Venemaa aastal 2007

Lõppeva aasta kokkuvõtteartiklit Venemaast kirjutada on ülimalt lihtne. Putinist sai aasta inimene – ja seda mitte Venemaa enda elanike arvates, vaid maineka USA ajakirja Time hinnangul. Sellest peaks aasta kokkuvõtteks vast piisama? Või siiski mitte?

Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin ja aasta inimene – kas maailm on hulluks läinud? Umbes sellelaadseid küsimusi võis kuulda ohtralt ka Venemaal. Mille eest see tiitel talle anti?

Time meeskond ise vastab sellele küsimusele kolme lausega. Putini viimane aasta Venemaa presidendina on olnud seni edukaim. Kodus on ta kindlustanud oma poliitilise tuleviku. Välismaal suurendas ta oma mõju – ehkki mitte alati meeldivat – maailma asjadele.

Kas see hinnang on õiglane? Vat sellele küsimusele vastamisega lähebki asi alles keeruliseks. Proovime vastuse otsimisel piirduda 2007.a. sündmustega.

Sisepoliitiline kindlus
Mis siis on Putini-Venemaal toimunud sel aastal? Alustame sisepoliitikast. Kui jätta kõrvale näiteks poliitmaastiku korrastamine, karmistuv migratsiooniseadustik või edusammud õige ajaloo õpetamise osas, siis möödus see aasta põhiliselt valimiste tähe all.

Nagu kevadised esimest korda uude reeglite alusel ja ühtse valimispäevana toimunud kohalikud valimised alustasid, nii ka parlamendivalimised lõpetasid kindla tulemusega. Peale lojaalse võimupartei Ühtne Venemaa jäid sõelale mitte vähem lojaalsed kommunistid, zhirinovskilased ja uue moodustise – Õiglane Venemaa – esindajad.

Kõik see on vaid eelmäng tulevastele presidendivalimistele. Putini meeskond tõestas oma võimekust. Kõik toimus vastavalt nn Putini plaanile, ehkki suurt täpsemalt ei tea sellest plaanist keegi. Nagu pole ka ikka veel täit kindlust selle osas, milliseks kujuneb praeguse presidendi koht Venemaa poliit-süsteemis, ehkki enamik kaldub uskuma Putini lubadust hakata peaministriks Dmitri Medvedevi valitsuses.

Välispoliitiline võimekustest
Välispoliitikas on pilt esimese hooga kirjum. Siia mahub mitu suurt ja üle-maailmset tähelepanu pälvinud sündmust nagu 2014.a olümpiamängude „kojutoomine“ ja kärarikas Arktika-ekspeditsioon. Vastuseis ÜRO tasandil Kosovo iseseisvumisele mahub samasse ritta.

Lääne poole suunatud tegemistest tuleb eelkõige meelde kurikuulus Müncheni kõne, kus Putin lubas Lääne kasvavale sõjalisele survele vastata asümmeetriliselt. Minu meelest tähendab see majanduslikku vastust. Ehk siis raketikilbi rajamisele Ida-Euroopasse vastas Venemaa oma gaasitrassidega. Põhja-Euroopa trassi ehk siis Läänemere torujuhtme lugu teame me siin enamasti peast, kuid ka Lõuna-Euroopas suutis Venemaa mitte vähem pingeid tekitada analoogse projektiga.

Lõuna suunal ilmutas Moskva sama suurt algatust, alates ühisõppustest Hiinaga ja lõpetades koostööst Iraani ja teiste huvitavate riikidega. SRÜ raames – järjekordne Vene-Valgevene liitriigi mulli ülessoojendamine ning jätkuv jamatamine Gruusiaga.

Meile lähedasel Balti teemal on ehk nähtavaim samm piirileppe sõlmimine Lätiga. Võttis aega mis võttis, kuid lõpuks näikse asi korras olevat.

Venemaa-Eesti suhetes jääb kilbile kindlasti pronkssõduri ümberviimisele järgnenud Eesti-vastane kampaania. Juba jupp aega enne seda ilmusid Venemaal avameelseid üleskutseid toetada omameelseid jõude naaberriikides, saavutamaks soovitavaid tulemusi ning kahetsusi, et mitte kõik vastuolusid ei jõuta ära kasutada.

Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks võib öelda, et tõepoolest, vähemalt enda nähtavaks muutmise osas on Venemaa praegune juhtkond, nn kollektiivne Putin olnud edukam kui Jeltsini meeskond.

Ja nagu Time’ meeskond kinnitab, pole ka nendepoolne aasta inimeseks nimetamine ei heakskiit ega auasi. Sama nimetuse on pälvinud ka nt Stalin.

Putin pole skaut, demokraat ega vabadus-ideaalide kandja. Kuid ta on teinud kaks asja. Esiteks taganud Venemaal endal suhtelise stabiilsuse – tõsi küll, vabaduste vähenemise hinnaga. Teiseks toonud Venemaa tagasi nn maailma suurte hulka.

Ilmselt oleks ideaal demokraatlik ja stabiilne Venemaa. Hetkel näib aga pannakse nii venemaalaste kui muu maailma ette valik – kas see või teine, demokraatia või stabiilsus? Sedamoodi küsimuse püstitus ei näi olevat aus, kuid seda ei tee siiski mitte too ajakiri.

Lõppkokkuvõttes ei määra üks ajakiri asjade kulgu – olgugi tegu mõjuka riigi kuulsa väljaandega. Oluline on see, kas ja millise valiku teeksid head venemaalased ise. Juhul kui see oleks nende teha.

Karmo Tüür
26.12.2007

Kokkupõrkepunkt Kosovo

Kui kaks poisikest kaklevad mängupüstoli pärast, siis pole asi tavaliselt mitte selles püstolis, vaid enesekehtestamises. Et kes jääb peale, kes on kõvem tegija ja kes edaspidi määrab mängureeglid.

Antagu mulle andeks selline ülilihtsustav võrdlus, kuid see tuleb pähe, kui vaadelda jagelemist Kosovo iseseisvuse üle.

Suurte huvid
Kosovos põrkuvad erinevad huvid, alates pisikestest ja kohalikest kuni suurte ja kaugeteni. Enamik eemaltvaatajatest lubab endale seda, et vaatab üle ja läbi kohalikest huvidest, muredest ja tragöödiatest ning räägib nö suurest pildist. Teeme seda meiegi.

Kosovo – iseseisvuda sooviv tükike endisest Jugoslaaviast, nüüd Serbiast – on üks paljudest punktidest, kus ristuvad Venemaa ja nn Lääne huvid.

Tavapärased kommentaarid Venemaa poolt taolistele arengutele (nagu nt Gruusia püüdlused välja rabeleda Venemaa mõju alt jne) kõlab üsna ühtemoodi – kõige taga on USA käsi. Et nende riikide juhtkond on kinni makstud ja nad tegutsevad vastavalt USA saatkondadest antavatele juhtnööridele.

Kui tähelepanelikumalt kuulata, siis kostab samadest lausetest halvasti varjatud solvumine – miks need kohalikud ei kuula hoopis Moskva soove, miks ei käi nad hoopis Venemaa saatkondades?

Venemaa õigustatud ootus?
Võib ju küsida, et mis alust on Moskval loota, et temaga arvestataks eks-Jugoslaavia küsimustes? See, et tegu on ikkagi LõunaSlaaviaga (otsetõlge Jugoslaaviast) ehk siis hõimlastega, on õige ainult osaliselt.

Olulisem on see, et Venemaa oli otsene osaline tolle kunstliku moodustise lagunemise järgses konfliktis, täpsemalt – serblastele aru pähe panemises, seega sõja lõpetamises. Meenutuseks – serblaste poolt Kosovos läbiviidud tapatalgu peatamiseks oli NATO Serbiat juba 6 kuud pommitanud, kuid asi ei paistnud lahenevat. Moskva vahendusel suudeti asi siiski peatada ning Venemaa lootis selle eest endale sõnaõigust. Tegelikult näidati Moskvale aga trääsa, Pritsina lennuvälja hõivanud Vene väed piirasid ümber NATO üksused jne.

Tookordne, Jeltsini-aegne nõrk ja siseraskustes Venemaa neelas alanduse näiliselt vaikimisi alla. Kuid on neid, kes väidavad, et tegu oli viimase piisaga karikasse ja selle solvumise ajel upitati nõrga ja läänesõbraliku Jeltsini asemel pukki tarmukas Putin.

Oli see nüüd nii või mitte, kuid nüüd ajab Moskva Kosovo võimaliku iseseisvumise osas jäigemat joont. Esiteks väidab ta, et Kosovo riigi rajamine rikuks põhimõtet, mis on peale II Maailmasõda suutnud hoida Euroopat uute konfliktide eest – see on piiride muutmatus. Teiseks, et Kosovo ühepoolse iseseisvumise tunnustamine tähendaks punni eest tõmbamist separatismitünnilt. Eks ta õige ole – vähe on neid riike Euroopas, kus poleks eraldumishimulisi piirkondi.

Halb eeskuju
Tavaliselt viitab Venemaa laieneva Euroopa nõrgale lülile – Gruusiale või siis Moldaaviale. Et näete – nendel mõlemal on ju ka oma separatistlikud regioonid ja kui te lubate Kosovol eralduda, siis miks ei võiks sama juhtuda ka siin.

Kuna nii Gruusia kui Moldova kõnealused piirkonnad – Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transdniestria – on Venemaa mõjualused, siis näib taoline ähvardus ka tõsine. Sest tõepoolest, kui nt Saksamaa tunnustaks Kosovo iseseisvumist, siis miks ei võiks Venemaa tunnustada nt iseseisvat Abhaasiat?

Arvan siiski, et nii lihtne see asi pole. Taolist ühepoolsete iseseisvumiste ahelreaktsiooni on Venemaal vähemalt sama palju põhjust kart kui Lääneriikidel. Kui keskmine Euroopa riik suudab oma regioonide elanikele pakkuda pika-ajalist stabiilsust, siis kas suudab seda ka Venemaa? Hetkel on nafta- ja gaasihinnad laes ja elu ilus, aga mis saab siis kui olukord muutub?

Seega on täiesti mõistetav Venemaa vastuseis Kosovo iseseisvumisele. Esiteks ei soovi ta saada uuesti ja lõplikult alandatud – näeb ta ju ennast kui omamoodi garanti Serbia terviklikkusele – ja teiseks pole Moskvale taolist halba eeskuju lihtsalt vaja.

Järeldus – kui Kosovo iseseisvumist on võimalik mingi kriisi abil edasi lükata, siis Venemaa selle tekkimisele ka kaasa aitab. Lihtsalt selleks, et näidata, et ta pole kaklust veel kaotanud. Paraku võib sel juhul mängupüstol osutuda tõsiseks relvaks ja ohuks paljudele.

Karmo Tüür
19.12.2007
---------------------------------------
In Kosovska Mitrovica, a city divided into two parts by the river Ibar (the Northern district being inhabited by Serbs, the Southern by Albanians), flags call upon Russia's help in defending Kosovo.

Putini nimetamine

Kui keegi arvas, et 2.detsembri parlamendivalimised Venemaa Föderatsioonis midagi lõplikult ära määrasid, siis ta eksis. Eraldivõetuna võis nondest ju isegi rääkida ja kirjutada, kuid laias laastus oli see vaid ettevalmistav etapp.

Toon ehk ühe pisut kaugevõitu võrdluse, kuid see selgitab mu mõttekäiku. Esimest ja Teist Maailmasõda tuleks vaadelda mitte eraldi, vaid koos. Esimene valmistas ette pinnase Teiseks. Niisamuti ka parlamendivalimised toimisid ettevalmistava etapina järgmistele, presidendivalimistele.

Kogu Venemaal võimu ümber tiirlev seltskond veendus, et hääletusmasin toimib korralikult, mingeid tõrkeid pole oodata, hääletamistulemustega jäävad lõpuks rahule kõik.

Kolm nimetamist
Nüüd võib asuda siis asja juurde. Põhiline mäng käib ju ikkagi presidendi ümber. Veel täpsemalt, praeguse presidendi Vladimir Putini ümber. Hetkel on käsil suur nimetamise-mäng.

Esiteks tuleb jälgida kes, keda ja kuidas nimetab Putini järeltulijaks. Seni pole Putin ise seda teinud, vaid ta on nõustunud nelja partei poolt ühiselt nimetatud esimese asepeaministri Medvedeviga. Kuid oluliseks märksõnaks tuleb lugeda vestluse käigus öeldus sõnu – konsultatsioonid jätkuvad. Nii et neid Kremli heakskiidu saanud kandidaate võib tulla veel.

Teiseks tasub tähele panna, kelleks nimetab see järeltulija-kandidaat Vladimir Putinit. Medvedev pakkus Putinile peaministri-kohta. Olen varem öelnud, et ei usu eriti selle variandi jõustumist ning kordan seda nüüdki. Ka see näitab minu meelest, et nimetamise-mäng pole veel läbi.

Kolmandaks ja ehk kõige olulisemaks tuleb pidada seda, kelleks-milleks nimetab praegune president ennast ise. Hetkel pole ta veel kergitanud saladuseloori oma tuleviku kohalt.

Kolm võimalust Putinile
Põhimõtteliselt on siin olemas kolm võimalust, mis lasevad asjadel edasi toimida sissetöötatud, kontrollitavas rütmis.

Esiteks – Putin võtab sisse mõne koha juba olemasolevas süsteemis, olgu selleks siis peaminister, parteisekretär vms. Selle võimaluse ohuks on, et ükskõik kui nõrk inimene ka ei istuks tugevale presidenditoolile, muudab selle tooli võim uue istuja tugevaks, seega Putini jaoks potentsiaalselt ohtlikuks.

Teiseks – praegune president laseb enda tarvis luua mõne süsteemivälise koha. Midagi sellist, mida praeguses põhiseaduses veel pole. Olgu selleks siis seni veel arusaamatu rahvusliku liidri roll või näiteks Vene-Valgevene liitriigi juhi amet. Ohud jäävad umbes samaks, juhul kui ei kirjutata ümber põhiseadust ning seega ei nõrgestata oluliselt Venemaa Föderatsiooni presidendi rolli.

Kolmandaks võib Putin muidugi valida ka poliitilisest võimust taandumise tee. Astuda juhtima nt Gazpromi, Olümpiakomiteed vms. Kuid siin muutuvad ohud veelgi suuremaks. Nagu kõlab üks ütelus – võimult lahkuv president võib kõndida ainult lähima seinani.

Noh ja nii fantaasia korras võib veel välja pakkuda võimaluse, et kodanik Vladimir Vladimirovitsh Putin kaob oma hästivarjatud varandust nautima kuhugi kaugele ja soojale saarele. Aga see jääb ilmselt juba ulme valdkonda. Öeldakse ju, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.

Putin on selleks liiga kaua absoluutset võimu nautinud, et sellest niisama kergelt loobuda.

Oodata tuleb mitte kaua. Jõulude aegu, 23. detsembriks peavad olema paigas ametlikud presidendikandidaadid. Kuigi ega seegi ei too veel täit selgust. Enne kui Putin pole sisse võtnud kohta X ja uue presidendina pole paigas kodanik N, pole ka selles mängus selgust.

Karmo Tüür
13.12.2007

Presidendivalimiste ootel Gruusia

Täpselt kuu aega enne erakorralisi presidendivalimisi Gruusias polnud mingeid erilisi märke võimuvõitlusest küll näha. Ei pealinna tänavail, rääkimata siis kuskil mujal ei torganud silma plakateid ega kõnekoosolekuid.

Tõsi küll, kohalik telepilt näitas ohtralt poliituudiseid. Enam-vähem võrdselt nähtavad olid nii seni presidendi-ametit täitnud Mihhail Saakashvili kui ka kõikvõimalikud opositsioonilised kandidaadid.

Teisest küljest – kui ajalisest näidati kandidaate ehk võrdselt, siis märgilises mõttes erines näidatav oluliselt. Selgituseks pean ütlema, et pole ühtegi kampaaniat kõrvalt jälginud sellises olukorras kui seekord. Kohalikku keelt tundmata sain vaadata just pilti ning püüda märgilisi erinevusi.

Saakashvili ilmus riikliku televisiooni ekraanile tõsise tegijana. Kord laskumas koos meestega kaevandusse, kord paitamas laste päid soolaleivapeol, kord poseerimas koos patriarhi portreega uues kirikus. Opositsiooniliste kandidaatide kuvand nägi välja hoopis teisiti, kahe käega mikrofonidesse klammerdununa, innustunult kõnelemas – et mitte öelda kisamas – tänavakoosolekuil.

Üldine poliitikahuvi
Kohalike inimeste kommentaarid, kes lahkelt aitasid telepildi sisust aru saada, olid kandidaatide osas sama erinevad. Olgu kohe öeldud, et kohtasin vaid ühte grusiini, kes mõõdukalt toetas senise presidendi jätkamist, kõik ülejäänud olid sellele rohkem või vähem vastu. Sama kindlalt võib väita, et enamik viis jutu kohe poliitkale.

Rahvas räägib poliitikast innustunult ja tuliselt. Nii, nagu meil räägiti vast enam kui 15 aastat tagasi. Oodatakse muudatusi. Põhiline mure on üks – masendav olukord, kus palgad on väikesed, kulud suured ja tööd pole enamikel. Vaid üks võrdlus – esmatarbekaubad on Gruusias umbes samas hinnas mis meil, kuid nt pension u. 280 krooni.

Samas see, et rahvas räägib poliitikast, on hea märk. Tavaliselt siis, kui olukord on päris halb, ei räägita poliitikast, vaid keskendutakse ellujäämisele. Paljud kinnitasid, et elu on läinud paremaks, kuid mitte piisavalt. Võimalik seletus – elu on küll edenenud, kuid mitte piisavalt ja mitte kõigil. Kannatamatu ootus, et millal siis ometigi oodatud heaolu saabub igameheni, muudab närviliseks.

Muidugi eksisteerib ka teine äärmus, et rahvas räägib poliitikast ja kipub tänavaile siis, kui asi on täiesti meeleheitlik. Vaadates töötuse näitajaid, mis piirkonniti kõiguvad 60-80% vahel, võiks seda varianti tõesekski pidada. Ent nähes üha enam pealinna tänavaid ummistavate autode arvu ja rääkides kohalikega, ei kiirga neist meeleheidet.

Variandid – halb ja vähem halb
Pigem täidab inimeste meeli vihasevõitu ootus. Ootus, mis on valmis vastu astuma võimalikule pettusele. Mitte keegi kohalikest, kellega kõnelesin, ei usu ausatesse valimistesse. Kohapeal jäi mulje ainult kahest võimalikust variandist.

Esimene, mille kohaselt saavutab Saakashvili otsustava võidu juba esimeses valimisvoorus. Sel juhul läheb mäsuks kohe kindlasti ja vähemalt ühe taksojuhi suust kõlas sünge lubadus siis küll relv kätte võtta.

Teine ja mõõdukam variant oleks see, kui esimeses voorus ei saavutaks võitu kumbki ning teises läheks vastamisi Saakashvili ja tugevaim opositsioonikandidaat. Ka sel juhul arvavatakse, et küllap hääli loetakse nagu vaja ja võidab ikka esimene. Opositsioon läheb tänavaile ka siis, kuid eeldatavasti jääb mäsu tagasihoidlikumaks.

Reaktsioon võimude käitumisele
Muidugi eksisteerib ka teoreetiline variant, mille kohaselt kõikvõimalikud opositsionäärid suudavad koondada oma hääled ühe vastaskandidaadi taha ja seeläbi võita. Kuid võttes arvesse kasvõi sealse seltskonna meelelaadi – kas tuliselt poolt või jäägitult vastu – pole see variant kuigivõrd usutav.

Milles aga siiski on vastuseisu põhjus senisele presidendile, kelle seesama rahvas neli aastat tagasi kätel võimule kandis? Põhjuseid on erinevaid, kuid üks, mis viis enamikul kopsu üle maksa, oli võimude reageering novembrikuistele rahutustele.

Objektiivsemad vaatlejad väidavad küll, et tegu polnud politseivägivallaga rahulike meeleavaldajate vastu. Tegu olnud palga-meeleavaldajatega, kes saavutanud politsei reaktsiooni omapoolsete provokatsioonidega. Samas võib loota, et sellest kogemusest õppisid mõlemad pooled.

Kuid taolised arvamused ei jõua enam rahulolematuteni. Ehk enamgi kui kumminuudid tänavail ärritas inimesi populaarse telekanali Imedi sulgemine. Nüüdne, valimiskampaania aegne võimude lubadus kanal taasavada, mõjus paljudele mõnitamisena. Purustatud seadmetega ju eetrit ei täida.

Kõikvõimas telepilt
Telepilt on Gruusias aga äärmiselt tähtis. Leheputkasid näeb isegi Tbilisis harva, lehtilugevaid inimesi veelgi vähem, rääkimata siis kaugematest kohtadest. Ent telekas mängib pea igas peres, olles tihti ainukeseks meelelahutuseks ja infoallikaks nii vanadele kui noortele.

Telereklaamide abil tehakse selgeks kõike, ka riigi välispoliitilisi püüdlusi. Vahvaimaks elamuseks ehk jäigi üks teleklipp, mis ei vajanud mingit tõlget.

Tüüpilis-universaalsete pesupulbri jms reklaamide vahele ilmus ekraanile idülliline pildike kusagilt Lõuna-Gruusiast. Viinamarjaistanduses hoolitseb vana aednik võsude eest, mille küljes kosumas prisked kobarad. Äkitselt tõusevad pilved ja algab rahe. Vanamees rebib seljast särgi ja üritab heitunult katta oma hoolealuseid, saates palveid ja sajatusi taeva poole.

Korraga algab jalgade müdin. Põllule tormavad noored, kes kannavad oma tugevatel kätel hiiglaslikku katteriiet. Kaamerapilt kerkib kõrgemale ja kõik saab selgeks – see on NATO lipp!

Selgitamata jääb vaid üks asi – mis või kes on rahe? Või kas seda peabki ikka seletama?

Karmo Tüür
Tbilisi-Tartu
04.-10.12.2007

Разбор полетов: Valimised Venemaal

Selle aasta viimane saade sai pühendet Venemaa Föderatsiooni Duumavalimistele, mis möödusid 2.detsemril 2007.a.

Peale tavapärase tandemi Tiido/Tüür oli külaliseks stuudiosse kutsuti prof. Peeter Tulviste (pildil), kes viibis valimistel vaatlejana. Ehkki otseseid pettusi jaoskondades ta ei täheldanud, oli Tulviste kriitiline valimiste kui selliste suhtes, eelkõige valimiskampaania osas.

Paratamatult läks enamus jutust mitte möödunud, vaid tulevaste e. presidendivalimiste teemale. Mida täpsemalt kõneldi, seda kuuleb siin.

Venemaa: valimised, mida polnud

See, mis toimus 2.detsembril Venemaa Föderatsioonis, polnud valimised. Ametlikult neid muidugi nimetati parlamendivalimisteks, kuid tegelikult nad polnud seda mitte.

Miks ma nii väidan? Käis ju valimiskampaania, kodanikke kutsuti üles hääletama, vastaval päeval käisid miljonid inimesed valimisjaoskondades, tõmbasid oma ristikesi ja kõik oleks nagu päris.

Juhitavad valimised
Aga selles ongi asi, et see polnud päris. Valimiskampaania oli tugevalt kallutatud president Vladimir Putini juhitava nimekirja Ühtne Venemaa kasuks. Seesama Ühtne Venemaa pole päris erakond, vaid pigem huvigrupp. Valimistulemused olid sisuliselt ette ära määratud. Eriti ilmekaks võib pidada valimistulemusi stiilis 99/99. Nii näiteks Tshetsheenias tuli valima üle 99% sealsetest kodanikest, kellest omakorda 99% valis Putini poolt.

Mida siis teha nende valimistulemustega? Kas ja kuivõrd keegi neid tulemusi tõsiselt võtab, on igaühe vaba valik. Minu enda arvamus on üsna ühene – tegemist ei ole rahva vaba valiku, vaid poliitilise otsuse vormistusega. Selle arusaamise juurest aga soovitaksin mõelda edasi – miks sellist shõud siis korraldatakse? Miks kulutatakse tohutult raha ja aega ja energiat, kui kõik saaks veelgi lihtsamalt korraldada, ilma igasuguste valimisteta?

Kaks seletust
Pakun välja kaks põhjendust. „Sellepärast et nii peab” ja „tarakanide võidujooks”.

„Sellepärast et nii peab”. Potomu chto tak nado. Ükskõik milline ei oleks ka rezhiim, üritab ta ennast näidata legitiimsena ehk siis õiguspärasena. Parim õigustus igale võimule on nn rahva tahe. Kui sul õnnestub tõestada, et rahva soovil peab võimul olema just see-ja-see ning tegema seda-ja-seda, siis on kõik justkui korras. Olgu siis see tõestuskäik kui vildak tahes. Peamine on jätta mulje.

Teiseks siis see „tarakanide võidujooks”. Venemaal oli muiste ja olla praegugi levinud komme korraldada taolisi võistlusi, kus lauale tõmmatakse jooned, tarakanidele seotakse ümber niidijupp ja nad lastakse lahti. Kes rajalt kõrvale tuterdab, sikutakse sinna tagasi. Kes omavahel kaklema läheb, seda innustatakse hõisetega takka. Võitja tõstetakse tagasi karpi, ohtra ninaesise juurde, järgmist võistlust ootama.

Iga taolise tarakani ... vabandust, duumakandidaadi jaoks on võit äärmiselt tähtis. Tihtipeale pole isegi preemiaks ligipääs soojale kohale ja võimalikele lisatuludele, vaid saadikupuutumatus. Nii mõnigi sealne parlamendisaadik sisuliselt varjab end uurimise eest ainult saadikutunnistusega.

Kas on olemas põhiplaan?
Nii et sellest seisukohast on kõik ratsionaalne. Protsess toimub, sest peab toimuma. Kõik need kired ja mängupandud rahasummad õigustavad end, lastes võimulepürgijate hulgast välja selgitada sobivaimaid.

Venemaal Putini nime alla toimuvat üritatakse tihtipeale seletada presidendi KGB-minevikuga. Et kuna endisi luurajaid olla ei saa, siis töötab ta praegugi erioperatsioonide rezhiimis. Erioperatsioonide tunnus olla aga see, et korraga peab töös olema vähemalt kaks asja. Esiteks kisa ja käraga läbiviidav katteoperatsioon, millega tõmmatakse endale publiku tähelepanu. Teiseks aga valmistatakse rahus ja vaikuses ette põhioperatsiooni. No ja kolmandaks siis veel mingi tagavaravariant.

Kui oletada, et kogu pilkupüüdev poliit-karneval on nö katteoperatsioon, siis mis on põhiülesanne? Valmistada Vladimir Putini jaoks ette kui mitte monarhitroon, siis mingi muu ülemvõimu kindlustav jalgease?

Võimalik. Kuid paraku jääb enamasti mulje, et mingit põhiplaani polegi. Kogu aur ja energia on suunatud rahva ja eliidi pidevale mobiliseerimisele, oskamata kogutud energiaga midagi mõistlikku peale hakata. Aga võib-olla ma eksin.

Karmo Tüür
4.12.2007

Kas Lähis-Ida saab otsa?

Kes elus vähegi rahvusvahelise poliitika vastu huvi tundnud või ka lihtsalt lahtise silma-kõrvaga ajakirjandust jälginud, on surmkindlalt kuulnud lõputult arutelusid Lähis-Ida olukorra kohta.

Nii need, kelle sünniaeg jääb XX sajandi algusaegadesse kui ka palju nooremad on kindlasti kohtunud sõnaühendiga „Iisraeli-Palestiina konflikt” või „Lähis-Ida rahuprotsess”. Tõsi küll, viimane väljend jääb rohkem nõuka-aegsesse retoorikasse, kuid tolle piirkonna sõja ja rahu probleemidega tegelesid poliitikakommentaatorid toona ja tegelevad nüüdki.

Suurvõimude lemmikmäng
Viimase põhjuse asjast rääkida andis USA. Lähis-Idast kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel paiknev, hetkel ainukese üliriigi tiitlit kandev riik tegi järjekordse katse asju reguleerida.

Praegune USA president George Bush kutsus Annapolise-nimelisse väikelinnakesse kokku suure rahukonverentsi. „Suur” passib ürituse kirjeldamiseks parimal moel, sest kohal oli enam kui 60 riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni esindajad.

Kes mida ütles ja kuidas kogu üritus täpselt välja nägi, polegi ehk nii huvitav. Palju põnevam on kogu ürituse taust, nö soust, milles seda tulikuuma küsimust serveerida.

Ehkki tolle piirkonna tüliküsimuste ajalugu ulatub juba piibli-eelsetesse aegadesse, jäävad konkreetse konflikti alged siiski XX sajandisse. Toonaste suurvõimude, eelkõige Suurbritannia toel hakkas Vahemere idarannal teostuma juudirahva idee omast riigist.

Samm-sammu järel sai asi lõpuks teoks ÜRO otsusega. Loodi Iisraeli riik ja selle kõrvale ka Palestiina. Koheselt puhkenud tülis toetas USA Iisraeli, no ja suisa loomulikult NLiit teist osapoolt ehk Palestiinat või laiemalt Araabia riike.

Venemaa vähenev mõju
Nüüdseks on NLiit kadunud, kuid vastasseis jäänud. USA toetab senini, paljuski tänu oma juudi-soost elanikkonna võimsale survele Iisraeli. Palestiinat toetab üha enam Euroopa Liit – mitte küll vastandumise, vaid humanitaarabi mõttes.

Araabia maailm on oma suhtumises küsimusse vägagi lõhenenud. Osa tunnustab Iisraeli õigust olemas olla, osa aga seisab siiani vastu.

Kõige järsemate seisukohtadega hiilgab Iraan, kes lubab Iisraeli sõna otseses mõttes maamunalt pühkida. Selles küsimuses näikse teda toetavat Venemaa. Tõsi küll kaude, toetades Iraani tuuma-ambitsioone, aga ikkagi.

Hetkel näiksegi välja kujunevat huvitav jõujoonte jaotus. Ühelt poolt Moskva poolt toetatav Iraan ja teisalt kogu muu seltskond. Iraan soovib saada piirkondlikuks juhtriigiks, ülejäänud näikse seda pelgavat.

Nõrk lootus
Taolise huvi olemust saab seletada imelihtsalt. Pinged Lähis-Idas kergitavad naftahinda. Naftat eksportiv Venemaa võidab sellest. Kas taoline seostamine on korrektne? Aga vaielge vastu!

Mis aga puudutab toda USA rahukonverentsi, siis tasub meelde tuletada, et sama üritas ka eelmine sealne president Bill Clinton. Samamoodi enne oma teise e. viimase ametiaja lõppu. Lihtne järeldus – kardetakse vastutust. Kui teema tõstetaks üles ametiaja alguses, võiks eeldada, et selle eest peab ka lõpuks aru andma.

Tõsi küll, nüüd on lubadus antud. Probleem peaks saama lahendet Bushi ametiaja lõpuni jäänud aja jooksul. Kas see ka nii juhtub?

Vastamaks sellele ja pealkirjas toodud küsimusele, ütlen et vaevalt. Võimalik on küll saavutada poliitilisi kompromisse, kuid palju keerulisem muuta arusaama ajaloolisest õiglusest.

Kui araablased kinnitavad, et Jeruusalemm ja kogu piirkond on nende ajalooline asualal ja juudid on lihtsad sissetungijad, kes tuleb tagasi merre paisata, siis iisraelliidid väidavad risti vastupidist. Et maa on nende ja õiglus peab võidutsema.

Seetõttu arvan, et Lähis-Ida konflikti ja selle rahumeelse lahendamise võimaluste üle saavad nõrkemiseni arutada veel paljud ja pikalt.

Karmo Tüür
2.12.2007

venekeelne AK : VF valimistest

pidin täna pisut rääkima telepurgis Venemaa valimistest. 4 minutit eetrit on ikka neetult lühike aeg millegi seletamiseks ... eriti kui mingil neetud põhjusel mõte metsa kippus ;)

põhilise sain siiski öeldud - ei demokraatia ega opositsioon pole Venemaal lõplikult kadunud. toimib nn pendliefekt. kui ühiskonna ja riigi poliitilise arengu pendlit üritada ühes äärmuses väga kaua ja jõuga kinni hoida, siis paratamatult hakkab tööle mehhanism, mis seda üritab tagasi viia.

kui keegi tõesti tahab seda vaadata, siis otsigu 03.12. uudiseid siit.

Разбор полетов: Lähis-Ida

Ehkki täna, 2.detsembril toimuvad VF duumavalimised, rääkisime meie hoopiski Lähis-Ida konfliktist.

Kes - ikka mina ja Harri Tiido. kus - ikka Raadio 4 ja saade Разбор полетов. toimetaja Jevgenia Garanza (pildil).

Miks selline teemavalik? Esiteks - salvestus toimus reedel, mil valimistest oleks olnud raske rääkida. Teiseks - saate kordus on eetris kolmapäeval ja selleks ajaks on juba esialgsed tulemused teada, meie salvestus oleks kõlanud seda aegunumalt. Nii et duumavalimistest rägime kahe nädala pärast.

Miks aga rääkida nüüd Lähis-Idast v. täpsemalt Iisrael-Palestiina konfliktist? On ju sel teemal kõneldud kõikvõimalikes keeltes ja igasugu meediakanaleis juba aastakümneid?

Aga lihtsalt seetõttu, et USA president Georg Bush üritab minna ajalukku vähemalt katsega lahendada see pikk ja ohvriterohke mäsu. nimelt kutsuti kõikvõimalikud konflikti osapooled (kokku üle 40 riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni) kokku USA linnakesse Anapolisesse.

Sama üritas ka USA eelmine president Bill Clinton. Samuti enne oma teise presidendi-aja lõppu kutsus temagi kokku suure rahukonverentsi, mis aga tagantjärele osutus viljatuks.

Bushi ambitsioonid on ilmselt suuremad, nii sättis ta konverentsi ajale aasta enne oma ametiaja lõppu ja sidus en lubadusega klaarida kogu asi ära järelejäänud aasta jooksul.

Kas tal see õnnestub? Mina oleksin pessimist. Kuid kõigest sellest kuulete lähemalt siit.

Duumavalimised 2007 – mis on, mis tuleb?

Selle kirjatükiga panen ma löögi alla oma tõsiseltvõetavuse – niipalju kui seda üldse ongi. Nimelt proovin pisut ennustada. Proovin ette aimata, mis juhtub Venemaa Föderatsiooni parlamendi alamkoja ehk Riigiduuma valimistel.

Tõsi küll, kriitikud väidavad, et Duuma pole enam parlament, vaid kummitempel. Säherdune seadeldis, mis automaatselt kinnitab kõik võimule meelepärased otsused.

Olemasolev pilt
Teised väidavad, et sel pühapäeval toimuv pole üldsegi mitte valimised. Et kõik toimuv olla hale koomusk, riiklik ajupesu ja publiku petmine. Mitte niivõrd kodupubliku, vaid välismaailma petmine. Jättes mulje demokraatiast – ikkagi valimised – etendatakse ettemääratud tulemustega riiklikult kontrollitavat näitemängu.

Kummalisel kombel pooldavad seda versiooni ka paljud kõrged ametikandjad – tegu polevatki valimistega, vaid hoopiski referendumiga. Plebistsiidiga, kus küsitakse rahva käest, kas nad usaldavad Vladimir Putinit või mitte.

Aga ikkagi – mis siis tulekul on? Ilmselt oleks mõistlik vaadata Duuma praegust koosseisu ja proovida mõelda, kas kõik jääb samaks.

Praegu on suurim fraktsioon Ühtsel Venemaal – 66% kohtadest. Seejärel tulevad kaks nö vana tegijat - kommunistid (10,4%) ja nn liberaaldemokraadid (6,4%). Pisut veidral moel eksisteerib samas ka kaks Rodina-nimelist fraktsiooni (ühel 7,3% ja teisel 2,4%) ning näpuotsaga nn vabu saadikuid.

Tõsi küll, eelmiste valimiste järel oli pilt pisut teistsugune, paljud saadikud on vahetanud oma kuuluvust. Kõige rohkem võitis ülejooksikutest mõistagi Ühtse Venemaa fraktsioon, kasvades algselt 223 kohalt 297-ni.

Muutunud mängureeglid
Tõsi küll, edaspidi pole taoline ülejooksmine enam võimalik – fraktsioonist väljaastuja peab ka vabastama koha oma nimekirjast järgmisele saadikukandidaadile.

See pole kaugeltki ainuke ega isegi olulisim erinevus võrreldes eelmiste valimistega. Muutunud on mitmed valimisseadused, mis on valimistulemuste juures pea sama olulised kui rahva poolt antud hääled.

Lühidalt – seekord toimuvad valimised ainult parteinimekirjade alusel, mis välistab üksikkandidaatide sattumise Duumasse. Teiseks – valimiskünnis tõsteti 5% pealt 7%, mis välistab väiksemate erakondade mängutuleku. Kolmandaks – valimissedeleilt on kadunud võimalus märkida oma ristike kasti nimega „kõigi vastu“. See tähendab, et kõik valimatulijad peavad hääletama kellegi poolt või siis rikkuma sedeli.

Pean ütlema, et nii jõulist survet valima tulla kui seekord pole ma varem näinud. Valimaminek on paljuski omandanud pool-sundusliku iseloomu. Teada on juhtumeid, kus mitte-mineku ja –hoidku taevas – valestihääletamise eest ähvardatakse töökoha kaotamisega. Räägitakse, et nö väheteadlikele valijatele antakse kaasa kaameraga mobiiltelefon, mille pilt peab hiljem tõestama, et linnuke on tehtud ikka õigesse kasti.

Samas levitatakse üleskutseid hääletussedeli rikkumiseks. Et teed küll märgi „õige“ nimekirja taha, klõpsad pildi ära, aga siis sodid ka ülejäänud ruudukesed täis.

Arvatav tulemus
Kui nüüd kogu eelnev lugu kokku võtta, valades selle ennustuse vormi, siis pakun välja järgmise pildi.

Esiteks – osalusprotsent valimistel saab olema üsna kõrge, pakun välja 63%. Rahvas on aetud ärevile, üleskutsed valimisi boikoteerida jäävad vähemõjusaks, kohale tulevad ka need, kes tahavad võimudele vastu hääletada. (eelmistel valimistel – 56%)

Teiseks – Duumasse satub kolm nimekirja. Ehkki Ühtne Venemaa võiks endale saada kõik kohad, poleks see nende huvides. Demokraatia illusiooni tagamiseks tassitakse sisse veel ka kommunistid ja Zhirinovski seltskond. Kui vaja, toimub valimistulemuste kohandamine pigem selles, kolmikjaotuse tagamise suunas, mitte nn putinoidide massi suurendamiseks. (eelmistel valimistel – 8 nimekirja)

Kolmandaks – rikutud sedelite arv saab olema suhteliselt kõrge, pakun välja 6% (eelmistel valimistel 2%).

Pakun välja ka kolme esinimekirja häältesaagi. Ühtne Venemaa saab 58%, KPRF 9% ja LDPR 7%. Kohtade suhtarv Duumas saab olema mõistagi suurem, kuna sissesaanute vahel jaotatakse ära nö kaotsiläinud hääled. Põhimõttel – mida suurem häältesaak, seda enam lisakohti.

Miks ma loo alul ütlesin, et sean sellega löögi alla oma tõsiseltvõetavuse? Esiteks selle pärast, et nüüd on igaühel võimalik võrrelda minu poolt pakutut ja ametlikke tulemusi. Teiseks aga on paraku meie poliitilise kultuuri juures levinud kahepalgeline suhtumine, kus ise ei julgeta midagi arvata, aga nende väheste üle, kes midagigi söandavad, ilgutakse mõnuga.

Mis siis ikka – head valimiste jälgimist ja … kui soovite … ka head tögamist. Saab vähemalt midagigi meeldivat olema selles muidu üsna hallis mängus.

Karmo Tüür
29.11.2007

Venemaa valimiskampaania veidrusi vol.2

Kuna juba sel pühapäeval, 2.detsembril, toimuvad Venemaa Föderatsioonis duumavalimised, siis vast hea lugeja ei pahanda, et kirjutan veel ühe loo tolle valimiskampaania teemal.

Ausalt öeldes võiks sel teemal kõnelda rohkemgi ja üks lugu oleks põnevam kui teine, kuid ega nii poleks vist aus muu maailma ning muude teemade suhtes. Ei alga ega lõpe ju maailm sellega, mis toimub idanaabri juures. Aga põnev on ikkagi. Kõik tavapärasest erinev tõmbab tähelepanu. No ja tavapärasest demokraatiast erineb Venemaal toimuv küll üpris tublisti.

Nimekiri number 10

Võib nõrkemiseni vaielda selle üle, mis ikkagi on normaalne või tavapärane demokraatia. Kuid eelkõige mõistetakse selle all valimisi. Universaalseid, ühetaolisi valimisi. Selliseid valimisi, kus igaühel on võrdne võimalus kandideerida ja hääletada. Või no peaaegu igaühel, piirangud kehtivad tavaliselt mitte-kodanikele, vangidele ja muidu teovõimetutele.

Praktiliselt ainuke olukord, kus Venemaa erinevad poliitilised jõud seekord võrdses olukorras tegutsesid, oli järjekorranumbrite loosimine. See on siis nende numbrite saamine, mille alusel nimekirjad valimisjaoskondades välja pannakse.

Põhimõtteliselt on too number äärmiselt oluline, sest esimesena silme alla sattunul on suurem võimalus saada valimissedelile kantud. Eestis saadakse see number nö elava järjekorra alusel ehk vastavalt sellele, kes esimesena suudab end valimiskomisjoni uksest kindlal päeval sisse pressida. Nii et selles mõttes on Venemaa vastav protseduur ehk isegi ausam?

Vastavalt loosi tahtele sai tulevaste valimiste peamine jõud Ühtne Venemaa endale numbriks 10. 11-st osalenud nimekirjast esimese koha sai Agraarpartei ja viimase Jabloko.

Kandidaat number 1

Vaatamata võrdsusele valimisnimekirja numbrite loosimisel on kogu ülejäänud pilt äärmiselt ebaühtlane. Kuigi kõigi valimiste osalejate võimalused peaksid olema ühetaolised, pole nad seda ometigi mitte.

Ühe või teise seltskonna populaarsuse määrab ära nende tuntus. Tuntus tuleb eelkõige telepildi vahendusel. Peamised telekanalid on riiklikud, mille pildis domineerib Ühtne Venemaa. Täpsemalt kandidaat number üks – riigi president Vladimir Putin. Mees kui kolmainsus – kui ülejäänud nimekirjade eesotsas on juhtkolmik, siis Ühtne Venemaa ei söandanud Putini kõrvale kedagi seada.

Ühtse Venemaa reklaamimaterjalides valitseb totaalne juhikultus. Putini nimel ja abil toimuvat kõik ses riigis.

Eriti meeldis mulle ühe juhtiva sotsiaaltöötaja arvamus – kui varem polevat hättasattunutel kedagi, kellelt tuge saada, siis nüüd võivad kõik tunda, et neist hoolitakse. Kuna tegu oli Peterburi jaoks välja antud reklaamlehekesega, siis mainiti hoolitsejana Putini kõrval ka kohalikku kuberneri Valentina Matvijenkot.

Lõpuks kordan – mis iganes ei saa olema pühapäevaste valimiste tulemus, ei alga ega lõpe sellega maailm. Kuid põnev on ikkagi. Mõjutab ju naabri juures toimuv meid õige mitmel moel.

Karmo Tüür
26.11.2007

Venemaa valimiskampaania veidrusi

Valimiskampaania – mis magus sõna … no vähemalt reklaamirahva jaoks. Hiigelsuured plakatid, massiliselt kleepse, pastakaid ja muud nänni. Nõrkemiseni kedratavad tele-ja raadioreklaamid … kui palju kõike.

Teine seltskond, kes valimis ilmselgelt naudib, on minusugused – ehk siis igat masti poliitikasöödikud, vaatlejad ja analüütikud. Tõsi küll, sedalaadi rahvast huvitab mitte niivõrd see kirev, ent suhteliselt infovaene pildimaterjal, kuivõrd tekst. Või siis ka teksti ja pildi ühildamisest tulenevad semiootilised mõistemängud.

Venemaa Föderatsioonis on teadupärast tulemas valimised. Esmalt duuma, siis presidendi omad. Ehkki ausalt öeldes on need kaks mingil veidral moel kokku sulanud üheks. Ükskõik kummast ka ei räägitaks, tuleb ikka jutuks Vladimir Putin. See mees, kes praegu presidendiks olles on lõputult korrutanud, et tema enam presidendiks ei jää. Et kolmandat tähtaega ei tule. Ja et järgmisel aastal täidab presidendirolli keegi teine. Jne, jne, jne.

Usaldushääletus Presidendile
Vaatamata kõigile taolistele mõistaandmistele ja otseütlemistele käib kogu tants ja taga-ajamine ikka Putini ümber. Üksikud kiruvad, enamik kiidavad, ükskõikseid näikse olevat sootuks vähe. Ma ei räägi siinkohal mitte rahva arvamusest – vastavalt küsitlustele on inimeste hulgast ikka päris paljud poliitiliste eelistusteta – vaid sellest poliitmürast, mis kampaania alla liigitub.

Ühest küljest kulgeb seekordne kampaania kuidagi loiult. Mitte et vastavaid saatejuppe ja plakateid ja kõnekoosolekuid poleks. Kuid kõiges selles puudub mingi säde. Kas on asi selles, et valimis-saated telekas nihutati varahommikule, mil vaadatavuse nullilähedust ei paranda kandidaatide unisus. Või selles, et vastavalt uuele seadusele ei tohi enam teha vastupropagandat – ehk siis ei saa konkurendi kohta sandisti öelda.

Olgu see, teine või kolmas põhjus, kui pea kogu arutelu on suunatud Putinile. Sellele aitab kaasa ka nii tele- kui tänavapilt. Ühtse Venemaa loobumine avalikest debattidest pole vabastanud telepilti selle nö erakonna otsesest ja varjatud reklaamist. Kandidaat number üks Putin teeb seda suisa varjamatult, kasutades selleks oma ametiseisundit ehk pidevat viibimist ekraanil. Tänavail laiutavad hüper-mega-gigamõõtmetega plakatid (ka 1000m2 pole haruldane), mis räägivad Putini plaanist kui Venemaa võidu alusest.

Putini eest
Kuid seekord köitis mu tähelepanu hoopis üks tagasihoidlik broshüürike. Nimelt on Venemaal loomisel liikumine Za Putina (Putini eest/poolt???). Nende asutav koosviibimine toimus miskipärast mitte Moskvas või vähemalt Piiteris, vaid hoopis linnas nimega Tver.

Liikumise eesmärk on tagada Putinile rahvusliku liidri koht ka peale valimis. Mida selline salapärane eesmärk lähemalt kujutab, üritas teiste kohalesaabunud välisajakirjanikke hulgas teada saada ka Eesti ainukest Venemaa-korrespondenti Jaanus Piirsalu, kuid ei teda ega teisi ei lastud sisse.

See-eest pani hiljem keegi võrku üles kogunemisel jagatud broshüürikese. Lugesin ja niutsusin naudingust. Alustuseks sai kohe selgeks, miks kogu asi korraldati Tveris. Nimelt olla Putin just sealtkandist pärit. Igasuguste Putini päritolu teemal ringlevate kiusakate kuulujuttude ümberlükkamiseks saab teada Vladimiri suguvõsa loo ja näha tema isa ning ema pilte.

Uusmonarhism?
Sugupuu kirjeldusse on sundimatu lohakusega paigaldatud ei midagi vähemat kui Peeter I. Tõsi küll, kuidagi kaudselt ja pole üldse selge, kas konkreetselt Vladimir Putinil endal on veresugulust tsaariperekonnaga, kuid märk on maas. Märk Isevalitsejast ja Suurest Riigist.

Teiseks kirjeldatakse esivanemate lihtsat elu ja kannatusi Suure isamaasõja ajal. Ehk siis taas märgid. Rahvalikkus ja Suur Kannatus ja Suur Võit.

No ja kolmandaks räägitakse Putinist kui kiriku taastajast. Märgiliselt – Õigeusk.

Kui ühendada need märksõnad, siis saab kokku midagi imetabast. Samoderzhavije, Pravoslavije, Narodnost’. Ligilähedases tõlkes Isevalitsus, Õigeusk ja Rahvalikkus. Olgu öeldud, et laiemalt on see tuntud kui monarhistide loosung. Kui siia juurde lisada Venemaa viimase aja eneseteadvuse tugisambaks tõusnud kannatused ja võit nn Suures Isamaasõjas, saab täiusliku pildi.

Kogu Venemaa ajalugu, olemus ja moraalne alus koonduvad selles ühes inimeses – Vladimir Putinis. Või jäi kellelegi mingitki kahtlust?

Karmo Tüür
21.11.2007

Venemaa lõhestab Eurooa Liitu

Pole ühtegi teist küsimust, mille suhtes oleks EL liikmeriigid nii erinevatel seisukohtadel. Ei suhtumine Lähis-Ida kriisi, Hiina suurenevasse kaubandussurvesse või suhetesse USA’ga too niivõrd selgelt esile Euroopa sisemisi erinevusi.

EL pole suutnud mõjutada Putini-aegses Venemaa Föderatsioonis toimuvat, küll aga on Moskva suutnud mõjutada Euroopat. Kõike seda ja veel palju muudki väidab Euroopa Välissuhete Nõukogu hiljuti ilmunud raport EU-Venemaa suhete kohta.

Poolesajal leheküljel on äärmiselt tihedas ja mõnusas stiilis kirja pandud põhilised nii EL liikmesriikide kahepoolsetes suhte olukord Venemaaga kui tehtud ka vajalikud üldistused. Olles lugenud virnade viisi sarnaseid pabereid ja osalenud ise mõnegi loomises, pean tunnistama, et oma lühiduse, üldistustaseme ja samas loetavuse poolest on tegu suurepärase policy-paperiga.

Kui rääkida Euroopa Venemaa-suunalisest poliitikast, siis võib välja tuua terve erinevate suhtumiste skaala. Ühes otsas on soov Venemaad siduda, integreerida niipalju kui võimalik, lootuses tekitada positiivne vastastik-sõltuvus. Skaala teise otsa jääb idee Venemaa tõrjumisest, ohjeldamaks tema ambitsioone.

Jaotatud Euroopa
Selmet proovidagi rääkida Venemaaga nö ühel häälel, tegutseb iga riik oma parima äranägemise järgi. Raporti autorid jagavad nad selle alusel viide gruppi.

„Trooja hobused“. Riigid, mis kaitsevad Venemaa huve Euroopas, pahatihti takistades EL väheseidki katseid välja töötada mingit ühist poliitikat. Nende hulka loevad autorid Kreekat ja Küprost.

„Strateegilised partnerid“ e. EL suurriigid Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. Neid seovad Venemaaga „erisuhted“, mis aga puhuti õõnestavad EL väheseidki ühispingutusi.

„Sõbralikud pragmaatikud“. Sellesse gruppi kuuluvad EL 10 keskmist ja väikeriiki Austria, Belgia, Bulgaaria, Luksemburg, Malta, Portugal, Slovakkia, Sloveenia ja Ungari. Nad on Venemaaga lähedastes suhtes ning kipuvad seadma oma ärihuve poliitilistest eesmärkidest ettepoole.

„Jäised pragmaatikud“. Siia kuulub peale Eesti veel Holland, Iirimaa, Läti, Rootsi, Rumeenia, Suurbritannia Tsehhi ja Taani. Ka see seltskond on orienteeritud ärihuvidele, kuid ei karda teha kurjemat häält, kui kõne all on nt inimõiguste rikkumine Venemaal jne.

„Uued Külma Sõja sõdalased“ ehk Leedu ja Poola on oma suhtumises kõige karmimad, soovides blokeerida EL ja Venemaa vahelisi läbirääkimisi.

Soovitav tegevuskava
Kaitsemaks parimal moel oma huve, peaks EL suutma välja töötada omaenda poliitika Venemaa suunal. Ülilühidalt peaks see välja nägema järgmiselt.

Tingimuslik kaasamine. Venemaa naudib praegu liikmesolekut kõikvõimalikes suurtes klubides nagu G8, ühised koostööformaadid NATO ja EL’ga jne. Samas ei pea Moskva aga vajalikuks täita nonde organisatsioonide poolt nõutavaid reegleid. Kuni ta seda ei tee, tuleks läänel ühistegutseda oma klubides ilma Kremlile kutseid saatmata. Näiteks – kokku peaks käima G7, mitte G8.

Sihipärane kahepoolsus. Venemaa armastatud võte on „jaga-ja-valitse“ ehk siis lõhkuda vormiliselt ühendatud koostööpartnerite ühisvõimekus, sidudes neid kahepoolsete lepetega. Parim ja lähim näide on ehk kujundatava EL ühise energiapoliitika põhjalaskmine Vene-Saksa gaasitrassi abil. Kahepoolsetest suhtest pole pääsu ka edaspidi, kuid neid tuleks sõlmida lähtuvalt üle-euroopalistest kokkulepetest.

Naabruse kaasamine. Nt Ukraina, Gruusia ja Moldaavia ning miks mitte ka Valgevene jätkuv sidumine Euroopa ruumiga, kasvõi elektri-ühenduste loomise kaudu.

Seaduste ülimuslikkus. Kui EL käsitleb igat lepet kui kompromissi, mida tuleb järgida, siis Venemaa vaatleb seadusi/lepinguid kui võimu kehastust vastavalt hetke vajadustele. EL peab lihtsalt kindlalt nõudma võetud kohutuste ja sõlmitud kokkulepete täitmist ning ühesuguseid tingimusi mõlemale poolele nt energiamajanduses.

Suhete tasakaalustamine. Nt sellessamas energiamajanduses peaks Euroopa Komisjonil olema õigus eelnevalt üle vaadata lepinguid, mis seovad EL tegevusvabadust.

Eelpooltoodu on ülinapp ja kuivalt kokku surutud ülevaade, mis pigistas tekstist välja kogu selle mahla ja nauditavuse, mida ise alul kiitsin. Paraku leheformaat ei anna pikemaks võimalust.

Kogu selle asjatundliku algteksti juures on paraku aga üks miinus. Euroopa ühise Venemaa-poliitika ja üldse ühise välispoliitika edukusest saab eelkõige rääkida juhul, kui Euroopa muutub ühtsemaks. See tähendab, et senisest veelgi enam volitusi koliks liikmeriikidest Brüsselisse. See aga ei meeldi paljudele.

Karm valik, kas pole?

Karmo Tüür
21.11.2007

Kas Läti ja Gruusia on naabrid?

Mis veider küsimus, eks ole? Piisab pilgust maailmakaardile, nägemaks, et neid kahte riiki lahutab tuhandeid kilomeetreid.

Ent siiski esitati möödunud nädalal ühes vestlusringis just selle-lähedane küsimus. Õigemini küll paluti võrrelda Thbilisi ja Riia tänavatel toimuvat. Tavapäraselt võrreldakse midagi sarnast, riikidest eelkõige naabreid – on ju nende ühine kultuuri- ja ajalootaust see pidepunkt, mis muudab olud ja sündmused võrreldavaks.

Kaheldavad sarnasused
Läbi telepurgi sündmusi jälgiva inimese jaoks näib sarnasus ilmne. Nii Läti kui Gruusia pealinnade tänavaid ummistas rahvas, kes protestis võimude vastu. Esmapilgul kattusid ka mitmed olulised teemad, mis õhutasid rahvast meelt avaldama. Samas, ehkki märksõnad kõlavad ühtemoodi, on nende taga olevad protsessid tihti erisuunalised.

Korruptsioon. Lätis oli üheks päästikuks, mis vallandas rahva rahulolematuse, korruptsioonivastase võitluse büroo ülema Aleksejs Loskutovsi vallandamine. Gruusias omakorda on korruptsiooni-vastane võitlus tekitanud paksu verd, jättes paljud nö vanad tegijad ilma nii sissetulekust kui mõjujõust. Ehk siis ühel juhul toetati korruptsiooni-vastasust, teisel aga oldi rahulolematud liiga aktiivse sudimisega.

Valimised. Gruusias ärritas inimesi valitsuse soov lükata edasi parlamendivalimised. Lätis sai teatavaks see küünilisus, millega suuremad erakonnad eelmiste valimiste ajal olid eiranud valimisreklaami piiravaid seadusi. Ühel juhul siis valitsuse liiga jõuline käitumine, teisel juhul riigiaparaadi suutmatus kontrollida protsessi.

Olulised erinevused
Kõigist esmapilgu ühisjoontest hoolimata on erinevusi rohkem ja olulisemad. Erinevad nii meeleavalduste sisuline ajend kui iseloom, rääkimata valitsuse reaktsioonist.

Kui asja ülilihtsalt (loodan et mitte liig-lihtsalt) seletada, siis Lätis soovis rahvas, et valitsusele antaks tagasi tema põhiseaduslikud volitused. Et asju ei otsustaks kuskil hämarates tagatubades kolm oligarhi – või nagu neid nimetas Economisti ajakirjanik Edward Lucas „minigarhi” – vaid et kehtiks läbipaistvad reeglid ja nn hea valitsemise tavad.

Gruusias vastupidi soovis rahvas võtta võim legitiimselt valitud riigipealt … ehkki vähemalt esialgu ei olnud kellelgi kuigi täpset ettekujutust, et mida selle võimuga edasi peale hakata. Tõsi küll, sellegi nõudmiseni jõudis esialgu äärmiselt erinevate loosungitega vehkinud seltskond alles pikapeale. Alul olla muuhulgas kõlanud ka nõudeid peatada hiinlaste sissevool, taastada põllumajandus jne.

Samavõrra erinev oli ka võimude reaktsioon. Lätis ei ajanud keegi meeleavaldajaid laiali, Gruusias tegutsesid eriüksused, kasutades erivahendeid, muuhulgas ka psühholoogiliselt vägagi mõjuvaid-hirmutavaid, nagu veretaoliselt punaseks värvitud vesi.

Õppetund meile
Eelnenust põnevamgi on aga mõelda mitte sellele, et mida Eesti saab või peab tegema nonde sündmuste suhtes, vaid et millist mõju need avaldavad meile endile.

Kui Gruusia poliitiline süsteem on meie omast üpris erinev, siis Läti oma sarnaneb paljuski. Riias toimuv võiks olla hea õppetund meie poliitikutele. Õppetund selle kohta, et mis saab, kui jõhkralt ja küüniliselt eiratakse reegleid ja nö häid tavasid. Et isegi jaheda põhjamaise publiku kannatusel võib piir olla.

Mõlema, nii Gruusia kui Läti sündmuste taga on aga nähtav ka üks siduv lüli. Nimelt kurikuulus vene jälg. Gruusias kõlavad võimude süüdistused tulise otskohekohesusega. Lätis on Venemaa või vene jälg vähem ilmne, ent samuti soovi korral tajutav.

Ja vat see ongi see, mis õigustab Gruusia ja Läti vaatlemist naabritena. Nad on mõlemad Venemaa Föderatsiooni naabrid. Endise impeeriumi osad, milledes valitsev ebastabiilsus mängib enamasti nn kolmanda osapoole kasuks.

Kui taoline teooria isegi tõsi pole, siis heaks vabanduseks-õigustuseks sobib see alati, kas pole?

Karmo Tüür
19.11.2007

Разбор полетов: Läti ja Gruusia

Täna siis jälle R4 eetris saade Keerkäigud või - nagu pealkirjastki näete - Разбор полетов.

Teemaks seekord esmapilgul sarnased sündmused Thbilisi ja Riia tänavail. Läbi telekaamera näib ju asi ühetaoline - rahvas protestib võimu vastu. Kuid põhjused, miks rahvas tänavaile tuli; rahva käitumine ja loosungid ning võimude reaktsioon on üpriski erinev.

Sarnasuste ja erisuste üle kuuletegi meid arutlemas siin:

http://www.r4.ee/index.php?lang=est&main_id=1380 ... paraku salvestis jääb sellel aadressil saadavale vaid nädalakeseks.

Meie - see on siis juuresoleval pildil olev Harri Tiido, saatejuhiks Jevgenia Garanzha ja toimetaja Artur Aukon. No ja muidugi allakirjutanu:)

Karmo Tüür

Gruusia küpsuseksam

Gruusias on ajad taas põnevaks läinud. Koguni nii põnevaks, et paber-ajakirjandus kipub sealsete sündmuste kajastamise tarvis liiga aeglaseks jääma.

Alustan nimelt selle loo kirjutamist teist korda. Esimese panin paberile 6.novembri õhtul, avaldades artikli lõpulausetes lootust, et võimudel jätkub kannatlikkust mitte kasutada meeleavaldajate vastu jõudu. Taolises rahumeeleks-jääda-suutmises nägin ma omamoodi küpsuseksamit.

Kuid paraku juhtus järgmisel päeval vastupidine. Välisvaatlejate hinnangul juba rahunema hakanud meeleavaldajate vastu saadeti politsei. Käiku läksid kumminuiad, kummikuulid, veekahurid ja muu vastav varustus. Kuumavereliste grusiinide jaoks mõjus see aga õli tulle valamisena ning mäsu ähvardas kontrolli alt väljuda. Seepeale läksid võimud sammu kaugemale, kuulutades välja eriolukorra.

Miks Gruusia?
Enne kui olukorra kirjeldamise-analüüsimisega edasi lähen, teen lühikese kõrvalepõike. Kuna hea toimetaja lubas mulle seekord pisut rohkem ruumi, siis seletan mõne sõnaga, miks ma kasutan ikka terminit Gruusia. Teadupärast soovitab poliitkorrektsem seltskond selle asemel pruukida nimetust Georgia.

Milles olla vahe? Aga selles, et riiginimi Gruusia on eesti keelde tulnud läbi vene keele ning selle kasutamine olla solvav grusiinide rahvustundele. Inglispärane Georgia kõlavat sealse rahva jaoks neutraalsemalt. Eriti meelepärane olla aga grusiinide jaoks omakeelse riiginime Sakartvelo kasutamine.

Võtan siiski vastu vaielda. Laensõna Gruusia vahetamine teise laensõna Georgia oleks mitte ainult vastuolus meie keeletavaga, vastu tekitaks ka segadust – on ju olemas USA osariik Georgia, taoline ühekõlalisus tekitab aga liigseid segadusi. Kui rääkida aga Sakartvelost, siis pole seegi täis-neutraalne – tähendab ju see tõlkes kartvelide maad, aga Gruusias elab peale kartvelide veel ohtralt muidki rahvaid, üks uhkem kui teine.

Teisalt - kui selle loogikaga edasi minna, siis peaksime protestima Eesti nimetamise vastu Lätis Igauniaks ja Soomes Viroks. On ju mõlemad vaid ühe, vastavale riigile lähima maakonna nimedest tulenevad.

Ja lõppeks – Eesti keele instituudi vastav töörühm on öelnud, et kõik kolm vormi on ühteviisi kõlblikud. Ning need, grusiinid, kelle käest olen ma seda otse küsinud, ütlevad, et neid nimetus Gruusia ja grusiinid küll ei häiri. Seega, mina jään Gruusia juurde.

Kirev ja liidrita opositsioon
Kuid tagasi Gruusias, eelkõige pealinnas Thbilisis toimuva juurde. Nagu kinnitas üks Gruusia mägipiirkondades töötanud eestlane, jätvat pealinna poliitilised tõmblused ääremaarahva enamasti üsna külmaks. Muudatustest väsinuna üritavat sealsed inimesed vaid oma igapäevast elu käimas hoida. Aga eks see ole samamoodi enamikes riikides.

Mis on pealinna tänavaid täitnud meeleavaldajate nõudmised? Erinevatel allikate väitel kümned kuni sajad tuhanded protestijad nõudsid väga erinevaid asju. Eelkõige valimiste korraldamist õigel ajal, mitte nende edasilükkamist, nagu plaanis valitsus. Tõsi küll, mässu hoogustudes hakati nõudma ka praeguse presidendi Mihhail Saakashvili tagasiastumist, kuid see üleskutse ei ole kuigi tõsine, arvestades, et ega kedagi teist asemele panna pole.

Opositsioonil puudub nii ühtne ideoloogia kui ka liider. Badri Patarkatsishvili, Gruusia jõukaim mees, kes suuresti kogu vastuhakku rahastab, on nüüdseks küll lubanud kandideerida tulevastel presidendivalimistel. Kuid isegi tema annab endale aru, et ega sisulist konkurenti karismaatilisele Saakashvilile pole vähemalt hetkel näha. Nii lubab Patarkatsishvili enda kandidatuuri tagasi võtta, kui peaks ilmuma keegi, kes suudaks opositsiooni etteotsa asudes Saakashviliga võistelda.

Venemaa jälg?
Kas asi on nüüd selles, et opositsiooni rahastaja Patarkatsishvili on oma varandused teeninud Venemaal ja seotud kurikuulsa eksiil-oligarhi Boriss Berezovskiga, või milleski muus, igal juhul süüdistab Saakashvili kogu mäsu korraldamises Venemaad.

Oma telepöördumises väitis president, et Venemaal tegutseb rühm inimesi, kelle eesmärgiks on Gruusia presidendi kukutamine. Vandenõu kinnituseks toodi välja ka Venemaa saatkonna töötajate telefonikõnesid opositsiooni esindajatega.

Kas ja kuivõrd peab taoline väide paika, on kaugelt keeruline hinnata. Nii ehk teisiti saatis Thbilisi maalt välja kolm vene diplomaati ja omakorda Moskva kolm gruusia oma – sellised on juba kord diplomaatilised mängureeglid.

Ma ei kahtle hetkekski, et Venemaal on neid, kellele Saakashvili pinnuks silmas. Samuti on üsna kindel, et taolised tegelased ei kõhkle ära kasutamast Gruusia sisemisi vastuolusid. Kuid need vastuolud peavad siiski olema kohapeal olemas.

Sisemised vastuolud
Võib üsna kindlalt väita, et grusiinid ei ole Gruusia praeguse poliitise kursi vastu. Suund läände ja näiteks liitumissoov NATOga on jätkuvalt rahva hulgas populaarsed. Põhiline, mis vastumeelsust tekitab on, nagu ilmselt enamasti, sotsiaal-majanduslik pool. Ehk siis igapäevane elu-olu. Ehkki riik ja selle majandus tervikuna areneb kiirelt, tajub rahvas, et nende reaalne elu ei parane piisavalt. Läbematult nõutakse seda head elu, mida Saakashvili olla neile lubanud nn Rooside revolutsiooni päevil.

Kahtlemata on mängus ka suur ports nö isiklikku viha. Saakashvili ehk üks suuremaid saavutusi sisepoliitikas on olnud klannimajanduse ehk perekondlikeil sidemeil põhineva korruptiivse skeemi lõhkumine. Majandusvabaduse tasemelt on Gruusia kerkinud edetabelite tippu. Nähtavaim näide on ehk totaalse korrumpeerunud liiklusmiilitsa asendamine toimiva uue politseiga.

Paraku iga taoline muudatus teeb kellelegi haiget. Kümnete tuhandete soojadel kohtadel istunud ametnike vallandamine kahjustas paljude, end seni olulisena tundnud seltskondade enesetunnet ja rahakotti. Võttes arvesse sealse rahva keevalist verd, pole üldse imestada, kui paljudki on vandunud tulist kättemaksu isiklikult Saakashvilile.

Minu eelmise loo lõpus olnud lootus, et võimud suudavad selles kirgede möllus jääda rahulikuks, ei õigustanud end. Vaatamata sellele väidan, et tegu on omamoodi küpsuseksamiga nii Gruusia võimude kui kogu rahva jaoks. Selles eksamis on kaks punkti. Esiteks – kui eriolukord tühistatakse ja mässu nö jääknähtudega suudetakse rahumeelselt hakkama saada. Teiseks – kui väljakuulutatud erakorralistel presidendivalimistel suudetakse säilitada läbipaistvad mängureeglid, mis on ühesugused ka opositsiooni jaoks. Kui mõlemad asjad lahendatakse edukalt, on Gruusia eksami läbinud.

Karmo Tüür
12.11.2007

Gruusia vol.1

teen nüüd midagi sellist, mida varem pole teinud. olen siiani siia blogisse pannud materjale, mis juba mingis meediakanalis ilmunud. nüüd aga juhtus nii, et kirjutasin Gruusiast loo ja enne kui see jõudis ilmuda, muutus olukord. võtsin loo tagasi ja kirjutan asja ümber. aga nii eksperimendi mõttes panen selle esialgse variandi ka üles.

hea kolleg Rein Toomla on korduvalt kurtnud, et arvutid on tapnud sellise teadusharu nagu tekstoloogia (e. siis see, kuidas tekstid arenevad). nüüd aga saab olema üleval esimene, aegunud versioon ja mõne päeva pärast uus. kes tahab, see võrdleb:)

aga siit siis tuleb esmatekst:
--------------------
Gruusia mäss kui küpsuseksam

Gruusias on taas kord põnevad ajad. Vähemalt välisvaatlusega tegeleva politoloogi jaoks.

Kohapeal, asjas sees keerlevate inimeste jaoks on asi kindlasti vastuolulisem – kes üritab midagi innukalt muuta, kes aga neid muutusi ära hoida. Nii ehk teisiti, ükskõikseks on raske jääda. Seda enam, et tegu on mitmeski mõttes meile sarnaneva ja lähedasegi riigiga, milles toimuv meenutab paljuski meil juba läbitud arenguid.

Mis siis toimub? Pealinna tänavail on meeleavaldajad, erinevate allikate väitel mõnest tuhandest paarisaja tuhandeni. Loosungid kõlavad lõunamaise temperamendiga, süüdistused seda raskemalt.

Mis on põhinõudmised? Aja jooksul need muutuvad, kuid üks on jäänud püsima. Nimelt plaanivad võimud poole aasta võrra edasi lükata parlamendivalimis. No ja opositsioon omakorda nõuab, et valimised toimuks õigel ajal.

Kirev ja liidrita opositsioon
Opositsiooni ühe peamise nõrkusena nähakse liidri puudumist. Sellise liidri, kes suudaks oma karismaatilisuses võistelda praeguse presidendi Mihhail Saakashviliga.

Opositsiooni taga on küll üks mõjukas mees, Gruusia oligarhiks kutsutav Badri Patarkatsishvili. Mees, kes oma varanduse teenis Venemaal ja kes olevat lähedane kurikuulsa Boriss Berezovskiga. Patarkatshisvili rahastab avalikult opositsiooni ja valitsusvastast telekanalit. Tema tegevuses aimdub aga kättemakse, toetas ta ju Gruusia eelmist presidenti Eduard Shevardnadzet ning viimase võimult-tõukamine olevat tõsiselt kahjustanud tema ärihuvisid. Kriitikud heidavad ette, et nüüd ta Patarkatishvili privatiseerinud opositsiooni kui rezhiimi-vahetuse vahendi.

Radikaalsemad rezhiimimuutjad nõuavad koguni monarhia taastamist. Sellele nõudele annab kaalu ka populaarse patriarh Ilja II toetus. Probleem on aga tuttav kõigile monarhistidele – kes peaks olema see õige järeltulija? See-eest on neil vähemalt valikut – ühena vähestest aadlisuguvõsadest elasid Bagrationid üle nii revolutsiooni kui nõukogude aja.

Rahutuste põhjuseks liigkõrged ootused
Rahutuste sisulised põhjused on aga – nagu nad enamasti kipuvad olema – palju proosalisemad. Vaatamata hoogsale majanduskasvule tunneb rahvas, et palgad on jäänud madalaks, hinnad tõusevad, tööpuudus püsib masendaval tasemel. Jõuline võitlus kuritegevusega on viinud märkimisväärselt hulgal inimesi trellide taha, kahjuks tihti just nooremat rahvast ja seda pisikuritegude eest.

Korruptsioonivastane võitlus, mille üle Gruusia võimud ise ja nende toetajad Läänes nii uhked olid, kahandas küll nö tänavakorruptsiooni (nt liikluspolitsei hulgas), kuid rahvas tajub võimu ikkagi korruptiivsena.

Kõige olulisem on ehk aga pettumus. Rahvas, kes Rooside revolutsiooni ajal 2003.a. kandis Mihhail Saakashvili piltlikult öeldes kätel presidenditroonile, on pettunud ja vihane. Nagu mitmed kohapeal käinud kinnitavad, ollakse väsinud ootamast normaalset elu. Seda elu, mida Saakashvili olla neile lubanud.

Kõik see on kindlasti õige ja oluline, kuid tõeliselt põnevaks muudab toimuva jälgimise hoopis muu. Nagu kohapeal viibivad inimesed, sh meie enda head kaasmaalased Marko Mihkelson ja Jaanus Piirsalu** kinnitavad, on võimude reaktsioon kõigele seni olnud üllatavalt rahumeelne.

Seda aga ma pidasingi silmas, kui loo pealkirjas rääkisin „küpsuseksamist”. Kui Gruusia praegune juhtkond suudab säilitada rahu ja lahendada asi läbirääkimiste korras – lõppegu see siis kasvõi nende endi tagasiastumisega – on Gruusia teinud tohutu sammu edasi. Sammu lähemale sellele poliitilisele kultuurile, kus võim kasutab politseid ja sõjaväge mitte oma naha päästmiseks, vaid ainult elanikkonna kaitseks kaabakate eest,.

Karmo Tüür
6.11.2007

Putini plaan

Kas teie teate, mis on Ilvese plaan? Ei tea? No pole hullu, me ei ela ka sedasorti riigis, kus rahvas peaks teadma presidendi mõtteid.

Aga mis te arvate, kas näiteks sellistes presidentaalsetes riikides nagu Prantsusmaal või USA’s võiks lehvida tänavail loosungid „Sarkozy plaan – Prantsusmaa võit” või „Bushi plaan on Ameerika edu pant”? Ei kujuta? Mnjah.

Aga Venemaal ripuvad plakatid „Putini plaan – Venemaa võit”. Iga sealne endast lugu pidav poliitik või töökohta hindav ajakirjanik kasutab seda kui edu valemit. Putini plaan – see on lõputute arutelude objekt.

Mis aga kogu loo juures kõige vahvam, ega keegi eriti täpselt ei tea, mis see Putini plaan on. Sellenimelist dokumenti ei ole olemas, või vähemalt ametlikult mitte. Plaani kui tegevuskava, mis oleks näiteks presidendi või siis valitsuse või vähemalt parlamendi poolt heaks kiidetud. No näiteks järgmise viisaastaku plaanina.

Kui toksida venekeelne sõnapaar „plan Putina” otsingumootoreisse, siis saab küll väga erinevaid, kuid siiski muljetavaldavaid tulemusi. Kõige priskema saagi annab Yahoo – tervelt 2,4 miljonit vastet. Ülejäänud küll vähem, ent siiski, tegu on tohutult palju kordi läbi kirjutatud sõnaühendiga.

Mida see tähendab?
Mida siis selle, juba vähemalt pool aastat kasutuses olnud mõiste sisse kirjutatakse?

Umbes pool aastat tagasi väideti, et ega see ei olegi (ega peagi olema) mingi formaalne dokument. See on presidendi ideede kogum. Nende ideede, mida ta on sõnastanud oma pöördumistes. Ehk siis kõik see, mis on paigutatav nn rahvuslike projektide alla.

Selge on see, et nii uduse asjaga kaua läbi ei aja. No kes pagan ikka mäletab, mida president on oma ametiaja jooksul kokku rääkinud? Nii tekib ju oht, et igaüks võib hakata kõlavat loosungit oma sisuga täitma.

Aga järsku siin ongi asja võti? Et see plaan sobiks kõigile, peabki ta olema piisavalt udune? Sest kui lubad ühele midagi, võib keegi teine solvuda. Mainid ühte valdkonda, võib sind süüdistada teise, mitte vähem olulise mainimatajätmises.

Nüüd, valimiste lähenedes on pilt pisut selginenud. Putin asus Edinaja Rossia e. Ühtse Venemaa valimisnimekirja etteotsa, astumata küll ise erakonda. Ühtne Venemaa andis välja koguni Putini plaani nimelise broshüürikese, et asja pisutki selgitada.

Kuid mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et ega siis asja sisu polegi oluline. Nagu Putin ise ütles – see on lihtsalt Ühtse Venemaa kampaaniameistrite poliit-tehnoloogiline võte. Võte, mille abil selgeks teha kogu progressiivsele inimkonnale – või siis vähemalt Venemaa valijaskonnale, et ilmtingimata tuleb hääletada selle nimekirja poolt, kuhu kuulub Putin.

Konflikt põhiseadusega
Muidugi, siin peitub üks pisike konks. Ja selle konksu nimi on põhiseadus. Seesama põhiseadus, mis keelab Putinil jääda kolmandat korda järjest presidenditoolile. Nimelt kui juhtub nii, et kõik see mees hääletabki Ühtse Venemaa poolt, siis saab Venemaa Riigiduumas olema vaid üks partei.

Venemaa praegune – postsovjetlik – põhiseadus aga sätestab, et Venemaal ei tohi olla ühte valitsevat riiklikku ideoloogiat. Traditsioonilises mõistes peaks aga partei ehk erakond olema mingigi ideoloogia kandja.

Kuid pole hullu, kampaaniameistrid hoolitsevad ka selle eest. Nii on hakatud avalikult ja kõva häälega rääkima sellest, et Ühtne Venemaa ei olegi ideoloogiline ühendus. Ning selleks, et publikumi veenda, teatatakse, et võimupartei on nii suur ja kõikehõlmav nähtus, et kõik vajalikud maailmavaatelised vaielused toimuvad selle sees. Et siis umbes nagu Jaapanis, kus valitsev, nime poolest liberaaldemokraatlik partei on tegelikult nö katusorganisatsioon, mille sisse mahuvad nii vasak- kui parempoolsed.

Mis puutub aga siia Putini plaan? Aga selles lihtsas, ent järjepidevas kinnitamises, et Putini plaan on kindel värk. Hääletama peab nii nagu Putin soovitab. Nii, nagu Putin omaenda käitumisega ette näitab. Peab liituma võimuparteiga või vähemalt avaldama sellele toetust. Sest kuni Putin on eesotsas, seni pole midagi peljata – kõik läheb plaani kohaselt.

Muuseas, kas panite ikka tähele, et tegu on Putini plaaniga, mis võitu tagab? Mitte presidendi plaaniga. Ega ka mitte Ühtse Venemaa plaaniga. Ehk siis täpselt see, mida teeb ja plaanib Vladimir Putin, on parim kogu Venemaale. Sest et tema teab, mis on Venemaa võidu jaoks vaja. Lõhnab isikukultuse järgi? Igaks juhuks ma vastust ette ei ütle.


Karmo Tüür
4.11.2007

Разбор полетов: EL-VF summit

Sel pühapäeval oli saate teemaks Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni tippkohtumine. Kuna selliseid kohtumisi toimub kaks korda aastas, siis ei oodata igalt eraldivõetud ürituselt suurt midagi, pigem samm-sammu haaval edasi liikumist.

Ega midagi väga suurt ja erilist ei juhtunud ka see kord, kui välja jätta VF presidendi Vladimir Putini mõned värvikad ütlused.

Millest aga rääkisid stuudios Jevgenia Garanzha juhatamisel Harri Tiido ja Mina Ise, seda saate kuulata siit:

http://www.r4.ee/index.php?lang=est&main_id=1380

tõsi küll, saateaja algusest läheb kolm minutit uudiste peale.

hoopis muust: Pärnu

Ausalt öeldes kahtlesin tükk aega, kas panna siia üles ka alljärgnev lugu, kuid lõpuks siiski panin.

Sünnilt pärnakana jälgin huviga seal toimuvat ... enamasti küll oma lemmikajalehe http://www.parnupostimees.ee/ vahendusel. Aeg-ajalt aga ei saa ma vaid jälgimisega hakkama ja ütlen sõna sekka .... no mis teha, olen kord sihuke :)

Nii et lihtsalt vahelduse mõttes - üldsegi mitte välispoliitiline teema:

-----------------------

Otsedemokraatia vs. esindusdemokraatia

Pärnu liuvälja juhtum on palju suurem ja põnevam, kui esmapilgul paistab. Ühest küljest näikse asi väga lihtne olevat – üks seltskond soovis rajada linna avalikku rajatist, teine seltskond oli sellele vastu. Tavapärane olukord – huvide konflikt, mida esineb alatihti kõikvõimalikes olukordades, alates ärist ja lõpetades koduste tööde jagamisega.

Siiski väidan, et tegu on millegi palju laiemaga, omamoodi õpikunäitega ühe noore demokraatia kujunemisel.

Miks nad nii teevad?
Inimestel on kombeks tõmmata enda ümber jooni. Tavalisim neist eraldusjoon “meie” ja “nende” vahel. Et valijate hulk püsib alati suurem kui valitute oma, on ja jääb õhku rahulolematu küsimus, miks nad – võimulolijad – küll ometi nii teevad.

Miks nad võtavad vastu selliseid otsuseid? Miks nad ometi ei kuula mõistuse häält? Miks nad on sellised ..…vestid, kui tsiteerida üht sündsuse piiri ületanud, ent võimule hinge läinud väljendit?
Õppinud politoloogina võin kinnitada, et selles ei ole midagi isiklikku. Eraldi võetuna on ju kõik enam-vähem kenad inimesed. Asi on grupiviisilise otsustamise põhimõttes.

Ja esindusdemokraatia mudelis, mis nii meil kui enamikus demokraatlikes riikides kasutusel on.
Me ei otsusta igapäevaseid linnavõimu küsimusi ise, oleme selle ülesande delegeerinud oma esindajatele. Enamik neist, võimuletõusnuist, on aktiivsed inimesed ja neil on mingid omad huvid, vastasel juhul poleks nad ju jõudnudki sinna, kas pole? Muuseas, enamasti polegi need mingid korruptiivsed erahuvid, vaid valimislubadused, mille eest me nad ise pukki aitasime.

Et saavutada oma huvide ja lubaduste täitmist, peavad nad kõik omavahel mängima kokkuleppemänge. Et mina toetan sinu soove, kui sina toetad minu omi. Niisama lihtne ja tavaliselt ideoloogiavaba ongi see kokkulepete süsteem, mis hoiab otsusetegemismootorit käigus.

Ja aeg-ajalt nad lihtsalt peavad vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid, see on paratamatus. Selliseid otsuseid, mis toetavad enamuse asemel vähemust ja mis suunavad meie ühist maksuraha sinna, kuhu me ise ei raatsiks suunata.

Mida me saame teha?
Ehkki ma ise pole Pärnu linna valija, sõnastan selle küsimuse siiski nii: “Mida me saame teha?” Ikka sellesama loogika tõttu, mida eespool kasutasin – valijaid on rohkem.

Üks võimalus oleks teha oma otsuseid ise. Viia ellu otsedemokraatiat, nii nagu seda Šveitsis tehakse – iga olulisem otsus läbib rahvahääletuse. Aga sel juhul peame leppima, et võimu teostamine muutub palju-palju kohmakamaks ja kallimaks. Iga küsimus tuleb ju kõigile selgeks teha ja rahvas linnaplatsile kokku tuua. Või teha hääletus kohapeal. Ei pea vist edasi seletama, miks see ei lähe – vähemalt mitte alati ja iga kord.

Teine võimalus on ilmutada kodanikualgatust, panna seljad kokku, moodustada huvigruppe või vähemalt koguda allkirju. Just see, mida nüüd tehtigi.

See on ideaal, mille poole püüeldakse kõikjal demokraatlikes ühiskondades – aktiivne kodanikuühiskond. Kodanikud, kellel pole ükskõik sellest, mis nende ümber toimub, ja kes ei pea valimisi oma ainukeseks võimaluseks sõna sekka öelda.

Kuid siin on alati oht – see on lärmaka vähemuse terror. See, et tekib mingi poolprofessionaalne alati rahulolematute punt, kes on kõigele vastu. Eriti nendele ebapopulaarsetele otsustele, millest ühelgi võimul iial pääsu pole.

Kokkuvõtteks
Nii et kumbki variant pole ideaalne, ei otse ega kaude teostatud demokraatia. Ja nagu korduvalt öeldud – demokraatia pole üleüldse hea valitsemismehhanism. Ainult et paremat pole kuskilt võtta. Või oskab keegi soovitada?

Kuniks oleme kokku leppinud mängida demokraatiamängu, peame ära õppima lihtsa mängureegli – kompromiss on möödapääsmatu. Ükskõik milline ainult ühe poole huvides tehtud otsus tekitab pingeid.

Üks ei saa teiseta, võimulepürgija vajab rahvast, rahvas otsusetegijat. See on kas pidev võitlus või koostöö, kõik sõltub osalejate kultuuritasemest.

Eemalseisjana ei saa ma ette kirjutada, mida peaks edasi tegema. Kuid kompromiss oleks ilmselt parim lahendus. Mõlemad pooled saavad sel juhul kanda asja plusspoolele. Teerullitaktikaga korjatakse vaid vaenlasi ja süvendatakse rahva usaldamatust.

Kui suudetakse korraldada professionaalne, neutraalne rahvaküsitlus ja nii opositsioon kui koalitsioon tegutsevad selle tulemust austades, on võitnud Pärnu tervikuna. Ja kellel saab selle vastu midagi olla.

Karmo Tüür,

Tartu ülikooli politoloog