt ning vastavalt plaanile. Sõjavastalisusega ta hiilata ei saa, kuna on varem kõike heaks kiitnud.

Vietnami sõja veteran John McCain räägib aga vastupidist. Mokaotsast möönab ka tema, et sooviks oma poisse kodus näha, kuid ainult juhul, kui nood saavad tulla koju võiduga. Muuseas, ka tema oli vastu – ainult et USA armee juhtkonna varasema taktika vastu, mis olevat põhjustanud operatsiooni venimise ja suuri kaotusi. McCaini seisukoht on, et vägede viivitamatu väljatõmbamine muudaks olukorra ainult hullemaks.

Kas muutus on võimalik?
Loomulikult ei ole need kampaania ainukesed ja ehk isegi mitte USA valija jaoks olulisimad punktid. Kuid ülejäänus langevad seisukohad enam-vähem kokku ja erinevuste otsimine kulutaks liialt auru ja leheruumi.

Tuleb muidugi endale aru anda, et kõikvõimalikud kandidaadid ükskõik milliste valimiste eel võivad lubada paljut. Ja isegi ise oma lubaduste sisse uskuda. Kuid valituks osutumise järel satuvad nad nn rahvuslike huvide, erinevate huvigruppide ja reaalpoliitika raudsetesse raamidesse. Nii et tegelik võimalus midagi muuta osutub olevat õige ahtake.

Nüüd aga jõuame tagasi selle nn soo juurde. Kas see seltskond, kes kõhkleb oma valimiseelistustes ja põhimõtteliselt ihaleb muutusi on ikka valmis muutusteks? Nii oluliseks muutuseks nagu seda on ikooni muutus?

Kordan, et reaalne (välis-)poliitika ei pruugi eriti muutudagi, kuid muutub see, mis on nn keskmisele valijale oluline. Muutub ikoon. Nägu, kes ilmub ajalehtede esikaantele ja teleekraanile. Kas USA valija on tegelikult valmis selleks, et USA presidendiks saaks naine või mustanahaline?

Karmo Tüür
11.02.2008

Ukraina vahendajad

Ukraina ja Venemaa vahelistes suhetes toimub taas sädelus, seekord gaasikaubanduse ümber. Sädemed ja gaas võivad aga kokku anda väga erineva tulemuse – kas turvalise tulukese või kõikepurustava plahvatuse.

Ukraina praegune peaminister Julia Timoshenko teatas nimelt, et gaasikaubandus Venemaaga on vaja ümber vaadata. Täpsemalt – kaubandus peab jääma, kõikvõimalikud vahendajad aga kaduma.

Ilmselt pidas gaasiprintsessiks kutsutud Timoshenko silmas kurikuulsat firmat RosUkrEnergo. Seda üpris segast moodustist, millest pool kuulub Venemaa megamonopolile Gazprom ja teine pool nn eraisikutele.

Kuna RosUkrEnergo’st on kirjutatud korduvalt, pole ehk mõtet siinkohal pikemalt peatuda. Ainuke uudsevõitu detail, mida seni teadaolevale lisada, on ehk Ukraina praeguse presidendi Viktor Juštšenko väidetav seotus sellega. Tõsi küll, seda seost Juštšenko ise eitab.

Sama firmaga on seotud ka kurikuulus Venemaa kriminaalne suurkuju Mogilevitsh, kes arreteeriti hiljuti Moskvas. Ja et asi veelgi mahlasem oleks, joonistavad kurjemad kommentaatorid mõttelisi joonekesi ka Dmitri Medvedevi, Venemaa tulevase presidendi juurde.

Muljetavaldavad arvud
Kuid jäägu need kauged ja ähmased seosed kus see ja teine, räägime pisut selgematest asjadest. Nimelt arvudest. Ukraina soovib tõsta tasu Venemaa gaasitransiidi eest enam kui viis korda – 9,32 USD senise 1,7 USD asemel (tuhat kuupmeetrit gaasi 100km toru kohta).

Et asjade mahust pisut aimu anda, siis veel arve. Venemaa ekspordib läbi Ukraina ligi 80% oma Euroopasse minevast gaasist. Koguseliselt teeb see ligikaudu 120 miljardit kuupmeetrit ning 1100 km torujuhet. Hetkel teenib Ukraina seega üle kahe miljardi USD, võimaliku uue tariifi korral aga ligi kaksteist miljardit.

Venemaa omakorda vastab, et sel juhul tõstetakse Ukrainale müüdava gaasi hinda. Ja üleüldse on Ukraina juba võlgu 1,5 miljardit USD.

Tõsi küll, see kõik kõlab veidralt, kuna Venemaa ei peaks nagu saama kohustada üht erafirmat (seda va RosUkrEnergot) hinda tõstma. Ning võlg olla suuresti moodustunud sellest, et toosama RosUkrEnergo olla pidanud ostma kallist Venemaa gaasi ning müüma seda odavamalt Ukrainale. Põhjuseks – kui seni koosnes RosUkrEnergo edasimüüdav gaas põhiliselt odavast Turkmeenia toormest, siis nüüd olla Turkmeenia oma tarneid vähendanud. Muuseas, Turkmeenia ise eitab taolist vähendamist.

Kas sai asi selgemaks? Vaevalt küll. Lugesin seda lugu ette valmistades vähemalt nelja erinevat käsitlust ning kõik nood räägivad suuremal või vähemal määral üksteisele vastu.

Ainuke, mis on selge, et seesama RosUkrEnergo osaleb ka Ukraina sisestes gaasijaotusvõrkudes, taaskord 50% aktsiapakiga. Selle võrgu kaudu liigub umbes 65% Ukraina sisetarbitavast helesinisest kütusest, mille ainuüksi sisseostuhind on ligi 10 miljardit USD, kasuminumbrit ei tea täpselt aga keegi.

Ehkki kõik need arvud on ülimalt ligikaudsed ja spekulatiivsedki, võib siit aimu saada Ukraina gaasiäri mahtudest. Ja kes peaks sellest kõigest paremini teadma kui „gaasiprintsess“ Julia Timoshenko, endise Ukraina energiahiiu „Ukraina ühtsed energiasüsteemid“ juht.

Kolm võimalikku seletust
Et mitte head lugejat pikemalt vaevata gigantsete arvudega, pakun välja kolm võimalikku seletust toimuvale.

Esiteks isikulis-poliitiline. Ehk siis mäng Timoshenko vs Juštšenko. Praegune peaminister, kes hirmsasti tahab saada ise presidendiks, versus praegune president. Kui Timoshenkol õnnestub kahtlase vene osalusega vahendaja likvideerida ja allutada rahvuslik gaasiäri rahvuslikule kapitalile, tõusevad tema aktsiad. Kaasneva gaasihinnatõusu tarbijale saab alati kirjutada kurjade moskalite (ukrainakeelne nimetus venelaste kohta) kraesse.

Kui aga Juštšenko õnnestub Moskvaga kokkulepe saavutada ja kõik jääb nii nagu on – sh ka hinnad – siis saab Juštšenko esineda rahva päästjana ning vähendada Timoshenko aupaistet. Hetkel kümbleb Julia tänulike pensionäride (kes on muuseas alati tema ustavaimad valijad) kiidulaulus, kuna otsustas vähemalt osaliselt kompenseerida koos Nõukogude Liiduga kadunud säästud.

Teiseks majanduslik-pragmaatiline. Kes iganes suudab endale allutada gaasiäri, lõikab sellest prisked dividendid. Ei taha nüüd kedagi otseses korruptsioonis ja rahakohvrite saamises süüdistada, kuid sügav tänulikkus vastava kapitali esindajate poolt – ja sellega seonduv toetus vajalikele erakondadele valimiste päevil – võib pidada kindlustatuks.

Vastuvõitlejatest võib samuti aru saada. Et tegu on rahvusvahelise äriga ja veelgi täpsemalt – suure naabri poolt pakutava kauba vahendamisega, siis võib mõista seda meeleheidet, millega üritatakse säilitada läbipaistmatu vahendusskeem. Moskva toetus maksab valimistel paljut.

Kolmandaks aga sootuks suur mäng ehk geopoliitilis-strateegiline. Ukraina liitus teadupärast hiljuti WTOga. Venemaa saamine sama organisatsiooni liikmeks sõltub nüüd siis järelikult ka Kiievi heakskiidust. Pisuke tüli ja segadus võimaldab sogases vees suuri kalu püüda. Ehk siis pakkuda soodsaid lahendusi neile, kes kokkulepet otsivad ja tasu väärivad.

Kõige tipuks pürgib Ukraina kogunisti NATO’sse. Kui see õnneks läheb, näivad kõikvõimalikud majanduslikud kahjumid tühisena alanduse kõrval, mille Moskva strateegid peavad alla neelama. Igasugune segadus naabritega näikse mängivat NATO-vastaste kätte, kuna loodetavasti vähendab Ukraina atraktiivsust alliansi silmis.

Tõsi küll, tõde võib paikneda nende kolme seletuse vahel või ka sootuks kõrval.

Karmo Tüür
11.02.2008

Разбор полётов: USA valimised

Seekord pühapäevases R4 eetris teemaks USA valimised.





Tavapäraste osalejate (Tiido+Tüür) kõrval osales ka USA saatkonna pressisekretär Eric Johnson (pildil koos eelmise saadiku Aldona Wos). Teemaks, nagu öeldud, USA valimised. Täpsemalt seekordsed presidendivalimised, selle eripärad ja võimalikud järelmid.

Üleüldse mul hakkab tekkima kahtlus, et kas:

a) saatejuhil Jevgenia Garanzha on eriline nõrkus habemike vastu või

b) väärikad küllalised lihtsalt kannavad habet ;)

Saade kuuldav siit (alates viiendast minutist).

Rahvuslikud huvid ja välispoliitika

Rahvuslikud huvid. Kes ei oleks kuulnud seda sõnapaari. Kaunis ning kõlav määratlus, mida kohtab nii tihti pidulikes ja ametlikes kõnedes.

„Meie rahvuslikes huvides on osaleda ...“ „Meie huvides on õiguslikult siduv raamistik ...“ need ja järgnevad on mõned väljavõtted praeguse välisministri Urmas Paet kõnedest Riigikogu ees – siseriiklikult olulisimatest välispoliitilistest tekstidest.

Rahvuslikud huvid on midagi, millega saab õigustada ja õilistada enamikke otsuseid. Sest „aateline poliitika, väärtuste järgmine, on kokkuvõttes ikka ja jälle osutunud ka kõige praktilisemaks, meie huvisid edendavaks poliitikaks.“

Eks ole ju kaunis? Paraku tuleb välja, et mitte iga rahvuslik huvi – mis Eesti puhul on ühtlasi ka riiklik huvi – pole kõigile ühtemoodi arusaadav. Esineda võivad koguni „kohalike ja riiklike huvide põrkumised.“

Ja üleüldse läheb asi segaseks, kui kõne alla tulevad mõne teise riigi huvid. Sel juhul „omaks võetud kitsalt huvipõhine välispoliitika suurendab konfliktipotentsiaali teiste riikide jaoks. Aga mis veelgi olulisem – selline huvipõhisus ei eelda jõudude ühendamist maailma ees seisvate probleemide lahendamiseks. Huvipõhine maailm tähendaks paljuski jõupoliitika domineerimist, väiksemate riikide huvide ignoreerimist ja anarhia kasvu rahvusvahelistes suhetes“.

Aga jäägu need teised riigid koos nende huvidega kus seda ja teist, prooviks enda omadest sotti saada. Mis siis on need paljuosundatud rahvuslikud huvid?

Eluspüsi ja tugevnemine
Eks kõik taoline suur ja esmapilgul ületamatult filosoofilisena näiv arutelu taandub ikkagi lihtsatele asjadele. Iga riigi ja seda enam iga rahva jaoks on olulised kaks põhilist väärtust. Eluspüsi ja tugevnemine. Ehk siis omamoodi miinimum- ja maksimumprogramm, mis tagavad selle maa ja rahva jaoks, iga ühiskonna liikme ning riigi kui keerulise tervikmehhanismi jaoks parimad tingimused.

Teisisõnu võib seda mõistepaari väljendada kui stabiilsus ja areng.

Stabiilsus, seni toimivate skeemide, traditsioonide, tavade ja minupoolest kasvõi tarbimisharjumuste säilitamine. Mõni ütleb selle kohta julgeolek, mõni heaolu. Igatahes kõik see, mis laseb meil tunda end turvaliselt ja olla kindlad iseenda tänases ning laste homses päevas.

Areng kui edasiliikumine, uute võimaluste ja väljakutsete otsimine. Selle otsimine, mis ei lase stabiilsusel muutuda stagnatsiooniks ja taandarenguks. See miski, mis lubab loota, et tulevased põlvkonnad elavad paremini kui meie ise – see ainuke õige põhjus, mille nimel peab tegutsema iga lapsevanem. Ja rahvas kui oma riigi kollektiivne vanem.

Seos välispoliitikaga
Kuidas võib kõik see aga olla seotud välispoliitikaga? Välispoliitika nagu iga teinegi poliitika peaks olema pühendet eelkõige nendesamade rahvuslike huvide teenistusse. Ja alles siis, kui aega ning energiat üle jääb, mõne konkreetse valitsuse, erakonna või otsusetegija ambitsioonide rakendusse. Ning sedagi ainult juhul, kui need ambitsioonid ja rahvuslikud huvid kokku kõlksuvad.

Kuidas aga mõõta mingi sammu sobitumist rahvuslike huvide raamistikku?

Senine mõttekäik võib viia kujutlusele üheteljelisest skaalast, mille ühes otsas on kas üks või teine, kas stabiilsus või areng. Et justkui ühe suurenemine tooks kaasa teise vähenemise. Tõepoolest võib sellekohaseid näiteid isegi ette kujutada. Näiteks immigratsiooni ohjeldamine näikse suurendavat stabiilsust, hoides ära kultuurikonflikte, ksenofoobiat, vägivaldagi. Teisalt – sisserännu võimaldamine toob juurde töökäsi, rikastab kultuuri, avardab maailma ehk siis näib andvat võimaluse arenguks. Kumb variant sobib paremini rahvuslike huvidega?

Paraku on maailm aga alati tiba keerulisem kui ühemõõtmeline, must-valge või vasak-parem-otsaline.

Kahemõõtmeline mudel
On välipoliitilisi otsuseid, mis võivad kaasa aidata status quo säilumisele sama hästi kui anda võimaluse arenguks. Ja ka neid, mis annavad negatiivse tulemuse mõlema jaoks. Esimene ilmselt vastab parimal moel rahvuslikele huvidele, viimane üldse mitte. Mõlemad ühe-telje võidud on head, kuid paraku poolikud lahendid.

Kaheteljeline maatriks näikse olevat parem mudel edasimõtlemiseks. Kui asetada ristamisi stabiilsuse ja arengu väärtusteljed, tekib neli nö mõttevälja. Energeetika pidavat olema XXI sajandi võtmeküsimus. Mulle näikse, et selles teemas võime ilmselt leida täidet kõigile neljale väljale. Loomulikult on tegu spekulatiivse aruteluga, kuid mõttemänguna kõlbab seegi.

Halvim variant oleks ilmselt omamaisest energiamajandusest loobumine ja priitahtlik ühildumine mõne muu riigi varustus-skeemidega. Selline variant nulliks nii stabiilsuse kui ilmselt ei oleks kasuks ka arengule. Autarkilise, vaid omaenda ressurssidele põhinev energiaskeem näib küll sobivat stabiilsuseihalusega, kuid võib meid ilma jätta arenguvõimalustest. Uutele tehnoloogiatele üleminek tundub soosivat arengut, kuid kas ka stabiilsust? Olemasoleva skeemi täiendamine uute võimalustega, nt Soome või Leedu tuumajaamade vms näikse andvat positiivse tulemuse mõlemal skaalal. Ehk siis vastavat parimal moel meie rahvuslike huvidega.

Andku mulle andeks need, kellele mu arutlus profaanlik näis. Kuid mina jään huviga ootama välisministri järgmist kõnet. Põnev ju, mida seekord meie rahvuslike huvidena nähakse.

Karmo Tüür
4.02.2008

Slaavlased kui Euraasia telg

Ainult slaavi riikide, eelkõige Venemaa ühistegevus Euroopaga võib anda Euroopa Liidule arenguimpulsi, mis võimaldab tal ellu jääda. Sellelaadne idee kõlas Venemaa välisministeeriumi ajakirjas Dipomat.

Jaanuarikuise numbri peateemaks oli slaavi ühtsus. Põhilise, programmilise artikli autor Natalja Narotshnitskaja rõhutas, et slaavlus on olnud see tuumik, mis on jäänud püsima, elades üle nii germaanlaste-teutoonide ittatungi, mongolite läändeliikumise ja türklaste põhjavallutused.

Slaavlusest laiemalt ja Venemaast kitsamal saavat rääkida vaid väljaspool äratüüdanud inimõiguste ja demokraatia raamistikku, kõlas Narotshniskaja väide.

Läänt on alati huvitanud ida-Euroopa valitsemine, selle geopoliitilise ruumi endale allutamine. Seetõttu polevatki võimaldatud ühtse ja võimsa slaavi riigi teket. Kõige taga olevat USA Euraasia-strateegia, mille sihiks on Venemaa tõrjumine kirdesse, eemale meredest.

Euroopa kriisist väljaaitamiseks olevat vaja slaavlaste, eelkõige Venemaa abikätt. Selleks peab vaid tunnistama tugevat Venemaad kui rahvusvaheliste suhete süsteemi võtmetegijat.

Peale taolist võimast sissejuhatust said sõna vähemad tegijad. Täpsemalt Euroopa Liitu kuuluvat slaavi riikide saadikud Venemaal. Kõigi nende käest küsiti, et mida siis tähendab nonde rahvaste jaoks slaavlaseks olemine ja kas algav aastatuhat võiks endaga tuua slaavlase jätkuva killustumise või ehk siiski lõimumise?

Tuleb tunnistada, et suursaadikud jäid diplomaatiliselt vaoshoituks. Erilist vaimustust võimaliku ühteheitmise üle ei avaldanud keegi, samas ei eitanud nad ka ühise slaavi alge olemasolu – mis oleks ju olnud ka veider.

Bulgaaria saadik Venemaa Föderatsioonis Plamen Ivanov oli ehk kõige soodsamalt meelestatud. Bulgaaria olevat siiani slaavlus häll. Venemaa on EL strateegiline partner ja Bulgaaria näol olla Venemaal partner, kes seisab hea kahe suure koostöö eest.

Sloveenia saadik Andrei Benedeitshin rääkis samuti sellest, et slaavi riikide näol on olemas kultuuriline ühisruum EL ja Venemaa vahel. Kuid selle ühisruumi potentsiaal võib jääda rakendumata, kui ei võeta arvesse keerulist ajalugu slaavi riikide endi vahel. Lahendamata küsimused võivatki saada komistuskiviks Brüsseli ja Moskva koostöö teel.

Augustin Chisar, Slovakkia saadik, kõneles oma vastuses slaavi idee ajas muutunud tõlgendustest. Esimene slaavi riik – Moraavia – asus just Slovakki territooriumil, kuigi seda loonud rahvas on nüüdseks kadunud.

Tshehhi saadik Miroslav Kostelke oli tunduvalt skeptilisem, öeldes, et slaavi ühtsus näib globaliseeruvas maailmas millegi kunstlikuna ja seda veidram oleks rääkida mingist „slaavi vastukaalust“ ülejäänud maailmale. Tshehhidel polevat tungi mingi „slaavi ühisriigi“ järgi, mis oleks allutatud mingile ühele juhile.

Poola saadik Ezhi Bar vastas veelgi konkreetsemalt, et mitte öelda, iroonilisemalt. Poolakad ei soovi anda slaavlusele mingit poliitilist alatooni, nagu oli XIX saj. panslavismil. Bar rõhutas, et ühest küljest asub Poola kaasaegses Euroopas, teisalt aga kasutab oma slaavi sidemeid Poola-Ukraina koostöö süvendamiseks.

Slaavi ühtsuse arendamiseks on nüüd loodud Slaavi Kultuuride Foorum, mis ühendab kõiki 13 slaavi riiki, millest 5 kuuluvad Euroopa Liitu. Sloveenias asuva ühenduse esindajatega on juba pidanud vajalikuks kohtuda ka Venemaa välisminister Sergei Lavrov.

Slaavi vendlust pidas oma Bulgaaria-visiidi aegu rõhutada ka Valdimir Putin. Ehk aktiivseim slaavi ühispingutuse sihtmärk on praegu aga Serbia, kus Moskva on asunud otsustavalt vastu soovile anda iseseisvus praegu Serbia koosseisu kuuluvale Kosovole.

Artikli alul mainitud Narotshnitskaja pidas oma loos vajalikuks hoiatada maailma Kosovo toetamise eest. Tähendavat see ju tee avamist Suur-Albaania idee teostumisele, ÜRO põhikirja kokkukukkumisele ja lõppu üleüldisele rahule.

Slaavi vendlus on ikka vägev jõud, kas pole?

Karmo Tüür
5.02.2008

Miks kardetakse Vene energiat?

Puuhalg ei ole relv. Vähemalt tavaliselt me seda niimoodi ei näe. Aga kõik sõltub ju kasutusviisist, kas seesama jurakas on toasooja andja või hirmuäratav löögirelv. Muude energiakandjatega pole teisiti. Energia iseenesest ei ole ju relv. Me ei räägi ju Norra naftarelvast ega vaatle tavaliselt Soome tuumaenergiat turvariskina.

Mis siis on Venemaa puhul teisiti? Miks kubiseb lääne ajakirjandus väidetest Venemaa agressiivse energeetikapoliitika kohta? See, et Venemaa müüb oma energiakandjaid, pole ometigi risk. Et ta müüb neid põhiliselt Euroopasse, mitte Aasiasse, ei tee ju asja ohtlikumaks.

Venemaa sõltuvus Euroopast on ju tegelikult suurem kui vastupidi. Euroopa energiatarbest tuleb Venemaalt umbes neljandik kuni kolmandik (sõltub arvutustest), Venemaa kütusemüügist läheb aga kaks kolmandikku Euroopasse. EU üldisest väliskaubandusest on Venemaa osakaal umbes 10%, Venemaa jaoks on see aga keskeltläbi 50% sisse- ja väljaveost.

Ebaloomulik monopol
Küsimus polegi ilmselt mitte selles, mida Venemaa oma naabritele müüb, vaid kuidas. Eelkõige puudutab see maagaasi, üha olulisemaks muutuvat energiakandjat. Senine üldlevinud tehnoloogia ei paku eriti muid võimalusi kui ajada see helesinine gaas torusse ja toru teine ots viia peaaegu et lõpptarbijani välja.

See olukord aga on kõik muud kui normaalne turusituatsioon. Müüja muutub nö loomulikuks monopolistiks. Ostjal puudub igasugune võimalus kaitsta end müüja ühepoolsete jõuvõtete vastu.

Kõige hullem on olukord, kus üks ja seesama ettevõte on nii tooraine hankija, töötleja, transportija, hulgi- ning jaemüüja, kogu vastava infrastruktuuri omanik ja lisaks ka veel riiklik hinnakujundaja.

Poliitiline hinnakujundus
Eriti murelikuks teebki läbipaistmatu viimane – kuna puudub konkurentsil, nõudluse ja pakkumise vahekorral põhinev hinnakujundus, siis näib igasugune hind poliitiliselt määratud. Et ühele müüme selle hinnaga, kuna ta meile meeldib, on kasulik jne. Aga teisele vääname mitmekordse hinna ja üleüldse võime kraani kinni keerata, kui ei meeldi.

Euroopa üritab oma taoliste „loomulike monopolide“ vastu sõdida tükeldamisega. Suured energeetikahiiud jagatakse juppideks, müüakse erinevatele omanikele, pingsalt jälgides, et ümberjagamise käigus ei saaks kujuneda uued monopolid.

Venemaa soovib sellest ümberjagatavast pirukast ka endale tükikesi saada, nö osta ennast sisse Euroopa energeetikavõrku. Venemaa monopolistliku energeetikapoliitika seisukohalt on see loomulik laienemine – nemad peavad kontrollima kogu varustusahelat alates puuraugust kuni lõpptarbijani.

Ebavõrdsed mängureeglid
Euroopa pole põhimõtteliselt vastu, müümaks aktsiaid Venemaa kompaniidele, kuid nõuab endale samasugust õigust. Ehk siis, et Venemaa avaks oma toorainetööstuse, töötlemise ja müügivõrgud Lääne kapitalile. Kuid siin toimubki kokkupõrge kahe arusaama vahel.

Kui Lääne kompaniid soovivad saada täieõiguslikuks osanikuks, siis Venemaa pool on nõus väliskosilasi ligi laskma ainult väga piiratud tingimustel. Esiteks – energiakandjad ise ja nende müük peab jääma riigi kontrolli alla. Teiseks – Lääne firmad võivad ja isegi peavad küll investeerima infrastruktuuri, kuid võivad enda omaks lugeda vaid osa kasumist, juhul kui selline tekib.

Need kolm alapealkirja ongi sisuliselt vastus küsimusele, et miks kardetakse Venemaa energiat. Venemaa soov monopoliseerida ja riigile allutada kogu tootmine-töötlemine ja müük, arusaamatu ja poliitilisena näiv hinnakujundus ja keeldumine mängimast ühetaoliste mängureeglite alusel.

Autodes oma igapäevast bensiini või köögis gaasi pruukides ei mõtle me tavaliselt sellele, et tarbides idast tulevat kütet, tugevdame me seni kehtivat energeetilise sõltuvuse mudelit. Ja ega peagi – selline mõtlemine viiks asjatute foobiateni. Kuid riiklikul ja miks mitte ka omavalitsuslikul tasandil tuleb seda mõtet küll edasi mõelda – kuidas ümber korraldada oma energiatarbimist nii, et ei peaks kartma liig suurt sõltuvust ühest allikast.

Karmo Tüür
4.02.2008

Karud ei kõnele

Kus on öeldud, et valimiste eel peab tulevane riigipea oma rahvaga rääkima? Mitte kuskil! Ja kui keegi väidab, et selline on demokraatlik tava, siis hammustagu endale parem keelde. Iga demokraatia on oma nägu ja võõrad siin ettekirjutusi teha ei saa.

Venemaa Föderatsiooni presidendivalimisteni jääb umbes kuu. Nüüdseks on selgunud enam-vähem kõik. Nii kandidaadid kui mängureeglid. Kui ka tulemus. Kuid kõigest järgemööda.

Kolmekordne karu
Karikatuurimeistrid joonistasid Venemaa surematuks sümboliks karu. Sealse praeguse juhtpartei sümboliks on teadagi taas karu. Ja kas pole siis loomulik, et uueks presidendiks saab olema kodanik Karuste – nii umbes võiks tõlkida perekonnanime Medvedev, mida kannab praeguse presidendi järeltulija.

Antagu mulle andeks selline primitiivne sõnamäng, kuid siinkohal ma ei pretendeerigi originaalsusele. Kui uue võimukandja nimi selgus, kubisesid taolistest teema-arendustest Venemaa enda ja ka laia maailma kommentaarid.

Kuna puudub igasugune loogiline seletus, miks peaks just see mees, Dmitri Medvedev (sünd. 1965) saama riigipeaks, siis pakuti välja kõikvõimalikke seletusi. Alates sellest, et ta on pärit Piiterist, lõpetanud õige ülikooli (sama mis Putin), töötanud Anatoli Sobtshaki juures (nagu Putin) ja mis kõige olulisem, Putini enda alluvuses. Naeruväärseim seletus, mida olen kohanud, kõlab – Medvedev on ainuke mees Putini lähikonnas, kes on temast lühem. Aga noh, seletus seegi.

Mäng ühte väravasse
Jättes kõrvale muud kandidaadid – skandaalse Vladimir Zhirinovski, mitte vähem tuntud Gennadi Zjuganovi ja tundmatu vabamüürlase Andrei Bogdanovi, saab tõsiselt rääkida ainult Medvedevist. Mitte selle pärast et Medvedev oleks parim või tuntuim või armastatuim. Paraku ainult ja ainult sellepärast, et temale osutas Vladimir Putin. Õigemini – nõustus armulikult talle nelja partei poolt esitatud kandidaadiga.

Kuigi jah, rahva poolehoiuks sellest piisab. Kui uskuda erinevaid arvamusuuringuid, siis on tema reiting 70-80%. Miks? Tõesti raske seletada. Kui tuua kõrvale võrdluseks USA’s toimuv, siis peavad kandidaadid omavahel tuliseid debatte, üritades tõestada oma paremust üksteise ees ja rahva silmis.

Kas kujutate ette, et nt Barack Obama kogu populaarsus sõltuks sellest, et tema peale osutas istuv president George Bush? Pigem võiks sellisest osutamisest kahju sündida – oodatakse ju uuelt presidendilt rohkem muudatusi kui senise tegevuse jätkamist.

Rahva roll valimistel?
Võib-olla siia ongi koer maetud? Kuna Venemaa kodanikud kiidavad heaks nn Putini plaani, siis eeldavad nad ehk uuelt selle järgimist? Kuna kõik hea ja oluline näikse nõrguvat välja Kremlist, Spasski torni väravast, siis loodetakse et Medvedev saab olema lihtsalt Putini kloon? Mees, kes hoiab vormi täiteks trooni sooja, kuni päris peremees pisut puhkab?

Ma saan suurepäraselt aru, et selline ärritunult irooniline toon ei sobi eriti ühe väliskommentaari juurde. Vähemalt juhul kui see pretenderib neutraalsusele ja objektiivsusele. Kuid hetkel ma pigem peegeldan neid arutelusid, mida esitavad Venemaa enda demokraatliku kallakuga kommentaatorid.

Aga siiski – kuidas saab peamine presidendikandidaat loobuda osalemisest avalikes debattides? Sellega ju näidatakse rahvale, kui vähe temast tegelikult lugu peetakse. Et tulevane riigipea, rahva liider ei peagi oma seisukohti seletama ega kaitsma. Sellesama rahva, kelle poole pöördutakse palvega tulla valimispäeval kohale ja teha oma otsus? Rahva ehk suveräänsuse kandja ja võimu ainsa allika poole – nagu väidab Venemaa Föderatsiooni põhiseadus.

Aga ju siis on siin taga igivana üleolev põhimõte – võitjate üle kohut ei mõisteta. Võitja ei pea pidama kaitsekõnesid. Eriti juhul, kui võit on juba ette kindel.

Karmo Tüür
31.01.2008