Kus on öeldud, et valimiste eel peab tulevane riigipea oma rahvaga rääkima? Mitte kuskil! Ja kui keegi väidab, et selline on demokraatlik tava, siis hammustagu endale parem keelde. Iga demokraatia on oma nägu ja võõrad siin ettekirjutusi teha ei saa.
Venemaa Föderatsiooni presidendivalimisteni jääb umbes kuu. Nüüdseks on selgunud enam-vähem kõik. Nii kandidaadid kui mängureeglid. Kui ka tulemus. Kuid kõigest järgemööda.
Kolmekordne karu
Karikatuurimeistrid joonistasid Venemaa surematuks sümboliks karu. Sealse praeguse juhtpartei sümboliks on teadagi taas karu. Ja kas pole siis loomulik, et uueks presidendiks saab olema kodanik Karuste – nii umbes võiks tõlkida perekonnanime Medvedev, mida kannab praeguse presidendi järeltulija.
Antagu mulle andeks selline primitiivne sõnamäng, kuid siinkohal ma ei pretendeerigi originaalsusele. Kui uue võimukandja nimi selgus, kubisesid taolistest teema-arendustest Venemaa enda ja ka laia maailma kommentaarid.
Kuna puudub igasugune loogiline seletus, miks peaks just see mees, Dmitri Medvedev (sünd. 1965) saama riigipeaks, siis pakuti välja kõikvõimalikke seletusi. Alates sellest, et ta on pärit Piiterist, lõpetanud õige ülikooli (sama mis Putin), töötanud Anatoli Sobtshaki juures (nagu Putin) ja mis kõige olulisem, Putini enda alluvuses. Naeruväärseim seletus, mida olen kohanud, kõlab – Medvedev on ainuke mees Putini lähikonnas, kes on temast lühem. Aga noh, seletus seegi.
Mäng ühte väravasse
Jättes kõrvale muud kandidaadid – skandaalse Vladimir Zhirinovski, mitte vähem tuntud Gennadi Zjuganovi ja tundmatu vabamüürlase Andrei Bogdanovi, saab tõsiselt rääkida ainult Medvedevist. Mitte selle pärast et Medvedev oleks parim või tuntuim või armastatuim. Paraku ainult ja ainult sellepärast, et temale osutas Vladimir Putin. Õigemini – nõustus armulikult talle nelja partei poolt esitatud kandidaadiga.
Kuigi jah, rahva poolehoiuks sellest piisab. Kui uskuda erinevaid arvamusuuringuid, siis on tema reiting 70-80%. Miks? Tõesti raske seletada. Kui tuua kõrvale võrdluseks USA’s toimuv, siis peavad kandidaadid omavahel tuliseid debatte, üritades tõestada oma paremust üksteise ees ja rahva silmis.
Kas kujutate ette, et nt Barack Obama kogu populaarsus sõltuks sellest, et tema peale osutas istuv president George Bush? Pigem võiks sellisest osutamisest kahju sündida – oodatakse ju uuelt presidendilt rohkem muudatusi kui senise tegevuse jätkamist.
Rahva roll valimistel?
Võib-olla siia ongi koer maetud? Kuna Venemaa kodanikud kiidavad heaks nn Putini plaani, siis eeldavad nad ehk uuelt selle järgimist? Kuna kõik hea ja oluline näikse nõrguvat välja Kremlist, Spasski torni väravast, siis loodetakse et Medvedev saab olema lihtsalt Putini kloon? Mees, kes hoiab vormi täiteks trooni sooja, kuni päris peremees pisut puhkab?
Ma saan suurepäraselt aru, et selline ärritunult irooniline toon ei sobi eriti ühe väliskommentaari juurde. Vähemalt juhul kui see pretenderib neutraalsusele ja objektiivsusele. Kuid hetkel ma pigem peegeldan neid arutelusid, mida esitavad Venemaa enda demokraatliku kallakuga kommentaatorid.
Aga siiski – kuidas saab peamine presidendikandidaat loobuda osalemisest avalikes debattides? Sellega ju näidatakse rahvale, kui vähe temast tegelikult lugu peetakse. Et tulevane riigipea, rahva liider ei peagi oma seisukohti seletama ega kaitsma. Sellesama rahva, kelle poole pöördutakse palvega tulla valimispäeval kohale ja teha oma otsus? Rahva ehk suveräänsuse kandja ja võimu ainsa allika poole – nagu väidab Venemaa Föderatsiooni põhiseadus.
Aga ju siis on siin taga igivana üleolev põhimõte – võitjate üle kohut ei mõisteta. Võitja ei pea pidama kaitsekõnesid. Eriti juhul, kui võit on juba ette kindel.
Karmo Tüür
31.01.2008
Venemaa Föderatsiooni presidendivalimisteni jääb umbes kuu. Nüüdseks on selgunud enam-vähem kõik. Nii kandidaadid kui mängureeglid. Kui ka tulemus. Kuid kõigest järgemööda.
Kolmekordne karu
Karikatuurimeistrid joonistasid Venemaa surematuks sümboliks karu. Sealse praeguse juhtpartei sümboliks on teadagi taas karu. Ja kas pole siis loomulik, et uueks presidendiks saab olema kodanik Karuste – nii umbes võiks tõlkida perekonnanime Medvedev, mida kannab praeguse presidendi järeltulija.
Antagu mulle andeks selline primitiivne sõnamäng, kuid siinkohal ma ei pretendeerigi originaalsusele. Kui uue võimukandja nimi selgus, kubisesid taolistest teema-arendustest Venemaa enda ja ka laia maailma kommentaarid.
Kuna puudub igasugune loogiline seletus, miks peaks just see mees, Dmitri Medvedev (sünd. 1965) saama riigipeaks, siis pakuti välja kõikvõimalikke seletusi. Alates sellest, et ta on pärit Piiterist, lõpetanud õige ülikooli (sama mis Putin), töötanud Anatoli Sobtshaki juures (nagu Putin) ja mis kõige olulisem, Putini enda alluvuses. Naeruväärseim seletus, mida olen kohanud, kõlab – Medvedev on ainuke mees Putini lähikonnas, kes on temast lühem. Aga noh, seletus seegi.
Mäng ühte väravasse
Jättes kõrvale muud kandidaadid – skandaalse Vladimir Zhirinovski, mitte vähem tuntud Gennadi Zjuganovi ja tundmatu vabamüürlase Andrei Bogdanovi, saab tõsiselt rääkida ainult Medvedevist. Mitte selle pärast et Medvedev oleks parim või tuntuim või armastatuim. Paraku ainult ja ainult sellepärast, et temale osutas Vladimir Putin. Õigemini – nõustus armulikult talle nelja partei poolt esitatud kandidaadiga.
Kuigi jah, rahva poolehoiuks sellest piisab. Kui uskuda erinevaid arvamusuuringuid, siis on tema reiting 70-80%. Miks? Tõesti raske seletada. Kui tuua kõrvale võrdluseks USA’s toimuv, siis peavad kandidaadid omavahel tuliseid debatte, üritades tõestada oma paremust üksteise ees ja rahva silmis.
Kas kujutate ette, et nt Barack Obama kogu populaarsus sõltuks sellest, et tema peale osutas istuv president George Bush? Pigem võiks sellisest osutamisest kahju sündida – oodatakse ju uuelt presidendilt rohkem muudatusi kui senise tegevuse jätkamist.
Rahva roll valimistel?
Võib-olla siia ongi koer maetud? Kuna Venemaa kodanikud kiidavad heaks nn Putini plaani, siis eeldavad nad ehk uuelt selle järgimist? Kuna kõik hea ja oluline näikse nõrguvat välja Kremlist, Spasski torni väravast, siis loodetakse et Medvedev saab olema lihtsalt Putini kloon? Mees, kes hoiab vormi täiteks trooni sooja, kuni päris peremees pisut puhkab?
Ma saan suurepäraselt aru, et selline ärritunult irooniline toon ei sobi eriti ühe väliskommentaari juurde. Vähemalt juhul kui see pretenderib neutraalsusele ja objektiivsusele. Kuid hetkel ma pigem peegeldan neid arutelusid, mida esitavad Venemaa enda demokraatliku kallakuga kommentaatorid.
Aga siiski – kuidas saab peamine presidendikandidaat loobuda osalemisest avalikes debattides? Sellega ju näidatakse rahvale, kui vähe temast tegelikult lugu peetakse. Et tulevane riigipea, rahva liider ei peagi oma seisukohti seletama ega kaitsma. Sellesama rahva, kelle poole pöördutakse palvega tulla valimispäeval kohale ja teha oma otsus? Rahva ehk suveräänsuse kandja ja võimu ainsa allika poole – nagu väidab Venemaa Föderatsiooni põhiseadus.
Aga ju siis on siin taga igivana üleolev põhimõte – võitjate üle kohut ei mõisteta. Võitja ei pea pidama kaitsekõnesid. Eriti juhul, kui võit on juba ette kindel.
Karmo Tüür
31.01.2008
3 comments:
> Dmitri Medvedev (sünd. 1965
Kas need isikud presidendiks või peaministriks liiga noor ei ole. Pole küll minu asi kommenteerida, kuid ühte olen ma aru saanud. Venemaa - seal on kõik võimalik. Seega küsimused mida esitasid enda teemas sõnastan mina nii: Venemaa, siin on kõik võimalik. Mõelgem või 15+ aastat tagasi. Kas oli midagi parem? Hm, midagi kindlasti, kuid poliitika on ikka tsaari moodi. Käsib, poob ja laseb ning teeb nii nagu on parem.
Marko@Pärnu@Citi@IT Pärnus :)
Juhul kui ei mäleta, ei meenu isik.
Et tulevane riigipea, rahva liider ei peagi oma seisukohti seletama ega kaitsma.
Aga ta ju lubas järgida Putini plaani ja seda seletada on ju jõle raske...
marko:
sääduse järgi peab olema 40.a. - no seda ta ju on ... ja ega's noorus pole häbiasi ;)
nikitheone:
hea kõnemees seletab kõik ära, mis vaja. asi pole selles. kuna VVP ei osalenud debattides, siis järeltulija ei tohi traditsiooni rikkuda:)
Post a Comment